Oleme Heltermaa jahisadamas on oktoobrikuu viimane laupäev  ja kohe-kohe hakkame keerama kellasid. Aga meiega juhtus selline lugu, et me arvestasime natukene  valesti aega ja selgus, et me tulime praami peale liiga vara  ja nüüd me teeme viimast tundi päikeseloojangu aegset tundi  parajaks sellega, et üritame püüda siitsamast jahisadamast  räime see on siis meie rahvus. Clupea harengus membras ei ole kõige suurem isend aga  täiesti arvestatav, sealt tuleb kohe suuremised niimoodi  harjuvat peale konksu otsast ära. Nihuke see räime õng olema peab, ma vaatan,  et on sul selline nagu siil kõige all on pina,  see on mingi, siin on üks on 28, selle järel on selline  plekitükk rõngastega siia seotud ja siis tuleb hästi  lühikese lipsu otsas konksukene ilma söödata täiesti. Ja palju sul neid konksu siin on üks-kaks-kolm  siis jälle pleki tükk, siis jälle üks, kaks,  kolm, neli, viis, siis jälle plekitükk ja aitab küll. Räimeõng on ju ainukene, millel on lubatud üldse konksude  arv natukene suurem. See on, mida seadusa meil siin jah, tavaliselt võiks olla  mingisugune noh, ütleme neljast kuni kuuemeetrine ritv  ja räim mäng aks midagi sellist hästi lihtsat. Pealiin on mul null, 38 ja lipsud on null,  28 selge. Et ta natukene mingil määral hoiaks nagu kuuseoks kõrvale  need seotud Et ta natukene jäigem oleks. Mina ainult vaatame mulle, taim maitseb kangesti pime on  kohe peale tulemas, aga ehk me jõuame veel. Kas seda saab pimedas ka püüda? Üütaksegi mat? Paus. Tõste teeme paus. Teeste. Ja sügavus on siin natukene vähem. Sügavamast oleks võib-olla parem seda, mine tea. Ta on seljast haakinud, see tähendab, et ta ei võtnud lausa suhu,  aga ta ujus juba juures, et ilmselt need plekitükid  ja asjad, eks ole, loovad parve parve mulje,  just. Ja see ongi rohkem ikka vist siuke tragimise. Poolenisti. Ja Harri väidab, et enamatel juhtudel tuleb suust. Sina nii ei julge väita, tuleb kas usaldada. Ma hoian rippu seni, kuni sa vabastada oma pöörase saagi. Aga jah, et ka ahven võib tulla. Seda räime võiks siis justkui tingimisi nimetada jääräimeks. Et kui ta siin jää peal niimoodi lebab, et tegelikult räimel  on väga palju erinevaid nimesid ja jääräim,  on see räim, mida püütakse ikka kevadel,  kui veel jääd on piisavalt, kohe pärast jääminekut. Teadlased ja dietoloogid väidavad, et ärge suuri räime sööge ja,  ja põhjus on selles, et palju igasuguseid saasteaineid  olevat suurtes räimedes, et nendel kaladel,  kes jõuavad kaua meie Läänemeres ujuda, on ka. Neid igasugu märke rohkem seal. Suurt on palju mugavam puhastada, praadida  ja temaga igasuguseid roogasid teha. Ja eks me peame valima. See kala, et see hulpis vee peal, aga kui ma ta välja otsin,  siis hakkas siplema. Et oli veel elus Aga nüüd on ta juba surm. Kas see tõste peaks olema pehme, sujuv või pigem järsk? Üks ütleb, et pehme pitsiga ritt peab olema teise,  ütleb, et hästi hästi jäik peaks olema, et ta haagiks paremini,  aga tegelikult ütleme, kui hakkame võtma,  Ma seda räime ka ennast, et räimel on tegelikult suhteliselt  suur suu on tegelikult räimel ja ta on ikka teinekord on  ikka kapitaalselt kinni. Ja siin see ütleme, kas sa tõmbad teda järsku  või tõmbad pehmelt. Et see nagu erilist rolli ei mängi. Ilmselt seda tuleb niimoodi vaadata täpselt püügi käigus et  kui pehme tõmbega otsa ei jää, siis tuleb kas järvemalt  tõmmata või et need on need asjad, mida me ei saa vist alati. Ei. Ja siin on see