Tere, kuulajad, tere, rände taaskord osa saamas jäi, sest sümfooniast, kus ükski heli pole juhuslik, maalikunstnikust külm, pole mõtet rääkidagi. See uskumatu ilu, mida ta aegade jooksul loonud on, sööbib alatiseks mällu neile, kes seda kogenud. Nii teilegi, Hendrik ja mõistagi käib jutt jätkuvalt Antarktikast. Sedapuhku siis Antarktise mandrist seal ja läheb. Päris sinna Antarktise mandrile ja tõstame sinna oma jala. Sellised lausa ülevad helid kõlasid. Sven Grünbergi muusika palalt meri ja kui ma nägin neid teise mandri kaljusid ja igijääs maastikke, siis tekitas minus umbes samasuguse, peaaegu piduliku tunde, nagu see Sven Grünbergi muusikalugu. Ja võib olla sinna jõudmine on igalühel keeruline, sellepärast et Antarktise mandrit ümbritseb igalt poolt Lõuna-Jäämeri. Nii nagu Arktika põhjapoolust ümbritseb igalt poolt Põhja-Jäämeri, aga Lõuna-Jäämeri on tegelikult palju suurem kui Põhja-Jäämeri. Ja tegelikult kogu selle reisi nagu järje peal püsimiseks, siis natukene tuletaksin meelde koos kuulajatega, et kuhu me oma Antarktika tohutu pikal reisil oleme parajasti jõudnud kui kõige esimestes saadetes. Me rääkisime Antartisest niisugusi, sissejuhatavaid teemasid, siis paar saadet tagasi me alustasime selle teekonna läbimist, mille ma siis ise läbi tegin. Ja me läksime üle Falklandi saare üle lõunatsioodsa saare. Ja nüüd selles saates me jõuame siis päris Antarktise mandri juurde ja lõpetame selle ekspeditsiooni marsruudi. Ja pärast seda hakkame me rääkima juba selle Antarktika üksikuid põnevaid teemasid, alates sellest, et kuidas siin on kunagi peaaegu täielikult hävitatud vaalad, kuidas Antarktise manner avastad D ja lõpetades nende tohutut põnevat loomadega, keda ise sai silmast silma siin Antarktika kandis nähtud. Aga täna oleme siis parajasti teel Lõuna-George ja saarelt ja see oli elust pulbitsev saar. Ja selleks jõuda nüüd sealt Antarktise mandri juurde tuli meil ikkagi peaaegu et kaks päeva ööd-päevad lihtsalt sõita otsejoones üle avaookeani. Ja lõpuks, kui need esimesed kaljused maa jälle paistma hakkasid, siis me rööba rõõmustasime, et see ongi manner. Aga meile öeldi, et ei ole siin midagi, et siin mandri lähedal valitseb üks tohutult keeruline nisugune rägastik etapis, jäämäed olid, seal on kõik, seal on ühesõnaga mõnel pool on jäämäed, mõnel pool on niimoodi, et nagu oleks jäämägi, aga jäämäe keskelt kerkib Kalju, siis on see üksik saar. Aga sealsamas kõrval on mingisugune veetunnel kanal ja laev liigub seda mööda ja siis ainult laeva pilti vaadates. Sa saad teada, et kas sa oled nüüd parajasti mandril lähedal mingite saarte vahel või oled sa mõne mandri lahes parajast liikumas, et see oleks igavene rägastik, seal ümberringi. Aga see, mis kohe silma, kas võrreldes lõunatsiootsaga oli see, et lund ja jääd oli meeletult palju rohkem. Et ikka enamik ka sellest mandrist, kui me seda rannikut nägime. Põhiline, mida sa näed, on jää kogu aeg. Ja siis, kui ma hoolega silmitsesid neid mööda libisevad randu sealt laeva pardalt, siis üks asi, mis mind üllatas, mõtlema pani, oli see, et ma olen näinud maailmas palju liustik. Aga siin oli niisugune liustik, mida ma polnud elu sees näinud. Liustik laskus alla enam-vähem püstloodis kaljuseinast ookeani suunas ja ta oli nagu liibunud selle kalju seina vastu ja püsis selle küljes. Et igasugune loogika kaja Newtoni seadused peavad ütlema, et liustik jõuab mingisuguse järsaku serva. Siis ta murdub sealt ja kukub sealt ookeani. Aga siin ta laskus sadu meetreid hiigellai, mingi sadade meetrite