Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere jälle, täna on, meil on jälle külas tähetark Peep Kalf ja muidugi on siin anne ja Georg. Väga tore on jälle koos olla ja mul tuli selline mõte, ma vaatasin neljaga ühte filmi, kus rääkis Ameerika merede uurija, mees, kes on 30 aastat meredel sõitnud ja ja näinud, mis seal seal mere peal ja mere all ja mere kallastele igal pool ja ta ütles välja minu jaoks väga huvitav mõte, ma olen juba õige mitu nädalat mõelnud selle üle. Päris tugevasti ütles mõtted, et nüüd on näinud seda maakera uurinud igast kandist ja tal ei ole üldse mingit muret selle pärast, et see maakera omadega toime ei tuleks. Maakera saab hakkama, aga tal on mure inimeste pärast, kes siin elavad praegu, et kui ta on näinud, mida need inimesed kõik korda on saatnud. Et tal on tõsine mure, kas need inimesed siia oma saasta sisse ükskord ära ei upu ja et kas neil inimestel on pikka pidu siin maa peal. Ja selle peale ma hakkasin mõtlema, et kui see asi nüüd kõik nii untsu läheb, nii halvasti, nii nagu ta seal ennustab, kas äkki on meil võimalik siis õigel ajal meetmed tarvitusele võtta, nii nagu öeldakse, kuhugile ära sõita, noh, meil on siin ümberringi planeeti küll ja küll. Nujah ulmekates reisitakse, nende laevade kajab, käiakse teistel planeetidel. Rocco, ma ei tea, mis planeedile, mis siis. Kõigepealt võiksime minna, et vaadata, missugune ta välja näeb, läheks päikese poole või? Ja päikesesüsteemis kõik, mis on kõik, on määratud päikesega. Püüdke ette kujutada, kui üks asi on 300000 korda suurem kui maakera massi poolest. Minul on küll selline tunne siilipoiss, et et sinna küll elama kolida ei saa. Vähe palavavõitu, ta ütleski päikese poole, nii et võib-olla siis ikka enne päikest pihama. Läheme nii kaugele kui annakustel. Planeet on see äikese küllal, Merkuur kõige lähem, ta on kolm korda lähemal päikesele, kui meie sooja ta saab päikeselt siis peaaegu 10 korda rohkem. Et seal ei ole muret palvega. Merkuuri peale on asjad väga keerukad. Seal on nimelt niimoodi, et ühes päevas on kaks aastat Merkuuri ja talve suurt tähtsust selles mõttes tõesti tavalise pöörlemistelg on enam-vähem püsti, aastaaegade vaheldus on vähe teistmoodi jääda, pöörleb ja tiirleb nii imelikult, et talv on pääsi pikem kui aasta. Aga seal on iga päev on mure, sest et päeval on umbes 400 kraadi sooja kui päikese poole pööratud. Ja öösel on siis nii miinus 170 kraadi külma umbes nii et kuuli peal saab olema tõesti, aga keeruline asi. No ööpäev kestab temal 176 päeva ja aasta kestab 88 päeva. Jah, nii et mis me seal päikese käes teeme, seal on see ultraviolett kiirgus, mis meditsiin parajalt säilitab läbi atmosfääri röntgenikiirgus, Need tulevad otse neile siis kaela, tungivad meie naha sisse ja hävitavad meid. Selles mõttes nii tavalised skafandrid, mis seni astronautide ronijaid ta seal ka seinad ka ilmselt ei kaitseks, eks ole, ja no küllap nihukese kaitse saab siiski leida. Jah, aga tundub, et ega suurt asja seinast. Ta ei ole. Aga kas seal Merkuuri peal kõndida ikka saaksid ette, ta on ikka kõva, ta ei ole selline vedel või. Jooda kõva ta on nagu kuu foto pealt on ta sarnane kuuga