ka, ütleme siin on näiteks jälle praegu siin  ma hästi väike väikeste tõmmet ga teen, kuna,  kuna siin sügavust ei ole praktiliselt üldse,  sellepärast et räimerakendus tegelikult ulatub siit välja  kõik põhjast. Sa ütlesid, et seal linnahalli kai juures seal püütakse öösel,  kas öösel tuleb paremini kui päeval kas sa räim ei taha  siis päiksega tulla või? Päikse päiksekata teinekord tuleb, päeval jookseb see parr  läbi kogemata niimoodi ja siis on et see on teinekord  15 20 30 40 minutit ja see on nagu lõigatud,  eks ju. Aga õhtusel ajal millegipärast ütleme see,  kui katamaraanid käivad seal linnahalli taga  siis on alati see vahetus, mis paneb tule põlema,  siis on alati nagu oodatud, siis on alati  siis siiski seal. Asi on läinud juba nii kaugele, et sinna viiakse ühesõnaga  väike ja selline noh, meelehea, et tuli pannakse põlema. Ja siis saab kala alati. Ja kui nüüd saladust reeta, siis proovitud on ju  ka eile lehtma kai peal ja täna, kus me sõru kai Kus ei tulnud ja nüüd siis väike meile hea ikkagi. Siim Heltermaal tuleb tasapisi ja mitte palju,  aga tuleb. Membras on just nimelt Läänemere heeringa alamliik ja. Tal on selline pea nagu heeringaliste ikka,  ma ei hakka teda tervenisti välja joonistama. Joonistan väga suure. Suudal on suur suureimel. See on tal silmake Nüüd räägime kohe, kui te ei ole vastu ka killust. Mille poolest kilu erineb räimest? Vaadake, mul on üks tuttav omal ajal, ta oli professionaalne kalamees. Kalalaeva kapten. Ja muidugi ta on kirglik kalamees. Tema ütles mulle, juhatas minu tähelepanu sellele et killul  on silmad kita, targemad. Ta on väiksem, aga ta on rasvasem tublisti mitme protsendi ulatuses. Rasvasem on tema liha kui räime oma. Muidugi see on kallim ja väärtuslikum. Kilu on väike kalake ja kui nüüd me võrdleme neid,  tahame tõepoolest ära määrata kiiresti ja kindlalt,  kas on tegemist väikese räimega või suure kiluga  ja kõige suurem kilu, keda mina olen käes hoidnud  ja analüüsinud, oli 19 sentimeetrit pikk  ja nagu selgus 27 aastat vana Temal on erilised Soomused kõhu peal. Tõmbad sõrmega õhuserva pidi ja tunned, teravad väiksed  hambakesed on seal igatahes nii lahti kui räimesuu. Kilu suu küll ei käi. Nii et täiesti selge, et kilu toitu peenemalt kui räim,  räim loomulikult toitub noores peas igasugustest  aerialalistest vähikestest huljumist zoo Plangtonist  siis väga kiiresti, kui ta on kuskil neli-viis sentimeetrit pikk. Nad. On vähikesed, nad on umbes nii pikad. Need vähikesed, muuseas, nad on kõrgemad vähi. Suurte mustade silmadega. Küllaltki vaikijad, sellised jah, kõige üldisem pilt,  müsiit, müsiidid on nectopentos, see tähendab,  nad kuuluvad selliste loomade hulka, kes hoiab teatud  ööpäeva ja, ja teatud aastaajal. Põhjaligi aga teistel päeva aegadel ta siis. Läheb ülespoole ja tema järele lähevad ka räimede parved aga  ainult tugevate räimede parved. Nõrk, vana, väsinud räim toitub ainult Bentosest,  on aeglane, tuleb hüljes ja sööb ta ära. Terviseks. Räim ja kilu koevad väga erineval moel. No meil on teatavasti kevadkuderäim ja meil on sügiskuderäim. Räime kudemise graafik. Kevadkuderäim. Kes on enamasti Iidse päritoluga umbes 10000 aastat Joldia järve  või Joldia mere. Ajastul hakkas ta tulema ja ilmselt tuli mitmelaine na  nii-öelda Läänemerre. Sügiskuderäim on nii-öelda merelisem, ta tuli ilmselt  litorina ajastul, see tähendab no umbes 3000 aastat tagasi  ja räimed loomulikult loevad kõik