Laulu ja tantsupidu on kahtlemata Eesti suurim massiüritus. Suvised üritused tekitavad hea meeleolu,  aga ka sadu tonne jäätmeid panete sinna,  kuidas probleemi lahendada? Lagunevad ära. Mis nüüd saab? No nüüd tuleb vaadata, kas siin kedagi on,  ma arvan, et ikkagi on, rannaniitude kuninga tagasitulekut  võib pidada Eesti looduskaitse edulooks. See, see väike Igal aastal toimub Eestis tuhandeid rahvarohkeid üritusi,  mis oma suure tarbimise ja jäätmete tekkega põhjustavad  olulise keskkonnajalajälje. Aga enam mõtlevad ürituste korraldajad, kuidas seda  jalajälge vähendada, kuidas korraldada üks keskkonnasõbralik  ja roheline suurüritus. Keskkonnasõbralikkust võib ürituse korraldamisel vaadata  alates jäätmetest, transpordi, vee ja energiakasutusest kuni  hangete keskkonnamõju, toidutarneahela ja süsiniku jalajälje  mõõtmiseni välja. Meie vaatlesime kolme sel suvel toimunud suurüritust  ja eeskätt nende jäätmekorraldust Saaremaal Orissaare  toimuval 5000 külalisega iland Soundil 25000 külastajaga,  Viljandi pärimusmuusika festivalil ja Tallinnas  lauluväljakul toimuval laulupeol. Laulu ja tantsupidu on kahtlemata Eesti suurim massiüritus. Siin väljakul on praegu umbes 100000 inimest. Milline keskkonnajalajälg jääb, laula? Kui me vaatame siia nõlva Peale siis see on ikka nii tihedalt pakitud,  et kas seal üldse mingit prügimajandust on võimalik teha. No nii palju on, et tuleb sinna panna enne peo algust,  üks suurem hulk jäätmekonteinereid. Ja kui need täis saavad, siis loota, et inimesed võtavad oma  tekkinud prügi kaasa ja viskavad need siis teistesse konteineritesse,  mis jäävad väljumistee peale, et ega siin tipphetkedel  tõenäoliselt oleks üpris ebamugav kärutada siin konteinereid  edasi-tagasi ja ega seal lumi ei ole ka. Üks väga oluline asi, mida me siin laulupeol oleme,  aga nüüd sellel korral erinevate partneritega koostööd  teinud on prügimajandus, me oleme selle ümber korraldanud selliselt,  et koostöös pandi pakendi ga me kogume kokku  või püüame teie abiga armsad laulu ja tantsupeolised koguda  kokku nii palju kui võimalik panditaarat sellepärast et see  on väga väärtus, taaskasutatav materjal ja seda me kogume  kokku ja tõesti siis ka taaskasutame ja siis muu prügi läheb  siis sorteerimise, kust veel üritatakse siis kätte saada seda,  mida on siis võimalik taaskasutada ja lõpuks saab sellest  siis energia. Lisaks on meil supipartner Põltsamaa tulnud kaasa meie  algatusega ja tootnud osaliselt siis taaskasutatud  materjalidest supikausid ja keskkonnasõbralikud,  lusikad. Siia käivad meil toidujäägid, ehk siis, kui kellelgi on  suppi või ilma topsita, käivad need sinna. Just et kui on supijääki või siis ülejäänud leiba,  siis see käib siia siis topsikud ja muu prügi,  näiteks kohukesepaber käib siia ja siis on meil siin mõned  panditaara konteinerid ka, et kui kellelgi on kuskilt limpsi ostetud,  siis see käib veel omakorda eraldi. Ja siis viimane etapp on kandik, mis läheb  siis tublidele naiskodukaitse tütarlastele,  kes siis need puhtaks pesevad ja viivad siis juba uuesti  uuele ringile. Mul on hea meel, et noored inimesed on iseäranis teadlikud  sorteerimisest ja ka sellest, et biojäätmed  ehk siis toit ei käi muud muude jäätmetega kokku,  et nemad on nagu eriti tublid. Seda ma ei võta. Aitäh ja. On endal olemas aitäh. Laulupeol levis ka aktsioon tule oma lusikaga peole,  see on üks viis oma keskkonnajalajälge vähendada. Mul on lusikas kaasas ja värske kapsasupp. Aga te