Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere me oleme oma saadetega parajasti ringi rändamas Boliivias ja täpsemini viimastes saadetes seal riigi keskosa mägismaadel eelmises saates sai kõneldud batoosi linnast ja nendest hõbeda kaevandustest laagi sajandeid tagasi olid maailma suurimad ja kindlustasid selle Hispaania impeeriumi vägevuse ja veel varasemates saadetes sai kõneldud lapaazist Sukrast, nendest kahest Boliivia pealinnast. Aga need kogu seda ala, kus need kolm linna asuvad otse seal Boliivia südames. Seda nimetatakse Boliivia keskmägismaaks. Ja kui mõelda niimoodi hästi laialt seda maakaarti, siis on niimoodi, et see Boliivia keskmägismaa asub ühe madalama ja veel kõrgema ala vahel. Nimelt see madalam osa on siis sealt ida pool, see hiiglasuur, oma soolase madalik hästi Nisk, hästi palavesti lopsakas, aga nüüd lääne pool asuvad nendesamade andide mäestikualti plaanod, need on need eri tee kõrget platood. Ja vot see keskmäestik, need seal asub nende kahe suure ala vahel. Ja need on niisugused alad, kus on päris sügavaid orge ja nendes orgudes on elanud aastatuhandeid inimene, kasvatanud seal teatud taimi ja teatud koduloomi ja täitsa hakkama saanud. See on põnev kant ja, ja seal, kui me olime, siis me tegime mitmetel päevadel selliseid rännakuid nendesse orgudesse, vaatasime, kuidas elavad seal inimesed, millised on nende koduloomast põllud, kodud ja mis minule eriti huvi pakkus, oli see, et milline on siis sellise indiaani küla inimeste mõtteviis ja üleüldine maailmapilt. Nii et tänases saates lähemegi ühte sellisesse külasse ja see on ketša küla, mille nimeks on ja tunni Nõnda algab siis üks pillilugu. Seda mängib ansambel Tiinas saavad Tiinas on Boliivias hästi tuntud kaua tegutsenud. Aga nüüd selle loo alguses oli ju kuulda ka veidi looduse hääli, seda tuule vingumist ja lammaste mäegimist. Mõlemad on hästi iseloomulikud sellele Boliivia mägismaale seal ju metsa vaja, tuuled on tihti tugevad ja lambad on seal ka tavalised. Kuigi, kui nüüd ajaloo peale mõelda, siis nad ei ole ju indiaanlaste põlised koduloomad. Põlised koduloomad seal andides on ju olnud Laamati, Al pakad ja muud sellised lambad, Tõid siia kunagi hispaanlased, kui nad siia oma asumaid rajasid. Aga indiaanlased võtsid üsna kiiresti selle Euroopast pärit kodulooma üle, sest siia kidurate rohumaadele sobis lammas, hästi sai kama. Ja kui me ise nüüd seal külades ringi käisime, siis nägime neid lambaid ikka siin ja seal küll. Aga nüüd külase ja Don Jon parakummelit tänases saates läheme. See asub selle Sucre linna kandis Sucre linn. Millest varasematest jutt oli? Sellest jääb see ja tunni ampaara kuskile 25 kilomeetri kaugusele, ühel hommikul läksime sinnapoole teele ja no mida lähemale külale saime seda viletsamaks, see tee muutus ikka hästi auklikuks ja ja rapuaks. Aga kuidagi jõudsime ikka kohale ja seal üsna esimeste hütide juures jäi auto seisma, ronisime maha. Ja põhjus oli selles, et meie kohalikul teejuhil elas siin tuttav inimene. See pidi olema üks vanatädi nimega Katariina vanusega 85 aastat üksik naine. Aga meie teejuht kinnitas kindla peale, et tal on hea meel, kui ta näeb külalisi enda juures ja läksimegi ta õue peale ja õnneks oli perenaine ka kodus. Esimene mulje oli küll, et oma 85 aasta kohta nägi ta vägagi groups, kas välja nägu ja käed olid küll hästi kortfulised, aga, aga liigutused olid käbedalt ja silmad särasid ja juuksedki olid enamasti täiesti ronkmustad, vaid üksikud hallid salgud olid sees. Aga need näojooned, need