Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme siin rännusaadete sarjas parajasti ringi liikumas Boliivias ja eelmises saates jagasin muljeid iidse vulkaani kraatri ümbrusest solimbrago vulkaan, mille põhjas asuvat praegusel ajal mõned ketšup, külad ja üks küla siis kuulus selle poolest, et seal on väga laialt tuntud traditsiooniliste vaipade kudujad. Aga et tänases saates tõuseme seal Boliivia mägedes sellistesse kõrgustesse, kuhu varasemates saadetes Pole veel tõusnud. Need on siis andide sellised alad, mis asuvad merepinnast tihti kõrgemal kui neli kilomeetrit ja neil on seal täiesti omaette nimi. Neid nimetatakse alti plaanax hispaania keeles alti Plano, kõrge tasandik. Aga geograafilises mõttes on see alti Plano tegelikult andide kõrgplatool hästi suur lai laiub Me riigi ulatuses suurem osa poliiviasse, aga teda on ka Peruus ja siis lõunapoolne ots jõuab välja isegi Argentiinasse. Ja kokku on selle altiplana pindala seal andides tervelt miljon kilomeetrit. Noh, katsume ette kujutada, mida tähendab miljon kilomeetrit, see on noh, siin meie lähistel ütleme kolm Skandinaaviamaad Norra, Rootsi ja Soome kokku. Need on enam-vähem seesama pindala ja Saltiplana kogu maakera üks kõige suuremaid kõrgplatoosid üldse maailmas on ainult üks veel suurem ja see on siis Tiibeti kõrgplatool seal Aasias. Ja elutingimused on niisugustel kõrk platoodel alati väga äärmuslikud. Need on keerulised nii taimedele, loomadele kui inimestele. Ja ometi mingisugust elu seal leidub. Ja tänases saates me siis lähemegi vaatama et mismoodi seal elatakse. Seda pillilugu nüüd siin mängib ansambel Avatiinas, see on see poliive hästi tuntud indiaanimuusikaansambel. Ja miks ma selle balaneljalt valisin, sellepärast et ta kannab nimealti plaano, siis sama nimi, millest me nüüd rääkima hakata Game. Ja siin loo alguses kõlasid kane, tuule viin ja lammaste mäegimine, sellised looduse hääled. Need on siis mõnede Saltiplano osades väga tüüpilised, aga nende lammaste kohta peab küll ütlema, et neid kuulata ainult nende häältega Plano kõige madalamates osades. Alti plaanod, mõnikord jääb ka kuskil kõigest kolme ja poole kilomeetri kõrgusele ja seal veel kuidagi saab neid lambaid kasvatada. Aga neli kilomeetrit see enam lammastele ei sobi ja tihti Saldi plaan on siis veel kõrgem kui neli kilomeetrit ja seal lambahääli mitte kunagi ei kuule. Seal elavad sellised lõuna ameerika kõige tüüpilisemad kõrgmägede koduloomad, kes muide üldse eriti häält ei tee, need on siis antakalt ja laamad. Ja see ongi minu meelest andide niisugune eritunnus, kui sa seal mägedes oled seal maastikul. Et kui sa oled seal kõrgmägedes ja näed siis alpakate või laamade rühmasid kidural karjamaal söömas, siis on kohe selge, et ja vot selline ongi lõuna ameerika kõrgmäed, sest mujal mandritel ja neid loomi ei ole ja rändurile, kui ta neid esmakordselt seal näed, tunduvad nad tõesti väga eksootilised. Tegelikult ju siin Eestis on hakatud natukene neid alpakasid ka kasvatama viimase 10 aasta jooksul minu kogemusi mööda. Aga noh, siin näidatakse neid rohkem nagu mingisuguseid haruldusi või mingisuguseid nunnusid lemmikloomi. Aga siin andides on nad muidugi lihtsalt olulised karjaloomad kohalike selle elanikele ja võrreldes need lambaga alpaka ja laama ju märksa kõrge jalgsemad. Ja nende kael on palju pikem kui lammastel ja zooloogid ütlevad, et neil ei olegi lammastega