Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere eetris on raadio kahe teadusrubriik puust ja punaseks sellest hooajast alates igal nädalal kord päevas, esmaspäevast neljapäevani pakume teile ühe killukese värsket teadust, nagu ikka tooduna teieni Ühe asjatundja abiga, ehk siis mina, saatejuht Arko Olesk ning minuga täna siin stuudios abiks kommenteerimas hiljutisi Kosmosealaseid uudiseid astronoom Tõnisel, tere Tõnis. Tervist. Ja sel nädala viimases teadusrubriigis oleme teie jaoks välja otsinud uudise, mille puhul kõik, kes seda kajastavad, peavad vajalikuks rõhutada kusagil üsna üsna varasin uudises, et tegemist ei ole pseudoteadusega ehk siis üks nähtus, mis tõepoolest nii-öelda on, leiab tihti mainimist, astroloogias on nüüd leitud, et sellel on teatud mõjuga astronoomias. Me räägime sellest, kuidas planeedid reastuvad, ehk siis me teame seda, et Päikesesüsteemis nad tiirlevad erineval kaugusel päikesest erineva kiirusega, aga tekivad ühel hetkel teatud hetkel, kus need planeedid on ikkagi enam-vähem ühel joonel. Ja kui astroloogias hoiutasid, et sellel on nii-öelda meie inimese saatusele teatud mõju siis noh, seda astronoomid ei usu. Aga tuleb välja, et sellel teatud mõju erinevatele astronoomilistele nähtustele nimelt meie päikesele siiski on olemas. No Tõnis, võib-olla alustame siis sealtpoolt, kuidas tulid üldse astronoomid selle peale, et hakata nägu püüdma leida seost päikese, aktiivsuse ja planeetide reastamise vahel. Ja ma arvan, et eks nii-öelda nii-öelda ideevälgatus lihtsalt tekkis ühel astronoomile aga päikese nii-öelda see aktiivsustsükkel on noh, 11 aasta pikkune jämedalt, see ei ole rangelt perioodiline, aga võrdlemisi võrdlemisi hästi perioodiline siiski ja juba pika aja jooksul, eks. Ja samas on meie päikesesüsteemis Jupiter, mille orbitaalperiood on noh, umbes sama pikk. Ja kui varem on arvatud tõesti, et et noh, see planeetide gravitatsiooniline mõju päikesele on ikka väga-väga pisikene, et, et kuidas see saab midagi muuta nii-öelda mõjutada päikest. Nüüd tegelikult on jah, on leitud, et et on, on üks niisugune noh, nii-öelda nähtus, mida nimetatakse teileri ebastabiilsus, eks. Ja, ja mis nii-öelda kirjeldav siukest, ebastabiilset olukorda, mis on kahe erineva tihedusega vedelikku näiteks piirpinna peal ja nii-öelda tuleb välja, et, et kui sellele piirpinnale avaldada väga väikest mõju juba, siis seal hakkavad toimuma noh, nii-öelda niuksed pool kaootilised protsessid selline piirpind tegelikult on päikese sees täitsa olemas. Kus see on see koht, kus päikese noh, nii-öelda sees on nii-öelda nende päris keskel on päiksetuum, kus siis energiat toodetakse selle tuumakohal kuni umbes noh, kahe kolmandiku nii päikese nii-öelda raadiusest on kiirgustsoon, kus siis energiat kantakse noh, lihtsalt lõputu või väga-väga suure arvu kiirgamist neeldumise kaudu edasi. Ja selle kohal on konvektsioonitsoon, kus siis nii-öelda päike keeb nagu veepaiku piltlikult öeldes. Ja vot selle konvektsiooni kiirgustsooni piirpind on, on just selline selline naljapiirkond mida noh, mis nii-öelda ja sellest piirkonnast saab algusega päikese magnetiline aktiivsus. Ja kui seda piirpinda tõenäoliselt siis nüüd väga natukene mõjutada seda on noh, nii-öelda simulatsioonide mudelitega näidatud. Et tõepoolest see mitmeplaneedi ühine mõju