veidsidki, piklikud silmad ja selline tugev suu ja lõuajoon. Noh, need olid ikka selgesti märgiks, et ta on tõepoolest ikka just Keitša indiaanlane. Ja nüüd esimene pilk tema kodule oli see, et siin elab tõesti üks väga vaene inimene. No vähemalt Eesti mõõdupuuga võttes väga vaen, riided, tal oli seljas selline päris kena musta värvi kleit, aga kas oli üsna kulunud ja selle peal oli veel kulunud roosa kampsun ja kampsuni peale oli selline aukudega ruuduline põllpealsele helevõlg kaabu ja paljaste jalgade otsa torgatud rihmikud. Ja need majad, mis tal seal kodu piirasid, need olid siuksed savist madalad majad. Osnikud tegelikult aknaid neil üldse ei olnud, valgusest tuli ainult avatud uksest sisse ja ühes osmikus oli tal siis ait, noh, seal oli siis kõik see vähene kraam, mis tal oli, teine kolmik oli siis elumaja ja seal oli siis ühel pool oli siis selline lihtne kööginurk savist leeasemega ja teisel pool oli siis madalase ja parajasti kudeski tal seal lee asemel lõkke peal tahmunud veekann, korstent sellel majal üldse ei olnud, nii et kõik see suits, mis sealt tuli sealt köögipoolelt, see läks välja ukse kaudu, nii et õhus oli ka sellist noh, tahma ja pigi lõhna päris kõvasti. Aga meie lihtsalt istusime seal õue peal ja võtsime rahulikult, ajasime Katariinaga jutt, too vahendajaks oli siis seesama meie kohalik teejuht tõlk ja noh, mis ta siis rääkis, ütles umbes midagi sellist, et elab üksi. Aga saab, seni, kui tervis korras, on ilusti hakkama, külarahvas pidi käima abiks ainult kevadeti ja sügiseti kevadel, siis kui on vaja panna maha kartulit ja uba ja muid aiavilju. Ja siis sügisel jälle, kui on vaja neid üles võtta ja koduloomi, oli tal ka oma jutu järgi päris mitmeid kohe paar lammast ja, ja mõned kanad ja ja üks siga ja koer ja kass oli kohe terve pesakond. Neid teisi loomi me seal otse õue peale näinud, aga siga küll askeldas sealsamas ringi. Ja muidugi see kasside pere, nemad kiibitsesid kogu aeg meie ümber, küllap lootsid, poetame neile midagi. Ja huvitav tähelepanek oli see, et minu meelest Need, kassid ja siga tegid teistsugust häält kui meie Eesti omad. Nimelt kassid nõugusid kuidagi sellise eriti peenikese häälega ja siga mitte ei rähkinud nagu meil, vaid ka kuidagi kiunus niimodi kaeblikult. No mõtlesin, oli põhjus selles, et vaene majapidamine, võib-olla neil lihtsalt oli kõht väga tühi, aga Katariina ise oli väga rõõmus ja lõbus, silmad särasid, viskas vahepeal nalja ja ütles ka otse välja, et tal on hea meel, et külalised käivad. Poeg pidi elama küll siinsamas külas, aga teises küla otsas. Külarahvas käib ka vahel, aga nad tulevad ainult siis, kui on vaja aidata, muidu niisama satuvad harva, nii et tal oli hea meel, kui tuleb mingisuguseid inimesi, kellega saab juttu ajada. Aga siis jätsime selle Katariina-ga hüvasti, andsime talle ka kotitäie maiustusi ja, ja toitu. Ja siis läksime juba sinna küla keskele, sinna oli päris pikk maa oma pool tundi Vanssimist. Ilm oli ikka väga palav ja õhk oli selline kuiv ja maaping tolmas. Nii päris vaevaline minek oli see pool tundi, aga siin mägedes oli ju parajasti oktoobri keskpaigas, kui me seal olime, kevad ja kevadine ilm kusagil peaaegu kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast. Siin ongi loomulik, et siin on hästi tugev päikesekiirgus ja hästi kuiv. Ja kui ümberringi vaatasid puid, ei olnud kivised mäenõlvad nende peal kidur, rohi põllulappe väga vähe. Ja needki sellised pisikesed hästi kivised. Ilmselt see küla küll pidi palju vaeva nägema, et