Väikesi pärak. Tänane unejutt räägib tassinu vanadest lemmikutest rebaseonust ja jänkuonust. Mispärast jänku onul on lühike saba ja pikad kõrvad? Nagu te muidugi teate, oli kunagi aeg, millal jänkuonu ja Reinuvader Rebane kolib, head sõbrad. Jahil ja kalal käisid nad alati üheskoos. Päeval väsisid nad jahil olles ära, istusid seepärast jõe äärde maharaiutud puutüvele puhkama. Sel ajal, kui nad seal nõnda istusid ja vestlesid ujus üks suur kala veepinnale ning silmitses neid mõlemaid. Reinuvader ütles. Vaata, jää kohannu. Sellises vees leidub suuri kalu. Püüame õige mõni kinni ja meil ongi maitsev õhtu käes. Jänkuonu, kes väga meelsasti kalu hakkas, oma taskutes kobama. Ta lootis leida õngekonksu ja nööri. Lõpuks lausus ta. Siin on üks konks, mille ma oma laste eest ära peitsin. Kuid nööri mul pole. Kas sinul on rebaseonu? Reinuvader vaatas oma taskud läbi, ei leidnud aga midagi ja vastas mis menüüd Küldi. Vahepeal olid nad väga näljaseks muutunud. Nad katsusid noore pähklipuukuurist nööri punuda, kuid see säiliga Jäne. Järsku märkas reinuvader jänkuonu saba. Tollel oli jänku onul väga pikk saba, mis oli veel pikem ja ilusam kui rebasel. Ning asjaolu ei meeldinud reinuvaderi põrmugi. Vaatluste jänkuonu 100 ning lausus. Ma ytlen sulle, mis me peame tegema, et palju kalu püüda. Seome ometi õngekonksu sinu sabaotsa sissistutsa kalda äärde, jahidet konksu vette. Mina seisan siin abivalmis, kui kala on liiga suur ja sa seda üksinda välja tõmmata ei jõua. Jänkuonu oli aga oma sabale väga uhke ning ei tahtnud seda rikkuda. Miks ei võiks me õngekonksu sinu saba külge kinnitada rebaseonu? Küsis ta. Innova tervastas. Minu saba on liiga lühike. Siis sõnas jänkuonu muna, teine harjas mu saba, enne kui ma kodust ära tulin ja vihastab mu peale, kui ta peab seda veelkord tegema. Vaidlesid nad veel veidi aega, kusjuures nende kõhud läksid järjest tühjemaks. Lõpuks ütles jänkuonu. Hea küll, kui ma kõige suurema kala endale saan. Olen nõus. Reinuvader lubas seda. Meil oli jänkuonu niivõrd näljaseks muutunud, et ta hoopiski unustas suure kilpkonna. Kessi vees elas, tal ei tulnud kilpkonna meeldegi ja ta laskis reinuvaderi õngekonksu oma saba külge siduda sisistuste jõe kaldale ja heitis konksu vette. Kilpkonn aga oli neid mõlemaid pealt kuulanud. Ja niipea, kui jänkuonu sabalett puudutes haaras Gibkond sellest hammastega kinni ja sikutas. Jänkuonu, karjus rebaseonu kala näkkas ja pealegi hästi suur. Samal ajal katsus suur kilpkonn teda kogu jõust jõkke tõmmata. Reinuvader tõttas kohale ja hüüdis suurt kilpkonna nähes. Jääd onu konksu otsas pole kala, vaid kilpkonn hoiab sinu saba oma suus. Oh häda ja ta ei lase mind enne lahti, kui müristab nöörist rebaseonu. Reinuvader kihistes omaette naerda ning vastas. Ma ei tea, kuidas veristada. Tööriista iseejänkuonu. Jänkuonu tegi suuga. Kui ta oli peaaegu üleni vette tõmmatud, tuli reinuvader tema juurde ja ütles. Ma ulatan neile ainult su kõrvadest kinni võtma. Jänkuonu keskised, Rebane haaraks tal kõrvust kinni. Pumbaks. Niisiis haaras reinuvader tal kõrvust, sulges silmad ja sikutas kõigest jõust. Jänkuonu kõrvad hakkasid venima, rebaseonu aga hüüdis juba tuled jänkuonu juba tuul, et jänkon Vagavastes, sibul n nina rebaseonu, need on mu kõrva sikutas õppersi. Niisiis, tõmbaski rebaseonu veel kord kõigest jõust. Ja siis murdus jänkuonu saba sellest kohast pooleks, kust kilpkonn seda kinni hoidis. Kui jänkuonu märkas, et tal oli sabast järele jäänud ainult lühike jupike ning ta kõrvad on väga pikaks veninud, ütles ta Reinu Kaderile maruvihaselt. Vaata nüüd. Vaadake nüüd, mis sa tegid. Aga Reinuvader jooksis naerdes minema. Veel kaua aega ei rääkinud mõlemad omavahel mitte sõnagi. Sellest ajast peale päädis jänkuonu, ET kavalat reinuvaderid ei või kunagi usaldada. Muinasjutuni lõppenud väike sõber Ei too. Kindlasti.