võite need julged visata sinna viimasesse,  need lagunevad ära. Selle, selle, need panete sinna. Ei, need lagunevad ära ja see läheb siia  ja aitäh teile. Ja, ja. Te võite need panna sinna viimasesse ja aitäh teile. Jah, aitäh teile, väga tubli. Kuidas folgil tänavu on see jäätmemajandus lahendatud,  kuhu inimesed saavad oma prügi visata? No meil on siin kolme liiki prügikonteinerid,  biojäätmed, kuhu lähevad toit ja kompostieritavad nõud  siis on seal taga panditara, kuhu lähevad  siis plekk ja plastpudelid ja kõik muu läheb segaolmejäätmetesse,  ehk siis pakendid ja kõik muu, mis siia alale veel tekib. No kolm erinevat lahendust, kuidas nüüd inimesed teavad,  et kas tops on nüüd biolagunev või ta on tavaline plast? No sel aastal meil on festivalil selline nõue,  et kõik nõud on komposteeritavad, ehk siis me panimegi  toitlustajatele selle südamele, et nad võtaksid ainult  biolagunevad nõud ja meil on kokkulepe Väätsa prügilaga,  et kõik, mis siia biojäätmete konteinerisse läheb,  viime Väätsa prügilasse ja siis vaatame,  et kuidas see komposteerub, sest tegelikult Eestis ei olegi  varem sellist eksperimenti tehtud, et paneme kokku toidu  ja need biolagunevad nõud ja Eestis pole selliseid  konkreetseid vajalikke tingimusi tegelikult aga Väätsa oli  nõus neid vastu võtma ja siis me vaatame,  et kui kaua see aega võtab, et need komposteeritavad nõud  ja toidujäätmed koos siis päriselt kompostiks saaks. No siin on ka natuke ikka segadust, inimestel ikka päris  selge veel ei ole, et kui palju need näited siin aitavad neid? Need näited aitavad väga palju ja see on üks väga tore mõte,  mis tuli meie rohesaadikutel endal, et meie arvasime alguses,  et kirjutame lihtsalt siia jutu peale ja on see märk  ja piisab, aga rohesaadikud juba esimesel päeval ütlesid,  et ei, klammerdume siia näite need külge  ja need tõesti väga palju aitavad, et see visuaalne materjal  nagu et siin on jäätisepaber, see on segajääde,  sellised nõud tõesti on komposteeritavad  ja lähevad biojäätmetesse. Et tuleb teha lihtsalt inimestele puust ette  ja punaseks Ei, need on pealagunevad. Meie, see on eksperiment. Ega sinu töö siin kerge ei ole, et päris puhas see asi siin  ei tundu või kuidas? Kahjuks jah, et mõned ikkagi viskavad siia biojäätmetesse,  mis peaks olema jäätmetes ja siis me tõstame need ikkagi ümber,  et oleks puhas biokonteiner. Aga kuidas sulle tundub see rohe saadikutöö,  et kas see on selline missioonitöö või? Kusjuures ja alguses hästi suur surve pandi peale. Aga siis, kui sa teed seda tööd, sa taipad,  et see on, see on õilsa eesmärgi nimel. Me teeme asja, mis päriselt, et meil on partnerid,  kes, kes selle lahenduse aitavad nagu lõpule viia näiteks,  et kui meil on Biolaguneva komposteeritav nõu, et siis meil on olemas  ka partner, kes nagu päriselt tagab ka, et sellest saab komposti,  me peame nõudma ja kauplejate käest, et Need biolagunevad,  eks ole, komposteeritavad ühekordsed nõud oleksid kindlasti  neil olemas ja nad neid ainult neid kasutaksid. Nende jaoks nende vaates on see ju oluliselt suurem kulu. Ja, ja lõppude lõpuks, eks tarbija maksab  selle ju kinni, see tähendab seda, et nad peavad,  eks ole, siis tõstma hindu, aga võimalus seda kulu vältida  on nii, et inimene võtab ise oma noh, sellised  korduvkasutavad nõud kodust kaasa, no võtad,  ma ei tea oma plekitaldriku ja, ja mingi lusika,  eks ole, ja ja meil on siin kokkulepped enamike kauplejatlega,  et kui sa oma nõuga tuled, siis sa