mingit sugulust, neil on palju lähem sugulus hoopis kaamelitega. Ja Lomoriad ütlevad, et kunagi väga ammu, kümneid miljoneid aastaid tagasi oli niimoodi, et nendel laamade elal, pakadeemia kaamelitel olid kõigil ühised esivanemad, need on need välja surnud. Aga praegusel ajal, mille järgi Soloogile ütlevad, et nad on sugulased, näiteks üks kindel tunnuspidi olema varvaste kuju siis nii kaamelitel kui Al pakadel, kui loomadel on nihukesed, huvitavad jalad, et kaks varvast, mis paiknevad veel padjandite peal. Ja muidu ega kaamelitega väga sarnasust ei ole, mingit küüre seal ju ei ole, pikk kael natukene meenutab ju kaamelit. Ja siis nii Albakal kui loomal on niisugune tore paks kasukas ja värvuse poolest on nad palju mitmekesisemad kui kaamelit. Ma olen seal andides näinud nii valgeid kui pruune kui ka täiesti musti alpakasid ja laamasid ja siis veel ka selliseid kirjuid. Loomi alpakasid peetakse andides peamiselt villa ja liha pärast, kusjuures vill seda loetakse palju kvaliteetsemaks ja peenemaks kui lambavill. Aga noh, need lammat sellest on ka varasemates saadetes juttu olnud, need on siis rohkem veoloomad. Nende liha samuti süüakse ja seal kuskil antide kandis, kui sa seal ringi rändad seal nii tihti pakutakse seda laama või alpaka liha, et kindlasti saab seda mõnikord seal maitsta ja minu maitse järgi on nad täiesti söödavad ja meeldiva maitsega, praed seal. Aga nüüd eemalt vaadates jälle Andides seal kaugel eemal karjad siis esialgu on päris raske isegi vahet teha, et kas on nüüd siis alpakakari või laama karja. Asja teeb keerulisemaks veel see, et tihtipeale on nad seal karjast läbisegamini. Aga noh, lihtsalt vahetegemise võimalused on see, et laman ikkagi Albaakast palju suurem ligikaudu kaks korda suurema kasvuga ja kõrvad on erinevad, mõlemal on kõrvad kikki, aga siis laama kõrvad on palju pikemad kui Bakal püsti hoidvad kõrvad. Ja üks asi, mis neil mõlemal on kaamelitega ühine on see, et kui vihastavad, siis sülitavad ja kohe täitsa vägevalt laias kaares ja palju sülge korraga. Aga tegelikult on huvitav mõelda ka see, et kellest siis need alpaka ja laama seal Lõuna-Ameerikas pärinevad, peavad olema ju mingisugused loomad looduses kellest nad on siis inimese poolt kunagi tuhandeid aastaid tagasiaretatud. Ja need on seal täitsa olemas, nende nimed on Monaco ja Vikunia ja admetkonnakut ja Vikuniat neid juba iga kell seal lõuna-ameerika mägedes ei näe. Nad on üsna haruldased. Aga näiteks neid Guanacosid, ma olen näinud just kõige rohkem seal Argentiina mägedes. Ja kui neid niimoodi eemalt vaadates nad meenutavad, pigem laamasid kui alpakasid. Aga värvi poolest on nad hästi, sellised loodusesse sulanduvad sellise luitunud pruunikad. Aga neid Kunjasid jällegi need ma olen näinud nii Peruus kui Boliivias ja nemad on võib-olla rohkem sarnased jälle alpakale. Aga nad on alpaka-ga võrreldes palju hapramad, sellised kratsilisemad ja ka palju kiire jalgsemad. Aga värvuse poolest on nad samuti loodusesse sulanduvad pruunikashallid või hallikaspruunid, nagu need Guanacotki ja teadlased on püüdnud ka siis arvata ära, et kellest seal keegi nüüd pärineb. Ja mäletan veel üks kümmekond aastat tagasi oli valitsev nisugune veendumus teadlaste hulgas, et siis konacost pärineb laama ja Vikoniast pärineb alpaka aga nüüd on uuritud põhjalikumalt geneetilisel tasandil ja peab ütlema, et asi on läinud palju segasemaks. Geneetilised