Ei tea, iial jookseb alla mööda käimine, see on tõesti siililegi selge. Külm ja kõle Monbik, kes ta tõrr, iga viik, päike, soojus siin ei paku taha juua jääd, siis laku. Külm ja kõle Hombik kesta r-iga viik virvatule või saad hange, err, aastalun Vaidla. Õnneks meil ei ole siin nii külm ja kõle nagu just meie hea sõber tammede Nojan laulis põhjenema kohta praegu. Me hakkame usinasti küsimustele vastama. Ja esimene küsimus on kohe selline. Selle on esitanud Paul Toomemägi, et miks on metskitsetalled täpilised? Jah, ega sellel ausalt öeldes päris kaua aega ei osatud mingit mõistlikku seletust anda, et miks nad just nimelt täpilised on, sellepärast et kui me nüüd inimesena seda metskitsetalle vaatam seal ilusa rohelise rohu sees siis ta paistab kaugele välja ja üleüldse ta kole silmatorkavamad, ilusate valgete täppidega ja tekib küsimus, pärast nad selliseid siis tõesti nii väljapaistvad olnud, aga asi hakkas selguma siis, kui hakati lähemalt natuke loomade käitumist uurima, hakati uurima seda, kuidas üks või teine loom näeb ja kui siis selgus, et näiteks loomad, kes sellele kitsele tõesti ohtlikud on üldsegi näe maailma, nii nagu meie näeme värvilisena või näevad teda nii, nagu vaataksid nad mustvalget televiisorit, mustvalget filmi ja näevad seda asukse hallija hallist, erinevad valget ja tumedamat heledamat toonidena siis hakkas asi nagu selgemaid piirjooni võtma. Ma usun, et kui te vaataksite metskitsetalle mitte värvifoto peal või värvilise looduses või mustvalget fotot, mustvalget filmi ja vaatate veel sellist fotot, mis on tehtud näiteks päikesepaistelise ilmaga kui need päikesevarjud ja, ja laigud mängivad selle rohu sees siis pildi pealt selle lamava metskitsetalle ülesleidmine on üpris raske. Raske sellepärast, et ta sulab tänu oma täppidele sellisele hallikale kasukale suurepäraselt nende päikeselaikude siis ära, mis seal rohu sees mängivad. Ja kui ta veel pea hästi vastu keha toetab, nii et ta kaotab ka sellised tüüpilised metskid, seelikud, piirjooned ja ta nagu lahustab ka need piirjooned seal ära siis see metskits lihtsalt kaob sinna rohu sisse ära. Ja arvestades seda, et näiteks hundid ja rebased ja üleüldse need kiskjad loomad näevad üpris sandisti värve või tähendab nad ei näe üldse värve, näevad mustvalgelt seda maailma. Ja kui me arvestame veel seda, et metskitsed Alladel praktiliselt elu alguses ei ole mingit lõhna siis võib see mustvalge nägemisega ja hajameelselt ringi lontsiv hunt või, või Repalsest kitsekesed meetri-pooleteise kauguselt mööda minna ja kuse loomakesel vaikset lamab, ei lõhna, siis jääbki ta selle rebase või hundi poolt märkamata ja, ja sellepärast täpilised kasukad neil hästi kasulikud ongi ja tundub, et see on juba väga algsel evolutsiooni etapil ilmunud tunnus. Ja algselt ilmselt olid ka need esivanemad, nende loomade esivanemad, kellest tänapäeva metskitsed ja hirved ja põdrad ja kõik on välja kujunenud, olid ka täpilised kõige ürgsemas vanemad Hirblased, kes tänapäeval elavad, on kõik selliste, ka täiskasvanutelt täppidega. Hiljem millegipärast see loodus on selle valiku sättinud nii et, et need täpid on täiskasvanu põlves kaotsi läinud. Milleks see hea on olnud, seda ma ei oska päris täpselt öelda. Võib-olla sellepärast nad on kadunud ära just nendel põhjapoolsetel loomadele, et on tekkinud vajadus tiheda talvekarva järele ja, ja see on selline hallikas ja, ja teistmoodi kaitsevärviga jälle siin talvel vajalik võib-olla sellega kuidagi seotud. Igatahes selles suunas on läinud, kuid seal