Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadete sarjaga jõudnud Aafrika riiki Sudaani eelmises saates rääkisin siis elust tänapäeva Sudaanis kohtumisest huvitavana nomaadirahvaga. Need olid siis aptad, sellised nomaadid, kes rändavad Sahara kõrbes ringi nagu tuhandeid aastaid tagasi. Nad on vaesed, aga uhked oma vabaduse üle. Aga nüüd tänases saates vaatame ringi Sudaani pealinnas, selle nimi on Hartum ja Arton mõjus mulle endale kuidagi paramatuna haaramatuna õieti kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et ta on ikka tohutult suur, seal on elanikke kokku viis miljonit. Aga teiseks sellepärast, et selle suuruse ümber valitseb kohapealsetel inimestel niukene paras naaberlik segadus. Sest ühelt poolt ütlevad nad siis Artum kogusel hiigellinna kohta. Aga teinekord nad nimetavad Artuumiks ainult ühte kolmandikku sellest suurest linnast, mis on siis kõige vanem osa. Ja Artjom on selline linn, et ta on kokku kasvanud kolmest erinevast linnast algselt Ta oli seal siis vana Hartum, siis oli üks niisugune linnagu põhja Hartum ja siis oli veel linn nimega Undurmann ja nende vahel voolasid Niiluse jõe erinevad harud, aga praeguseks ajaks on nad kõik kokku kasvanud ja ühendatud jõesildadega. Nii et kui me nüüd seal ringi sõitsime, siis ei teinud ikka vahet küll, et mis linnaosas parajasti oleme, aga Su taanlased ise seal koha peal nad teevad ikka päris selget vahet nende jaoks ikkagi see üks kolmandik see vanim osa on see päris Hartum. Nii et jah, niisugune keeruline asi, aga igal juhul ta kokku on araabiapärane linn lõputult põnevat eksootiliste nurkadega ja tänases saates me hakkamegi siis neid nurki seal vaatama. Nii kõlab siis ühe Taani rahvalaulu, alguslaulu nimeks on Niiluse mõrsja. Lauljateks on õed Saara, Janahhid. Tööd sündisid Artuumis, aga nende perekonna saatus kujunes väga keeruliseks. Seal sai õige varsti võimule see praegune range islamivalitsus. Perekond oli selline vabameelne, ta ei suutnud seal enam elada. Nad põgenesid Jeemenisse. Jeemenis algas omakorda kodusõda ja sealt nad pagesid juba edasi Ameerika ühendriikidesse. Tüdrukut sirgusid said hea muusikahariduse ja praeguseks on nad Ameerika ühendriikidest läbi löönud päris tuntud lauljatena. Neil on isegi oma ansambel nimega Alsara Nubatrovs ja nad teevad hästi mitmesugust muusikat, alates popmuusikast ja lõpetades džässi folkiga. Ja siine laul on siis niisugune folk või pärimuslaul. Laulu sisu on umbes sellest, et iidsetel aegadel ohverdati igal kevadel Niiluse jõe külas kaunimaid tüdrukuid Niiluse jõele. Nad siis said Niiluse mõrsaks ja seal oli taga siis vana uskumus, et jõgi on üks suur ja võimas üleloomulik olend, kes anna põldudele väge. Ja kui ta üle kallaste tõuseb, siis ta rahulolematu Ta on täis raevu, teda tuleb lepitada ja taltsutada ja sellepärast tuleb talle ohverdada tüdrukuid üsna sünge sisu tänapäeva pilguga. Kes aga tüdrukud laulavad seda väga ilusasti. Ja kui nüüd mõelda selle peale, kuidas meie reisi algus seal Hartumis oli, siis see oli alguses päris süngevõitu kuigi lõpuks kõik lahenes kenasti. See oli siis niimoodi, et me lendasime Artuumi ühe öise lennuga Istanbulist jõudsime lennujaamas sügaval öö ajal, kuskil kahe-kolme vahel ja seal lennujaamas me pidime alles siis hankima endale Sudaani viisat. Sudaani viisade hankimine pole üldse lihtne, aga see pidi olema siis kõige hõlpsam viis nendest keerukatest variantidest oli ette teada, see viisa hankimine on seal niisugune keeruline ja siis olime kokku leppinud kohaliku reisikorraldajaga, et meile tuleb vastu lennujaama üks nende inimene ja aitab seal asju ajada. Leidsime ta kergesti üles ja tema siis