uuringud on näidanud, et nii Laamal kui Al Bakal leidub mõlema loodusliku esivanema geen. Nii et nagu teadlased ütlevad, asja tuleb edasi uurida. Aga kõik need neli looma seal, kaamel, sugulast, andide kõrgmäestikus on suurepäraselt kohanenud nende kõrgmägedeoludega. Nad on hästi vastupidavat seal veepuudusele. Nad vajavad väga vähe toitu seetõttu, et elus püsida ja korralik villakasukas on ka peal. Mis kaitseb siis selle alki Plano ja andide lõikava tuule ja miinuskraadide eest. Miinuskraadid võivad alti plaanalika minna kohe segi madalamale kui 20 miinuskraadi. Talvisel ajal. Kuidas siis oli nüüd oma naha peal seda alti plana karmi olustikku kogeda? Me liikusime seal tihti maasturitega, vahel käisime ka jala ja matkasime seal ringi ikka paar-kolm päeva. Ja ma ütleksin, et kohe alguses, kui emme sealt madalamatel aladelt sinna üles ligi nelja kilomeetri kõrgusele jõudsime kuidagi seisund enese niisugune seisund muutus küll teistsuguseks. Ja ma teadsin oma varasematest mägede kogemustest, millest see tuleb. Et keha saab kuidagi aru, et sa oled nüüd tõesti nelja kilomeetri kõrgusel merepinnast, ma ei tea, mille järgi keha sellest aru saab, kas õhurõhu või nikku vähenemise järgi või ma ei tea. Aga igal juhul saab aru. Ja siis ta on huvitav jälgida, kuidas erinevatel inimestel keha erinevalt reageerib sellele suurele kõrgusele. Et ma olen märganud, et väga erinevalt mõnel pole üldse mingit vahet. Aga mõnel hakkab näiteks pea hullusti valutama, mõnel tekib täiesti tugev iiveldus ja nii edasi. Aga noh, mul endal nii palju, nagu ma nüüd olen kogeda saanud, on väga huvitav, seismist tekib, mul tekib selline kõrgendatud meeleolu või siis võiks öelda selline elevus. Samas samm muutub kuidagi ebakindlaks, pea hakkab natukene ringi käima, aga tuju pole sugugi halb, tuju läheb pigem väga ülemeelikuks selliseks lõbusaks, kas ja no ma ei tea, millest see tuleb. Aga, aga nii ta lihtsalt on, nii et on niisugune tunne, nagu oleksin kogu aeg vähekene joobnud. Ja Ma arvan, et see tuleb see kõrgendatud meeleolu sellest, et oled jõudnud erilistesse kõrgustesse. Aga võimalik, et sellise niisuguse noh, võiks öelda pidulikku erilise meeleolu tekitab ka ikkagi see maastik, mida sa enda ümber näed. Nad on väga sellised uhked ja suurejoonelised seal kõrgel andides. Kuigi alti Plano kohta peab ütlema, et tihti on need maastikud seal ka väga üksluised. Nad on siukesed, sageli väga tasased maastikud, noh, kohe tihti nii laudtasane, et silmapiirini välja on ainult tasane maastik ja siis vahet vahel seal siis on kusagil mingid mäeahelikud ja mäed mitte eriti kõrged. Ja vahel on huvitav see, et nendel mägedel on siis niukesi, punakad, ruugeid või kollakaid toone, see tuleb siis sellest, et seal on mingi vulkaaniaurude mõju Nende mägede kivimitele. Aga mis on kindel, on see, et siin igal pool on suur veepuudus, seda tajud kohe, kui sa seal oled, kurk lähedaselt kuivaks nii kuivaks, et kohe üsna tihti tahaks võtta sõõmu vett ja ja natukenegi seda janutunnet leevendada, aga janutunne püsib seal kogu aeg. Ja muidugi maapind on ka täiesti noh, tolm kuiv. Ja kui ta nii põuana on, siis muidugi taimi on seal vähe, puudest üldse ei räägi. On täitsa selliseid tohutu suuri alasid, kus pole ühtegi rohulibled, ainult paljas liiv paljas kiviklibu. Ja kui on rohtu sisse, kasvab niisuguste luitunud rohu puhmastena, nii et ei saa arugi, et kas rohi