See, et Euroopa naarits Ameerika naaritsa  ehk mingi ga truudust murrab, on siiski müüt. Euroopa naaritsa peavad ise omavahel hakkama saama. Selleks, et asja lähemalt uurida, oleme tulnud Tallinna  loomaaia liigikaitse paljunduskeskusesse. Me koordineerime nii-öelda Euroopa naaritsa EP programmi  ehk siis intensiivse tehistingimustes paljundamise programmi  intensiivne paljundusprogramm selles mõttes,  et, et me analüüsi me kogu aeg asurkonna seisundit  ja siis vastavalt sellele anname soovitusi,  keda kellega paljundada, nii et see geneetiline mitmekus  võimalikult hästi säiliks. Praegu püsib Euroopa naarits kui liik elavate nimekirjas  paljuski tänu globaalsele tehisasula. See on inimese poolt hallatud populatsioon,  mis paikneb erinevate Euroopa riikide loomaaedades. Tehisasurkond on väike, kokku umbes 250 naaritsat,  kellest sadakond elab Tallinnas. See arv sõltub paljunemise edukusest ja,  ja kui palju me ühed või teised loomaaiad saavad endal  tehistingimustes pidada. Ideaalne, selleks et me saame eesmärki täita,  oleks tehistingimustes vaja 450 looma. Et meil on eesmärk seda geneetilist mitmekesisust säilitada  50 aasta jooksul 85 protsenti esialgsest rohkemaks  praegustes võimalustes. Me ei ole suutelised ja loodusest uusi rajaisendeid saada,  see tõenäosus on kaduv väikene. Paljundamiskeskuse töötajatel on käes hullumeelselt kiired ajad,  iga tund ja loom on arvel, sest aprillis kulmineerub Euroopa  naaritsa jooksuaeg. Ideaalis tuleb leida igale geneetiliselt oluliselt loomale  sobiv paariline, et õnnestuks paljunemine  ja säiliks geneetiline mitmekesisus, ka järgmises põlves. Seda, kas naaritsapreilid on valmis pulmi pidama,  kontrollitakse igapäevaselt. Hakkame volüümialt võtma, nõresid. Esialgu. Ja kõigepealt tuleb kätte saada. Kõigepealt tuleb teada saada, kas ta üldse on siin sees,  on kodus. Ma arvan iseenesest see ei ole vist väga meeldiv protsess,  aga. Aga? Nad lepivad sellega, kes vähem, kes rohkem. Eks me pisikeseks motivatsiooni ks anname neile pärast võitüki,  muidu nad ei tule pessagi üldse, kui nad kuulevad meie häält. Volüümia tuleb meile kenasti vastu ja laseb võtta vajalikud proovid. Ja sa üritad siis kätte saada? Marginaal mere. Marginaalne, ja selle alusel on võimalik  siis selgitada, mis, Sind jah, kas ta on üstruses ja kas ta võib paarituda? Vot kui tubli tüdruk Ma mõõdan Agina läbimõõt ja pikkust. Mõõtmistulemused ja nõreproovid näitavad,  kui lähedal on emase naaritsa östrus ehk hinnafaas. Teisisõnu aitab see mõista, millal tuleks loom viia kokku  sobiva paarilisega. Õiget hetke ei tohi maha magada, sest vastasel juhul läheb  isendi seisukohast jooksuaeg luhta. Kertu ja tema kolleeg, Viini veterinaarja ülikooli doktorant  Nadja Kneidinger analüüsivad emastelt naaritsatelt võetud  proove laboris. Naaritsalt võetud nõretilk värvitakse spetsiaalsetes lahustes. Nii tulevad rakkude erinevused mikroskoobi all nähtavale. Mikroskoobipildil on epiteel koerakud rakk,  mille keskel paistab pisike täpp, on tuumaga. See on sarvestumata. Ehk elusrakk ilma tuumata rakud on värmunud ühtlaselt. Need on sarvestunud ehk surnud rakud. Naaritsate paljundamine ei sõltu paraku ainult sellest,  kas konkreetne isend on paaritumiseks valmis. Eks ju on, loomade käitumine on erinev