laiune, sadade meetrite pikkune jääkeel kaalub röögatu palju meeletu jäämass ja ta laskub ilma purune, vaata mööda püstloodis kaljusein ookeani poole. Ja mingit selgitust ei ole ka mitte see, et need tohutud külmakraadid nagu panevate tarduma sinna niimoodi. Peaaegu on see, et ma oma peas mõtlesin küll selle seletuse välja, et, et siin on nüüd see, et Antart teise mandriliustikud liiguvad teinekord tohutult aeglaselt ja nad liiguvad tohutult aeglaselt, sellepärast et siin on lihtsalt nii külm. Et enamasti on kogu aeg miinuskraadid ja see liustik üldse ei liigu. Siis lühikese suve jooksul natukene liigub ja siis jälle Tartusse paigale. Ja selle tõttu ta püsib nagu ühtsena kontaktsena tervikuna. Ega need harvad ja haprad päikesekiired teda eriti sulatada jõua muidugi jaa, sest need on siin väga jõuetud. Siin Eestimaalgi ju, kui on olnud hästi paka sellised kraadid, siis Jägala juga on tardunud ja üht-teist veel, mis nagu öeldakse ülevalt alla langeb, on õige. Ja, ja või need jääpurikad siin Eestimaal tänavu talvel, et, et eks ta umbes samas ei ole. Et, et lihtsalt ütleme, geoloogide keeles öeldes on siis niimoodi, et, et liustikud ehk siis voolavad jää, jõed voolavad erineva kiirusega ja kui me eelmisel poolaastal olime seal periito Moreno liustiku juures kuskil andides ja rääkisime sellest, et seal liigub liustik päevas mitmeid meetreid, siis siin ta teinekord kogu aasta jooksul liigub mõnikümmend sentimeetrit ainet ja see on see põhjus, miks ta püstloodis kalju küljes nagu kinni kleepunud, Ranse see hiigelsuur liustik. Ja tegelikult, kui me nüüd seal seal liikusime, siis oli niimoodi, et meist vasakule jäi siis Antarktise naer ja meist paremale jäid Lõuna-Shetlandi saared. Ja need Lõuna-Shetlandi saarestik iseenesest on nii nagu üldse kõik need Antarktise nimed. Nendel kõikidel on oma lugu ja oma ajalugu. Sest kui mõelda Atlandi saared, see tuleb tuttav ette kusagil Euroopas, see on Šotimaal Šotimaa ja Norra vahel, kusagil seal Atlandi ookeanis on Shetlandi saared. Ja loomulikult pandi see nimi brittide poolt, kes siiakanti antarktilistesse jõudma ütlesid ja nemad panid selle oma Suurbritannia emamaa järgi kuidagi. Ja võib-olla esimene mulje või tunne võib isegi olla. Saared nimelt on ka üsna karused ja seal ei ole metsa peal keset ookeani, et võib-olla sellepärast pandi see niisugune nimi. Aga, aga muidugi need Lõuna-Shetlandi saared, nad on ikka mitu korda karmimad kui, kui seal euroopaset landi saared ja, ja siin on praktiliselt ikkagi ainult kalju ja ei jää, muud siin ei ole. Ja selle tohutu pika saarestiku kõige põnevam saar, kuhu me ka läksime oli disseptsioni saar eksis eesti keeles. Pettumuse saar. Pettumuse saar valmistas kõige suurema elamuse. Ei mingit pettumust, ei. Ja, ja miks see nimi üldse on tulnud, see on jälle siin kandis liikus üks, üks kartmatu meresõitja ameeriklane Nathaniel Palmer ja tema oli hoopis hülgejahi siinkandis. Ja küllap siis siia saarele jõudes ta ei leidnud nii palju hülgedest, nagu ta lootis ja pani kohe sellise nime. Suur osa nimesid siin maamunal põhineb nii-öelda inimlikel emotsioonidel ja mitte kõige kõrgematel. Jah, ja mingitel juhustel jaa jaa, seikadel, mis parajasti kellegagi juhtusid, kes sealkandis juhtus olema. Aga tegelikult see saar on hiigelsuur vulkaanikraater ja juba sinna sisse sõitmine meie suur uurimislaev, akadeemik Johve läks läbi nagu kaljuväravate vahelt, nii ta vaevalt mahtus sealt vahelt läbi see võisast vaatepilt olla ja, ja ta sai ainult sõita sinna, sel ajal, kui