noh, substraadi krundi peale,  nendel on kleepuv mari, mis koelmutel moodustab mitmekihilisi,  selliseid nagu torte, eks ole. No ja siis tuleb ogalik hakkab seda sööma,  muidugi mitte ainult ogalikk. Kilu, koer pelaagiliselt ja tema mari ujub  ja mari reageerib. Et läheb puhtfüüsikaliselt õige soolsuse  ja temperatuuri kihtide sisse sõbrad, nad on ülihuvitavad kalad,  aga mina uurisin peamiselt nende kalade parasiite  ja ma võin teile kinnitada nii puhtaid kalu,  kel oleks nii vähe parasiitide liike, mitte üle 30. Tallinnas, täpsemalt nõmmel toodeti lante juba enne teist  maailmasõda metalllante näiteks kuulsat doktor Heintsi  või ka lanti, mille nimi oli Tallinn. Ma ei tea, kuivõrd see meid nüüd üllatab. Keda üllatab, keda mitte. Aga metalllante toodetakse Tallinnas ka tänapäeval  ja tegelikult juba üsna ammu. Millal see asi lahti läks? 91 ja alguses sai tehtud kõik operatsioonid ise,  esimesed on täitsa oma käega tehtud, esimesed tuhanded,  esimesed tuhanded, mitu tükki sa päevas tegid siis? No ma ei mäleta, ma arvan, et 25 tükki umbes koos värvimis. Ja läbi aegade see asi siis nagu paisus ja et parematel  aegadel oleme teinud mingisugune 50000 aastas aastas ja,  ja ma arvan, et on vähemalt pool miljonit lanti on tehtud  või tirku. Siin stendil on näha, et olete  ka sellist nagu haugiplekk ja. Tooge pleti, pleki on ka tehtud, et aga nüüd on kahjuks jah,  Hiina hinnad on nii odavad, et meil nagu päris sellist Hiina  tööd me ei teinud, siin oli niisugune töö,  et. Sai võetud nagu äärteravaks, et selline lant liigub vees  palju paremini ja see meie tehtud. See on küll allhanke korras tehtud ja ma tean,  et kasutati Permuuda ja see on ka kõige kallim lant,  mida me oleme teinud, et selle tüki hind müügis oli. Vaatasin internetis oli 85 dollarit. Minul on oma kalastuskastis ja küllap paljudel Eesti  kalameestel lante, mida me tänapäeval tihti nimetame  siis kas. Libressedeks või stingeriteks et ja, ja selgub,  et nad on sellise suurel määral leviku saanud siit. Mis ajast sa neid hakkasid? Me hakkasimegi tegema oli press, oli kõige esimene üldse,  mida hakati tegema ja siis oli. Järgmisena on selle väikse suurusega stinger  ja siis on seal keskmise suurusega stinger  ja see suurema suurusega stinger on tulnud nüüd nüüd hiljem,  et see on nagu 10 aastat tagasi umbes. Ahaa, ja kus sa nagu eeskuju või malli võtsid,  nende tegemiseks? Eeskuju toodi Soomest, aga me oleme natukene neid muutnud. Kas nende valmistamisprotsess, ütleme stingeritel  ja libressedel on keerukam kui näiteks sellise tavapärasema  küll ka kahest erinevast metallist kokku pandud. Landi tegemisel? Ei ole olulist vahet, aga suurem probleem on sellest,  et nende puhastamine on raske nende, nende,  millel on niisugused tiivad. Kas see tuleb käsitööna? Teha, ja et see on nagu raskem ja eks see oli  ka põhjus, miks, miks need nendest Soomest  ja Rootsist on nad nagu siia tulnud, et liiga palju tööd,  kus see turg on põhiliselt, no ikka Soomes ja,  ja vähe Rootsis ka ja mis kaubamärkide all neid osta? Jah, kahjuks on niiviisi, et kaubamärki nagu eraldi ei ole,  et erald, Nordic on küll firma ja nüüd me oleme viimasel  ajal pannud ka siis markeeringu oma kodulehel markeeringu  siia tirkudele taha. Nii et ei ole nagu oma bränd. Ei ole, ole ei ole jah, kahjuks. Ma ei tea, see küsimus on see, et nii on sama lahti saadud. Ja soomlased tahavad osta Soome kaupa ja  siis on müüdud neid asju Soome firmade