Nüüd on klassikaraadio stuudiosse jõudnud kaks noorema põlvkonna kunstniku visuaalkunstnik Virge loo, tere tere ja helilooja Sander Saarmets, tere. Tere. Räägime kõigepealt vastavatud näitusest ja teie ühisprojektidest ja veel sündivatest heli improvisatsioonidest. Kuna me varasemalt tunneme tänaste vestluskaaslastega 11 hästi, siis külaliste palvel sinatame. Näitusel on väga huvitav peal rooma numbrites võiks öelda kolm selle kohta, kuidas seda pealkirja võiks nimetada virge. Ja see on selline hea tähelepanek, et, et ma tinglikult panin talle pealkirjaks kolm kriipsu, mida siis võib vaadata testi kolmena või ka suurte iidena. Ja mulle endale hakkas see mõte meeldima, et need on nagu suured iid seal on, siis koosneb kriipsust täpist ja kui vaadata minu joonistusi, siis seal ongi väga palju kriipse ja täppe. Aga teisest küljest jälle näitusel on kolm, et miks see kolm nagu esile kerkis, et täidis koosneb kolmest tööst mille peale on joonistused, särtsisse märk, kolm kriipsu V3. Ja ma saan aru, et kolmas isikunäitus ei ole, et küsingi siit järgiga mitmesse isikunäitus, sul on see ja kuidas sa kirjeldad. Tegelikult siis seda uut projekti, mis sündis, et sa oled väga romantiliselt öelnud ka selle kohta Paldiski poeesia. Tõepoolest, et lugesin kokku, et peaks olema neljas isikunäitus ja teine Eestis ja esimene, mis mul toimus, vaatasin, et mis 10 aastat tagasi ja et vahepealsed kaks isikunäitust on siis toimunud hoopis Taiwanil, kus ma ka elasin ja õppisin. Nüüd siis tuli võimalust tus Paldiskis Amandus Adamsoni ateljeemuuseumis, et seal ta siis aset leiabki. Ja näitusega ma püüan siis natuke visuaalselt salvestada selle koha olemust ja kasutan selleks sellist hetkes olemise meetodit mida väga hästi saab siis joonistamise kaudu teha. No sinu loomingus on tegelikult ka varem nagu sa juba mainisid ka Taiwanis on sul eelmised näitused allud sa oled lähtunud just kohaspetsiifikast sellest keskkonnast ja seal nii-öelda varasem praktikat kuidas eelnevalt on siis välja läinud või kuidas see kunstiteosed on väljendanud ja kuidas meid ümbritsema informatsiooni tõlkimine siis annab selle tulemuse. Taiwanil viibides oli paar teost, kus ma lähtusin ka mingisugusest kohast, lähtusin ühest kohast, kus ma elasin ja selle seeria nimeks sai Kippatav. Mis on siis siuke vanaaegne nimetus sellele kohale, kus kandis Me elasime piirkonna nimetus. Ja seal ma kõndisin selles piirkonnas ja kandsin kaasas oma joonistamisvahendeid. Jäägu ma tundsin, see üks või teine koht on mulle kuidagi tõmbab pind kuidagi lähemale, et siis ma ka püüdsin ta abstraktselt üles joonistada, et ma ei siis ei kujuta midagi konkreetset, vaid peana abstraksel moel selle koha olemas, siis nii-öelda paberisse püüda. Ja sarnast asja tegin ka ühes teises piirkonnas teise näituse jaoks. Selle teose seeria nimeks sai Sistvat Tutja, mis on samuti ühe piirkonna sisse siis Taipei sihukese vana kaubanduspiirkond. Ja seal ma samuti kõndisin ringi selles piirkonnas ja püüdsin leida jällegi neid kohti, kus ma üldse saaks joonistada, sellepärast et see oli selline hästi tihe ja Lindlike asustus ja siis leidsin selliseid üksikuid rohealasid ja väikseid Oase siis kus ma tundsin, et siin ma nüüd siis saaksin midagi joonistada ja siis sellest omakorda tekib niisugune väike kaart. Et märkisin üles täpselt, et kus ma siis käisin ühtlasi ka need täpsed koordinaadid ja kellaajad, et millal ma siis mingit tööd joonistasin. Aga