ja  nii nagu inimestel on ka loomadel omad meeldivused  ja mittemeeldivused ja see alati teeb korrektuurid meie meie plaanides. Ja teisalt on tehistingimused paratamatult loomade jaoks  siiski ebanormaalsed tingimused metsloomade jaoks,  seda tuleb tunnistada. Munaaritsa puhul on teada, et, et mingisugustel põhjustel,  mida me siiamaani ei tea, osad isased kipuvad olema kas väga  agressiivsed või täiesti passiivsed ja neid ei ole võimalik  paaritamisel kasutada. Nende geneetiline materjal läheb lihtsalt kaduma. Ja see on väga suur probleem. Paarid välja valida sellised, mille geneetiline Informatsioon on minimaalselt meie tehisasurkonnas esindatud. Need isendid, kellel on kõige vähem järglaseid  või sugulasi teise asurkonnas, need on meile kõige  väärtuslikumad ja neid me proovime eelkõige paaritada. See on see ideaalne plaan, mis on siis geneetika  põhimõtetest lähtuvalt paika pandud. Naaritsa paljundamise edukust mõjutab lisaks iseloomule  ka tema elukeskkond. Et loomaaia naaritsatel kujuneks vähem stressi,  tuleb nende eluruumi pidevalt muuta. No mida sinna puuri siis panna saab, selle jaoks,  et elu lõbusam oleks, no meil on siis kännud,  see on, see on põhiline teema muidugi aukudega kõverikud,  sirged oks, oksad, igasugused kuuseoksad,  männioksad ja neid siis saab metsast kogu aeg juurde tuua. Ja muidugi torud, sest nad armastavad hirmsasti pugeda. Nad nad jubedalt neile meeldib, kui nad saavad kuskile  vahele minna ja kuskile niimoodi. Praegu me valmistume ette paaritamiskatseks  ja selleks on meil kõigepealt vaja ühte isast looma. Isane loom saab olema joel. Kas tema on juba praegu sellel kevadperioodil käinud kellegi  purjus ka? Tema on ühe emasega paaritu õnnestunud siis? Jah, nii, Joel, nüüd on sinu etteaste õige pea. Geneetilisel alusel ja hommikuste analüüside põhjal on  peigmehele pruut juba välja valitud. Joel läheb kosja naaritsa preilile nimega klisete. Kriisetele saabus paariline Joel. Vaatame, kuidas neil läheb. See nuuskimine näitab, et isa on huvitatud. Ema nägi aga ennast alati ära. Umbes tunni jooksul saab selgeks, kas paari jäetakse kokku  lahku või mitte. Vaatluse käigus märgitakse täpselt üles kõik käitumisilmingud. Emane Narits Klisete paistab oma kosilasega rahulolevat. Ta ei karda ning laseb joelil teha esimesed lähenemiskatsed. Mõne hetkega võime veenduda, et Clisete ja Joel on justkui  teineteise jaoks loodud. Nagu võis näha Joeli ja Grisete vahel, kõik sujub. Nad jäetakse nüüd kokku kuni kolmeks päevaks. Ja nende koostöö tulemust saame näha umbes 42 päeva. Euroopa naarits on maailma looduskaitse liidu punase  nimekirja tipus äärmiselt ohustatud liik. Selline hinnang anti väikese kiske elu järjele alles  möödunud aasta lõpus. Lihtsamalt öeldes. Olukord on tõsisem kui kunagi varem. Põhjus oli see, et nii nagu ka varem kaheldi Venemaalt  saadud andmed näidat näitasid, et Venemaa asurkond on,  on siiski ka erakordselt Nigula olukorras,  et mitte ei ole ainult nii, et, et Lääne-Euroopa asurkonnad  on kehvad, kehvas olukorras kadumise piiri peal,  aga sama on ka Venemaal ja selle alusel siis jõuti otsusele,  et tegelikult ta tuleb panna kriitiliselt ohustatud liigiks  sest järgmine samm sealt edasi oleks juba välja suremine  ja mis ei ole absoluutselt. Välistatud.
