Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere Raadio kahe eetrisse alustab igapäevane teadusrubriik puust ja punaseks sel hooajal siis tõepoolest iga päev esmaspäevast neljapäevani toome teieni ühe killukese teadust, mina olen saatejuht Arko Olesk, minge sel nädalal viime teid Te ilmaruumi uudiste juurde ning nagu ikka neid abiks kommenteerimas astronoom Tõnise emmedele Tõnis tervist. Ja tänases rubriigis oleme kokku sidunud isegi päris mitu uudist ja nii-öelda järjeuudiseid, ehk siis meie saate püsivamad kuulajad ehk mäletavad, kuidas me aeg-ajalt oleme rääkinud põnevatest kosmosemissioonidest. Näiteks New Horizon Smiss lendab Päikesesüsteemi äärealade poole. Rääkisime pikalt siis, kui ta tegi möödalennu Pluutost, tegi sellest pilte, pakkus meile palju palju uut informatsiooni selle kääbusplaneedi kohta. Ja rääkisime ka aasta alguses, siis kui sond võttis sihikule Ühed teise pisikese taevakeha, kõige kaugema taevakeha, mida me senimaani oleme suutnud pildistada etis hüüdnimega rõhutada hüüdnimega Ultima Thule. Ja aasta alguses me saime temast rääkida selles kastmes tõde, sest me saime selle esimese pildi selle taevakeha kohta ja see oli üsna veider taevakeha selles osas, et ta näeb välja nagu kaks kokku kasvanud kartulit või, või väike lumememm või, või kaks kokku sulanud pannkooki ehk siis suurem osa ja, ja väiksem osa. Ja aga see oligi kõik, mida me tol hetkel selle taevakeha kohta teada saime, ainult see pilt. Ja see sund on sellest ajast saadik saatnud täiendavaid andmeid, teadlased on saanud teha tööd, et siis uurida seda objekti mõnevõrra lähemalt ja, ja meil on juba rohkem teadmisi, millega on siis tegu. No Tõnis, sina oled nüüd seda teadusartiklit lugenud, mida teadlased suvel avaldasid selle objekti kohta? Mida nad siis ütlevad, kuidas selline kummaline kokku sulanud või võin kahest kuulikesest koosnev taevakeha üldse tekkida saab? Seda veel uuritakse, kuidas selline asi tekkida saab, aga nii-öelda noh, need nii-öelda, mida siis on leitud, neid on tõepoolest siis natuke kokku võetud. Ja nii-öelda arvatakse, et tegu on siis nii-öelda üksteisele suhteliselt lähedal tekkinud taevakehadega mis kahe taevakehaga, mis siis on nii-öelda siukse aeglase kokkupõrke või noh, mitte mitte siukse väga katastroofilise, vaid noh, niisuguse noh, nagu jah, sujuvalt nii-öelda omavahel kokkusulamise käigus käigus tekkinud niisugune lumememm siis ja noh, niimoodi, et need taevakehad tõenäoliselt on oma esialgse kuju enam-vähem siis säilitanud Artikli autorid lausa toovad selle võrdluse, et umbes nagu kaks kosmosejaamad põkkuvad omavahel Just et väga sujuvalt ja on, on jah nii-öelda siis veel niisugune huvitav, see on, kui alguses noh oligi, et arvati, et ongi nagu kaks nagu sihukest noh enam-vähem siukest kartuli moodi asjandust on omavahel koos üks veidi suurem kui teine siis tegelikult, et on nüüd selle päris lähima möödalennu piltidelt leiti et see suurem taevakeha on väga lapik, see on umbes nagu seda võrreldakse läätsega selle läätsega, mida näiteks sööve. Et, et kõne umbes üks, kolmele umbes on see, see nii-öelda noh, läbimõõdu ja paksuse kuidas suhe, et, et väga veider, et noh, väga veidra kujuga ja ja tegelikult noh, see nagu tekitab omajagu küsimusi, et kuidas sellised objektid siis nii-öelda tekkinud on noh, lisaks on terve ports asju, mida leitud pöörlemisperiood ja ja, ja et seal peaaegu ei ole kraatreid. Mis siis tähendab, et et sellisel kaugusel meie ilmaruum on tegelikult üllatavalt, et tühi. Et seal ei ole väga palju suuri taevakehasid. Et ei ole õige öelda, et, et see et neid objekte seal muidugi vähe on, sest noh, nii-öelda mida kaugemale me päikesest läheme, seda suurem on see ruumala noh, nii-öelda kauguse, mingisuguse sammu sammu kohta. Et Neid objekte endid on palju, aga nende tihedus ruumalaühiku kohta ei ole väga suur ütleme siis näiteks ühe kuupkilomeetri kohta tihedus on väga väike ja, ja selle tõttu need selle Ultima ja Thule siis võib-olla ei ole ei olegi saanud kokku ühegi teise vähegi suurema taevakehaga. Aga see asjaolu, et nad nii-öelda said omavahel kokku üsna madalal kiirusel, et see ei olnud mingi selline crash see, nagu ma aru saan, viitab sellele, et see pidi juhtuma üsna üsna vara meie päikesesüsteemi alguses, kus nad ei olnud veel nii-öelda saanud sellist tohutut kiirust üles. No eks selles nii-öelda protoplanetaarne ketas, kui, kui nad on tekkinud ja kui nad on enam-vähem samadel orbiitidel ja võib-olla ruumiliselt üksteise lähedal võib-olla juba algusest peale tegelikult olles gravitatsiooniliselt seotud, et noh, nii-öelda tekkinud