Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere eetris on saade puust ja punaseks, mina olen saatejuht Arko Olesk. Puust ja punaseks. Te ei kuule valesti, täna on küll esmaspäevaga, saade on eetris. Tõepoolest, kui möödunud hooaegadel olete te meid saanud kuulda peamiselt reedeti, siis sellest hooajast saadik otsustasime, et võib-olla on toredam pakkuda teile killuke teadust igasse päeva, vähemasti esmaspäevast neljapäevani. Ja nii ongi sellel hooajal, nii et iga nädal, iga päev, kui te keerate raadiovastuvõtja raadio kahe kanalile, siis korra päevas jõuab teieni saade puust ja punaseks tuues teieni kõhe. Viimaste nädalate põneva teadusuudise. Muutunud ei ole see, et lisaks saatejuhile on meil iga kord külas ka üks asjatundja, kes aitab neid uudiseid teie jaoks teha puust ja punaseks. Ning sel nädala teemad on kõik pühendatud tud kosmosele, ilmaruumile, universumile ja kõigele, mis on seal sees. Ja selle teema puhul ei ole meie ekspertasjatundja külaline muutunud. Meil on hea meel, tahtsin tervitada. Astronoom Tõnis Eelmäe, tere. Tõnis. Tervist on päris pikk aeg möödunud sellest, kui viimane kord siin saates sinuga juttu saime ajada ja mitte ainult sellepärast, et suvi oli vahel vaid ka selle tõttu, et kevadel olid sa pikemalt eemal ja polnud võimalust sul siia stuudiosse meil jõuda. Kus sa käisid ja mida põnevat tegid? Ma käisin kolmes Lõuna-Ameerika riigis ja mitte lihtsalt puhkamas, vaid tööd tegemas ja seda tööd ma tegin astronoomiaga seoses siis. Nüüd sellest sellel aastal algas üks päris suur projekt, mis uurib massiivsete tähtede arengut. Ja partnerid on hästi mitmel pool maailmas, nii Euroopas kui viska lõugama Ameerikas ja mina käisin seal Lõuna-Ameerikas planeerimas vaatlusi. Selle projekti jaoks kirjeldasime vaatlustaotlusi ja proovisime kokku koguda võimalikult palju andmeid nende partnerülikoolide ja observatooriumiga juurest lõuna. Selline töö. Lõuna-Ameerikas on kuulsad teleskoobid seal Tšiili kõrbetes, kas sinna oli ka võimalus minna? Kahjuks ei olnud seekord külma, sain vaatlemas käia Argentiina teleskoobiga, mis on kandides kuidas siis Ameerika kontinendi või vähemalt Lõuna-Ameerika kontinendi kõige kõrgema mäe lähistel akkangaago lähistel. Ja noh, see oli muidugi omaette elamus, et siukse lõuna esimest korda lõunataevast nähes täies ilus noh muidugi ka ilma igasuguse valgusrahastuseta kohas oli, oli jah, see tähistaevas väga vinge ja tööd sai teha ka igal öösel, nagu arvatud No võib-olla kaks sõna nendest massiivsetest tähtedest, et miks on tarvis neid uurida. Jah, see projekt tegelikult selle nimi on niisugune huvitav on poe, mis et mis siis ongi evolutsioneerunud massiliste tähtede füüsika on see akronüüm nii-öelda et nii huvitav kui see või kummaline, tegelikult, nii kummaline kui see ka ei ole, need tähed enamasti on heledad ja nii edasi ja võiks arvata, et need on väga hästi uuritud. On küll, jah. Aga enamasti noh, nagu sihukeste momentidena, et, et me teame, et see täht oli sellel ajahetkel selline nägi välja tema näiteks spekter või tema heledus muutus nii. Aga kuidas nüüd ajas toimub? See ei ole üldse selge ja, ja selliste tähtede puhul on väga raske statistikat kasutada, sest neid tähti on lihtsalt vähe. Et noh, kui päikesesarnaseid tähti on, ma ei tea, miljard võib-olla meie galaktikas siis siis selliseid massiivseid tähti on massiivsed tähendavad siis selles kontekstis näiteks suurem massi 10 päikese massi. Ja need tähed on olulised sellepärast, et nad panustavad ja on panustanud väga tugevalt aine ringkäiku universumis tekitanud kõik need rasked elemendid, millest ka meie koosneme ja siis on natukene noh, ikka tahaks teada või oleks, oleks väga hea teada kuidasmoodi siis tegelikult kogu see noh, nii-öelda aine, millest meie, meie planeedid, siin koosnevad kuidas on tekkinud, millal ta on tekkinud ja, ja kõik nii edasi, kuidas see siis on elu mõjutanud? Vaat kui põnev, ma loodan, et kui te saatega tulemusi, siis te hoiate meid sellega kursis ja meil on võimalik veel sellest projektist rääkida meie saates ma loodan küll. Siit võib olla sobilik hüppe meie tänase uudise juurde ja mis puudutab samuti arengut, massiivsust, varast, universumit, ehk siis leiti 39 varasest universumist, pärid, massiivsed galaktikad. No