saad ka soodsamalt. Et nõud on küll biolagunevad, kuid tegelikult ei pea seda  topsi üldse ära viskama, nad on üsna tugevast materjalist,  siin on nõude loputuspunkt, nii et kui tops mustaks saab Niimoodi. Ja veel parem on, kui sul on kaasa toodud oma nõud. Ailand Sound on oma südameasjaks võtnud teha tõeliselt  keskkonnasõbralik festival. Meie festivali ametlik keskkonna projekt on areen,  et siis roheline ja selle jäätme plaani koostamisel me  lähtume jäätmehierarhia kolmest printsiibist,  mis on vähendama korduskasutama ja taaskasutama,  et esiteks meie kõige suurem ja ambitsioonikam  ja heas mõttes hullumeelsem projekt oli päris toidunõude kasutamine,  et eelmisel kahel aastal me oleme küll kasutanud  biologunevaid nõusid, aga kuna me meeskond nüüd otsustas,  et, et nagu pikas plaanis see ei ole ikkagi kõige nagu  jätkusuutlikum tegevus, sellepärast et nende tootmiseks  ja ümbertootmiseks ikkagi kasutatakse ressursse  ja kuna see biolagunevate toodete komposteerimise võimekus,  kui see teema on, on Eestis ikkagi veel selline ebaselge,  siis me otsustasime, et ütles, et me loobume  ja toome lauale päris nõud. Ja siis selleks võtsime kevade kevade hakul ühendust uus  kasutuskeskusega ja rääkisime neile idee ära,  ütlesime, meil oleks nüüd vaja umbes 700 taldrikut teie käest. Lõpuks me saime kokku 2200 taldrikut ja 1000 lusikat 1100 kahvlit,  1100 nuga ja see projekt toimis tegelikult väga hästi,  et seal oli kunagi ei tekkinud mingit väga suurt järjekorda ja,  ja inimesed olid noh, torisaad oli ka, aga,  aga üldjuhul ikka inimesed olid väga positiivselt üllatunud  ja tahtsid oma värviliste drikut valida,  et siuke tore ja nõudega, kusjuures me arvutasime kokku,  et kui üks festivalikülaline võrdub keskmiselt 10 toidukorda  festivali jooksul see võrdub 50000 taldrikut,  nuga ja kahvlit 5000 inimese peale, see on 150000  toidunõuühikut nelja päeva kohta. Mille tekke me hoia, hoidsime ära sellega,  et meil olid päris nõud, topsid on, on teine vähendamise projekt,  et kolmandat aastat olid siis meil kasutusel kordus  kasutatavad joogitopsid. Need toimuvad samamoodi pandisüsteemi alusel nagu  ka taldrikud. See tähendab seda, et kui me ei kasutaks korduskasutatavaid topse,  vaid ühekordseid, siis meil tekkis 60000 ühekordset topsi  selle aja jooksul, mida meie oma tegevuse käigus  siis ära hoiame. Prügi sorteerimissüsteem oli meil viieosaline,  et väga põhjalik ja selle eesmärk oli siis teha omapoolne  panus selleks, et festivalil tekkinud olmejäätmetest saada  välja tõmmata nii palju puhast materjali,  kui võimalik, et see siis ringlusesse suunata. Saarlaste neljapäevasel festivalil tegeleti väga tõsiselt  tekkivate jäätmete kaalumisega. Kokku koguti jäätmeid ligi 11 tonni, sellest 2530 kilo  pakendeid ja 1190 kilo panditarat. Papipaberit oli 660 kilo ning toidujäätmeid 1230 kilogrammi. Segajäätmeid läks jäätmejaama 5180 kilo. Jäätmete ringlusse võtu protsendiks saadi 52,  mis on võrreldes Eesti keskmisega väga hea tulemus. Lisaks jäätmemajandusele on nutikas viis oma jalajälje  vähendamiseks teha festivalikujundus taaskasutatud materjalidest. Näiteks sellel samal laval me oleme kasutanud VHS kassettide linti,  mis on siis V kassettidest lihtsalt välja kruvitud,  et me kruvisime kassetid lahti, et me ei purustanud neid  lihtsalt haamriga kogusime kokku kruvid eraldi  ja kõik väikesed jupid ka ja kasseti ümbrised veel eraldi  ja siis VHlindiga me tikkisime suure nõelaga puidust nõelaga,  