nii-öelda ala ühes suunaseks mõjub, mõjuv jõud võib tõesti olla piisav selleks, et tekitada seal noh, nii-öelda selles ebastabiilsust ja olla nii-öelda noh, ma ei tea, mingisuguste häirituste või muutuste seemneks. No need Päikese aktiivsuse muutused väljenduvad selles, eks ole, et on mingi periood, kus päikesel on palju plekke, ehk siis purskab palju välja päikeseainet saadab meie poole nii-öelda magnet osakesi laetud osakesi näiteks meil tekitavat virmalisi, teise mingid perioodid, kus päike, kus neid plekke praktiliselt üldse ei ole, päike on väga-väga rahulik. Ja, ja nüüd me siis oletame, et, et põhimõtteliselt nagu planeetide tõmbe ja tõukejõud natukene käivitavad neid mehhanisme Just ja need planeedid on, on tegelikult ka, ütles, on veenus Maaja Jupiter, Marss ei ole siin selles aga veenus ja noh, veenus on sihuke umbes maa massiga ja ta päiksele lähemal. Nii et mida lähemal olev, mida suurem planeet, seda suurem on mõju. Nii et veenus ja maa on enam-vähem võrreldavad ja Jupiter kui päikesesüsteemi kõige suurem planeet mõjutab siis tegelikult kõige rohkem, aga Danielle kaugel. Nii et siis see aeg on need nii-öelda sündmused, kus siis veenus maa ja Jupiter on nii-öelda päikesepealt vaatas enam-vähem ühel joonel et need siis korduvad iga 11,07 aasta järel. Ja, ja see käib nagu üsna hästi nagu kellavärk. Ja, ja sa päikesetsükkel on noh, 11 aastateks. Ja tegelikult on leitud, et sellise mudeli abil on võimalik seletada ära aga ka väga palju nii-öelda päikese aktiivsuse noh, nii-öelda vaadelda vaid nähtusi, see, et noh näiteks, et, et mitte päikese päikeseplekkide noh, nii-öelda arvtsükli jooksul on vahel kahe tipuline nii-öelda, kui me kujutame seda graafikut, et joonistame x-telje peal aja ja, ja y-telje peale, kui palju päikseplekke on siis, siis see on kahe tipuga niisugune noh, kõver. Ja, ja just seesama planeetide nii-öelda joondumises tingitud nii-öelda see periood, see mõjutab, seda tekitab vahel kahetipulised maksimumid ja, ja see on selles mõttes hästi huvitav, et, et noh, see ei ole leitud mingisuguse noh, niisuguse noh, ma ei tea, ühe või kahe maksimumi põhjal, vaid seal on 90 päikesetsüklit, mida on siis analüüsitud. Ja see on nii-öelda statistiliselt nagu väga-väga suure kindlusega noh, nii-öelda see selline noh, nii-öelda kokkulangevus. Et tundub, et selles asjanduses on täitsa iva olemas ja, ja see, see jah on, on päris huvitav tulemus. Ja veel nagu huvitavam minu jaoks oli see, et noh, me teame tegelikult, et on olemas ka päikesel, siuksed, suured miinimumid, naguse Mounderi miinimum oli, kus oli päikseaktiivsus täiesti olematu pikka aega ja et isegi isegi selliseid, et nii-öelda protsessi on põhimõtteliselt võimalik ehk siis kirjeldada sellist tüüpi mõjutustega Vaat kui põnev, ehk siis võitke olla pisut pisem planeet nagu maa. Ja sul saab olla mingisugune mõju meie suurele päikesele. Põnev tulemus, sellega tõmbame selleks nädalaks puust ja punaseks, teadusrubriigile joone alla, aitäh, et olite meiega. Sellest hooajast siis iga päev esmaspäevast neljapäevani killuke teadust meie teadusrubriigis. Sel nädalal viisime teid ilmaruumi siin stuudios Arko Oleski ja Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Järgmisel nädalal esmaspäevast neljapäevani oleme tagasi uute teemadega, täname kuulamast ja kohtumiseni. R2.