ütles, et, et hakkame aga pihta. Kõigepealt täitke siin need ankeedid, pikad ankeedid, siis andke need minu kätte koos passidega. Mina siis hakkan siin askeldama ametnike vahel, vahetevahel tulen teie juurde tagasi ja Ta need, kuhu sabasse te peate seisma, seal jõuate lõpuks ühe ametniku juurde temale peale sinna mingisuguseid templeid ja siis jälle ootate, kui mina ajan asju edasi ja siis lähete jälle järjekordadesse. Ja üldiselt ütles niimoodi, et ärge muretsege, mina seda süsteemi tunnen. Aga kui ma selles väga suures ootesaalis ringi vaatasin, siis oli kohe selge, et teemi seal ei olnud seal sakist tohutu hulk ametnikke ja reisijaid edasi-tagasi, nii et silmade ees läks kirjuks ja neid luuke, mille juures olid pikad sabad, neid oli ikka tohutu palju ja need järjekorrad liikusid väga aeglaselt. Aga noh, tuli lihtsalt alustada ja nii me siis tegime ja meie korraldaja muudkui jooksis ametnike vahet, meie seisime kannatlikult tuttesse sabades ja niimoodi see käis tundide kaupa. Aga saate aru, see oli südaöö ja me olime väsinud sellest lennust ja sellest askeldamisest siin. Ja tegelikult Me saime need viisad nagu need lihtsalt kätte saime, siis oli väljas juba uus päev koitma hakanud ja siis me olime ikka nii omadega läbi, et sõitsime lihtsalt oma tellija, heitsime kohe magama ja pikalt jälle ei raatsinud magada, sellepärast et Hartum ootas ju avastamist. Nii et paar tundi ja siis lõuna ajal tõusime üles, et minna sinna linnapeale. Ja nii kui ma silmad lahti tegin ja rõduaknast välja vaatasin, siis mul on esialgu tundus, et unenägu vist kestab edasi. Jaa, see unenäoline öine sebimine seal lennujaamas, seal oli hästi avarad aknad, akende taga passib palmid, neljakandilised kuubiku moodi, valged majad seal rivis, noh tüüpiline troopilise islamimaapilt, tegelikult selles midagi imelikku ei olnud, aga imelik oli valgus. See oli täiesti arusaamatu, et väljas oleks pidanud olema sinine taevas ja särav päike. Mitte midagi sellist ei olnud. Ei olnud ka vihmapilvi, vaid kogu taevas oli mingis väga arusaamatus vines. See oli hästi. Kas värvilt selline kollakaspunane väga halvaendeline värv oli? No umbes nii nagu võib-olla ulmefilmides kujutatakse maailmalõpu tulekut ja ma ei saanud mitte millestki aru, aga mulle tuli meelde juba aastaid tagasi loppis teisel mandril, teisel reisil ma olin näinud sellist taevast siis Aasias Malaisias, Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris ja seal oli ka sama värvi taevas ja päikest ei olnud. Ja tookord oli põhjuseks metsatulekahju. Seal Malaisias on üks suur saar, Tra seal olid siis nädalate kaupa juba olnud tulekahjud ja nüüd oli hakanud tuul sealtpoolt puhuma ja kattis kogu taevasele tossovo kinni. Ja seal ma mäletan Kuala Lumpuris oli see, et kui sa seal ninaga tõmbasid täitsa selgesti, tundsid ikka sellist vingu lõhna kohe täiesti. Värv oli sama. Nüüd ma siis tegin rõduukse lahti ja nuusutasin siin seda, et kas ka vingulõhna mitte mingit vingu lõhna ei olnud, oli selline kuiv õhk, tolmune, aga üsna tuulevaikne, täiesti arusaamatu, siis ma läksin hotellitöötajate juurde ja küsisin, et mis siin nüüd siis õieti lahti on ja nemad siis ütlesid. See on Sahara kõrbetormist. Vaat sellesama linna ümber on ju mitmes ilmakaares lõputu Sahara kõrb ja seal on nüüd möllanud mitmeid päevi, hästi võimas torm, see on tõstnud tohutul hulgal liiva ja tolmu taevasse ja see ongi taeva ära harjunud. Tänud, aga nad ütlesid, et see ei ole väga probleem. Probleem oleks, kui see torm jõuaks siia tänavatele. Küsisin, kas niisuguseid asju on juhtunud ja et aastas mitu korda juhtub, et siis on ikka nii, et ära Toast nina välja pista. Meeletu