ookeanil oli tõusuaeg mõõna ajal ei, ei saa läbiselt. Ja siis, kui sa sõidad väravatest läbi, siis vees avardub hiigelsuur justkui ümarjärv, palju kilomeetreid läbimõõdus, ja see on vulkaanikraater tegelikult, mis on täitunud ookeaniveega. Ja seal eemal imeväike tikutopsi taoline laevuke, mis oli umbes sama suur laev nagu meie oma laev. Ja ümberringi see sõõr, mis ümbritses seda suurt katelt, kõrgelt kaljuharjad, nende peal valge lumi ja siin siis tegelikult see vulkaaniline saar on aktiivne tänase päevani ja siin on viimane purse toimunud 1967. aastal küllalt ammu tagasi, jah, inimlikus mõistes küllalt ammu tagasi geoloogilises mõistes nagu eile jah, just tunni aja eest. Igal juhul sel ajal oli siis päesti mõned polaarjaamad rajatud ja üks nendest Tšiili polaarjaam sattus ikka täielikku katastroofi. Nii et see vulkaanituhk mattis selle laarjaama pooleldi enda alla ja me läksime seda kohta siis vaata, sõitsime maale ja seda nimetataksegi Antarktika pumpeiks. Et samasugune vulkaani katastroof nagu kunagi seal Itaalias suvi kõrval. See oli siis ikka nii palju traagiline juhus, et koos inimohvritega oli seal parasjagu uurijaid või. Tegelikult inimesed pääsesid kõik aga lihtsalt see need praegusest juba üle veerand sajandi tagasi toimunud lugu, et seal praegu on näha lihtsalt need pooleldi lagunenud hooned mattunud enamikust tuha alla, ainult ülemine osa paistab välja ja, ja ühesõnaga kõik see nende hooned ja ehitised, need, need siis seisavad seal nii nagu nad on ja tasapisi siis lagunevad lihtsalt siukesed varemed ja. Aga inimestel läks ikka tunduvalt paremini kui vaestel Pompeilas. Ja noh, asustustihedus oli ka hulga väiksem, ütleme niimoodi, et see on Antarktikas alati vähe inimesi ja siin juhtumisi oli üks polaarjaan, nad kõik pääsesid. Aga siinsamas seisab üks suur angaar, mida keegi ammu enam ei kasuta, selle kõrval on üks vana lennuk, mida siis kasutati varasematel aegadel siis Antarktise mandri kohal uurimisreiside tegemiseks. Et need on kõik jäänud pärast seda katastroofi sinnapaika praegu, noh see maapind on kaetud niukse halli vulkaanituhaga ja seal kondavad ringi merikarud. Ja tegelikult noh, sa saad aru küll, et seal vulkaaniline paiku ja meile öeldi, et me oleme nüüd siin tõusu ajal, aga kui ookean laskub madalamale, siis see rannikuriba, mis sealt nüüd välja ilmub, mõõnaajaks see on auramas kogu aeg, ta täiesti kuum. Maapind on kuum ja seal üleval kaljude peal oli näha seda, mille järgi ma igal pool maailmas saan aru, et siin on vulkaan toimimas, sest kaljud olid värvunud roheliseks, punaseks, kollaseks, need on need väävliaurud Puma roolid, kaljudele tekitavad erilisi värvitoone. Nii et, et see vulkaan annan ikkagi praegugi, elab vulkaan ometi üks koht Antarktikas, kus soojem on natuke ja, ja ongi nii, et praegusel ajal kui jällegi neid huvireisijaid on, on palju rohkem, olgem siis siis siia saarele, mõned tulevadki selleks, et minna Antarktikas suplema sest seal on seal kaljude vahel on mõned niisugused järved, kus üks ots järvest on jääkülm ja teine ots peaaegu keev ja seal keskel vaata et sinna võib sisse, sinna ja ellu jääda, aga kuidas sinna keskele saab? No see on siis noh, nii et, et ühest servast on see järvekene tulikuum teisest, kuna sellepärast ma küsingi, aga, aga keskmine serv on nagu vahe, nii et ikka saab kaldalt ja ei pealda õhupalliga lendama. Kele ei kalda pealt sisse ja siis seal kuumas vees vaatad neid jäiseid kaljusid seal eemal. Et seda praegu siis nagu nauditav takse ja neid, kes seda juhust