nime all väga  erinevatele ja eestlased nii imelikult tahavad osta  välismaal tehtud. Siis ongi umbes nii, et, et meie asjad jõuavad Soome kaudu  tagasi ja kõik on väga õnnelikud, aga ei teagi,  et nad on siin tehtud. On teil olnud ka tegemist konkurentidega siin Eestis nende. Konkurent on viimasel ajal tulnud jah, et mõned mehed ütlevad,  et teevad garaažis sama head nägu ja veel parematki,  aga, aga võib-olla küll. Aga aga, et igal tegijal on oma stiil, meil on tähtis see,  et need, et, Tirgud on täidetud seatinaga kindlasti. Rasked, ja et ta läheks kiiresti alla ja  siis selle tõttu on ka võimalik rohkem kala saada. Et kui sama asja teha mingisuguse teise tinaga  või teisel ka lihtsalt vasest, siis ta jääb kergemaks  ja ta ei mängi seda. Tantsimine on niisugune vana vana tehnoloogia,  et pannakse riba ja ja, ja, ja siit riba lüües tuleb nagu  iga kord üks valmistoodang. Et välja tuleb, siis selline asi. Kumer. Ja seest õõnes, seest õõnes. Need samad täidetakse hiljem siis. Eelnevas tantsimise. Atsiooniga on löödud siis selline põhi põhi. Ja sellel põhjal on siis eelnevalt löödud  ka see markeering. Eks ole eraldi nimi peal just. Mis tunne on kõikidel kaladel hambus olla? Nüüd antakse kuumas nina jälle natukene sulab  ja kinnitab sinna küll ma saan aru, nii on see asi vist jah. Tulemus on nüüd, ma ei tea, palja käega,  kas ma enda midagi ta ei ole tuline? Ahah, ja, ja, ja, ja, ja tulemuseks on siis selline juba  landi toorik veel kuhu on vaja siis, no teha augud  või et ma saaks talle konksu ja tahe poleerimis  ja läheb poleerimisse. Kui nad tuhmuvad ja seda ikka juhtub ajapikku,  kuidas oleks kalamehel õige neid jälle läikima? See ei olegi nii lihtne, sellepärast seda tuleks ikka  kasutada poleerpastat või siis ka lihtsalt noh,  kõige lihtsam villase lapiga nii palju hõõruda. See on tuline. See on tuline, praegu aga läigib ilusti. Tegelikult me ka lakime neid ennem kui poodi läheb,  aga see lakk ei kesta kaua, sest. See see merevesi tihtipeale ja need söövad  selle pinna ära, et kui teda ei kasutata,  siis ta on aastaid ilus. Ja särab nagu minu naeratus kommipoes. On teil plaane ka veel laiendada kuhugi landi tootmist? Seda on raske öelda, et ma ei oska öelda,  me ei ole praegu landi tootmist nagu plaanid laialdada. Et meil on küll masinad, mis suudaksid teha kõik neid niiuksi. Plastikust lante, aga isegi need ei ole kasutusele võetud praegu. Ole konks näppu ja tegijale konks näppu. Natuke seikles mööda ilusaid Eestimaa kohtasid  ja oleme jõudnud alampedja looduskaitsealale,  kus me saime kokku Üloga ja meil on plaanis püüda latikat. Kala, kes ei taha august välja tulla ja miks sa ei taha  siis lopik ja selline suur kala ta on, et see kõige suurem  risk on, et saad kala kätte ei saa, aga täpselt ei saa  august kätte teda no selge, aga lähme võtan saani maha  ja hakkan minema. Oodata minna, kala ootab. Oleme nüüd jõudnud jõe äärde ja aeg on hakata püüdma,  et kuidas see asi käib. Et kõige lihtsam on tavaline palalaika õng otsas on volfram,  kirp, tirk peal on null, 14 tamiil. Talvel on hea kasutada värviliste tamiil,  siis näeb jää peal, kuhu ta läheb. Ja kõige lihtsam nooguti. Nooguti on täiesti maitse asi, kuidas kellelegi on  plastikust on metallist. Mis see. On täiesti tavaline latikas sööt poodides täiesti saadaval. Ja lased ta vaikselt alla? Kaua selle asjaga läheb, sööt hakkab mõjuma 15 minuti pärast. Jah, 15 20 minutit, 20 on selline