tuul, palmid murduvad, majade katused lendavad ja see võib kesta mitu päeva. Aga see, tänane, see pidi olema niisugune, et kuskil kümnete kilomeetrite kaugusel kusagil kaugel kõrbes see torm on olnud ja lihtsalt tõstnud tohutult palju tolmu taevasse. Et pole mingit muret, et küll see varsti ära kaob, nende ennustuse järgi isegi võib-olla täna õhtul taevast näha. Ja eks me siis ei muretsenud ka, et meile tuli sinna hotelli siis giid ja läksime esimesele retkele. Ja see esimene retk oli siis niisugune, et läheme vaata tema seda tähtsat kohta, kus ühinevad Niiluse jõe kaks kõige suuremat haru. See Artuumi linn tegelikult kunagi ajaloos just sellel põhjusel siia tekkis, et, et siin on see jõgede ühinemise koht ja me läksime nüüd seda otsima. Kunagi väga kaua aega tagasi. See linn tekkis sellepärast, et erinevatelt jõe harudelt tulid siia kokku laevad ja siis vahetasid siin kaupu, nii et see oli nagu suur kauplemisplatsi jõgede ühinemiskoht. Ja siis juba kuskil 200 aastat tagasi oli niimoodi, et siia ehitati juba päris kindlus ja sõjaväelaager. Sest see oli ju ka võtmekoht, et kontrollida kõiki neid jõeharusid ja liiklust seal jõeharudel. Ja sedamoodi see Artum kunagi tekkis. Ja nüüd me läksime, jah, seda vaatame seda ühenduskoht. Ja minu üllatuseks see oli üsna looduslik, nii et läksime mingisugusest linnaäärsest võsast läbi mööda jalgrada, võib-olla kunagi olid ka seal mingid majad, aga praegu olid seal igatahes varemed ja võsa ja siis jõudsimegi täpselt sellesse kohta, kus siis ütleme siis niimoodi, et kui seisad näoga põhja poole, siis vasakult poolt tuleb üks jõeharus on siis Valge Niilus ja paremalt poolt tuleb siis teine jõeharu, see on sinine Niilus ja otse sinu pilgu ees ühinevad ja sealt saab alguse siis päris Niilus, mis voolab siis tuhandeid kilomeetreid läbi Sahara kõrbe ja jõuab lõpuks Vahemerre välja. Te mõlemad jõeharud on ju ilmatu põnevad ja kes neid saateid siin varasematel aastatel on kuulanud, mäletate, kerime Etioopias oma reisiga ja siis me käisime selle sinise Niiluse alguse juures, see on siis kuskil seal Etioopia mägismaal tama järve juures ja selle sinise Niiluse pikkus kokku on kuskil 1500 kilomeetrit. Aga teine haru, see valge Niiluse, see on pikem seal kuskil 2000 kilomeetri pikkune ja saab alguse Lõuna-Sudaanist järvest. Ja muidugi mõelge ise, nimed, sinine Niilus, valge Niilus silmaga vaadata, et kas on siis üks sinine ja teine valge. Ja kui ma nüüd siis oma silmaga võrdlesin seda kahte Niilust, siis peab ütlema, et see värvivahe oli väga väike, ei olnud kumbki neist ei valgega sinine, nad olid pruunikad, läbipaistmatud pruunikat, veed, aga see valge Niilus oli, no veidikene heledam sinine Niilus oli natukene tumedam, aga tegelikult olid ikka mõlemad pruunikat värvi. Ja huvitav oli vaadata, et kui need tohutu suurt jõge nagu ühinesid siis alguses, kui see päris Niilus algas, siis oli isegi üks Kallas sellest päris Niiluse veest natukene heledam ja teine tumedam, aga kuskil mõnesaja meetri pärast nad olid juba nii segamini, et siis enam vahet ei olnud, igatahes geograafiliselt väga tähendusrikas paik, aga meie giid rääkis siis sellist huvitavat asja, et noh, nii ilus on alati. D seal nendele rahvastele olnud püha jõgi ja et praeguse aja niipidi kasin Artumi ümbruses olema mingeid kombeid ja traditsioone, mis on selle Niiluse jõega seotud. Näiteks kui sünnib väikene laps, siis paljud emad toovad selle vastsündinu siia Niiluse kaldale ja pesevad selle püha veega seda maimukest. Või et siis jälle, kui pruutpaarid abielluvad, siis üks osa traditsioonist on see, et nad tulevad siia jõe äärde ja teevad siin mingisuguseid rituaale ja ka