kasutavad, on palju ilmselt jah, kui niisugune võimalus on, see on ju vähemalt kodus uhke rääkida, et käisin Antarktikas ujumas. Ja no sealt sellelt saarelt on juba ammustest aegadest, tal on niisugune kahepalgeline kuulsused, et juba maadeuurijad vaalakütid leidsid, et siin on väga hea sadam, sest ta on ju ümbertringi kaitstud ookeanilainete eest. Aga teisest küljest võib tore sadama iga hetk muutuda põrgukatlaks, et see nagu jälle väga tore ei ole. Ja, ja tegelikult Antarktise ja Antarktika ümbruses on kümneid vulkaane siis kõrgeim vulkaan kõikidest Antarktika vulkaanide stan juba Antarktise mandril seal Erebuse vulkaan ligi neli kilomeetrit kõrge ja, ja ta on ka kõige aktiivsem vulkaan tänase päevani. Et sealt tuleb seda tossu kogu aeg ja ka sinna korraldati turismisõite lennukiga kuskil. Aga siis oli aasta 1979, kui üks Uus-Meremaaturismilennuk hukkus selle vulkaani juures ja seal sai surma 257 inimest ja siis lõpetati see nali seal ära. Mis siis täpsemalt juhtus? Ta sattus lihtsalt mingi purskperiood, et vulkaan võib ju olla niimoodi, et, et kui sa lähened talle, siis ta näeb päris rahulik välja, tossab nagu tavaline maja korsten. Aga siis järsku käib mingisugune tõsisem plahvatus. Tegelikult kõik need lennureisid olid sellised riski piiril. Kas ikka riskid ja ka ei osatud arvestada looduse tegelikku väge ikkagi? Et jah, see paik on nüüd jäänud siis nagu turistidest puutumata sellest ajast saadik. Aga siinsamas Antarktise mandri juures siis tegelikult saime ka esimest korda jala tõsta mandrile ja see oli niisugune paik, selle nimi oli portaal point, et tegelikult, kui me seal maale läksime, siis vaatad, et mis seal siis nii on, mingisugune kaljune neem? Tagaplaanil need rassidena tõusvad niuksed, jääväljad, koguajad ja muud ei suurt mitte midagi. Aga noh, see ongi Antarktikas ongi niimoodi, et sa pead tihti teadma taustu ja ja seal sellesama neeme otsas olid ühe koha peal näha vaevumärgatavad vaiad niimoodi maa sisse rammitud ja selle koha peal oli seisnud siis jälle uurijate Hütt kus nad siis olid korraldanud kuskil viiekümnendatel aastatel siis uurimisekspeditsiooni juba siia Antarktise mandri südamesse. Nii et põhimõtteliselt sellest neeme tipust oli võimalik tõusta järk-järgult sinna üles selle üüratu kahe kilomeetrise kõrguse jääkilbi peal ja minna juba tuhandeid kilomeetreid mandrile iganes. Millise koha nimega võiks märgistada Antarktise mandri südant keskpunkt? No võib-olla selleks on ikkagi lõunapoolus, kahtlemata seal lõunapoolusel on üks võimas venelaste ja üks võimas ameeriklaste polaarjaam praegusel ajal. Ja kas siin selles paigas, kus mina siis oma esimest korda oma jala mandrile sain 150 aastat kõigest pärast seda, kui esimene inimene üldse Antarktise mandril jala tõstis siis minule endale jäi meelde, noh nagu lõikus mällu lihtsalt see pilt, et sealsamas neemel oli üks isand, see oli merikaru. Ta oli siis isane merikaru. Vot see merikaru käis enne ka korraks meie jutust läbi, et hakkasingi mõtlema, et kas me üldse oleme elus eriti neist merikarudest rääkinud, vist mitte mitte suuremat merikaru ei meenutama välimuselt jääkaru. Ei, ta kuulub hüljeste hulka ja märi karudega. Me vaatame ühes järgmises saates aga praegu lihtsalt nii palju, et ta on siis kõrvuk, hüljes, ehk siis et tema niisugune tegelane, kes, kes ajab ennast niimoodi esiLoibadele püsti ja ta Nov meie hülgega võrreldes näeb niisugune palju uhkem ja Kovam ja, ja ka natuke ohtlikum välja suurem ka suurem ka just see isa merikaru Mälime oma reisil näinud