on surnud või elus. Ja kui nüüd rääkida inimeste elust sinaltiplannal, siis siin nägime tegelikult ka enim asulaid. Sellised kobaras mingi viis, kuus maja. Aga need elamised olid ka väga armetud, sellised kividest laotud Tiit kiviaiad nende ümber igalt poolt paistis välja vaesus ja inimesi me muide ei näinud seal mitte kordagi, kuigi nad pidid seal kusagil olema. Sest seal kusagil küla lähistel oli näha alpaka või laama salku ja majade ümber oli ka näha mingisuguseid majapidamisriistu, nii et mingid inimesed seal kuidagi liikusid, aga kus nad olid, ei tea. Põllust polnud. Ta ei andnudki lõhna, nii et, et kindlasti on see elu inimeste jaoks sel ajal väga vaevaline. Aga mõned kõige sitkemad ikkagi seal elavad. Aga kui üldse mõelda nendest taimedest, keda me seal nägime, kellega me tuttavaks saime, siis taimeliikidest tädi mulle igatahes kõige sügavama mulje seal altiplannal selline taim, mille nimeks on tihe asurell. No ta hakkas tegelikult juba eemalt silma, sellepärast et kui ühtegi rohelist laiku kuskil pole, siis näed juba ilmatu kaugel, et oi, seal on mingid rohelised mättad nagu kobaras koos kohe mitmeid mättaid, siis lähed lähemale. Ja siis tundub, et see on nagu mingi samblamätas, nisugune, ühtlane, madal, roheline, taimestik peal. Umbes sellised peaaegu põlvekõrgused mättad, niisugused kasvavad alati kaljude peal aga siis, kui sõrmedega seda mätast puudutad, siis on selge, et see ei saa olla samblamätas kõva nagu kivi. Ja kui lähemalt vaatad, siis tegelikult ega need lehed neil taimedel ei ole ka üldse samblataimede moodinud on imetillukesed ja täiesti ümara kujuga ja meil oli kaasas loodusgiid Andrea, kes loodusest väga palju teadis, ja noh, temal siis teadiski selle taime nime ja ütles ka, et see ei ole sammal, taimsanapiski õistaimed, mõnikord ta õitseb ja kannab vilju. Ja siis ta tegi väga huvitava katse. Ta võttis taskust noa ja urgitseb selle kõva mätta seest välja. Väikese ja nüüd, kui seda tükikest ämmalt vaatasid, siis see oli äärmiselt huvitav. Ta koosnes nagu hästi tihedalt üksteise vastu liibunud puitunud varrekestest. Nii et tegelikult see näiline pehme mätas oligi ainult üks suur imeväikeste varrekeste kogum, mis on üksteisega väga tihedalt kokku liitunud. Ja kui see on nüüd siis puit, et noh, siis on selge, et see ju peab ka põlema. Ja giid näitaski välgumihkliga, et võtad tuld küll. Ja ta rääkis ka seda, et siin on ammustest aegadest nendel siin elavatel inimestel olnud kombeks koguda seda Azarell lihtsalt tule materjaliks, sest siin pole ju kusagilt mujalt midagi võtta, aitäh. Ja nüüd on see keelatud. Vot sellepärast, et ta on liiga haruldane, liiga aeglaselt kasvav taim. Ja ta ei taastu üldse kiiresti. Ta ütles, see Azarell kasvab aastas vaevalt mõne millimeetri jagu, nii et need taimekogumit meie silmade ees seal põlvekõrgused, need olid kindlasti sajanditevanused ja kui sa ühe niukesi ära hävitad, siis läheb mitu sajandit aega, enne kui uus selline tekib. Ja ta teadis ka seda, et kõige vanemas oralli taim, mida teadlased on täpselt mõõtnud, selle vanuseks olevat saadud koguni 3000 aastat. Mõelda ainult niisugune madal imelik, mätas vanust 3000, et aga aeglased kasvata muidugi sellepärast, et siin balti plaanul on tema kasvutingimused väga rasked. Aga ta tuleb toime ja miks ta toime tuleb, sellepärast et ta praktiliselt ei vaja üldse vett ega ka mineraalaineid, nii nagu tavalised