nende põllul appidelt oma põhitoidus kätte saada. Loomi oli ka natukene näha erinevaid koduloomi, seal kidura muru peal söömas ja siis, kui me sealt laskusime, siis juhtus üks pisikene seik, et ma nägin minnes niimoodi maha vaadates kivide, vahel ühte potikildu ja see savipotikild oli nii huvitav, et ma võtsin selle üles, vaatasin seda lähemalt, see oli selline valge heleda põhja peal oli näha niisugust väga keerulist ja põnevat punast värviornament ja ma näitasin seda potikildu komeet teejuhile ja küsisin, et mis ta arvab, et et kui vana see siin võiksid siis olla. Ja tema ütles umbes niimoodi, et see võib olla sama hästi 10 aasta vanune või 100 aasta vanune või kasvõi 1000 aasta vanune. Ja põhjenduseks ütles ta seda, et see rahvas, kes siin elab joa rahvaharu, see pidi olema üks hästi vana rahvakild, neil pidi olema täitsa omaette nimi, nimeks siis jampaara rahvas ja ajaloolased pidid hindama nende kultuuri ka hästi iidseks. Nii et selliseid pote, mille kilduma siin käes hoidsin, on nad siin teinud mäletamatuid aegu ja õieti mitte keegi ei tea, kui vanad need võivad olla. Ja kui mõelda õieti siis jampara kultuur, see nimi, jampaara on ju ka selles samas küla nimes sees küla nimi, onju, ja tun jah, paare. Aga kui me nüüd jõudsimegi sinna ja Tonjambara küla keskele siis seal oli neid savi hütte juba tihedamalt ikka samasugused, tõesti lihtsad savist sein, ka aknad ei olnud katuseks õled või kiviplaadid. Aga siin külakeskuses oli küll näha, et meid juba oodati. Ilmselt oli juba see meie kohalik teejuht neile teatanud, et me tuleme. Üldiselt see külapidi olema siis selline, mis on juba mõned aastad tagasi öelnud, et nad on valmis turiste vastu võtma neile oma elamist siis nagu tutvustama. Ja nii oli, kas siis praegu siin niukene lahtine tuli ja selle ümber istusid mehed ja naised ja olid täitsa rõõmsad, kui nägid diaat, tulevadki üks uus rühm. Ja need naised olid riides umbes samamoodi nagu oli olnud Katariina, aga noh, nende kleidid olid nagu uuemad ja rõõmsamat värvi, enamasti niisugused sinised, hästi pikad nihukesed volangidega ja neil oli õlgade peal pontsivad niuksed, villased rõõmsate värvidega ponksud ja peas olid neil niuksed musta toonikübar, nii nagu kevadel ikka on. Ja naistel panin tähele ka seda, et kuigi nemadki olid vaesed, siis neil ikkagi kõrvas olid täitsa sellised huvitavad metallist kõrvarõngad. Meeste riietus oli usna tagasihoidlik, ma ütleksin, niisugune tänapäevasem jalas mingit kulunud viigipüksid ja rihmikud seljas mingisugune kulunud särk või kampsun. Aga nende pontšo olid umbes samasugused särtsakates niisugustes toonides punased, kollased, rõõmsad toonid ja kübarad olid samasugused mustad, sihukesed kübarad nagu nagu naistelgi. Ja siis me lihtsalt olime seal tule ümber ja, ja naised keetsid meile seal tule peal siis teevett ja, ja küpsetasid selle ilmatu suure musta panni peal sõõrikuid ja need olid siis sellised massijahust tehtud sõõrikud. Neid sõime ka väga maitsvad olid täitsa samasuguse maitsega, ausalt öeldes, nagu need meie Eesti sõõrikud. Ja sealsamas, kui me seal olime, istusime siis üks naine näitas meile ka võib-olla lihtsalt niisama ajaviiteks või mänguks seda, kuidas linguga kive heita. Need lingud Need on ju kogu maailmas tegelikult vanadel aegadel tuttavad asjad. Ta on olnud sellised karjasetöövahendid tavaliselt niimoodi kasin ketšode juures. Et noh, näiteks kui tuleb sinna karja juurde mõni kiskja, et siis peletada linguga heidetud kiviga minema. Aga neid ling kasutati vanasti