ja ta on väga tume, tume, pruun, tume, hall oleks see, kui me ringivaatamisel kraatreid täis. No võrdlemisi kurb oleks see pilt seal õhku ka, ei ole muidugi peaaegu üldse nii hõre nagu meie mida me nimetame siin tühjuseks vaakumiks niivõrd hõre on see asi, nii et seal ei ole minu arvates küll suurt midagi peale hakata. Nii et Merkuuri peale ja elu ei ole Jah, vähemalt niisugust, mida me oskame ette kujutada, ei ole. Aga tulemus jääb natuke väljapoole, kui me hakkame sealt päikese poolt tagasi tulema. Merkuur siit tuleb veenus, tema on siis umbes nii kahe kolmandiku peal Maalt päikesele minnes, eks ole, nimi on küll ilus ja, ja ta on taevas. Õhtuti praegu, kui te leiate sealt läänetaevast, on väga kõrgel, ta loojub mitu tundi pärast päikest. Haruldased, tead vaatlustingimused praegu kõige heledam asi peale päikese ja kuude ajas. Ta on siis niin natukese parema koha peal kui Merkuur, ta saab päikeselt rohkem sooja kui maa, aga mitte liiga palju. Sellest hoolimata. Kõigepealt me ei ole ta pinda otse näinud, aga nüüd see on küll ära kaardistatud. Me teame kõike, mägesid, kraatreid, seal peal. Raadiolokatsiooniteel on see tehtud. Muuseas on seal vulkaan, mille nimi on koidule, aga siis tal on pilves ilm, kogu aeg kaks paksu pilvekihti, seal puhub kogu aeg tuul kuni 300 kilomeetrit tunnis niisuguse kiirusega ja tahan siis nii, kui üks suur kasvuhoone päikesekiirgus pääseb sealt atmosfäärist pilvedest osaliselt läbi Veenuse pinnal oleks siis kogu aeg niisugune mingi müstiline kollakas sume, ühtlane valgus ja see neeldub. Planeedi pinnas tähendab seda Veenuse õhku, mis on palju tihedam, kui maal aga ei pääse soojus sealt enam välja pilvedest ja siis ta kuumeneb. Ja nii ta ongi, siis seal on umbes 500 kraadi temperatuur pinnal hullem kui Merkuuri peal, eks ole. Ja atmosfääri rõhk on umbes 100 atmosfääri seal, nii kui me oleksime kilomeetri sügavuselt merepõhjas. Aga seal ei saa ilma juba väga hea. Allveelaevata või erilise kates gaasid olla, eks ole, nii et need teenusetingimused on sellised, et juhul kui sa ära ei kõrbes, siis õhk vajutab su lihtsalt laiaks või vastupidi, kui sa seal ei ole laiaks litsutud, siis sa kõrbed lihtsalt ära. Ja ei ole suuri valikuvõimalusi. Nii et meie inimkond näiteks joonest ümber asustatakse, sinna peale ei maksa plaanida. Vot seal Veenuse peal hapnikukonn või Vetcoycol või midagi muud. Te ei saa olla, kuni 500 kraadi on sooja, siis ei saa mingit vedelikku olla. Praeahjus ja, ja hapnik on seal kas protsent või niimoodi umbes enamikku süsihappegaas, kõik, kuidas seal siis pilved on, kui seal vett ei ole? Oleks nad ongi nii-ütelda süsihapupilved, siis tähendab põlevkivi päris need, mis meie pilved ollakse. Kas seal veeauru ei võiks olla, sest planeedi pinnast piisaval kaugusel juba seal temperatuur oli selline, mis võimaldaks laurul sellises olekus nagu säilida ja on aga, aga väga vähe. Mina olen kuulnud või, või lugenud ilmselt kuskilt ulmekast, et see Veenuse olukord praegu võib-olla umbes samasugune või ligilähedane kui maa olukord kunagi ammu, kas veenusel võiks kunagi elu tekkida või äkki on praegu ikkagi juba seal midagi? Mis miljardi aasta