lõunamaal, kus elavad need Ürukesemad ja vanema päritoluga Hirulased seal on üpris palju taolisi täpilisi veel säilinud nii täiskasvanute kui ka noorte loomade hulka. Ja tegelikult need täpid triibud pole, ainult siis kitsed, oli see loomulikult, no võtame kas või selle kurja ja kurikavala tiigri või siis need lõuna pantrid, nemad on samamoodi täpilised, neil on natuke teistsugused need täpid, täpid tumedamad aga eesmärk nii täppi, turgu triipudega, sama eesmärgiks on seal loom ära sulatada sinna okste ja, ja, ja metsa sisse, nii et loom nagu kaob ära ja minu meelest väga andekalt on selle asja lahendanud Walt Disney ühes oma multifilmide võib-olla, et see oli üks muuglist tehtud variante. Kui oli nii, et tiiger kuri tiiger elas metsas ja siis ta tuli sealt metsast välja ja, ja kogemata kaotas. Eks triibud maha, et oli nii hämmingus. Ta oli hästi silmatorkav, sel triibud jäid metsa, tormas kiiresti sisse, tiiger metsa tagasi, kleepis triibud nendele uuesti peale. Ja siis ta oli jälle rahulik, sellepärast et ta sai ära lahustada sinna puude vahele ja seal ilusti näidatud, kuidas ta seal puude vahel liikuse triibud siis omandasid nagu nende puudega ühtse joonenud, nagu jäid puu tükkideks sinna kasuka peale andekalt tehtud kohe. Milleks tiigril neid triipe vaja on, et tema ära lahustamiseks sinna puude ja bambuse keskele, kus ta loomulikult elab? Metsseapõrsad on kahju, sellised vahvad triibulised. Selliseid asju tähendab, kus valik, looduslik valik on midagi ümber muutnud, kus see valik on nagu juba teatud suuna ära muutnud, arengusuuna ära muutnud. Aeg on tavaliselt miljonites aastates vähemalt sadades tuhandetes aastates, nii et need põlvkondi peab olema ikka sadu ja sadu enne vaheldunud ja muidugi see muutus on pidev, tähendab seda, inimese eluiga on liiga lühike, et üldse taolisi muutusi näha ja samuti ka inimajalugu praeguseni hetkeni on olnud liiga lühike, et mingisuguseid muutusi tähele panna selliste suurte loomade puhul, aga inimene on tähelepanud selliseid muutusi küll väiksemate loomade puhul näiteks liblikad, selline liblika põlvkondade muutumine. See liik, kes enne oli valge tasapisitööstussaasta tõttu muutus mustaks, tähendab, valiti välja need tumedamad isendid. Selline vahetus kestis kolm 40 aastat, aga selle aja jooksul vaheldus aastas ütleme keskeltläbi kolm liblika põlvkonda kusagil 160 170 põlvkonda läks enne, kui selline muutus domineerivaks muutus, nii et noh, see on ka ikka väga pikk aeg ja kui me nüüd inimese põlvkondi vaatame, siis oma vanaisa, eks ole, mäletate vanaisa kolm põlvkonda tagasi, vanavanaisa oli neli põlvkonda tagasi kaugemale ette kujutada, esivanemad on juba lausa müstika kusagil 100 kuuekümnendat põlve ette kujutada või, või seal tuhandetad põlve ette kujutada. See on ju lausa ilmvõimatu, sest ei kujuta üldse ette, kus kohas ta võis eladagi, muust rääkimata, kas ta seal Poluuraleid või mis nägu ta oli? Midagi ei suuda öelda sellise kauge esivanema kohta see saade on selles mõttes hea, et siin on võimalik hüpata ühest ajast teise ja võrrelda. Meil on see taustmaterjal kõik olemas, me saame võrrelda sellega, kes oli enne sellega, kes alles tuleb, need, kes seal hetkel muutusid või kelle arengust. Me räägime, neil polnud õrna aimugi ju sellest, kuhu suunda nad välja jõuad või mis neist üldse saada võib. See oli neil kõik ees ja neil ei olnud nagu üldse isegi seda suunda ju keegi päris täpselt neile ette andnud. Kõik oli selline juhuse ja katse-eksituse mängija, tegelikult arvatakse, et tänapäevaks on suurem