taimed. Nii et kui mõnikord aastas natukene mingit niiskust tuleb ja kui maa sees on natukenegi mingeid mineraalaineid, siis ta tuleb toime. Ainuke asi, mida Sorellil pidi olema hirmus palliv tarvis. Tal on palju päikesevalgust vaja, aga siin kõrgmägedesse päikesepuudust küll ei ole. Ja muud selle asurelli püsimiseks siin üleval tarvis polegi. Seal üleval alti Plano kõrgustes. Me nägime ikka igasugu imelisi loodusnähtusi näiteks podisemaid, mudavulkaane, need on niuksed väljad, kus kõnnid just nagu hiiglasuurte maalses podisevate katelde vahel ümberringi muuksub selline hallikas mudapead olema ettevaatlik, liiga lähedale ei läheks, aga muide täiesti jahedad üldse kuumust ei ole. Aga siis seal mujal kusagil sealsamas väljal imidžit dismaa, sest sellist hästi kuuma valget auru, millel on tugev väävli lõhn, see on kõik niisugune vulkaanilise tegevuse tunnused. Ja neitsinaltiplannal oli ja üks teine asi, mida ma ei ole kunagi mujal maailmas mägedes kõrgel näinud. Need olid niisugused väga fantastilised jäägrid, kristallide väljad. No kuidas nad välja nägid, no umbes nii, nagu oleks maa seest ülespoole kasvamas jääpurikad sellised ütleme poole inimese kõrgused jääpurikad kõrvuti. Need teravikud on nagu ülespoole otsast hästi teravad. Ja neid purikaid on ikka tohutult, et noh, ikka terve jääpurikate armee on seal kusagil väljal korraga see on, see on väga veider asi. Ja teadlased ütlevadki niimoodi, et need saavadki tekkida ainult et niisugustes tingimustes nagu sinaltiplannolon äärmuslikud tingimused, esiteks on väga kuiv ja väga jahe ja teiseks on siis väga tugev päikesekiirgus ja kuidagi siis nende ühisel mõjul tekivadki siukesed tagurpidi jääpurikad. Aga võib-olla need kõige imelisemad ulmelisemad asjad, mida me seal alti Planol nägime, olid soolajärved. Nad olid ulmelised just sellepärast, et nad olid nii erinevat värvi. Me nägime siia näiteks lumivalgeid, järvi, siniseid, järvi, rohelisi järvi, punaseid järvi. Täiesti nagu mingil võõral planeedil. No näiteks roheline järv, rohelist värvi, niisugune täitsa neoonrohelist värvijärv. Selle nimi oli Laguna Verde hispaania keeles tähendabki rohelist värvi. Ja see niisugune imelik värv. Ma mõtlesin, et ma olen kuskil maailmas näinud sellist värvi veekogusid ja siis tuli meelde muidugi tavaliselt on need kusagil mingite suurte tööstuskomplekside lähedal ja loomulikult on need siis mingid tehisjärved, mis on täis mingit mürgist heitvett. Aga kuna Verde, see oli täiesti inimpuutumatu. Ja siis meie giid Andre seletas, et siin näiteks on põhjuseks sellele rohelisele värjelvile see et järve põhjas on niisugusi erilisi ühendeid näiteks loodusliku arseeni ja muud, niisugust väga kummalist. Ja see annab sellele järvele niisukese nõidusliku rohelise värvi. No ja siis punane järv, selle nimi on hispaania keeles Laguna Colorado eks ta tähendabki ju punast järve hispaania keeles. Aga tema oli väga imelikku punast värvi, see ei olnud siukene, erepunane värv, see oli pigem selline hästi tõmmu, selline veinipunane värv või siis isegi võiks öelda, et lausa lillakad ka varjundiga, seal võis mõjuda küll ka see, et me jõudsime sinna just päikeseloojangu ajaks ja siis madal päike võib-olla nagu tugevdas seda lillat tooni seal. Ja siin need siis Sandra jällegi seletas ka, miks siin on siis punane värv ja siin pidi olema põhjustaja, et üks on see, et selle põhjas on niisugused erilised