pärast saab jah, miks mitte, aga nüüd, et maa päris niisugune vist ei ole siiski olnud, meil ei ole atmosfäär nii tihe olnud. Ja natuke ikka teenust saab rohkem sooja Kaiu päikeselt kui maa, nii et ma arvan, et see on nii väga väga üldjoontes öeldes midagi, võib-olla sinnapoole meil olijaga ka mitte päris nii. Ta tegelikult on seal ilmselt olnud sama kaua kui see maa keragi ja need tingimused oluliselt selle aja jooksul pole muutunud, kui ta õnnestub sealt oma orbiidilt ära nihutada kuhugi kaugemale, siis võib-olla saaks neid muutusi esile kutsuda, aga ma ei oska küll ette kujutada sellist jõudu, mis seda teha suudaks. Jah, nagu panna talle rakettmootorit külge lasta niimoodi miljon aastat neil töötada järjest kogu aeg tasapisispiraali mööda eemaldub. Niisuguseid plaane on peetud, aga ei ole muidugi veel meie ajal jõukohane. Aga teenusele Läheb vist olnud vett vähemasti praegu tundub nii, näiteks seal ei ole nii ilusaid kuivanud jõe sängisid ja meresid ilusti on näha, et vesi on kaldaid uhtunud, kui näiteks meteoriidikraatrist on pool ära ohutud, ammu-ammu langenud meteoriidikraatrist pool ära, siis näitab, et hiljem on olnud, see on kuu peal nii marsi peal, nii seal on olnud, et aga veenusel vähemasti praegu ei ole teada niisuguseid tõendeid, et seal oleks olnud kuhu kuu pealt vesi kadunud on, kuu ei jaksanud oma atmosfääri kinni hoida, siis, kui päike valmis sai. Kas Marsi pealt on kastmisvesi minema uhutud, mars peaks küll ju suur ja tugev olema kuuga võrreldes ja peale selle veel nagu sõjajumal kajak. Kuu Marss väga palju polegi kuust suurem, natuke ikka on maast väiksem, isegi nii et ta nende vahepeal jah, aga marsiga on juhtunud sama, mis kuuga ilmselt kohe Marsi fotosid vaatama, et ameeriklastel raketid, viiking kaks tükki onnid, mis Marsi juurde läksid, ümbermaalasi tiirlesid, pildistasid, seal on ilusad, jõle sängid ja kodune tunne tuleb kohe, kui vaatad, niuksed, kaljud, mis on mere ääres täiesti sile, põhi on nende kaljude ääres, kas seal nüüd merepõhi oli seal vesi või oli seal, aga seda me ei tea, igal juhul täpselt. Aga me saame teada, mõne kuu pärast sügisel jõuab sinna uus marsi kunstliku tehiskaaslane või rakett on teel praegu sinna. Ja seal on peal kaamerad, nii et ta teeb marsist väga detailse. Noh, ütleme siis marsi atlased, nii et isegi mõnemeetrised, asjad, kõik nähakse ära, nii et kui seal mingit tegevust kunagi on olnud, siis me näeme selle kindlasti ära, nii et nendele sügiseni ootama ja septembrikuusse, ta jõuab sinna ja siis tuleb väga põhjalik ülevaade marsist, sest seni on need viikingid olnud ikka ühe koha peal ja ja nad on otsinud sealt elu kõikvõimalikel viisidel puurinud augu marsi sisse, midagi leida. Siis nagu kalamehed tõstavad kivi ära, et ussikivi alt otsida. Temaga pööras kõik kivid ümber, mis tema käeulatuses olid, sõna otseses mõttes. Ehk on kivi all elugi, ei leidnud miskit taga, no optimistid ütlevad, no hea küll, seal ei olnud kuskil kaugemal on isegi all, võib-olla oli. Nii, et see asi saab ka, ma usun selgeks. Planeedist nyyd võiks rääkida, nii oligi, veenusest vist ka loobusime, jah, siis on meil kuu meil nüüd siinsamas, võib-olla