relvadena ajalooallikatest on teada, et näiteks inkade armees oli täitsa linguheitjate rühmad. Ja nüüd see ling, mida see naine seal käes hoidis, see nägi just selline hästi traditsiooniline välja. Milline ta siis oli? Ta oli punutud või põimitud Alpa villasest lõngast. Ja kokku oli põimitud selline noh, võiks öelda, niukene, jäme nöör või lausa peenikene köis, noh, niisugune peaaegu kahe meetri pikkune ja selle keskel vastase keskel oli selline laiendus, kootud laiendus. Ja see oli siis nii-öelda kivipesa, kuhu see kivi pannakse, kui kivi lendu tahetakse lasta. Isenesest nägise kets ja ling täitsa ilus välja, ta oli niukene musta-valgekirju hoolikalt tehtud ja siis naine näitas, kuidas sellega saab siis kivi heita, võttis mõlemad linguotsad omale pihkudesse ja panin sinna keskele sinna laiendatud osasse sinna kivipesasse maast kivi, no nihukesed, parajad suure kivi sihukesele rusikasuuruse võib-olla, ja siis võttis hoogu, keerutas seda lingu mitu korda ja siis lasi ühe lingu otsa õigel hetkel lahti. Kivi lendas tuhinal minema ja läks ikka tõesti ilmatu kaugele. No ma pakun ikka kuskil 100 meetri peale. Näitas mitu korda ette, kuidas beibetest, proovige ka, proovisime küll, aga meil ta küll kuidagi nii kaugele ei lennanud. Temale oli see ju ikkagi igapäevane vahend, mida ta ka praegusel ajal kasutas endastmõistetavalt? Ta oskas seda paremini käsitleda. Aga kui me olime seal nüüd veidi aega veetnud, siis läksime juba külarahvaga koos järgmisse kohta ja see pidi olema siis külaseltsimaja. No tegelikult välja nägi ta täiesti nagu kõik need teised osmikud, see on niisugune madal savist ilma akendeta õlgkatus peal. Aga üks eripära tal oli, tal oli ukse juures katusel lehvimas väga värviline lipp. See oli tõesti huvitav. Ta oli niisugune kirev, seal oli kokku võib-olla seitse erinevat värvi nagu vikerkaarel ja kõik need värvid olid nagu väikeste ruutudena lipu peal. Ja tegelikult ma teadsin, mis asi see on. Ma olin sellest lugenud, selle lipunimi on seal Andides vibala ja see on üks väga ajalooline lipp tegelikult, aga ma ei olnud seda mitte kunagi veel maja peal lehvimas näinud. Nüüd siin ketšup külas siis nägin. Ja see libala nagu ajalooline taust on see, et seda peetakse siis selliseks kõikide andides elavate põlisrahvaste ühiseks lipuks, nii et kõik need rahvad, olenemata sellest, millises Lõuna-Ameerika riigis nad elavad, kui nad elavad andides, siis on see nende ühine lipp. Ja mis ajast see lipp siis nagu kasutusel on, selle kohta on väga segased andmed. Mingid andmed on isegi inkad juba lehvitasid selliste lippudega kunagi. Aga teine seletus on nagu see, et, et see on ikkagi hilisemal ajal välja mõeldud. Ja mida need värvid seal sümboliseerivad, selle kohta on ka, ma olen lugenud väga erinevaid seletusi, ühtede järgi on need seitse värvisid nagu erinevad indiaanlaste elu põhiväärtused aga teiste järgi hoopiski inkade need mussi, peeriumi erinevad, provintsid. No olgu selle ajaloo ja seletustega kuidas on, aga kindel on see, et Boliivias on see nüüd teise ametliku lipustaatuses ja selle tõstis ta nagu teiseks lipuks Boliivias siis Evo Morales, Se mara indiaanlaste seast pärit praegune president sest ta ju nii, kui ta võimule sai, siis ta kohe tõstis need põlisrahvad andide põlisrahvad auväärsele kohale nagu riigis ja siis seal 2009 aastal. Kuulutaski siis ribala Boliivia teiseks lipuks, nii et neil on kaks lippu, üks võiks öelda riigilipp, see on siis kolmevärviline puna-kolla-rohelisetriibuline ja keskel on siis Boliivia