setted. Seda tooni annavad, aga teiseks on ka teatud noh, sellised pisitaimed või taimhõljum, mis seal sees on ja need annavad ka, lisavad seda punast värvi. Ja samal ajal see on nii kummaline, et need järved, nad on täiesti looduslikud, aga need ümber mitte mingit elu sa ei näe, järves ka ei näe, kõik on täiesti välja surnud, elutu. Enamasti on ümber nende soolajärved veel sellised soolalagendikud, no need on siis need tasandikud, kust vesi on täielikult ära auranud ja seal on siis järele ainult soolakristallid mõjuvad eestlasele nagu mingid jääväljad. Ja huvitav on see, et kõige selle Elupuuduse juures oli seal ühte lindu päris palju, õieti see oli üks lindude perekond, selle perekonna erinevad liigid. Ja need linnud olid väga uhked, need olid flamingod. Noh, teate küll, need uhked roosat värvilinnud, keda filmides tihti näidatakse. Siin mõnede järvede ääres oli neid lausa parvedena. Ja mulle see mõjus tõesti väga üllatavalt, kuidas siis nii kõrgel nelja kilomeetri kõrgusel, kus üldse elu ei ole? Ma olin harjunud nendel maailmareisidel nägema ikka noh, kindlasti kuskil troopikas, seal, kus on palmid ja, ja soe õhk ja soe vesi. Peamiselt Aafrikas, olin neid flamingoparvi näinud. Aga mida nad siit kõrgelt otsivad ja kuidas mõtlesin, üldse ellu suudavad jääda, noh, niisugused mõtted kerkisid kohe pähe, kui, kui ma neid seal nägin. Aga kui me seal ikka paar päeva diplannal olime ringi tiirutanud, siis hakkasin mõnest asjast aimu saama. Ja eks see meie looduse kid, Andrea oli ka ikka asjatundja ja jagas ka päris palju neid tarkusi nende flamingod, elu kohtasin kõrgel. No esimest suurt flamingoparvele kohtasime õieti seal punase järve ääres selle Laguna Colorado juures. Ja seal nad saalisid madalas rannavees liikusid niimoodi rivis ja täiesti nagu üheskoos pistsid kogu aeg päid vee alla ja niimoodi läksid edasi. Noh, see on nende komme sealt veekogu põhjast midagi oma suure nokaga Endale toiduks hankida ja siis meie kiida Andrea ütles, et et siin on flamingod peamiseks toiduks just needsamad pisivetikad, kes sellele nakkuuna koloradale selle erilise punaka tooni annavad. Ja ta ütles ka, et vaadake, need flamingod on siin eri suurusega. Et nad on eri liiki siin. Ja siis ta soovitas, et kui nüüd binoklitega vaatame, et otsige üles just need kõige pisemad flamingod. Et see on üks eriline flamingoliit, selle nimi on sentsi flamingo, inglisekeelne nimi oli ta selline ja ta rääkis ka sihukese huvitava loo sellest haruldasest flamingoliigist. Selletsentsi Flamingo oli siis olnud nii, et ta avastas kusagil 19. sajandil, Talle pandi sel ajal ka mingisugune nimi, aga pärast seda üle poole sajandi mitte keegi mitte kusagil seda lindu näinud, siis oletasid linnuteadlased. Nüüd linnuliik on täielikult välja surnud. Aga siis 1956. aastal muide just siinsamas Laguna kolada järve juures oli üks inglise ornitoloog Harry Champs ja tema suutis siis määrata ära, et see on kindlasti seesama väljasurnuks peetud flamingoliik. Ja siis oligi pandud sellele flamingo Ligile taasavastaja auks nimeks Tseemsi Flamingo. No eesti keeles, tal on teistsugune nimi. Kui ma koju jõudsin, siis uurisin järgi, eesti keeles on ta nimi, lühinuk, flamingo vist siis selle järgi, et tal on veidi väiksem kui teistel flamingo del. Aga praegu peab ütlema, et sellel Tseenzi flamingo või lühinuklomingol väljasuremise ohtu ei ole. Praegu on teda päris mitmetel