see rohkem tuntud marss ongi siis? Kah küllalt karm, sest õhk on tal ka jällegi nii hõre, et me võime meie jaoks öelda, et meie seisukohalt ei olegi seda väga vähe hõre ja hingamiseks ei kõlba ka meile. Ja ega seal ka eriti sooja enam ei ole, sest marss saab juba vähem päikesevalgust. Enamasti on seal alati alla nulli, ainult suvel keskpäeval ekvaatoril tõuseb üle nulli temperatuur siis marsi troopikas, aga no seal möll lihtsalt tulema siiski toime, skafandris veelahe mingite klaaskuplite all. Ja vajaduse korral soojendame siis ennast seal, nii et põhimõtteliselt annaks seal elada. Aga ega seal midagi paremat pole kuu peal kuu lähemal, nii et lihtsam on vast kuu peale siis varsi peal. Ma olen neid fotosid näinud Marsi pealt tehtud on ja kohe see punane värv, punane pinnas torkab kohe kaugele silma peksta. Nii punane. Noh, meil Eestimaal ainult kohti, kus punased savid on liivahulgas Tartusse sõidame siis Emajõe kallast, vaatame või mitmel pool, eks seal on vist sama lugu, ta on tegelikult punakaspruun, nii et enamik on niisugune. Pruunikaspunane kivikõrb. Aga kunagi oli ammu juttu nendest Marsi polaarmütsidest välja teistest jäämütsidest või kas seal on siis mingi jääga või, või oli see mingi? Selline peal on ikka, ei ole praegu päris selge, kui palju sellest on veest tekkinud jää ja kui palju on süsihappe, lumi, riisist, süsihapu, jää, pistan mõlema segu, seal on natukese veeauru ja süsihappemõlemat. Ja isegi pilvi on Marsil enne päikesetõusuks 20 minuti jooksul umbes. Nimelt öösel sadestub see vähene niiskus, mis õhus on Marsi pinnale ja siis päikesekiired nendel nõlvadel, mis on päikese poole pööratud hommikul sealt aurustab selle ära ja niisugune uduvine on siis kestab kuni pool tundi. Siis hajub õige kiiresti ja tasasel maal ta tuleb Mirita mööda välja, et ei näegi nii et pildi reeglina Marsil ei ole, sest niiskust väga vähe. See meenutab kangesti tingimusi Kalahari kõrbes just seal rannikualadel. Seal on päeval väga kõrge temperatuur, praktiliselt tuhkkuiv, kogu vesi aurustub ja siis öö jooksul kõrbepinnas jahtub ka samuti väga kiiresti. Ja hommikul, kui päike tõuseb, vot siis tekib ka selline veeaur, tekib udu ja sealsed loomad väga paljud kasutavad seda nii, et nad tõusevad nende liivaluidete harjadele. Püüavad seal siis seda niiskust, seda varuda päevase kuumuse jaoks, nii et võib-olla mingid siuksed olendid suudaksid Marsil ka vastu pidada, kuid muud tingimused veel vastaksid. Meil. Aga neil on vist hingamisega ikkagi raskusi, kui seal ikkagi hapnikku Juleja. Vot see on see küsimus, et kas on elu võimalik mingisugune elu võimalik ka ilma hapnikuta, tean, et meil mere ookeanide põhjadest On selliseid mikroorganisme, kes suudavad toime tulla täiesti ilma hapnikuta. Anna Rootsis keskkonnas, nad kasutad väävlit selle hapendajana, nii et noh, põhiliselt nende eluprotsessid kulgevad kõik väävli, vulkaanilist, gaaside seal vesiniksulfiidi ja ja muude nende vulkaanilise gaaside ajalinud, elavad ilma hapnikuta tulevad suurepäraselt toime ja need on siis oma elu rajanud just sellisel teist tüüpi hapendamisel. Anna roogsetel tingimustel. No ma ei tea, põhimõtteliselt