lõunatsioodsal merikarude kolooniaid, aga seal olid jäänud ainult emad ja lapsed. Isad olid juba läinud uusi maid avastama ja nad olidki jõudnud tegelikult just mandri juurteni, et isased merikarud juba hulkusid kaugemates paikades ja üks oli siinsamas, meitsis tervikut, vaatasin toas mandriservas ja ta, kui ta enda niimoodi mitmesajakilone loom ajas enda nagu kaela püsti ja siis niimoodi koonu taeva poole, siis kõigutas seda pead. Sütti hiigelsuured vuntsid kahe poole ja, ja ka korralikud kihvad suus ja niimoodi täiesti kahtlustatava pilguga vaatas meie poole siis mina taustal selline lõputud jääväljad, terve Antarktise manner. Kujutlesin, et see siin on Antarktise mandrivalvur võib-olla kuningas ja, ja annab meile märku, et olge ikka nüüd viisakas. Et see on nüüd minu kodu. Ja sealt kusime, jätsime ta sinna oma koju. Ja järgmistel päevadel seiklesime see veel mitmel päeval ja nägime mõneti nii nagu seal nendel-Antarktika saartel pingviini kolooniad ja hülgekoloonia, et need olid küll teised pingviiniliigid, teised hülgeliigid. Need oli natukene vähem, isegi kui seal lõunat soodsa nagu nii-öelda Antarktikasse Ren ketis. Aga need olid küllalt palju ja kõige suurem üllatus muidugi, vaalade rohkus, nendest vaaladest me ka räägime edaspidi pikalt, aga siin ainult nii palju, et mõnikord me olime ikka paarikümne meetri kaugusel mõnest vaalast seal ookeanis. See oli ka see kriitiline piir. Jah, see oli niimoodi, et kui ta nüüd kogemata Ta ennast liigutab, et siis ta lihtsalt võib-olla ei märka. Ja lööb sabaga meie paadi ümbert. Et tõesti röögatu elukas ja uskumatuid elamusi oli nendega. Ja see oli parim aeg tegelikult vaalade jaoks just see suve lõpp-sügis süüa palju süüa, palju märtsikuu ja teistpidi ütleme põhiliselt olid siin ikka elutud maastikud ja ja üks jälle, mis nagu meelde sööbinud niisugune pilt, kui me jälle ühel kummipaadiretkel seal mandriservas liikusime, kääriskand ka kummipaadiga. Ja muidugi on ta riskantne, mõeldes kõigi nende tegelaste peale, kes seal noh ja seal mitte ainult see, vaid ka näiteks, et lihtsalt mõni jäämägi võib seal näiteks ennast uperpalle keerata Ta või mis iganes, et et kindlasti on risk suurem, kui, kui ütleme, Eestimaa metsas või, või talvisel niidul ja mererannal ringi liikudes, aga midagi targemat pole ka välja mõeldud. Vaatan, see on kõige lihtsam ja kui seal on põhiline, on ju see, et, et paadijuht on kogenud Antarktika teadlane ja ta teab ülitäpselt ja ta meie nagu kogu selle retkel oli meie nagu ekspeditsiooni juhi Rupert Grabbi loosung oli selline, et happy happy seif, seif, ehk siis turvalisus oli seal tegelikult kogu aeg, topeltturvalisus teadis, kuidas turvaliselt juhtida punktist A punkti B lihtsalt topelt turvaliselt isegi niimoodi. Et meiega seal midagi hullust ei juhtunud, aga ühel kaljurannal oli väga kummaline järsk kaljusein ja sealt pealt oli erinevat värvilaigud. Osa nendest olid selged seal rohelisi laike, nendelt samblad soli, kollaseid punakaid, oranž laike, need olid samblikud. Aga siis jooksid ülevalt alla niuksed eredad vöödid, need olid niisugused sinakasrohelised vöödid ja kangesti tuletas meelde näiteks mõnda vana vask kirikutorni värvi. Ja vask, see oligi. See oli siis vasemaak vasemaagi, niisugused müüdid tulid mööda kaljut niimoodi silmanähtavalt polnud elu sees näinud. Looduses vaske sellisel kujul nii palju. Ja siis muidugi kohe nagu, et kas siis keegi juba ei hakka mõtlema, et võtaks kaevandaks ja see on nüüd see, mida noh, ka meie teejuhid seal siis seletasid, eks