vapp. Aga see teine, see vibalase on siis nagu rahvuslipp. Aga jah, siin külas seltsimaja katusel ta nüüd lehvis. Ja kui me sinna nüüd sisse läksime, seal oli üsna hämar aga seal oli meid tervitamas, siis juba külavanem palus istuda siis sinna hoone seina ääres olevatele pinkidele. Ta ise oli selline vanemapoolne mees, hallipäine aga selline rühikas sirge seljaga ja rääkis hästi selge ja kindla häälega. Aga kuna teda Simmitsasin, siis ma märkasin, et tema välimuses midagi imelikku algul nagu ei saanud aru, mis on noh, näiteks üks käsi oli ainult bonsfalt villastest nagu poolt näha ja teiseks oli ta pilk selline kuidagi niukene, ainiti niukene tardunud pilt. Aga siis, kui ta sealt läks oma laua juurde seal majas, siis ma sain aru, milles asi, ta võttis kätte siis kepi ja kompas sellega minnes teed, ta oli pime. Ja siis meie teejuht ka seletas kohe ära, et mis temaga siis kunagisel juhtunud oli. Et see oli siis niisugune õnnetus, kui ta kaotas oma parema käe ja, ja silmanägemise. Aga see lugu ise oli õige imelik ja meeldejääv ja jõeti selle loo tagamaad tuleb alustada võib-olla sellest, et siinsel rahval on väga erilised kombed ja uskumused. Ja üks nendest on siis selline, et teatud niisuguste maagiliste trikid, kellega on võimalik muuta Ta ilma et kui näiteks on pilves ilm, siis kui õige mees, küla teadmamees ütleb, mõned loitsud ja teeb läbi mingid toimingud siis ta suudab taevast pilved laiali ajada, päikese välja tuua. No meie jaoks tundub küll natukene niisugune raske uskuda, aga siinne rahvas seda uskus. Ja seesama praegune külavanem on siis üks nendest, keda peeti ka selliseks meheks, kes nende nõidus toimingutega suudab siis ilma muuta. Aga see ilma muutmise trikk, see tundus küll täiesti niisugune. Algul üldse ei uskunud, et niisugust moodi see käib, aga nii see pidi olema. Nimelt see pidi olema siis niimoodi, et teadmamees teatud loitsude saatel paneb siis oma lingu sisse dünamiidi, mitte päris niisuguseid paraja koguse dünamiiti ja siis saadab selle dünamiidi koguse sinna taeva poole nii kõrgele, kui annab. Ja et siis, kui see seal plahvatab, siis hirmutab pilved laiali. Seda seal külas usuti ja, ja öeldi kahed, nii on tehtud ja, ja see on aidanud. Aga siis ükskord oli läinud kuidagi teisiti ja seesama külavanem oli siis seda teinud, aga see dünamiit siis kas plahvatas liiga vara või liiga hilja, täpselt? Ei teagi, ei saanud aru. Aga igal juhul siis see õnnetus juhtus. Ja noh, pärast seda oli küll niimoodi, et nii tema ise kui ka see külarahvas siis enam nagu väga ei uskunud tema niisuguse erilistesse teadmamehe võimetesse ja ta enam rohkem noh, niisuguste nõiduse trikkidega ei tegelenud. Aga kuna nihukest väärikamad ja paremat meest polnud küla peal ka võtta, siis ikka külavanem oli ta tänase päevani edasi. Ja kui me nüüd seal selles majas olime, siis nüüd ta tegi läbi sellise üsna väikese ja väga traditsioonilise ja ja niisuguse tuntud tseremoonia, see oli niisugune tervitustseremoonia ja see käis siis niimoodi, et ta seal laua taga oli siis seal tal kõrval oli niisugune suur savist asjas ja sealt siis ta valas meile topsidesse seda Chitsat, kitsas on see andide indiaanlaste traditsiooniline maisiõlu ja siis kui me olime kõik niimoodi topsid kätte saanud ja seal kõik niimoodi seisime, siis ta luges sellise keetša keelse palve ja siis valas kaasa topsist, sobib põrandale, sortsu, õlut, no see pidi olema siis andam maaemale selle peale siis jäime oma topsid tühjaks ja tervitustseremoonia oli läbi ja läksime