võiks Marsil olla, aga ma kardan jälle seal need muud tingimused, just temperatuuride järsk kõikumine ja kas sellega elu suudab kohaneda või mitte, ma ei oska öelda. Kui me selle seisukohalt jälle vaatame, sinna üritaksime inimkonna ümber asustada siis ma arvan, et meie õpiksime hingama midagi muud, pealegi väga vähe, nagu ma arvasin, et on palju, võtab aega miljard aastat. Inimkonna no ma kardan, meie ei noh, selline ilmselt ei suuda selle asjaga toime tulla, sest me oleme nii tihedalt selle hapnikuga seotud, et minu mõistus ei suuda ette kujutada sellist evolutsiooni suunda, kus me suudaksime hapnikust loobuda ja minna üle mingile teisele oksideeriv. See on minu jaoks ilmvõimatu. Aga mina lugesin küll, inimesed massile tahavad minna küll Ameerika astronaudid järgmise sajandi algupoolel pidid jõudma sinna. Ja need plaanid on olemas, neid on juba varem korduvadki tehtud, seni on kõik katki jäänud, on jällegi plaan, võib-olla siis venelased ja ameeriklased koos lähevad, seal on ikkagi kallis ettevõtmine, aga nad lähevad sinna ainult käima elama vist küll ei julge veel. Kui kaua võib praeguse tehnikaga see lend Marsile aega võtta? Rakett, mis praegu teen, on see lendab aastaid, aga seda lihtsalt sellepärast, et see on kõige odavam viis sinna lennata saab planeetide külgetõmbejõudu niimoodi ära kasutada, et on vaja väiksemal kiirus anda. Aga kui meil on võimsam mootor, siis me võime rännata mõne kuuga kärsitu. Kuidas see lend siis välja näeks, ma mõtlen, et kui siilipoiss näiteks lendaksid Marsile koos nende Ameerika ja Vene astrootidega kõigepealt paistakse maakera sellise rohekassinise pallinassistajaks kaugusse ja siis oleks vist ainult tumeduse tähed ümberringi ja siis hakkaks lähenema selline punakas keeramas. Just nii, tagasivaade on tehtud, kus maa koos Kuuga ümber tiirlevad ilusasti olemas, nii nagu nad päriselt seal on. Mitte joonistada miskit, seda me siis näeksime. Ja kui Marsi juures olema, siis paistab maa heleda tähena, vastad ainult Jupiter on Marsi taevas heledam planeetidest. Kui ma peaks olema siis järgmine koheleduselt, mis värvise Jupiter kollakas natukene oranžikas teleskoobis vaatama ja ka palja silmaga kesköö paiku on ta kõrgel praegu hästi vaadeldav, praegu ka? Jah, neid planeeti on ju veel kokku üheksa lähemegi Jupiteri juurde. Tema on suuruda maakerast umbes 300 korda suurema mask aga mis nüüd tema kohta öelda, kõigepealt me tahaksime kuskile laskuda, siis pole kuskile laskuda, sest umbes 1000 kilomeetrit on tema atmosfäär paks. Kui see lõpeb, siis atmosfäär lihtsalt läheb vedelaks. Seda on siis mitukümmend 1000 kilomeetrit niisugust väga iseäralikku seisundit ja siis tuleb halasse tahke tuum seal sees ja selle läbimõõt on umbes 4000 kilone, et kui ma ei eksi, nii et maakerataoline päris planeet ise on seal kuskil väga sügaval sees päikesest olema, siis juba niikaugele külma on jupid päril pilvede kihis, mida näivalt pinnaks nimetame 140 kraadi siis Jupiteri enda peale ei maksa plaanida. Magnetväli on seal vähemalt 10 korda tugevam kui maal, nii et ka magnetilisi nii-ütelda. Raskusi võib meil tulla aga Jupiteri kuud. Neid on meie teada praegu 16, temal