ole, et Antarktikas on leitud ka muid maavarasid, leidub naftat, leitud kulda, on leitud plaatina põhimõtet, tavaliselt on rahvusvaheline kokkulepe, et mitte keegi neid ei puutu. Et need kuuluvad kõigile. Need ei kuulu mitte ühelegi riigile ja need lähemate aastakümnete jooksul on alla kirjutatud riikidevaheline kokkulepe, et mitte keegi mitte kunagi ei hakkasid mitte midagi maavarasid võtma. Kas see pole mitte see kokkulepe, mis kirjutati alla ja kui ma nüüd ei eksi viiekümnendatel ja mingi 12 riiki vist oli seal Nõukogude liit kaasa arvatud ja? Ta pidas temagi oma sõna jõust ja sellest me räägime ka veel edaspidi pikemalt, et noh, Antarktika kuulub kõigile ja mitte kellelegi. Ja sellest lähtudes on on seesama maavarade puutumatuse vetoga nagu seal olemas. Ja kui me niimoodi veel liikusime kogu aeg lõuna poole mööda seda Antarktika poolsaart. Ja siis viimasel päeval me olime jõudnud 64. laiuskraadil ja kui nüüd mõelda, mis tähendab siis tähendab seda, et tegelikult polaarjoonest oli puudu veel kaks kraadi, me ei olnud üldse polaarjoonest üleval saanud. Aga noh, see maastik oli ka ikka väga jäiseks muutunud. Jäämägesid oli, oli tihedamalt kui kusagil varem ja üldse see jäämägede teema ja see jääteema, see oli nüüd igapäevane asi. Mõnikord näiteks, kui laev läks ööseks, on ta rahuliku lahte nagu ööbima, siis oli niimoodi, et meile seletati kaaned, laevamehed hea meelega seletasid seda, et kuidas nad jäämägesid üldse valvavad jämegi on laevale suur oht. Et muidugi radarid, kogu aeg jälgivad ümbrust ja saavad enamikke jäämägesid tuvastatud, aga on jäämägesid, mida radareid tuvasta. Need on niisugused nii-öelda läbipaistvat jäämäed ja neid saab ainult inimsilmaga märgata. Ja sellepärast peab seal laeva kaptenisillal olema kogu aeg üks tegelane, kes kogu aeg jälgib kahe silmaga ümbrust, et jäämägede ohtu ei oleks. Ja kui tuleb öö, siis pannakse prožektorid põlema ja prožektorid valgustavad kogu aeg ümbrust, et jäämäed ei ründaks. Ja see oli kummaline, et jäämegi ründab. Aga ühel õhtul sain seda ise kogeda, et me olime pealtnäha väga rahulikus lahes, suur lai laht, mõned üksikud jäämäed, seal laev isegi lasi ankru vette, jäi paigale. Aga, aga siis päris õhtupimeduses ankur üles ja terve see öö oli laev valmis kogu aeg igas suunas liikuma, meie muidugi rahulikum põõna oma kajutitesse seal ei tea midagi, ei tea midagi, muretult laev ei kõigu, eks ole, kõik on korras. Aga kui me hommikul jälle laevatekile tulime, siis ma vaatasin, kus need jäämäed on, nad olid täielikult muutunud oma asukohta, nad ühesõnaga liiguvad kogu aeg suvalistes suundades. Huvitav, kui suure kiirusega? No mitte nii väga suure kiirusega kujutada. Ja et nad ei kihuta just, aga, aga just parasjagu nii et olla ohuks näiteks lehele panematute näiteks. Paar meetrit tunnis näiteks võib-olla aga võib olla ka 10 meetrit tunnis pole üldse vähe. Jah, kui laev seisab ankrus ja ta eest ära ei lähe, siis võib juhtuda küll, et see jäämägi tuleb temale pihta, mitte laev ei sõida jäämäele pihta ja, ja samas on siinkandis alati olnud juhtumeid, kui laevad on jäämägede tõttu põhja läinud ja ja kui jälle mõelda nende nii-öelda turismilaevade peale, siis viimane juhtum oli alles 2007. aastal just siinkandis see oli uhke nimega laev, küll selle nimi oli Explorer ehk siis uurija või avastaja. Aga jäämäe otsa ta sõitis ja põhja ta läks koos kõigiga, ei, inimesed pääsesid ja tänapäeval need turvameetmed on ikka ikka väga-väga ranged sealkandis ja kui midagi juhtub, et laev saab, ütleme, tõsiselt