järvedel seal kõrgmäestikus. Ja kui nüüd mõelda kõigi nende flamingo kohtumiste peale seal üleval Astiplanal, siis kõige meeldejäävam nende seast oli minu jaoks niisukese järve ääres, mille nimeks oli Laguna Hedyonda. No iseenesest selle kunagi on, ta oli üks paljudest soolajärvedest, mida me seal nägime. Tal ei olnud mingit erilist rohelist või punast tooni, ta oli selline kahvatu siine, nii nagu need soolajärved seal üsna tihti on. Agad Ta küll mõjus väga maaliliselt, kui me sealt mägedest tulles teda esimest korda nägime, tasus sellises nõos nagu oli ümbritsetud järskude mäe nõlvadega. Seal põhjas oli siis selline Ausi kujuline järv, ta oli võib-olla läbimõõdus oma kilomeeter ja tema värv oli niisugune, võiks öelda, et kahvatu, sinine aga ikkagi niuke sinine, nii nagu järg peabki olema. Aga ümber kogu selle järve sätendas rõngaga siis selline soolaväljade ala ja vot sellised värvide keskel siis seal järves igal pool tohutu suured flamingoparved, roosad linnud. Hästi palju silmaga umbes hinnates kindlasti ikka sadu ja sadu linde. Ja binokliga vaadates ka kohe selge, et peavad olema erinevad liigid, sest need olid suuruselt erinevad ja neil oli erinevaid värvinüansse ja meie giid Andrea siis õpetas ka, kuidas neil vahet teha, seal kokku oli siis selles Laguna Ideon ta järves kolme liiki flamingosid. No näiteks ütleme üks nendest, see kõige väiksem, see oli see sama lühinokk flamingo, keda me olime näinud seal punase järve ääres. Ta mõjus tõesti nagu teiste Flamingo poeg, tohutult palju väiksem. Aga siis seal oli ka näiteks niisugune liik nagu koldjalg Flamingo tema tunnuseks oli siis see, et tema jalad olid sellised silmapaistvalt kollakat värvi ja noh, seal oli palju veel selliseid veeni määramistunnuseid, aga pole mul mõtet näitsinud pikemalt seletama hakata, niikuinii ei jää meelde. Aga mis minu meelest oli huvitav see, et kõik need kolm liiki olid seal täiesti läbisegamini ja mingit tüli sellepärast ei paistnud olevat, et erinevad liigid on läbisegamini. Ja Andreas seal seletas, et milles siis asi siin õieti on, miks siin on nii palju flamingosid miks nad liigid on läbisegamini ja kõik on rahul. Peamine põhjus on see, et siin on hästi palju toitu. Ja siin Laguna idiondas on siis niimoodi, et siin on just neid erinevaid mikrovetikad, loom, hõljumi liike hästi palju ja miks jälle seda planktonit ehk hõljumit seal nii palju on, selle põhjuseks omakorda on see taimhõljum saab toitu nendest erinevatest ühenditest, mis seal järves on. Siin järves on hästi palju erinevaid ühendeid, niisugusi, Puuraks, Bottas ja ei tea, mis veel imelikud ühendid. Ja igaüks toidab erinevaid hõljumi kogumeid ja siis flamingod jällegi ei ole kunagi toidupuuduses. Ja nad ei lähe omavahel ka tülli, sellepärast et erineval kolmel flamingoliigil on nokad erineva ehitusega. Nii et erineva ehitusega nokad sõeluvad veest välja just teatud sorti hõljumit. Nii et mitte keegi teises toitu ära ei näpa, süüa jätkub kõigile ja kõik on rahul. Ja siis rääkis Andres ka seda, et näiteks kui me oleksime siin nüüd kevade poole, praegu oli kesksuvi kuskil november või niimoodi. Aga nüüd ütleme varasemal ajal me näeksime siin ka flamingod, pesitsust, nad ehitavad niisugused koonusekujulised, umbes poole meetri kõrgused niuksed mudast pesad ja samasse rannale jälle kõik kolm liiki täiesti läbisegamini. Ja kasvatavad oma pojad siin suve jooksul üles