seal ümber. Osa nendest on suured, mida juba Galilei nägi nimetamegi Galilei kuudeks. Need on ilusad ümmargused Jupiteri päris kuud. Ülejäänutest suure osa taolist on haaranud hulkuvad kuud hõivanud endale. Kas see on tõsi, et seal Marsi ja Jupiteri vahel võib-olla kunagi ammu-ammu oli veel üks planeet, mis katki läks? Minu arvates on see kindel, mõned ettevaatlikumad ütlevad, et see on väga tõenäoline. Aga lihtsalt need meteoriidid, mis maa peale alla kukuvad, näiteks tuleb puhta raua tüksi alla. Kosmoses on need raua aatomid üksikuna, kuidas saab korjata niukses rauakamakaga. Et peavad olema ühe suurema taevakeha tükid ja aga need kuud, kas need on kõik ühesugused, siis? Jupiteri omad, jah, ei, neli tükki on tal need suured kuud, üks nendest kani imedesse joonist kogu päikesesüsteemi kõige suurem kuu üldse. Ta on 5300 kilomeetrit, läbimõõt meie kuu on umbes 3500, mingisugune mõistatus on igalühel olemas igal kuul nende kohta öelda kõik lumepallid jääkerad, miinus 140 kraadi Jupiteri peal kuudel on umbes samad peale ühe erandi, millest me kohe varsti räägime, aga noh, võib-olla see kõige suurem siis ka nimedest on jää ja lumega kaetud ja ja kõige suurem mõistatus temal on see, et tal on umbes 100 kilomeetri pikkused vaod tema peal. Need on õige palju, jätab mulje, nagu keegi oleks suure rehaga ka tõmmanud, see peab mingi tohutu hiiglane siis olema Kalevipoja künnivaod ja nii et mingisugune suur kosmiline, müstiline lehitseja, mis tema peal on käinud paralleelsed vaod, arusaamatu, kust nad on tulnud. Või siis näiteks Euroopa ühe Jupiteri kuu nimi. See on Päikesesüsteemi kõige siledam keha üldse, kui peegelpind võiks öelda kohe ametiganda mustrile jooni täis, kõik nähtavasti on nii, et kui mingi pragu tekib, siis ta täidab koheselt tao ära, niinimetatud pehme lumega oskab haavu parandada suurepäraselt, seetõttu on ta hästi sile. Võtame kallisto, näiteks Jupiteri kuu. Tema kõige suurem mõistatus on see, et ta on kõige tumedam keha päikesesüsteemist. Ta peegeldab väga halvasti valgust ja seetõttu on ta ka seal väga tuline, võiks öelda teiste kuudega võrreldes seal on ainult 120 kraadi külma. Teistel on 140. Aga no kõige kuulsam kuu on vast Iio jupiterile nimelt siis sellepärast, et seal on vulkaanid, on peale maakera ja arvatavasti ka Veenuse, kus võib vulkaane veel olla. Ainus keha, kus tegutsevad vulkaanid, on korraga on tal seitse, kaheksa kuni 10 vulkaani peal. Keisrit meenutavad plahvatused on laava, järved voolavad välja, teised on elutud jääpangad. Aga seal siis toimub väga intensiivne vulkaaniline tegevus meie kuuga muuseas peaaegu täpselt sama suur ja sama tihe ja igatpidi väga sarnane. Ainult kui meie Kuu teeb tiiru ümber maa 27 päevaga, siis temal kulub selleks ainult 1,7 päeva, sest Jupiter on nii suur ja hirmus kiiresti käima, et mitte alla kukkuma. Kuidas seal muud tingimused on, kohe vulkaanide ja keisrite juures, seal saame sooja nii nagu näiteks kuskil Islandil või Kamtšatka Ale, eks ole, aga siis mõnikümmend kilomeetrit eemale sisend pakane, kas seal atmosfäär on tal mingisugune, väga hõre on? Jah, aga hingamiseks ei ole kuskil meile sobivalt advusel ka