kaksik taevakeha et mis siis nii-öelda aegamööda on see orbiit selliselt muutunud, et nad on omavahel kokku saanud. Et et seal võikski arvata, et need suhteliselt kiirused on väikesed. Et, et aga noh, eks see annab nii-öelda omajagu peamurdmist veel teadlastele, et, et kuidas nii-öelda seda ikkagi tegelikult kirjeldada. Et noh, milline see teke ja kokku põrkamise noh, nii-öelda võimalik stsenaarium oli, selle teada, saame välja mõtleme, siis aitab see selgitada küllalt paljudele nii-öelda kaugete väikeste kaugete väikeste taevakehade noh, nii-öelda olemust. Ja osaliselt ka siis seda, et, et kuidas see päikesest tekkinud Nagu ma aru saan, siis see New Horizon alles saadab kogutud andmeid ja veel maa peale, see tuleb niimoodi jupikaupa ja teadlased ka veel tegelevad nendega teevad nende kallal tööd, ehk siis me saame selle kohta veel kindlasti omajagu teada, jõuame sellest ka rääkida, aga hüppame nüüd natukene meile lähemale ühe teise väikese taevakeha peale, millest ka siin oleme varem rääkinud, ehk siis asteroid riiugu, mida külastas eelmisel aastal Jaapani sond aja puusa, kaks saatis sinna ka paar sondi, asteroidi peale. Võttis kivimiproove ehk siis uuris ka seda asteroidi üsna üsna põhjalikult ja, ja ka nüüd, et uusi, huvitavaid, jällegi peamurdmist pakkuvaid teadmisi selle kohta. Ehk siis see, mida nad seal asteroidi kohta ütlevad, et mida nad ei oodanud, on see, et seal ei ole tolmu. Nii mida Tõnisson senisest uuest väitest arvata? Jah, et kui sinna asteroidi peale mindi, noh, varem on külastatud kah teisi asteroide möödalendudel ja, ja nii-öelda hajapuusa üks siis tegelikult ka nii-öelda proovis laskuda ühel aasta Kaidile aastaid tagasi, et et ja noh, kuu peal on käidud, sealt on teada, et seal on niisugune peenikese tolmukiht katab pinda ja siis arvati algselt, et kas seesama, see on tõenäoliselt kaetud sihukse peenikese tolmukihiga. Aga nüüd, kui on väga lähedalt pildid tehtud jälle sealt pinnalt põhimõtteliselt siis tuleb välja, et, et tolmust pole jälgegi. Pind koosneb erinevat sorti kivirahnu tõstetükkidest. Ja et see on nagu paras üllatus, et, et võiks arvata, et see tolm on kas seal kunagi olnud või noh, nii-öelda seda peaks nagu pidevalt tekkima, et kui tekkivad kokkupõrked seal mingi mikroteoroididega pisikeste kes te, noh, ütleme liivateradega, mis seal võib olla komeetidest maha jäänud või, või ka päris kosmilise kiirguse tagajärjel. Kivimid lagunevad aeglaselt, et see tolm peaks seal olemas olema seal pinnal. Aga no ei ole mitte. Ja on pakutud isegi kolm sellist võimalust, mille kohta ei teata, milline on õige ja, ja kas neist ükski on õige, tegelikult. Aga aga arvatakse, et võib-olla näiteks päikesekiirgus nõnda laeb elektriliselt Neid tolmu imepeenikesi, tolmuosakesi ja lihtsalt elektrostaatiliselt kumisega nad eemalduvad või nii-öelda saavad, saavad nii-öelda lahti lükatud sealt asteroidi pinnalt kuna see asteroid on pisikene sisse gravitatsioonijõud on noh, suhteliselt olematu. Et noh, võib-olla on selline see mehhanism, kes teab ja jaa jaa, nii-öelda see teine võimalus, et kui asteroidi sees on olnud mingisuguseid noh, ütleme jääd või, või sealt on seest gaasia vabanenud päikeses soojendava mõju tõttu. Et siis võib-olla need nii-öelda puhunud ära selle tolmu asteroidi pealt. No jällegi, mine sa võta kinni, aga huvitav on, minu jaoks on, on see kolmas, et et kui see asteroid on nagu hunnik kivi rahnasid noh, piltlikult öeldes, mis ülinõrga gravitatsiooni tõttu koos seisavad siis võib-olla on erinevate taevakehade gravitatsiooniliste nii-öelda noh, mõjude tõttu noh, nii-öelda piltlikult öeldes asteroid nihelenud või niheleb kogu aeg natukene need need kivirahnud natukene liiguvad üksteise suhtes. Ja selle käigus on see tolm lihtsalt sinna asteroidi pragudesse vajunud või ära kadunud. Et see on niisugune huvitav, huvitav nagu võimalus, et ma ei tea jah, et kui tõenäoline see võib olla. Aga aga seda on ju teada, et kui panna purgi sisse segu pähklitest erinevat sorti pähklit, sest siis raputada seda, siis kõige suuremad jäävad kõige peale. Et nad ongi, et siin asteroid siis nagu üks suur kosmiline pähklipurk. Jah, no nagu öeldud, sa ütlesid, need on erinevad versioonid ja me täpselt ei tea, mis seal juhtumas on. Tähendab, et, et ma arvan, et selle mõjul siis ilmselt järgmised asteroidi missioonid püüavad saada paremat selgust, mis seal siis täpselt toimumas on. Aga sellega on meie tänase saate klippi aeg otsa saanud. Siin stuudios saatejuht Arko Oleski astronoom Tõnis ime tõid teieni värskemaid uudiseid. Kosmose valdkonnast. Oleme taas eetris homme.