vigastada, hakkab põhja minema, sest neil on veel ikka mitu turvavarianti, et noh, inimesed igal juhul pääsesid. Aga, aga laev läks põhja. Nii et seda võib sealkandis juhtuda. Ja üldse noh, see jää hulk ka seal, ütleme, sellel peaaegu polaarjoonel oli juba vees selline, et kui me seal kummipaatidega liks, mis ma ikka imestasin, et et noh, et kas kummipaat saab üldse siin liikuda, ta tegelikult murdis kogu aeg teed läbi jää Pihl ja kõvakes niukene krigin niisugune nagu liivapaber või niisugune kogu ragin, krigin ümberringi, käis kas kummipaat murdis sealt läbi sellest sellest jääst ja mõtled, et, et jää terav kummipaat on kummist. Paadid on ehitatud selliselt, et nende põhi on kaetud metalliga ja et selle tõttu ta ilmselt ühe hooaja peab ikka vastu. See natuke selgitab asja, sest muidu kõlab küll mõnevõrra utoopilised, kuidas kummipaat on jäämurdja. Jah, ja ega ta ikka teistpidi, ega ta seal eriti kaua vastu ei peaks, nii et need olid tõesti need viimased päevad kõige lõunapoolsemat laiuskraadidel, kui seda jääd juba nii palju oli seal. Ja siis eemalt vaatasime oma kummipaadiretkel seal siis meie laevukene seal jäämägede vahel, see oli tõesti nagu mingisugune mänguasi seal Polnud jääs ja seal kuskil eemal, aga kogenud paadijuhid teadsid, mida nad teevad ja ja teistpidi, see oli väga uhke vaatepilt, see viimane paik, sellel oli ilus nimi pärades häärber paradiisi, seda paradiisi 100. Ja noh, ta oligi paradiis, lik paik. Tähendab see päev üldse nüüd mandri lähedased päevad, selles mõttes meil vedas, et ilmad olid ilusad, iseenesest tormi ei olnud. Vahel oli isegi päike ja sellel päeval oli ka, et meri oli täiesti sile. Isegi päike tuli välja ja see päike nagu valgustas seda jäädeselt peegeldus vastuse jään, niisugused erinevad toonid. See oli täitsa vapustav ja sealsamas paradiisi sadama juures me siis läksime viimast korda mandrile. Tõusime kalju tippu, matkasime lihtsalt mööda lund ülespoole. Ja siis sealt ülevalt siis vaatad jälle seda enda ees laiuvad lõputut mandri algust tegelikult. Ja sealt alla tulla meile siis soovitav, et kui tahate, võite tagumiku peal liugu lasta. No mina seda küll ei teinud, sest ma sain aru, et see lumi on ikka päris kõva. Püksid võib ka esinejad, valus on lihtsalt. Aga mõned uljamad tegid seda ja ei juhtunud suurt midagi, eks veerand kilomeetrit, veerand kilo allamäge tagumiku peal mööda jäist lund. Ja sealt me siis juba pöörasime siis ära ja, ja noh, see viimane, see niisugune paradiis, lik ilu tegelikult mandri jäigi nagu mälestuseks. Ja mõneti jäigi nagu ikkagi see mulje, noh, see oli lihtsalt juhus, et nendel päevadel, kui me seal mandri kandis olime, siis olid nii ilusad ilmad ja ja see ühtpidi päike ja teistpidi lõputu jää ja jää kiiskamine. Et see kõik oli, oli väga majesteetlik ja uhke. Ja sellist maastikku ei ole võimalik näha mitte kusagil mujal maakeral ta niisama võimsa mulje jätab kui seesama Sven Grünbergi muusikapala Merits. Ja kes Antarktikasse ikkagi ei satu, ma arvan, neid inimesi on väga-väga palju, siis tuleb leppida. Ilusate piltide vaatamisega. Pärast meie saate kuulamist seda sukas internetti. Sest vaadata või siis näiteks Antarktika raamatust, mida ma ei väsi kordamast, eestikeelne raamat. Väga hea teabega ja väga kaunist piltidega. Seesugune oli siis tänane järjekordne saade Antarktikast tema ilust, võlust ja ohtlikkusest, millest tuleb juttu järgmises. Rändame nüüd järgmises saates Antarktise avastajate jälgedes. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast kuula.