kui mõelda sellele, et mida need töödele annavad selline lähenemine, siis ma ise nagu loodangi, et see meetod, nagu siis püüabki kinni püüda selle koha natuke sellist olemas, mida me võib-olla esmaselt kohe visuaalselt ei näe, et ta on selline tunnetuslik lähenemine ja siinsamas, siis Paldiskis ma kasutan sarnast meetodit või lähenemist, aga Paldiskis ma siis teosed sünnivad kohapeal galeriis ja on sellised ajas muutuvad näitust, niisugune näitus oli alguses ja milline ta hakkab lõpus välja nägema, et need siis on erinevad, et seal vahepeal siis need teosed muutuvad. Aga see Taiwanis oldud aeg on tõesti väga huvitav, et kui sa võrdled, korra taiwani Eestit, milline tihedus, siis kas see võib öelda, et Taiwanis on kuidagi kiirem kui Eestis või? Ma ütleks, et seal oli, pigem, oli just see tihedus oli kõvasti suurem kui näiteks meil siin aga kiiruse mõttes üllatavalt. Ta mõjus isegi kohati aeglaselt, et just see elustiil pigem neil selline rahulik. Võib-olla see on ka tingitud nende sellisest, aga kuumast ilmast. Aga jah, et ma pigem nagu siis tõstaks esile seda, et tõesti hästi tihe visuaalselt ja ka heliliselt hästi tihedad keskkonnad Jõudsimegi helinil väljasid, et Sander, ma küsiksin sinu käest ka sina elasid Taiwan'is ka seal sündis teil ka heliprojekte koos või kuidas, kuidas sina iseloomustab seda elu seal? Võib-olla jätkates virge juttu, siis hästi huvitav oli, oli vaadata, kuidas hästi tihedas summas liikuvad inimesed kordagi üksteise vastu ei põrganud, et et nende jaoks oli see normaalne, nad olid harjunud ja ei toimunud eriti trügimist, mis, mis tihtipeale nägu Tallinna tänavatel juhtub suurem rahvamass, kui sa oledki harjunud sellise pideva tihedusega, et siis sa võtad seda loomulikumalt ja siis sa ei pea nagu sellepärast spetsiaalselt kiirustama veini. Ja võib-olla mingisugune inimese läheduse tunnetus on teistsugune. Et ma mäletan, alati oli, oli minu jaoks problemaatiline see, et kuna kuskil pargipingil istusin midagi Sõin siis inimesed möödusid liiga lähedalt liiga lähedalt nende heaks, sellise normaalne, aga minu jaoks oli see isiklik ruum palju suurem põhjamaalasena. Tõsi, ma elasin ka Taiwanil ja, ja ka muusikaheliga tegelasi on seal ja, ja tegelikult ka meie esimese koosta katsetused virgega said sealt alguse. Virgel oli kunstitöö nimega sahh sahh, mis oli esimene, et mida ma proovisin helindada vastavalt tema juhistele. See olnud laiv töö, see oli video helindatud video või võib vist nii öelda. Ja siis sealt edasi. Kuna tundus, et paralleelselt virge pildiga ja mina muusikaga tegelema nagu üsna sarnaste teemadega, siis me proovisime, et mis siis vähendaks need kaks asja ja siis sellest sündis meie koostööprojekt nimega vari. Ja varjuga andsime välja albumi materjalist, mis seal Talibanil sündis ja lisaks muusikale on seal ka liikuv pilt, mida meie Ja ma olen ka näinud ühte raamatut, kus need joonistused on ka seal sees. Et sa võib ka selle albumi kõrval ka neid siis näha. Ja et talongi sihukest kaks või mõned formaadid, et üks formaat on siis selline raamat CD, kus on nii väljavõtted siis sellest visuaalsest materjalist ja CD, siis mida sa võid siis kuulata ja siis pilte vaadata, aga sellega käib kaasas ka selline päike, keskkond, et sa saad ka nii-öelda videosid vaadata, kuulata. Või liikuvaid maale võib-olla nimetaks neid liikmeteks maalideks isegi. Joon joonistusest saavad ka maalid. Ja et selle varjuprojekti jaoks siis