siis küla peale. Kui me nüüd seal küla peal ringi käisime, siis üks asi, mis küll sealt väga eriliselt meelde jäi, oli selle ja tulliampaara külakabel eemalt vaadata, kes oli ta üsna samasugune kui kõik need teised madalad hütid, seal külas savist seinad, õlgedest katus ja ainuke asi, mis seal nagu teistmoodi paistis, oli see selle osmiku ees olid kaks torni, kaks eraldi torni, üks oli suhteliselt madal, umbes inimesekõrgune, aga teine oli nagu kõrgem kuskil nelja meetri kõrgune ka mitte eriti kõrge. Ja nad olid laotud sellistest tahumata kividest ja mõlema otsas oli rist. Selle risti järgi võiks siis arvata, et seal peab siis ju see pühakoda olema. Aga kui sa vaatasid kõike seda kokku, seda maadlik osmikut ja rohmakatest kividest laotud torni ja nende otsas niukestest kõveratest, roigaste striste, siis need kõik mõjusid kuidagi mõtleks muinasjutuliselt. No umbes nagu võib-olla kuskil Sõrmuste isanda raamatu mingi kääbikute küla pühamaja ja Meil lubati ka sinna külakabelisse sisse vaadata, noh, ega seal õieti midagi näha ei olnud, hästi hämar oli. Aknad ju polnud, sisustus oli tohutult lihtne, tagaseinas ei olnud muud kui üks hästi suur rist, kahest puutüvest tehtud, niisugune rohmakas. Selle all olid maas mingisugused ohvriannid, nad olid plastikkottide sees, ei tea, mis seal oli ja vaatan olnud ka viisakas minna ja seina peal oli siis risti kõrval oli mingisugune tekst paberi peal ja meile öeldi, et seal nüüd ketsikeelne issameie palve ja sisustus, ega seal siis muud polnudki, kui seal olid reas sellised pisikesed puust pingid, kesed, sööd hästi robustselt tehtud, kaetud lambanahaga. Aga see see ja tonni apara kabel oli ja igal pühapäeval pidid siin toimuma ka siis need palvetunnid. Aga jällegi, kui hakkasime põhjalikumalt uurima, mismoodi siin siis palve tont käib, siis see oli küll jällegi üllatav. No üldiselt pidi olema nii, et varem oli seesama praegune külavanem siin preestriametis, aga pärast seda õnnetust ta pani selle preestriameti maha, lipidi käima seal kuskilt naabrusest üks mees siin neid palvetunde tegemas. Aga see, mida meile räägiti, oli see, et kui nüüd inimesed siia tulevad pühapäeval siis nad ei pea olema üldse kristlased. Nad ei pea paluma Jeesustega, Mariatega ega jumalat. Nad võivad palvetada ka näiteks patsia mamma poole või mingite teiste indiaani jumaluste poole, ükskõik kelle poole. See tundus kuidagi midagi uut. Et kristlik kabel küll, aga paluda võib erinevaid jumalusi aga võib-olla andides ei olegi see midagi nii väga iseäraliku ja nüüd see viimane koht seal külas, kus me läksime, oli sisseküla käsitöökeskus, seal juba on niisugune avaram onud ja seal olid isegi kui nad, nii et seal oli ka valgust, aga seal oli siis noh, igasuguste külameeste ja naiste tehtud käsitööd ja arusaadav, miks meid sinna kutsuti, et äkki me tahame siit midagi osta mälestuseks ja see annab siis ka külarahvale väheke tuge ja seal olid ka mõned naised parajasti toimetamas mõned kudusid seal vaipa ja mõned jälle ketrasid villast lõnga ja vot see ketramine, see oli päris põnev, see käis siis kedervarrega noh, meil Eestis kedervart, et ei ole kasutatud viimastel sajanditel talumajades, on olnud ühtlase vokk aga siin tehti seda kedervarrega ja hästi osavalt ja kiiresti see käis, see käib ikka niimoodi, et hoiad siis nagu vasaku käe käsivarre ümber seda villa ja siis tõmbad sealt parema käega niimoodi sõrmedega välja neid heideid ja siis sõrmede vahel paremaga, sõrmede vahel osavasti keerad need lõngaks ja vuristas Need siis