osa nendest eksitus ohvriteks langenud loomudest välja surnud loomi maakeral on olnud tunduvalt rohkem, kui need praegusel hetkel on. Väga paljud olid just sellised ebaõnnestunud loomad, kellel ei olnud kohta, kes surid välja ja tegelikult selline välja suremine ja uute liikide tekkimise kestab pidevalt, on ka selle tõttu, et inimesel on lühike eluiga, ei ole võimalik neid protsessi üldsegi jälgida, me ei pane seda tähele. Mitu korda on juttu olnud sellest pikast-pikast kalendrist, kuhu tasuks kirja panna mingid märgid, millest me räägime, siis pärast on hea vaadata, et millal midagi tekkis või mis parasjagu oli ja siis seal pole kokku saanud, siis kleepige üks pikk-pikk paberirull. Jah, ja see kalender selles mõttes on küll õpetlik, et seal on võimalik kohe ikka jälgida sedasama aega ka kui pika aja jooksul ikkagi mingid muutused on toimunud, mida tähendab ikkagi võrreldes näiteks inimese arenguga mingisugune geoloogiline ajastu või näiteks kasvõi sauruste valitsemisaeg kui pikk see ikkagi oli, võrreldes näiteks inimese ilmumisega maa peal? Saurustest laulu ei ole täpilistest metskitsetalled vist ka mitega tammekännu jaanid on laul ühest vanapärasest taskuga loomast. Ei ole küll vist suurem raskus, arvad, Ta, mis mul on taskus, seal võib olla näiteks kamp või taskurätt või magus komm. Seal võib olla näiteks kas või taskurätt või magus komm. Kui tasku on ka kängurud, ei mahu mul, et milleks taskut vaja tal austraalia veidral elu all, et milleks taskut vaja tal austraalia veidral elu all. Kas ta ehk poetab salamahti oma taskuleheprahti või siis kõike, mis ta leiab oma taskupõhja peida või siis kõike, mis ta leiab oma tasku põhjatmeida. Kuid tegelikult minu Tasku vaevalt sellist rikkust laskud nagu kännuturul on hoiul soojast taskust taskutoidul nagu kännu kurul hoiul, soojas taskus taskutoidul. Danny kurul on taskus vara, mida ta ei anna ära, taskus siseneb, kui koju väike kängurud poju taskus, siis näpp, kui koju päike, kängurud, poju. Aga järgmine küsimus ei ole meil sugugi mitte känguru kohta, vaid hoopis vesiroti kohta, kus elab vesirott, kas maa peal või vees on tema kodu. Ja mina tahaks küsida, et kas vesi, nutt on vanapärane või uuepärane loom. Igal küsimusel on kaks otsa, siin selle vesiroti vana ja uuepärasuse juures ka kõik sõltub sellest, millega võrrelda. Kui võrrelda terve maailma arenguga, siis loomulikult on ta väga uuepärane loom alles üpris hiljaaegu siin päris kalendri lõpuosas maakerale tulnud. Aga võrdleme inimesega siis ta on üpris vanapärane loom, sest nad olid ammu enne enne inimest olemas võime veel ükskõik kelle võrdlusmaterjaliks siis vastavalt sellele omaenda panusele saame teada, kas see vesirott oli vana või uuepärane. Kui känguru ka võrrelda, kui känguru võrrelda, siis ta on uuepärane loodusest kängurud olid enne seda, kui vesirotid tulid, aga üldiselt nad ilmselt olid kaunikestini üheaegselt. Muidugi ma mõtlen, siin vesirotti natuke laiemalt, sest ma ei oska päris täpselt öelda, nüüd mõtlen närilisi üldse vesirotist konkreetselt ei tea, millal tema täpselt siia maakerale ilmus või millal tema esivanemad siia tulid. Aga närilised on üpris kaua aega siin juba olnud, aga kängurud olid kahtlemata enne ja sellepärast olid nemad enne, et nemad on sellise kukruga loomad, nii nagu te teatavate tasku, mis temal kõhu peal on ja kus pojad sees olnud. Ja need kukkurloomad on ühed kõige vanemad imetajad, kuigi enne neid olid veel vanapärasemad imetajad ja need olid need, kel ei olnud kukrud kah, vaid kes munesid mune