minul tekkis või kogunes parasjagu seal päris palju sellist materjali paberil mida tekkis mõte, et võiks proovida panna liikuma ja siis seda materjali ära kasutades sündisidki liikuvad pildid. Et need on siis algselt kõik siis traditsioonilisel moel käsitsi tehtud paberile. Sander, kuidas sünnib üks heliimprovisatsioon koha peal, nüüd see projekt, siis tuleme tagasi Paldiskis aset leidva projektile, mis haarabki siis ühelt poolt kunstnikud tegevust ja tekitab siis reaalajas edasi erinevaid positsioone, et kuidas see kõik sünnib. See sünnib kunstniku loodud helidest see on ikkagi algimpulsiks ja, ja mõnes mõttes üritan uurida, et mis selles joonistushelis võiks peidus olla, sealt oma poolt natukene vunki juurde keerata. Ja ma arvan, et mingis mõttes tekib ka selline ansamblimänguefekt, et kui Virge joonistab, mina töötlen neid helisid, siis virge kuuleb neid helisid ja siis ta võib-olla hakkab joonistama natukene teistmoodi, kas teise rütmitunnetusega või teise intensiivsusega. Ja me saame nagu mängida sellise dünaamika vahetusega. Ja kuidas see tehniliselt välja näeb? Virge joonista pandud näitusel suurte vineerplaatide peale. Joonistab puidust tahvlite peale ja mina kinnitan nendest puidust tahvlite tagumise külje peale kontakt, mikrofonid ja kontaktmikrofonid on väga huvitavad mikrofonid, mis ei võta heli väljaspoolt seda pinda, kuhu ta kinnitatud on. Ja siis sellest suurest puidust tahvlist saab nagu trummimembraan põhimõtteliselt, mis võtab üles kõik krabinad torke, et ja, ja vastuminekud, mis seal toimuvad. Et seda me tegelikkuses sellisel kujul nagu proovime esimest korda. Aga mulle endale on alati tundunud see mõte hästi põnev, et kui ma joonistan, siis joonistamisel tekkivad helid ja et kuidas neid nagu vaatajale-kuulajale ka siis rohkem kuuldavaks tuua või nähtavaks teha. Et siis me oleme seda nimetajat selliselt helijoonistamiseks. Et ühest küljest siis minu joonistamine on ka mõnes mõttes natuke, sarnaneb võib-olla improviseerimisega, et ma ei mõtle ette, mida ma hakkan tegema, vaid et mis minuni tuleb, seda maga, joonistan. Eeldab siukest tõesti suurt avatust ja kohalolu. Ja ka see võib huvitav olla, et seekord sa ei tee mitte pliiatsi või dušiga sa teed kriidiga seda. Ja tõepoolest, et materjaliks seekord saigi valitud puidust suured mõõtmelised tahvlit ja ma siis joonistan sinna peale kriidiga ja miks ma seda teen, sellel põhjusel, et kriidijoonistust saab väga hõlpsalt muuta, mul on hästi palju vabadust ja mänguruumi. Ma saan neid kustutada, üle joonistada. Et mulle tohutult meeldis see idee ja see tekkis mul veel teisel näitusel, kus ma sellega natuke alguses tegin, see oli ka taiwani lõhes grupi näituses, kus mul oli väike ruum või ruumiosa ja ma kasutasin seda ruumi oma stuudiana. Tol hetkel sellel näituseperioodil käisin seal oma nii-öelda loomingulist tegevust tegemas. Ja seal mul oli ka üks tahvel, mida ma kasutasin nii-öelda nagu igapäevaseks joonistamiseks. Et siis iga kord ma olin stuudios galeriis näitusel, siis ma joonistasin sinna midagi uut või siis kustutasin eelmist ära osaliselt või nagu selline muutuv mänguruum teed siis seda ideed ma seekord nagu võtsin ette natuke suurema mahulisemalt. Kas sa näed, et see võiks ka jätkuda, võib-olla sinu praktikast ja no vaatame, et kas ammendab ennast ei tee või mitte. Aga mul nagu paar mõtet on veel sellega, et, et võib-olla tekib tulevikus võimalusi, et siis tahaks teostada neid