nimede seal on näiteks tihe atmosfäär maaga võrreldav aga jah, hingatavat kahjuks jah, ja ei ole. Järgmine on meil siis Saturn oma rõngaste poolest kuulus, eks ole, tal pole mitte rõngas, tal on mitusada rõngast ja kuid on tal ka 17 20 kuud, vahest on tal kuid rohkem, vahest vähem. Sest ta korjab sealt rõngast seest seda, peamiselt on seal palju lund ja tolmu ja kiviklibu ka ja korjab neid vahest mõni kuu kokku ja siis hajutab neid jälle laiali. Nii et mõned karjapoisteks nimetatud pisikesed kuud nendega seal toimub nii. Aga no tal on ikka päris kuud ka olemas. Kõige tuntumast on miimas sellepärast et viimase enda läbimõõt on 390 kilomeetrit, aga temal on meteoriidikraatrit, mille läbimõõt on 130 kilomeetrit. Tähendab tervelt kolmandik planeedi läbimõõdust, tähendab, see kuu on saanud pihta Niiluse meteoriidiga, mida veel võimalik välja kannatada enam suuremat ei saa, siis oleks kuulanud tükkideks, ta pidas veel vastu need, tal suur tohutu auk sees, kolmandik tema enda mõõtmetest, üks suur kauss sealtpoolt vaadates kusse kraatel peal, sinna minekust ei tule ta midagi välja. Jah, nii ta on ja. On üks, 170 kraadi külma. Saturni peal. Järgneon, uraan, samuti tohutu gaasikerad, muuseas, Saturn on keskeltläbi hõredam kui vesi. Tihedus on väiksem, nii et kui oleks üks hea suur ookeansist ujuks seal v teada, muidugi lähete täis ruttu ära, enne kui ta täis läheb, haigustesti pealova rõngaga, tuul ikka pool ja sees on tal karikene tahke tuum. Aga nüüd, kui ta lihtsalt panna päikese lähedale, siis päike ajutaks atmosfääri ära, siis ta teaks, maakerataoline samani ujub, et äkki ja nüüd edasi tuleb Uraan, seal on jälle sama lugu. Seal on nüüd külma veel alla 200 kraadini, et veel ei ole päris kosmiline kõikese viimane pakane tal angaar rõngas jupiterile on kaar on kas need ainult maadalt ei paista, need väikese heledusega. Aga vast uraaniga on kõige põnevam asi on üks tema kuu. Miranda on selle kuu nimi, muide, uraani kuude nimed on pandud kõik Cheeks piiriteoste kangelaste järgi, tal oli maa pealt taastatud viis kuud, nüüd et Ameerika kosmoserakett vajadusel, mis seal ära käis, mis kõigi suurte planeeturis käis, tegi nii-öelda suure tuuri leidis veel 10 kuud väiksemat, nende nimed on näitest Cordelia, offielia kahtressiidaatest, moona ja nii edasi, nii edasi, tükseni randa muidu 480 kilomeetrit, läbimõõt pisike kuu, aga selle avastamise lugu juba ise oli huvitav. See Ameerika kosmoselendude juhtimiskeskus nimetatakse seda Chepalsanud labaratari, need mehed seal on näinud paljud vajadusel ega avastati need jäised kuud eelmistelt planeetidelt Jupiteri, Saturni ja Uraani endalt esimesed ja igasugused vaod ja muud vigurid, asjad, kõik seal siis nad arvasid, et no nüüd kõik, mis, mis üldse avastada saab juba avastatud. Ja siis, kui sa vajadusel lähenes sellele randale, kiirus oli 15 kilomeetrit sekundis, suhteline kiirus. Ta möödus sellest kuust 29000 kilomeetri kauguselt, ootasid, et üks järjekordne jääkera suur lumepall nüüd tuleb, aga siis hakkas nende sinna tippleida või nende monitoride peale ilmuma midagi seni olemata. Midagi kandilist. Seni on nii, et kosmoses peab ju kõik olema