surmaga seotud rituaale. Näiteks kui üks vanapaar on hästi kaua elanud ja üks kaasadest sureb ja maetakse maha, siis 40 päeva pärast seda, kui ta on maetud, siis tuleb see lesk siia jõe äärde ja siin teedel läbi mingeid oma kombetalitusi. Nii et kui järele mõelda, siis selliseid ohvreid nagu siin laulus, et lausa tüdruk, kuid inimohvreid ohverdatakse, seda nüüd küll ei ole, aga, aga mingeid traditsioone tänase päevani alles. Ja siin needsamad kaks Artumist pärit tüdrukut, õed Saarajanahhid laulavad sedasama Niilusele mõrsja laulu juba natukene teistmoodi kui märkasite, sama laul. Aga rütmi On teine, rohkem niisugune nagu Tšassilik või linnalik on see praegune variant, et nad vahetavadki oma stiile üsna vabalt. Aga meie tiirutasime seal Artumi miljonilinnas ikka päris mitmel päeval ringi. Olime seal oma Sudaani reisi alguses ja lõpus. Ja noh, alati Me tahtsime kuhugi minna, midagi näha. Aga lihtsalt sõites niimoodi siia-sinna edasi-tagasi, siis tekkis nagu iseenesest sellest Artuumist ja tema kolmest erinevast osast endalegi. Vot niisugune noh, üldisem arusaam. Et noh, võtame näiteks selle siis selle kõige vanema osa selle ajaloolise Hartuumi, seal on praegusel ajal siis koondunud valitsusasutused, presidendipalee, valitsushooned ja seal on ka kõige uhkem pikemad, kõige laiemad esinduslikuma tänavat ja kvartaleid kogu Hartumis, nii et see on niisugune esindus osa sellest Artoomist. Aga see põhja Hartum, see teine, see on niisugune tööstuslik linnaosa. No huvi lisele mitte eriti põnev, palju tehaseid, palju laohoonet, palju korstnaid, hästi suur, jõesadam, aga just seal põhja Arto, mis oli siis ka see all Sihva farmaatsiatehas, mis oli omal ajal kogu maailma tähelepanu keskmes, see oli siis kõige suurem ravimitehas kogu Sudaanis ja 1998. aastal Ameerika ka raketirünnak ja kogu see tohutu too tööstuskompleks tehti täiesti maatasa, sai niuke kvartali suurune hulk igasugutehaseid ja ameeriklaste põhjendus oli siis see, et nad arvavad, et seal toodetakse närvigaasi, see on üks keemiarelv ja et seda närvigaasi antakse siis edasi terroristlikele, äärmusrühmitustele, al-Quaedale ja teistele, et nad on asjasse segatud ja sellepärast ootamatu rünnak. Hiljem, kui kõikne tehasehooned olid varemetes, siis lubatud sõltumatuid uurijaid sinna ligi ja nad ei leidnud nendes varemetes mitte mingisuguseid tõendeid keemiarelvategemise kohta. Ja pärast ka uurides ei suudetud tõestada, et neil oleks mingitki seost terrorismirühmadega. Aga vahel juhtub suurriikide poliitikas. Ja igal juhul tõi see kaasa tohutu rahvusvahelise meediakära. Erinevad riigid hakkasid 11 süüdistama ja üldse oli tohutu palju igasuguseid konflikte, rahvusvahelisi konflikte. Mitmete riikide suhted halvenesid eriti just siis Sudaani ja Ameerika ühendriikide vahel. Ja see jäi nagu ikkagi teatud niisuguseks ajalooliseks märgiks, et seal põhja Artuumis selline juhtum oli. Aga nüüd see kolmas suur osa tänapäeva Artuumisse umbTurmann niisuguse nimega, see on tegelikult kõige suurem osa sellest praegusest Artuumist, seal elab kokku umbes kaks miljonit inimest ja ta mõjus oma silmale nendest kõigist osadest kõige araabiapärasemad nihukesed, lõputud kvartalit üsna ühenäolisi põletamata tellistest, pruune elamuid üksluine ja samas inimesed seal hästi araabiapäraselt riides ja seal oli ka palju turge ja ühel nendest me käisime ühel päeval. See on tegelikult kogu Sudaani kõige suurem turg ja noh, mitmed eestlased kangesti tahtsid seda näha. Leppisime siis turuväravas kokku, et igaüks käib omapead, paari tunni pärast saame siinsamas väravas kokku kokku ja igaüks läks siis oma teed. Ja noh, ma siis kõndisin ka ivaks aega