nii nagu linnud seda teevad. Ja kellel ei olnud kukrud kõhu peal. Aga neil oli kõhu peal piimaväli, nii et kui siis poeg munast välja tuli, ronis kõhu peale, siis piltlikult öeldes ujuvpiima sees ja lakkus seal tema ümber olevat piim, mille sees ta parajasti ujus. Kas kotkas on vanem kui känguru? Jah, see tähendab linnud on küll vanemad kui imetajad või või võib-olla, et nad enam-vähem olid ka üheaegselt need mune imetajad ja, ja siis Need linnud tulid võib-olla enam-vähem samal ajal sinna maakera peale, nii et seda on päris raske öelda, päris täpselt ei tea, nüüd ei ole seda materjali nii palju käes inimestel olnud, et saaks aastate täpsusega öelda, et vot nüüd sel aastal tuli linde, siis, aga üldiste saamides võib öelda, et nad enam-vähem üheaegselt ja maakeral on tulnud küll aga tuleme nüüd selle vesiroti juurde tagasi, kelle kohta lapsed teada tahtsid, selle küsimuse küsis Kristel Annik ja Kristerile võime öelda nii, et mõtlesin, vesirotimaapealne veealune elu on jälle kahe otsaga, et võta sa kinni, ta ujub väga meelsasti, siis võiks öelda, et on nagu rohkem v loom, aga tuleb ka hea meelega maa peale pesa teeb ta maa sisse siis ta oleks nagu maapealne loom või jah, veel täpsemini tegelikult maa-alune loom, kuigi ta tuleb ka maa peale ja kui inimese seisukohast võtta, siis ta on üks pagana kahjulik loom, sellepärast et ta on see, kes need kartulid ja porgandid ja peedid sealt põllu pealt oskab alati enne ära koristada, kui inimene eale jõuab ja ja see koristamise rõõmu tihtipeale see, et saad annilt pealseid noppida kartulid ja ja porgandid Alt kõik ära viidud nii ilusti puhtalt, et kus kääridega keegi lõiganud. Tulbisibulaid armastab temaga kas siis see, kes alused nende pealsete alt ära sööb, see on siis vesirott, muidu räägitakse ikka, et mutt. Ei, see on vesirott ehk mügri mutt on süütu loomakene, tema ajab küll neid mullahunnikuid ja käike ja vahel ajab ka mõne aiavilja üles aga põhimõtteliselt tema midagi ära ei söö, ainukesed, keda ta ära sööb, sealt maa seest on mitmesuguseid putukaid vihmaussid. No vihmausside ära söömist võib temale pahaks panna ja see maa üles ajamist, aga teie kartuleid ja porgandeid ja peete tema ei puudu, aga puutujaks on siis see vesirott ehk mügri, kes armastab selliseid niiskeid elupaiku, aga oma käigud suudab ta ka väga kuiva maa peale ajada ja tihtipeale ilmselt on ka nii, et ta ei lähegi üldse sinna vette, kui ta hea põlluserva peale elama ennast sättinud, nii et siis ta päris kuiva maa loom ja elab seal põllu all kenasti ära vete kordagi minemata, aga oma kujunemiselt, noh, ta tuli maa peal ammu enne inimeste, siis ei olnud kaija vilju, mida inimese tagant ära ajada ja siis ta oli tihedalt seotud veelugeja ja leidis väga palju toitu, tuv eestes vees on tegelikult väga mahlaseid juurikaid, igasuguseid peidad, tasub võtta vesi roosidel ja paljudel teistel veetaimedel ja siis ta käib sealt neid söömas ja ja vees liikumine on tegelikult temasugusel loomale natuke ohutum ka, sest neid, kes teda seal vees kimbutada võiksid, on tunduvalt vähem kui neid, kes siin maa peal talle niimoodi hambad või küüned selga võiksid lüüa. Sellepärast on ta see v elu juurde jäänud ja, ja tihtipeale teeb ta oma pesagi nii, et sealt saab otse vette sukelduda ja vees ringi ujuda. Kõndides siis maa peal nii vähe kui vähegi võimalik. Vesirottide ja kartulitega on asjad selged. Aga nüüd, kas me kuulame kõigepealt tammekännu jaanilaulu või, või räägime jänesest? See küsimus jänesekoht on selline, et kus magab jänes talvel? Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus on armas, võõraid maid on täispuit, koduõuel astub varvas, kuid koduõuel lastud Farva poodu metsas luusall pab jää nees lendab tuvi aga kaugel ele vann. Kui palju Ena huvi pakku, palli uuena huvi. Kodus iial ei saa aru, miks nii valge on üks karu läheks põhjanabale kui seal tal korda, aga haneks. Kui seal talv korda, aga. Ekvaatoril võiks olla tore aga siiski liiga kole. Minu jaoks on krokodill ja siis veel ini ja lill ja siis veel liini ja lill. Aga me liine kris Praat ahaa, näe Aafrika üht korralikku põtra mööda džunglit hulkumas mööda džunglit hulkuma. Kõik, mis kaugel see on? Kõik, mis kodus see on armas. Võõraid maid on täis. Kuid koduõuel astu parvad. Kuid koduõuel naastu varvas Meil on küll kodus talvel ja kui on, aga kus see jänese kodu talvel olnud. Sealsamas, kus suvelgi jänes kuhugi talvel ära ei lend, juuksed on sealsamas põllu peal halljänes ja metsa sees valgejänes metsa, jänese põllujänes, nii nagu neid vahel ka rahvasuus kutsutakse. Ja no kui te nüüd ise mõtlete natukene, siis ega tal vist väga palju neid paiku ei ole, kuhu talvel magama minna ikka seesama lumehang või siis, kui lund ei ole, siis mõne põõsa alla või põlluserva peale või kuuse alla või selliste paikade ennast pikali viskab. Lume peal ta siis magab. Puu otsast alla ronida ei saa ja lume sisse treeriti ennast õppida ei saa. Ta on liiga suur, ta ei mahu lume alla lihtsalt ära. Hiirtel rotid teedel ja väiksematel loomadel on tume all päris hea olla, jänesel on juba sihuke õnnetult suurkogu, et selle lume all tunnelis ei ela selleks, siis peab tema seal lume peal olema ja tavaliselt otsib ta sellise tuule varjuse paiga kusagil kuuse alla või seal on hao virnad mahalangenud puutüved katsub leida siiski sellise koha, kus õnnestuks maapind välja kraapida. Nii et päris lume peal ei oleks. Aga siiski, nad on ka päris lume sees maganud, nii et mingit erilist paiku ka jänesed talvel valida ei ole, kuhu talvel spetsiaalselt magama minna. Võib-olla oli see küsimus mõeldud nii, et äkki jänes magab, talveund, talveund ta kindlasti ei maga, kuigi oleks ta nüüd veel natukene väiksem, siis ta ilmselt oleks looduse poolt määratud talveund magama ka, nii nagu Siilonsiilil natuke nadi olukord, demon lume all liikumiseks, suur lume peal liikumiseks on tal jälle natuke vähe karva seljas. Okkad talvel suurt ei aita ja siis tema on ainuke väljapääs, kuidas seda olukorda lahendada, on see halb, külm talv maha magada, aga see on muidugi omad rohtudega seotud. Sellepärast et see tähendab seda, et sa pead ikka pool suve, terve sügisel hakkab pihta hoolega ringi jooksma, süüa otsima, kõhu täis sööma ja alles siis, kui saad ikka parajalt rullakas, võid sa sinna magama minna, sest tühja kõhuga talvel magada ei saa, siis sa sured lihtsalt talve jooksul ära. Jänesel seda muret ei ole ta päris nälga eksiilis, muidugi oleks see mure ka veel talvel. Talvel on raske neid putukaid ja väiksemaid loomakesi kätte saada, sest nad on kõik peitu pugenud või hoopis maha surnud. Aga jänese õnneks keegi päris peitu ei poe, needsamad oksad ja ka koor on puude küljes alles nii talvel kui suvel, nii et tal toidumuret olulist ei ole. Muidugi, see toit on natuke kehvem kui suvel ja sellepärast ilmselt liikumisaktiivsus jänestel on talvelgi tunduvalt väiksem, nad ei jookse nii huupi tal ringi, nii nagu nad suvel jookside püüavad võimalikult niimoodi oma ööbimispaiga läheduses püsida. Et asjatult energiat jooksmise peale ära ei kulutaks ja ei peaks seal