ümmargune, kõik tekib gaasist, mis tõmbab kokku, hakkab pöörlema kiiresti. See piruett on seal ülimalt levinud asi, kõik taevakehad on seda teinud. Ja nüüd järsku üks suur kandiline mis hõlmab peaaegu poole kogu selle kuu pinnast. Need mehed olid nüüd tõsiselt hämmastunud ja siiamaani puudub korralik seletust. Sellele nähtusele on siis mingisugune tohutu suur kaljuplokk, paarsada kilomeetrit mõõtmetega seon kuidagimoodi välja kangutatud või kerkinud sealt kuus eest muid niisuguseid vägivalla tundminadki seal mujal ei ole. Üldiselt on nagu ikka kuu pind jäine ja meteoriidikraatrit täis, aga selle välja kerkinud ploki sees ei ole meteoriidikraatreid. Tähendab, see on suhteliselt noor ja teine asi on veel seal, on vist nagu keegi oleks kartuleid kasvatanud vaod. Ameeriklased nimetavad seda härjasilmaks kõverad vaod paralleelselt täiesti ilusat kartulipõldu, meenute pandud vagude sügavus on 16 kilomeetrit, nii et vot see on nüüd jah, midagi seniolematut. Et igatahes see jääb saladuseks, mis kandiline asi siis seal on teatavasti kauaks, sest et sinna kanti, millal nüüd keegi jälle läheb, seda annab küll oodata, sest uraani kaugus on 2,8 miljardit kilomeetrit siit jah, no siis tuleb meil veel Neptuun seal uraaniga sarnane jällegi suur gaasitera jällegi on tal ümber jäised kuud, seal on juba vähemalt 200 kraadi külma ja veel on kaugem viimane planeet Pluuto, temal on ka kuu, mis on suhteliselt ka väga suur tema endaga võrreldes, nii nagu meiegi. Kas Pluuto taga ka veel üks planeet, võiks olla otsitud kavaga? Ei leitud. Selgeks sai mereni ilmselt see, et tuleb seda maad hoida, sest kusagile mujale neil ikka kolida ei ole. Ainuke võimalus mingi suure kosmoselaevaga minna sinna teiste planeetide vahele seiklema, ka maanduda. Ei ole küll, eriti päikesesüsteemis ei sobi elamiseks ükski planeet, meid, aga teiste tähtede planeedid. See võimalus muidugi põhimõtteliselt on olemas võib-olla, et on päris pasilik planeete, kuigi nüüd väga väheusutav, et õhk just meile paras on. Temperatuur võib olla sobiv mõnel pool küll. Aga kas nüüd teiste tähtede planeetide juurde üldse võimalik lennata on, seda me veel ei tea. No ma arvan, et selle peale nii väga lootust ei tasu, sest muidugi väga raske on ennustusi teha, aga ma siiski isiklikult ei usu, et lähema 50 võib-olla ka 100 aasta jooksul see on noh, selline ajaarvamise pikkus, millest veel nagu oskad ettekujutust omada, et selle jooksul need suudetaks mingi selline kapitaalne, suur laev teha, kuhu kõik peale paigutada ja millega saaks kaugele lennata. Usutavam on ikkagi see, et seesama kosmoselaev, millega me lendame, on seesama maakera ja sellega me peame leppima, peaksid temaga ikka niimoodi püüdma ümber käia, et ei olekski vaja kuhugi kolima hakata. Ma arvan, et ega see ei olegi tegelikult nii raske taoline ümberkäimine, ainult natuke oleks võib-olla mõistust vaja rohkem kasutada, kui me seni oleme teinud. Ja kui igaüks hoiab oma kodu ja oma koduümbrust ja siis me suudaksime maakera säilitada küll elamise kõlbulikud. Tänaseks on planeedi reis otse saanud jakk. Kohtume jälle järgmine kord. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