seal ringi, sain selgeks, et nojah, et selline ta on täiesti omaettelinnak, lõputul hulgal tänavaid, putkade rivisid, putkades kõikvõimalikke kraami, mida iganes oskad ette kujutada. No ma ei ole ausalt öeldes turuinimene, ma olen näinud neid hiiglasuuri turgusid ka mujal maailmas, tüdinesin sellest õige varsti ära, aga õnneks kohtusin täitsa kogemata meie giidi, kes oli ju ka meiega kaasa tulnud ja ka omapead liikumas ja tema kutsus mind kaasa ja me läksime ühe tema tuttava kauka mäe juurde seal turul. Ja see kaupmees, noh, nad olid head sõbrad, see kutsus meid oma tagatuppa, pani pehmele diivanile istuma, pakkus imehead kanget kohvi, muide, Sudaanis osatakse teha väga head kohvi ja osatakse seda ka väga hästi nautida. Ja siis me lihtsalt istusime seal pehmel diivanil, nautisime kohvi. Nemad kahekesi ajasid araabia keeles rahulikult oma juttu, millestki aru ei saanud, aga väga rahulik ja mõnus oli istuda ja aeg läks nagu lennates. Ja kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis minu jaoks kogu selle Sudaani hiigelturu kõige meeldivam elamus oli kaupmehe rahulikus tagatoas pehmel istmel kohvi rüübata. Aga sealsamas kõrval selles Unturmaani kõrval oli nüüd üks tõesti eriline koht, mis mulle väga meelde jäi, pakkus palju mõtteainet ja sellest ma tahaksin natuke pikemalt rääkida. See on siis kali Muhammad maadi kodu või praegusel ajal siis nagu majamuuseum. Õieti, see on niisugune hoonete plekk, seal on palju siseõuesid ja 19. sajandi lõpupoolel oli ta siis selle mehe koduks ja tema ametlikuks residentsiks. Ja Se Muhammad Ahmad on küll nüüd Sudaani ajaloo üks võib-olla kõige olulisem rahvuskangelane siiamaani. Kõik teda teavad ja peavad teda tähtsamaks rahvuskangelaseks. Ja kui me seal nüüd ringi vaatasime, et kuidas tema kodu siis välja nägi, põhiliselt paistis silma sellega, et oli väga tagasihoidlik. Nad olid nihukesed, pruunid põletamatut, tellistest hooned, täiesti sellised üksluised, ruumid seal sees, madalavõitu, nihukesed, hämarad ja ka sisustust seal ruumides oli väga napilt, kui mõelda, et seal elas nii kuulus mees aga seal oli palju vitriine, palju stende, ja seal oli siis noh, araabia ja inglise keeles hästi palju andmeid siis selle mehe ja Sudaani ajaloo kohta ja kui sellesse süvenesid, siis olid täitsa huvitav ja muide, selle Mohammad maadi portree oli ka seal seina peal. Pilt ütleb, palju ma vaatasin, kuidas pilt siis välja näeb, sealt vaatas vastu selline keskealine mees, korrapärased näojooned, lühike korralikud, peetud must habe ja hästi suured niuksed, tumedad mõtlikud silmad peas, oli tal valge turban kuidagi loetuselt näost välja, et see peab olema ikkagi üks haritud inimene. Niisugune selgus ja rahu oli tema korrapärastes näojoontes. Aga selles pilgus selles kirikus pilgus oli mingit, nagu sihi kindlasti on, ma ütleksin, isegi fanatismi. Tema lugu oli siis selline, ta sündis 1844. aastal hoopiski mitte siin Põhja-Sudaanis. Ja tema isa oli laevaehitaja, teenis hästi, nii et pere ei olnud sugugi kõige vaesem. Ja kui see Mohammad mad suuremaks kasvas, siis ta võis õppida, mida ta tahtis, ja tema otsustas, et tema tunneb huvi just islami õpetuse vastu ja saigi käia mitmes väga heas koolis õppis väga tunnustatud vaimulike käe all. Ja kui ta oli juba keskealine mees, siis ta väga kiiresti tõusis selle islamihierarhias tolleaegses Sudaanis muutusega autoriteetseks kuju. Kas ja kui ta sai 37 aastaseks, siis ta kuulutas enda Mahdiks, vot see on nüüd üks selline islami traditsioon, mida natukene peab seletama mahti, see tähendab araabia keeles õigesti juhitud. Ehk siis islamimaailmas, see on siis selline, kes on nagu pooleldi