kyll. Materjale on erinevaid, mille peale Kõlab erinevalt ja sedagi ja see võib ka sander sulle väga huvitav olla ju sealt edasi kogu aeg luua. Ja ma ei tea, kas ma nimetaksin seda muusikaks võib-olla mitte, aga huvitav, helikeskkond tekib sellest küll. Mind üsna huvitab selline piirimaal sonkimine muusika ja, ja võib-olla helidisaini või vabaimprovisatsiooni, et huvitav olla sellises kohas, kus sa ei tea päris täpselt, mis järgmisena juhtuma hakkab. Aga noh, vahelduseks muusikale, kus on kõik rangelt struktureeritud, kus sa tead iga hetk, mis järgmisena toimub. Kas see ongi siis ka mingi väike ette ainult nägemus, mis võiks sündida nendes Liv joonistamise sündmustel, mis teil siis nüüd sel reedel aset leiavad ja ka järgmisel reedel, et mis see kontseptsioon on, või mis inimesed seal tajuda siis ka omalt poolt võiksid, on tal mingi soov? Ja eks siis juba sel reedel, et homme toimub siis näitusesaalis esimene selline live joonistamise heliimprovisatsiooni sündmus kus siis publik saab näha, kuidas siis üks tahvel joonistus valmib ja ühtlasi on minu enda jaoks seal see huvitav esse heliline komponente, et kuidas see nii-öelda kõlama hakkab. Publikule muidugi mingisugust planeerida, teatud eesmärgil case panna ja ei saa ka oodata, aga ma väga loodan, et inimesed, kes tulevad kuulama, vaatama, et nad samuti suudavad selleks hetkeks nagu natuke muust maailmast nagu väljastada ja koos meiega olla seal kohal. Ja samuti selliste tegevuste puhul ongi publiku element väga oluline, just et mis seal ruumis nagu lisaks meie tegevusele see sünergia, mis publikuga tekib, et see saab olema väga põnev, et seda on tõesti väga raske ette ennustada ja, ja ei saagi olla väga suuri ootusi selles osas. Publikule võib-olla on huvitav näha, kuidas suurem pilt nende ees nagu tükkideks lahti võetakse või ajas laiali jaotatakse, sest muidu, kui sa lähed näitusesaali, siis sa näed tavaliselt seda valminud ütleme, ajas kinnistanud vormi. Ja siis, kui sa tuled sellisel joonistamisel, siis sa näed, kuidas sinu silme ees tekib ja sa, sa võib-olla saad selle detailidesse rohkem sisse minna ja samuti need helid, ma arvan, mille peale sa tavaliselt ei mõtle, et kui kunstnik töötab millegi kallal, et siis need helid on nagu lihtsalt selline kõrvalprodukt, aga ma arvan, et ka selles on peidus väga palju huvitavat materjali. Ja kas teil kunstnikuna on lihtsam, kui publik on saalis? Küsimus. Teavad ei ole olnud varem selles olukorras, et ma arvan, et nüüd see siis homme selgubki. Aga ma loodan, et publiku kohalolu tegelikult ma ikkagi loodan, et see mõjub positiivselt, et näe Ja kui me mõtleme nüüd nendele inimestele, kes tulevad, võib-olla kui seda sündmust ei ole, et kuidas nemad siis võiksid tajuda neid joonistusi, kas ka seal on mingi helitaust hiljem nendes heli maastikas, nagu te nimetasite? Me oleme mõelnud, et pärast homset etteastet me paneme selle salvestuse sinnasamma saali mängima, et aeg-ajalt on seda sealt kosta, et kui inimene tuleb, siis ta kuuleb sellest salvestist niisamuti, nagu ta näeb. Neid pilte salvestasime sellel ajahetkel. Aga et kahel päeval on võimalik seda kõikena elavas ettekandes. Ja 24. Tanuku töötuba tegelikult, mis seal siis juhtuma hakkab ja 24. augustil laupäevaks on planeeritud üks väike joonistamistöötuba seal siis ma loodan, et inimesed, kes tulevad saavad proovida sellist joonistamist, mida nad võib-olla muidu väga ette ei võtaks, et ma kuidagi eeldan