ei tea kuhu rändamuse söögiotsingut. Ja ka, kui mõni nüüd mõtleb, kes meie siilipoisi tomoga varem tuttav ei ole olnud, et miks see siil turtsub seal siis seal lasteraadios siis meie oma ei ole üldse see siil, kes metsas elab. Nojah, mina olen sinine või vahel oranž või hoopis roheline, mina olen see raadiosiil. See tundmatu okkaline, mitte helendav objekt. Kuigi ma ise arvan, et ma olen totod. Tundmat olid sa siis, kui sa meile sattusid, siis me ei teadnud, kellega meil tegemist on, aga nüüd me oleme sinuga tõepoolest tuttavad. No ma ütleks isegi, sa oled juba lausa tuntud või isegi kuulus mitte helendav objekt. Nii et vaatame edasi, mis siin lapselt küsinud. Ja järgmine küsimus on ühe kuulsa linnu kohta, nimelt kas harakas on meie maalinud? Kui ma päris ausalt ütlen, siis ma ei saa sellest küsimusest aru, sellepärast et kui nüüd kasvõi ükski korduvate bussi või rongiga läbi Eestimaa sõitnud kindlasti ootate vähemalt tee peal. Kui ühest Eestimaa otsast teise sõita, tee peal näete, te vähemalt 40, viitekümmend avatab mina igatahes olen neid lugenud teel Tallinnast, Värskast, Tallinnast Võrumaal, umbes nii palju iga selle reisi peal neid tee ääres näha on. Küsitud on võib-olla selle mõttega seda küsimust, et kas see Arakas rändab meile kusagilt või rändab meilt kuhugi? Ka mina mõtlesin selle küsimuse kohta, et, et võib-olla see küsimuse esitaja on kellegagi vaidlema läinud, noh et kas see harakas on ikka päris eesti vinged Eestist pärit või et on äkki räägitud, et on kuskilt mujalt pärit. Vot seda tema päritolu on. Laske nüüd minul praegu öelda, kustkohast tema levila on päris lai, kui te nüüd kaardi kätte võtate, seda tõugu terves Euroopas olemas Aasias natukene. Ja tal on päris palju sugulasi veel seal Aasias ja üks sugulane, õike kummaline, elab seal Hispaanias ja siis teine koht, kus seesama liiki Erapon Kaug-Ida vahepeal ei ole üldse. Ja tema puhul võib tekkida küsimus, et kus on tema kodu, nüüd, kas Hispaanias on tema kodu või seal Kaug-Idas kodu. Aga see meie Arakas, demondetes laia levilaga ja tema kodu määrame selles mõttes raske, et võta nüüd kinni, kus see päriskodu anda igale poole, läinud põhja, lõunasse, itta ja läände, nii et selles mõttes ta vist on ikka päris meie omamaine lind küll väga pikka aega olnud ilmselt kauem kui inimene siin Eestimaa peal olnud ja elanud. Võib-olla kui nüüd sügavamalt mõelda selle küsimuse üle, äkki on mõeldud ka seda, et ta nagu ei sobi meie lindude hulka, ta kuidagi liiga silmatorkav ja liiga kontrastvärvidega meie lindude jaoks nagu veidi troopilist lindu meenutaks oma sellise valge ja mustakirju õieti see, kui lähemalt vaadata, ta ei olegi mitte must, vaid päikese käest sädelev roheline ja rohekasmust ja natuke sinakat seal sulgedes, nii et see, mis paistab eemalt musta-valgekirju, linnud on tegelikult lähemal vaatusel sinise, rohelise, musta ja valge kirju lind, kusjuures need sinine, roheline sulav protsessina musta sisse väga kaunilt ära ja ta on väga omapärase käitumise trend, on selline uudishimulik ja isegi teatud mõttes agressiivne, selles mõttes agressiivne näiteks ei lase ennast kergesti heidutada ühest teisest asjast, vaid inimesega saab ta väga hästi toime, ei põgene tema eest, vaid lausa tuleb tõesti peale tema lähedale ja ta on väga tähelepanelik, osav lind. Ilmselt olete kõik kuulnud selle haraka, varastamise, oskustest ja varastamist kalduvustest, tal meeldivad tõesti läikivad asjad, miks need talle meelde, et seda on raske öelda, võib-olla sead väga paljudele troopilistel