Tõnis, jällegi me vajame vist alustuseks natukene tausta, kui selline omapärane või uudne see leida on, et mulle tundub, et nagu galaktikaid leitakse astronoomide poolt kogu aeg. Galaktikaid on teada ikka palju ja, ja kui vaadata piisavalt sügavale piisavalt nõrku objekte ja piisavalt tühja taevaala siis suurem osa objekte, mida seal näha on, ongi teised galaktikad. Seda, kui kaugel on galaktika, seda astronoomid mõõdavad punanihke abil. Et on teada, et mida kaugemal galaktika meist asub, seda kiiremini ta meist eemaldub ja seda selle eemaldumise tõttu. Galaktika valgus nahvilkudes nihkub punaste lainepikkuste suunas. Ja kas võib ka öelda, et mida kaugemal ta on, seda vanem ta on, seda varem on ta tekkinud. Just nimelt, et me see kaugus teiseneb ka tõesti nii-öelda aega üheselt, niiet et noh, siin selles uudises siis räägitakse tegelikult galaktikate, mis on Punanistikel kolm ja, ja nii-öelda kaugemal, mis on võrdlemisi varajane universum, umbes viiendik praeguse universumi vanusest, nii jämedalt ja noorem Nagu ma aru saan, siis nii vanu ja nii hästi välja kujunenud galaktikaid tollest perioodist me tegelikult senimaani ei teadnud, niimoodi astronoomid nüüd loodavad, et uurides neid galaktikaid me saame palju rohkem teada sellest, millised need olukorrad siis seal kaks miljardit aastat pärast universumi sündi ehk siis meie mõistes nagu väga-väga vara ikkagi olid. No see on, osaliselt on ta niimoodi jah, et tegelikult on teada sellelt kauguselt omajagu galaktikaid enamasti olnud hästi massiivsed galaktikad aga mitte ainult nende väga varajaste galaktikate, kus on palju noori, emassiivseid, tähti, nende ultraviolett, et kiirgus on siis tänaseks päevaks nihkunud kas nähtavasse valguse lainealasse või siis lähis-infrapunasesse Lainalasse. Aga seda kõike me saame ilusti vaadelda. Aga nüüd kasutades erinevaid infrapunateleskoope, avastati, et on olemas galaktikad, mis justkui peaksid olema väga varajases universumis ja väga siukse suure või noh, nii-öelda jah, ütleme täheteki kiirusega, palju tähti tekib seal korraga, need peaksid olema näha ka lähis-infrapunases valguses näiteks, aga ei ole mitte. Ja mis seda siis põhjustab? On leitud antud, et või seda teada tegelikult, et kui galaktikas on palju tolmu ja neutraalset gaasi siis need neelavad seda ultraviolett kiirgust väga hästi. Nii et see ultraviolett kiirgus ei jõuagi põhimõtteliselt seal galaktikast väga palju kaugemale juba tekkimise ajal nii-öelda selle kiirguse tekkimise ajal. Ja see omakorda tähendab, et selleks hetkeks on tekkinud noh, kuna tolm on enamasti sihuksed rasked elemendid astronoomidel muidugi rasked elemendid on kõik sellised tehnilised elemendid, mis on raskemad kui heelium. Aga noh, ütleme, süsinik ja räni võib-olla, ja igasuguseid niukse niukse elemente, mis, mis tähendab, et väga varajases universumis on juba väga suures koguses raskeid elemente, mis siis tähendab, et seesama tähetekke ja selleks ajaks peab olema neid suutnud tekitada. Ja see on see asi, mida senimaani ei usutud, et tolleks hetkeks juba oli niimoodi, et et see avastus nendest galaktikate ja nende valgusest sunnib teadlasi ümber mõtlema, et kuidas siis päris alguses ikkagi see tähetekke ju galaktikate teke käis. Täpselt, et just, et kuidas need hästi massiivsed tähed arenesid, kuidas ta, et millised protsessid nende sees toimusid, millised tuumareaktsioonid nende sees toimusid. Kui kiiresti see kõik käis, kui mitu nii-öelda järjestikust põlvkonda võib olla tähtis üks hästi massiivseid, neid ikkagi sai tekkida. Avastus tekitab omajagu küsimusi ja ja, ja tegelikult jah, isegi selle uuringu läbiviijad ise ütlevad, et et, et see avastus tähendab, et me tegelikult ei saa väga hästi aru praegu, kuidas tähtede tekke ja väga varases universumis üldse käis. Ja see ilmselt ootab nii uusi avastusi kui ka nii-öelda palju mõttetööd selles osas, et välja töötada neid mudeleid, mis siis võis üldse juhtuda. Täpselt, et need siin on palju huvitavaid nii-öelda avastusi veel tulemas ja, ja uute suurte teleskoopidega ja uute kosmosemissioonidega see kindlasti nii-öelda vil loodetavasti vähemalt saab selguse. Sein oli meie tänane teadusuudis, mida vahenditele Arko Oleski, Tõnis Eelmäe puust ja punaseks on taas eetris homme. Punaseks.