siis terve lava. Siis me oleme kasutanud veel vinüülplaate,  mis tulid kogumisaktsioonide käigus, mida me tegelikult kogusime. Ma julgeks pakkuda umbes 1000 plaati, ma arvan,  et see nii-öelda taaskasutus või prügi kasutamine  kujundustes on nagu meie ajastu sümbol ka,  et kunagi kasutati ruumi kaunistamiseks asju,  mis olid võetud loodusest, kased näiteks,  et seda oli palju ja nüüd me kasutame midagi. Meil on ka palju, mida on siis prügi. Ka istumine on folgil väga keskkonnasõbralik,  need istmed on tehtud vanadest õllepaatidest  ja istmekatted. Kanga jääkidest. Sina, Sandra, oled lisaks esinejale siin  ka järelevalveinspektor, mis amet see selline on? Medrad Attakika olen viimaste viimasel ajal väga palju  näinud nii väikseid kui suuri festivali ja  ka selliseid, kus väga hästi toimub, toimib kogu see  keskkonna siis hoidmine ja nii edasi, et  siis Viljandi folk siis palus, et ma vaataks natukene ringi,  et mis on hästi, mis on halvasti, mida saab paremini  ja ja seda ma niimoodi siin vaikselt vaatan. Ja loomulikult ma pean ütlema, minu lemmik kujundus on  ikkagi prügikastide juures, mitte sellepärast,  et ma olen inspektor, vaid see tõesti näeb ilus välja  ja pluss väga selge inimesele, kes peab oma prügi ära  viskama ja oleme küll leidnud teatud siis  ka problemaatilisi kohti, kus ikkagi mõned toitlustajad on  pakkinud siis toidu või andnud toidu, siis mitte nendes ette  nähtud nõudes. Ehk siis peab kasutama komposteeritavaid nõusid,  aga mõnel ikkagi ei ole see veel väga hästi kohale jõudnud,  aga õnneks on hea uudis see, et kõigile,  kellele on tehtud märkus, on ka juba järgmine päev  selle olukorra lahendanud. No sina oled nagu sa rääkisid, väga kogenud,  sa oled palju näinud, kas on võimalik korraldada tõeliselt  keskkonnasõbralikku rohelist üritust? Tead tõesti on, ma nägin seda. Ma nägin seda selle aasta detsembris Austraalias Woodford  folkfestival ja seal käib 126000 inimest  ja nad suudavad teha topsiringi nõuderingi,  kõik on biolagunevad nõud seal lisaks sellele üheksa  protsenti sellest energiast, mida nad kasutavad,  on taastoodetud energia ja, ja loomulikult ei ole seal  ühtegi plastikpudelit, näiteks isegi esinejatel oli selline reegel,  et sa võtad oma pudeli kaasa ja keegi sulle ei annagi mingit  siis seal ise ja kui sul ei ole seda pudelit kaasas,  siis sa pead ostma kohapealt selle festivali pudeli ja,  ja kõik on ainult täidetavad veepudelid ja tõesti,  see toimib. Miks on ürituse korraldajatel väga raske läbi viia  keskkonnasõbralikke praktikaid, siin on kolm peamist põhjust. Esiteks on suurenenud kulud, mis on täiesti põhjendatud,  et kahjuks on nii mida rohelisem, seda rohkem tuleb sinna  alla raha panna. Teiseks on see, et puuduvad siseressursid  ja puudub aeg, puudub see konkreetne inimene meeskonnas,  kes saaks sellele pühendada, pühenduda või  siis meeskonnaliikmetel endal lihtsalt ei jää muude  tööülesannete kõrval aega sellega tegeleda. Ja kolmandaks põhjuseks on ongi seesama,  et teadmiste ja kogemuste puudumine tegelikult  terviklahenduse pakkuja kui selline puudub. Et iga festival praegu leiutab jalgratast  ja kusjuures üheks teemaks ongi see, mis on väga aktuaalne,  et järgmine samm üleüldse festivalitööstusel edaspidi võiks  olla sellise nagu ühtse süsteemi väljamõtlemine. Et igal pool, kui külanina läheb, oleks samasugune süsteem,  samasugused ikoonid, samasugused värvid,  samasugune süsteem. Et siis ta juba harjub ära ja ta teab, kus midagi