lindudele ka ise loonud pesa kaunistamise komme, miks nad seda teevad, on raske öelda, aga lihtsalt pesa ümber ja ja pesa sisse ka tuuakse kõikvõimalikke ilusaid asju ja harakapesast on leitud ka kõige fantastilisemaid esemeid alates seal sõrmustest ja lõpetades fooliumitükkide ja kompvekipabereid kõige taolisega, mida ta sinna kokku kandnud on ja tema pesa on. Kui keegi teist on juhtunud leidma, siis see pesa on tõeline meistriteos üks kaunimaid linnupesi üldse, mida punud osatakse väga korrapäraselt ümmargune ja peidab ta kenasti kuuskede sisse selle pesa ära, nii et sellepärast ta teede ääres tihtipeale kuusehekkide peale tarakaid näete ka, et nad on pesa lähedal pesadel heki sees ja ta on nii tihedasin risu sisse ära pandud, et ega sinna juurde kuidagimoodi hästi ei pääse. Isegi kui te näete, kus kohas pesa on, siis sinna pesa juurde minemine on selles mõttes rasket tonni seal risu sees. Aga teise koha pealt on raske ka veel see, et harakas on suhteliselt agressiivne seal pesa. Ta on päris tugev nokk, kui ta sellega ikka lagipähe koputab, siis teist korda enam nagu ei jää vaatama, et kas ta veel teist korda võiks ka lüüa, vaid üritad sealt pesa juurest ära eemale minna. Aga kas see harakas ja pasknäär on üks ja sama lind või on nad kuidagi sugulased või ei ole üldse nagu nad ei ole sugulased? Nad on teatud mõttes sugulased küll üks ja sama lind ei ole sugugi mitte kui linnumääraja lahti lüüa, seal on nad vist isegi ühe lehekülje peal üles joonistatud. No seal on näha tarakanud mustvalge, vaid nagu ma juba kirjeldasin, ilus, sätendav valge ja tumedate toonidega sulestikuga. Pasknäär on selline põhitoonid rohekas aga siis tema sulestik, usud ka selliseid sinakaid, rohekaid, toone, just tiivasulestikus natukene tiiva peal on tal lausa Eesti lipu värvid, sinine, must valge ilusas järjestuses ja ja vahepeal ei tohtinud teda korralikult joonistada raamatusse üles, sellepärast et kuidagi kahtlased värvid olid teatud ajajärgul seal ja, ja sulgedega tohtinud ennast kaunistada, siis kõik kohe küsisid, et mis tagama pesul languse sulg kübara küljes on, et mida sa siis sellega ikka öelda. Nii et noh, Nad on ikka üpris erinevad linnud. Ja pasknäär on rohkem selline metsalind. Tema tuleb inimasulate lähedale suhteliselt harvem ja tuleb sinna siis, kui seal on näiteks midagi head saada. Meil maal käivad nad sügise paiku tammetõrud valmis on, siis on neid seal ümber, maja liikus palju kohtramat, suvel neid praktiliselt ei näe, aga sügise poole tuleb tammetõrusid jahtima. Ja siis nad võtavad need tammetõrud, keerutad metsa tagasi, seal peidad sambla sisse siis ära ja sealt tuleb siis lahendus ka sellele müstilise küsimusele, et kuidas kuusemetsas järsku männimetsas tammed kasvama pannud. Aga see on tänu neile hajameelsetele pask nääridele, kes need metsa alla laiali kandnud. Teda võib süüdistada võib-olla kõige rohkem selles, et ta teeb tõesti koledad kisa ja kui metsas käia kraaksatab seal kusagil põõsa sees või natuke eemal, siis araverelise male võib kõheda tunde tekitada, aga, aga rohkemust teda küll ei maksa süüdistada. Ja, ja selleks korraks ongi siis meil jälle küsimused otsa saanud ja vastatud ka parajal määral, niiet kuulmiseni. Aga et meil täna on juba tammekännu Jaan oma laule laulnud, siis ma arvan, et ta võiks veel ühe laulu laulda. Ele vandi Lonn. Ei ole, Lun. Elevandi poisil pole, on. Aga sinu long kevad, sügis, talv ja suvi ja seal sellepärast olen, ma peab kõige paare muuni. Hom. Jälle algab kaunis kaunis. Ja täna juba une, seda on.