ja muidugi Nad saavad need kasvatada, sest toitu jätkub tõepoolest külluslikult kõigile. Ja siis, kui tuleb, et sügis, siis nad lendavad talveks siit minema, lendavad kuskile madalamasse Lõuna-Ameerika osadesse. Noh, seal on talvel siis mõnusasti soe, aga nii kui tuleb jälle kevadisest, tulevad siia karmi jahedasse kõrgmäestiku tagasi. Ja põhjus on väga lihtne. Esiteks on neil siin alati piisavalt toitu ja teiseks on siin väga turvaline, sest siin ükski kiskja nii kõrgele mägedesse iialgi ei tõuse. Nii et nendele alti plaano, flamingo tale on tõesti sõna-sõnalt nende kodu, nende kindluseks. Aga üks niisugune elamus, mis hästi teravalt veelset Laguna Ideon ta järve äärest meelde jäi, oli see, et mingil hetkel ütles meie giid Andrea, et te võite minna ka nendele lähemale. Niisugust asja mitte kusagil mujal vabas looduses flamingod kohta polnud veel kuulnud. Reegel on ikkagi, et kui see on kusagil looduses looduskaitsealal, siis mingil juhul ei tohi minna flamingoparvele lähemale kui kuskil sadakond meetrit. Aga tema ütles, et minge julgelt ja põhjendas seda niimoodi, et siin lihtsalt liigub väga vähe inimesi. Inimesed ei tee kunagi nendele liiga ja sellepärast flamingod ei ole häiritud. Ja sellepärast võib neile lähemale minna, kui tavaliselt minnakse. Et mingi ainult hästi vaikselt ja ärge rääkige omavahel ning nii lähedale, kui saate seal rannas, olge seal mõned minutid ja siis tulge sama vaikselt tagasi ja ega me kaks korda ei lasknud seda endale öelda. Ja läksimegi siis. Ja ma sain tõesti nii lähedale Lomingutele nagu ma looduses mitte kunagi varem ei ole saanud. Kõige lähematega oli võib-olla vahemaa kuskil üks, viis meetrit, et mitte rohkem. Ja noh, see oli ikka eriline tunne. Nii palju roosasid linde otse sinu silmade ees, no ega roosa ei ole mingi minu lemmikvärv. Kui nüüd ikka nii palju on, siis, siis see võtab lihtsalt pea ringi käima, see tohutu särav roosa ja siis need kratsilised nõtked, liigutused ja jätk, kui suured nad ikka lähedalt vaadates on, noh, mõni sirutas pea üles, siis oli peaaegu vaata minu pikkune, aga üldiselt tõesti inimesest üldse välja ei teinud, ajasid seal omavahel neid linnuasju, et mõned siis nagu otsisid süüa, mõned nagu sõbrustasid seal puntidena omavahel ja mõned olid ka siis kuidagi sellised. Sõjakad hakkasid seal kolmekesi, kolm isalind hakkasid niimoodi üksteise vastukaelu õieli ajama ja niimoodi täitsa selgelt ähvardasid 11. Need olid väga erilised hetked ja mul oli kaasas ka helisalvestaja, nii et ma ei jätnud juhust kasutamata. Salvestasin neid sealoleku hetki. Ja need hääled, need olid tõesti uskumatud. Ma ei olnud kunagi eriti mõelnud, mis hääli flamingod üldse teha võivad, aga siinsamas, otse nende kõrval Plano soolajärve kaldal oli ikka väga imelik käeli oli selliseid Kroksatusi kulinaid ja sirinad ja piiksatusi ja ei tea mis veel. Aga mis ma sellest ikka räägin, parem lasen kõnelda sellel helisalvestuse jupil. Nii et see oli selline ehe helidokument nendest flamingo dest, seal alti plaanul 4120 meetri kõrgusel Laguna idionda järve kaldal. Aga nende häältega see tänane saade ka lõpeb. Salduaal diplanost, andide erilisest põrkmatoost, aga järgmises saates seal läheme maailma kõige suuremale soolatasandikul ja teeme ka läbi ühe kaelamurdva mägiretke selle. Tee nimi seal mägedes Boliivias on surmatee. Rändajad. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