käib  ja kuidas käituda. Aga praegu on nii, et iga üritus on mingi teine,  teine süsteem on ju, et niisugune ühtsus võiks olla,  aga ma arvan, et selles suunas liigutakse,  et väga palju on seda temaatikat õhus. Ma sõidan Manilaiule, et vaadata, kuidas läheb jutt selg,  kärnkonnade ehk kõrede paljunemine. Tere, tere, varahommiku kohe konnatöö juurde. Mis sul kaasas siin on, võtan endale ka äkki midagi,  saan siin aidata. Ma igaks juhuks võtsin kaasa väiksema kahva  ja siis ühe karbi, et võib-olla kui saab kullaseid täpsemalt,  siis vaadates seal, et ega siin need kuumad kuumad ilmad ei  ole väga soosinud seda kõrekasvandust. See on päris kokku kuivanud, ehk siis kui ma jõudsin juba rõõmustada,  et me näeme kohe tohutult palju kõre kulleseid  siis mis nüüd saab? No nüüd tuleb vaadata, kas siin kedagi on,  ma arvan, et ikkagi ikkagi on. See pisikene nüüd see must. See ja see ongi väike kõre ja, ja no ta praegu seda suurust vaadata,  et tal ei ole isegi veel arenenud ei tagajalgu  ega midagi, nii et siin läheb ikka mitu nädalat veel. Nii et ma ei tea, väga kahtlane, et kas see,  kas see lomp nagu seda üldse vastu vastu peab  ja siin on siis teine veel. Et nad on ikkagi Üsna-üsna tillukesed alles, et kuna on nii kuiv olnud,  siis ma natukene nagu kartsin seda ma aimasin seda ette ja,  ja, ja selles ette etteaimamise käigus siis sai siit  tegelikult eelmise nädala lõpus ära viidud 300 sellist  väikest kõre kullest penijõe, ohustatud liikide kasvatuskeskusesse. Siin saavad nad kenasti süüa, nad on hoitud  ja kaitstud. Ja kui kullesed tulevad veest välja ja neist saavad  pisikesed konnad, siis viiakse nad ühel heal päeval tagasi. Sinna loodusesse, kus nad toodi Juttselg kärnkonna järglaste üleskasvatamine on üks osa  looduskaitselisest tööst, millega kõresid aidatakse. Kõre on liik, kes on kohastunud suurtele avatud elupaikadele,  kus on kümneid sadu, võib-olla isegi selliseid väikseid  lompe ja siis osalompe kuivab, need need kudunöörid  või kullased hukkuvad samal ajal teised jälle jälle püsivad  ja saavad, jõuavad arengu läbi teha. See liik on kohastunud niisuguste elutingimustega,  ainult et ta ei ole kohastunud sellega, et,  et see elupaik on kokku kuivanud. Nii, nii pisikeseks. Kõre ehk juttselg kärnkonn oli kunagi täiesti tavaline  Lääne-Eesti ranniku ja saarte asukas. Mingil müstilisel põhjusel hakkas nende arvukus 1900  kaheksakümnendatel langema ja osadest elupaikadest kadusid  nad sootuks. 1990.-te aastate lõpuks oli kõrede populatsioon juba  drastiliselt hääbunud kuid teadlastel polnud endiselt aimu,  mis on selle põhjus. Sellise suurema pildi asjast me saime ikkagi alles kuskil  2000.-te aastate alguses, kui õnnestus saada Ta vanad  Nõukogude sõjaväe ortofotoplaanid, siis oli nagu pilt,  väga selge, et mis on olnud nendel rannikualadel seal kuskil viiekümnendatel,  kuuekümnendatel aastatel, suured rannikualad olid karjatatavad,  eks põhimõtteliselt Pärnus Diklani oli üks,  üks suur avatud ranna-Karjamaa heinamaa mis  siis 2000.