ja arvan, et tihtilugu tekib inimestel mingisugune kartus või plokk. Et ma ju ei oska, et mis ma üldse proovin, aga sellisel viisil lihtsalt vabalt joonistades, sul ei ole tegelikult eksimisvõimalusi. Ja siis ma tahangi, et inimesed saaksid proovida. Noh, praegu on ka suvi, mis üritusi te veel olete ise külastanud võib-olla, või mis teile endale suvel on silma hakanud? Üsna kesised suvised üritustel käijad. Mulle kuidagi tundub, et suvi võiks olla pigem see aeg, kus sa teed võimalikult vähe või teeb neid asju, mida sa muidu ei ole jõudnud teha. Näiteks käid kohtades, kuhu sa pole kunagi jõudnud või võtad raamatu kaasa, lähed mingisse uude linna, istud maha ilusa ilmaga, loed või jah, miks mitte ka uudistada Paldid skitet, minna päevasel ajal Paldiskisse, võtta Amandus Adamsoni ateljee muuseumist ratas, seal on rattalaenutus ja Paldiski peal ringi uurida. Ja ma ise ka, et kuna suvi ikka kin näituse ettevalmistusperiood et siis teadlikult vähendanud kultuuritarbimist ja natukene rohkem isoleerinud ennast veidi sellest, et saaks oma asjale paremini keskenduda. Ehk siis sügis näitab jälle, mis mis toimuma hakkab. Kas ettevalmistusprotsess suvel oli kuidagi teistsugune niite, valmistusprotsess ma ei oska öelda, kui pikk see üldse oli, kui sa nüüd nagu sõltub, et kus maalt nagu lugeda, et ühest küljest ju justkui nagu väga nagu polekski vaja midagi ette valmistada, et kõik sünnib kohapeal ja mis seal ikka, et selline stressivaba lähenemine, aga siis no kuskil suvekuudel ma ikkagi tegelikult aktiivselt joonistasin, soojendasin nii-öelda. Ja siis noh, oli selleks aega ja võimalust. Ja võib-olla pikem ettevalmistus algas võib-olla juba ka eelmisel suvel, kui ilmad saunas, residentuuris ja ka kuidagi need ideed juba hakkasid kogunema. Ja kui veel kaugemale minna, siis eelmise näituse lõppemisega tihtilugu tekivad ideed uuteks töödeks ja võimalikeks näitusteks. Eelmise näituse ajal siis, kui tööd seinas Ja tihtilugu jah, et siis sa nagu sul on siis tavaliselt nagu väga hea ülevaade sellest, et mis seal siis nagu teinud oled, et see on see hetk, kus sa saad korraks nagu ka eemalt vaadata ja, ja välja astuda. Jah, aga jah, seekord olen siis nagu enda jaoks justkui nagu tagurpidi äsja keeranud, et astun otse lavale ja ja vaatame, mis saab. Kus siis veel pärast milliseid ühisprojektidel jätkuvad, ma saan aru, vari jätkub teil edasi? Edasi, konsul teil veel näha ja kuulata? Hetkel see piirdubki, nüüd nende Paldiski sündmustega, aga edaspidi, kuna Sander on praegu välismaal õppimas, siis on raske ette näha. Ja kuhu saab? Ümber sinu looming sind järgmisena viib. Järgmisena lähen ma Leoni ja, ja seejärel Hamburgi. Tõenäoliselt järgmine koostööasi, mis meil juhtub, on järgmisel aastal. Võib-olla sügisel. Jääme põnevusega ootama järgmise aasta isegi lihtja. Suur aitäh klassikaraadio stuudiosse tulemast, Virge looja Sander Saarmets. Ja alanud nädalast ongi siis Amandus Adamsoni ateljeemuuseumis avatud virge loo isikunäitus, milles kunstnik esitab hetkes olemise poeesiat. Homme ja 16. augustil toimub näitusel live joonistamise ja heliimprovisatsiooni sündmus. Koos helilooja Sander Saarmetsaga ja 24. augustil on samas kõigile avatud töötuba. Külastage kindlasti, mina olen aladelt ja peale uudiseid jätkame suvila saate teise osa ja muusikalise poolega ja siia intervjuu lõppu kuulame nüüd Virge looja Sander Saarmetsa ühisprojektist sündinud albumi varilugusid sol ja ava.