sinna alla seal all siis lõnga otsas on rippumas sisse kedervars niukene puust vars ja selle ümber siis lõng keritakse. Seda ma olin tegelikult näinud ka oma varasematel andide reisidel, et tõesti siinset indiaanirahvad kasvatavad, seda kedervart vokinud ei tunne ja, ja noh, see on ka vist üsna tuntud tõsiasi, et et huvitaval kombel üldse indiaanikultuurides Lõuna-Ameerikasse ei olegi voki kunagi leiutatud, Lukoil on ju ratas, aga ratast ei ole ka Nendes vanades indiaanikultuurides tuntud. Omamoodi huvitav muidugi, sest ta õieti kõrgkultuure oli ka sellel mandril aastatuhandeid tagasi need jäänud millegi poolest alla nendele, mis olid seal kusagil Vahemere ääres näiteks. Aga et ratast nad ei leiutanud, nende nagu leiutised olid teistsugused. Mõned ka sellised, mida ei tuntud ei eurooplasega Aasias. Aga miks see niimoodi on läinud, et nad nüüd siis rataste leiutanud, noh, see on suur küsimus ajaloolastele, aga minu meelest on see lihtsalt niimoodi, et nende nagu maailmavaade ja mõtteviis olid teistsugused. Neil polnud nagu vaja niipidi mõelda, nad mõtlesid kuidagi teistpidi. Noh, ja eks me sealt siis ostsime ka üht kui teist, no mina ostsin endale niukse ilusa toreda andide talvemütsi, kus oli see Päikesevärav, mille järgi vanasti määrati pööripäevasid, et päike seal siis sellest väravast läbi paistab ja siis oli seal üks niisugune sümbol, mis on nagu igavese elu sümbol, niuke spiraalikujuline, tore müts. Aga siis me üldiselt jätsime hüvasti ja natukene kõndisime veel ka oma pead seal küla peal ringi ja vot seal oma pealt käies jäi veel üks kild väga meelde selle siis niimoodi, et ma läksin uuesti mööda sellest külavanema majast, ennem olime seal käinud ja ta oli meile näidanud ka seda huvitavat asja, tema maja katusel olid härja sarved sarvede paar ja kui küsisime, miks põhjus pidi olema selles, et see pidi peletama eemale naabri kadedust. Päris huvitav mõte, kui niimoodi mõelda, aga kui ma nüüd sealt uuesti mööda läksin, siis tema mind ei märganud, aga teistes seal oma õue peal üksinda istus oma lävepakul ikka needsamad pontšo seljas ja must kaabu peas. Ta oli toetanud oma selja vastu seda saviseina ja pannud selle oma pimeda kepi sinna seina najale. Ja just nagu vaatas kaugusesse, noh, tegelikult ta ei saanud, vaadatud. Ei olnud võimalik, aga aga ma arvan, et ta oli hoopis süvenenud nagu enda mõtetesse sellesse omaenda sisemaailma. Ja kuidas niimoodi istus niimoodi üksinda ja süvenenult siis läks mulle kuidagi hingega, ma ei tea ju, mida ta seal parajasti mõtles, aga selles ma olin küll kindel, et tema mõtted rändavad praegu väga teistsuguseid radu mööda. Kui võiksid kulgeda minu enda harjumuspärased mõtted niivõrd erinev on ikkagi nende vana kitsa rahvakillu maailmakäsitlus ja mõtteviis meie omadest ja, või sealt külast ära sain mindud, siis siiamaani kripeldab niisugune tunne, et sellesse külasse tasuks üks kord veel tagasi minna. Võtaks põhjalikumat aega süvenemiseks ja kindlasti leiaks väga palju huvitavat, mida enda jaoks avastada. Siin saab tänane saade otsa saada ühest arhailisest sketšikülast nimega ja tunni apara. Ja see järgmine saade saab olema õieti selle tänase saate järg omamoodi, sest seal ma kõnelen veel mõnedest retkedest sinna Boliivia keskmägismaale siis matkast ühte tohutu sügavasse kalderasse maraaguakalteerasse ja ühte väga erilisse indiaanikülla tola külasse, mis on kuulus selle poolest, et seal tuntakse igivana vaiba, kudujate, kunsti. Rändajad. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