-teks aastateks oli muutunud põhimõtteliselt  enamuses suureks roomassiiviks. Ega ma alguses ei teadnudki, mida teha, sellepärast et  Eestis tegelikult kahepaiksete elupaikade taastamise kogemus  absoluutselt puudus sellel ajal. Ja siis me pöördusime Taani kolleegide poole. Esimene nõuanne, mis meile anti, oli see,  et, et et tuleb korda teha liigi sigimispaigad ja,  ja see tõi sellise esialgse edu, et mitmel pool selline  langustrend peatus. Aga päris tõusutrendiks ka ei pöördunud ja tagi lihtsalt  ajalooliste kaartide ja, ja tänapäevaste kaartide ja,  ja nii-öelda selle elupaikade võrdluses välja. Et kõrel on vaja suuri avatud elupaiku, kus on  ka lahtist lahtise liivakalasid, kus on neid palju  madalaveelisi lompe. Ja, ja kui me nüüd selle teadmise pealt,  siis umbes aastal 2010 hakkasime siis elupaiku taastama,  nii et mitte ainult ei keskendunud sigimisveekogudele vaid  hakkasime siis Noh, leidma võimalusi rannaalade uuesti karjatamiseks See ongi nüüd see koht, kus sa tahtsid näidata,  et oluline erinevus, miks kõrele üks pool sobib  ja teine mitte. Jah, just nimelt, et siin siin tuleb nagu väga hästi välja,  et siinpool karjaaeda on nüüd siis loomade poolt karjatatud niiduala,  mis on niisugune kohati madalmurune, siis natuke kõrgemaid. Tukkasid. Selline mõnus pügatud ala, nagu oleks mul niitega käidud  ja kõrele just siis meeldib selline selline asi liikumiseks. Liikumiseks ja toitumiseks sellepärast, et,  et tal on siit hea hea neid toiduobjekte märgata ja,  ja leida ja, ja niisugustel niitudel noh,  on ka rohkem, siin on siin on soojem, siin on palju taimi  ja see putuka fauna on siin päris suur, mis,  mis kõrele toitumiseks sobib. Ühe emase kõre kudunööris on umbes 3000 muna. Nendest kooruvadki pisikesed konnakullesed täiskasvanu ikka  jõuab nendest 3000-st munast ainult üks protsent  ehk 30 konna. Üldjoones kõre on tegelikult väga pikaealine liik et on  teada loodusest, Inglismaalt üks emasloom,  kes oli 37 aastane. Nii et kellel õnnestub elada, need elavad pika elu. Selles lombikeses peidus olevat kõrekullesed on taimtoidulised. Nad söövad pisikesi vetikaid taimevartelt  ja lehtedelt. Samas on nad ise toiduks röövloomadele. Näiteks söövad neid hea meelega veelinnud  ja veest toitu otsivad linnud. Pisikesed kullesed on võimalike agressorite vastu üsna  abitus seisus sest neil pole kuigi tõhus kaitsetaktika. Kaitsemehhanism ongi see, et et varjuda,  siis kas taimestiku vahele, kui taimestiku on vähe,  siis? Harjuvad kullesed ka põhja mutta, nii et nagu peidab,  peidavad ennast ära ja, ja tihtipeale niimoodi on  liikumatult seal tumeda põhja taustal. Aga, aga iseenesest, eks nende roll ongi see,  et, et neid Peaks lihtsalt olema nii palju, et neid jätkub teistele  söögiks ja samal ajal jääb järele ka. Kus on täiskasvanud kõred, mida nemad teevad? No täiskasvanud kõred on tegelikult, eks nende veekogudega  seotud ainult sigimise ajal ja ülejäänud aja nad  siis praegu päevasel ajal on nad peidus tihtipeale noh,  nad võivad olla näiteks sealsamas mereäärsetes,  nendes liivavallides sest jahu nad kaevuvad. Ja teine variant on, kuna meil siinsamas on see  talumajapidamine kohe kõrval, et siis lähevad lihtsalt lauda  alla või hoonete alla või kuskile vahest lihtsalt lauajupi alla,  et, et kus on niiske ja kus nad siis oma  selle päevase aja On peidus ja, ja videvikus  siis tulevad välja, hakkavad toituma. Kuidas on kõre kaitsetööd praeguse seisuga õnnestunud,  kas me saame rääkida edust? Mina julgen öelda. Me saame rääkida edust just nendes elupaikades,  kus meil on õnnestunud siis praeguseks ajaks taastada  elupaika ka kompleks tervikuna 15-st olemasolevast  asurkonnast kindlalt praegu kuus-seitse sellist,  kus niisugust inimesepoolset abi enam vaja ei ole. Et võib-olla selle selle aasta tulemusi kokkuvõttes on neid  juba võib-olla üheksa, nii et kui, kui liigil on piisavalt  talle sobivat elupaika, siis tegelikult tal läheb hästi.