maksimum. Kui selleks ajaks midagi juhtub, siis on mõistlik vahetada. Et vaadata teise koha peale, et selle aja peale peaks kala  alla tulema. Latikas tahab nüüd kevade poole ussiga söödastamist. Teen ussi pooleks, sellepärast et see tigu konks ei ole just  kõige suurem. Ja kui ma panen terve suure ussipuntra otsa  siis on suur võimalus see, et kala jääb mulle otsa,  et all on, võtab aga ta lihtsalt ei haagi,  on tegemist sõnnikuussiga? Jah, täiesti tavaline sõnnikuuss. Kui põhi on käes. Kerin ta väheke üles. Poola, sätin enda jaoks nooguti ära ja hakkan vaikselt põhja  poole mängima, sellega. Vahepeal lasen täitsa põhja peale. Tõstan üles, jälle. Rahulikult, mängin allapoole tagasi. Et kui latikas võtab, ta võtab hästi rahulikult üles. Latikas ei tõmba alla nii kui särg vaid tõstab hästi  sujuvalt üles, et selle järgi saab latika võtu väga hästi aru. Kõige parem koht on, kui oleks kuskil kallaku peal. Kui põhjarelee läheb sügavamaks. Latikas on talvel täiesti parve kala, et kui teda tulema hakkab,  siis istud sa selle augu peal hästi rahulikult mitte kedagi  ligi lasta puurima. Kuna siis ta lööb parve alt ära. Ja nii kui sul läheb mõni kala otsast ära viib see otsas  läinud kala ära sul ka parve alt. Et hästi ettevaatlik püük on, et ilusti kätte saada ja. Latikapüügil talvel on hästi suur oht see,  et kui ta tuleb augu alla ja ta ei taha august välja tulla  ja minnakse teda kongitsaga võtma siis on päris palju  juhtunud olnud, kus tõmmatakse lihtsalt kalal pea otsast ära. Kuna ta pea on nii nõrk Et see on väga lihtne ära teha. Nii särg tuli, ei ole see, keda me küll otsima. Aga nii kui näha, siis sööt mõjus. Tema vaiksel laseme tagasi. Marta räägib ühes tooliga, tegi ta. Toolitehnika on lihtne vaja. Loogilist mõtlen. Loogiliselt mõttes. Matemaatika küljest saan esimesele klassile kuidas panna  tool õieti. Tool tuleb kokku panna. Tal atikas on selline, kes otsib sügavaid auke. Tal on seal parem toituda. Ja ta on üldse sügaval kala. Söödatops läheb ilusti põhja. Siin on. Tunduvalt sügavam? Kui seal, kus me olime Et samamoodi mängitame ülevalt vaikselt võdistades allapoole,  väriseva käega. Ja vahepeal jätame ta lihtsalt seisma põhja kohal,  ilusti. Nii. On latikas või? Lähed üle pea auku või. Nii patu. Kuna me oleme 10 minutit püüdnud ja tuli ära,  see on uskumatu, vot vot sellist asja pole mina näinud enne. Noolen ikka tõelise profiga siia tulnud,  pole midagi öelda. Nagu te nägite, siis oli võtt üldse teistsugune. Ta pigistas täiesti alla. Täiesti mõõdus latikas. Ühtegi halba sõna. Ma ütlen ausalt, mina olen nagu natuke hämmeldun. Kohavahetus kohe mõjus. Leidsime üles sügavama augu. Läks peale augu puurimist mööda kolm-neli minutit. Ja tuli. Tasub alati otsida. Ei saa kindel olla ühe augu. Ma ennem rääkisin väga, et ma pean latikat põhja pealt  ja miks ma seda teen, on väga lihtne põhjus,  sellepärast et latikas on põhjast sööja. Seda näitab ka tema suu, mis on suunatud allapoole  ja urgitseb põhjast toitu otsides. Et niimoodi ta minu konksuta sattuski, mul oli kirp põhjas. Näete, vahvad samal ajal panniahven. No nii, mul on ka käsi, valge ei ole midagi,  ei ole küll latikas, aga ma olen samavõrd rahul ahvenaga kui latikaga,  nii et. Päev on korras juba, ütleme nii. Kala püüdes läheb aeg nii ruttu, et järgmised 52 latikat  ning 116 ahvenat ei mahu meie saatesse lihtsalt ära. Nende nägemiseks tuleb ise kalale minna ja kevadtalv on  selleks väga magus.