pühamees, pooleldi messias, kellel on väga suur missioon ja kelle kohustuseks on Muhamedi töö lõpuleviimine. Ja mitte ainult tema, ei arva niimoodi vahet ka teised autoriteetsed, usujuhid ja sellisel juhul ta tunnistatakse Mahdiks. Sellised mahtisid on islami ajaloos olnud varemgi, aga tavaliselt on nad saanud kas siis rahvusliku ja usulise liikumise suurjuhtideks ja selle Mohamed Amaadiga oleks samamoodi. See oli ju selline aeg, kui Sudaan oli noh, sisuliselt Inglise asuma, vormiliselt oli ta palju keerulisem, aga sisuliselt oli ta inglase asuma. Maksud olid kõrged, inimesed olid vaesed, rõhutud ja käärid, milline oli kestnud aastaid ja nüüd olin nagu säde püssirohu tünnis. Et üks väga autoriteetne sümpaatne mees kutsub rahvast ülesse ja ütleb, et vabastame meie maa see tolleaegne Sudaan, eks ta praegu ei ole selline, et seal on hästi palju erinevaid rahvaid, neil on erinev kultuur ja väga tihti neil aegadel need rahvad ja hõimud, et omavahel olid tihti vaenujalal, killustunud aga nüüd, kui öeldi, et ühineme Muhamedi nimel ühisesse võitlusesse, see väga hästi ühendas neid väga erinevaid rahvakilde ja väga lühikese ajaga tekkis sellel Mahdiline sugune kümnetest tuhandetest meestest koosnev sõjavägi ja nad hakkasid neid koloniaaltugipunkte lihtsalt vallutama seal Sudaani aladel. No millised need mati rahvaväemehed välja nägid, seda oli seal majamuuseumis näha, seal oli üks selline kujukese oli riietatud selle mahti sõdalase riietusse ja varustusse. Tal ei olnud tegelikult mingit erilist vahet tavalise talumehega, ka tänapäeva Sudaani talumehed on üsna samasugused niukesed, heledad hõljuvad ristid keha ümber ja ei midagi muud. Ja sellel kujul oli seal käes puust, toda ja muud relva tal ei olnud. Vahel noh, oli mõnedel meestel ka mõõgad ja kilbid, aga koloniaalarmeel tol ajal oli ju olemas kuulipildujad ja püssid ja kõiksugu muud tulirelvad. Selliseid relvi nendel meestel üldse ei olnud. Aga neid oli palju, Need olid väga innukad ja nüüd, et vahet teha, et ta ei ole ikka tavaline talumees Ta on ikka sõdalane, siis selle valge riide peale olid õmmeldud niuksed, suured värvilised riidelapid, mõned punased ja mõned sinised ja mõned rohelised, et nüüd ma olen ikka uhke nahti sõdalane. Ja tegelikult neil oli edu, sest nad olid väga kartmatud ja neid seal palju surma, kui nad ründasid neid karmi Soone seal kes võtsid neid vastu tulirelvadega. Aga nad ikkagi, kuna neid oli ka palju, siis nad vallutasid üksteise järel Neid tugipunkte. Ja lõpuks jõudsid ka välja siia Artuumi alla. Ardomissarist tol ajal siis niisugune suur tugev kivine kindlus. Seal oli siis 7000 sõdurit, palju, eks ole. Ja neid juhtis üks inglise kindral Charles Gordon, see oli väga vilunud kindral. Ja tema pilk oli ka neid seal majamuuseumis näha. Kes sealt siis vastu vaatas, noh, sellises uhkes kindralimundris sinitõeline inglise härrasmees, niukene, väga väärikas, uhked vuntsid, veidi hallikad, juuksed, tilk hästi rahulik ja kindel. Täiesti selline näeb välja nagu kartmatu ja kogenud väejuht ja seda ta ka oli. Tal oli kogemusi nii Aasiast kui Aafrikast ja ta oli kogunud päris palju kuulsust. Ta oli Inglismaal isegi kuulus kui selline sõjasangar, sest ta oli nendes maades tihti pidanud lahinguid, kus tema sõjavägi oli vähemuses. Aga alati nad olid tulnud võitjaks, nii et ta oli ka osav strateeg. Ja nüüd ta siin siis Orisin kindluses 7000 meest tema ümber, aga mahti väes oli kuskil 50000 meest mitu korda rohkem. Ja nüüd saadeti Gordonile üsna napilt enne kui see Artum sisse piiratud kiirteade, et lahkuda kiiresti, jäta kindlus maha ja hoiduda võitlusest ja sissepiiramisest. Ja siiamaani ajaloolased ei tea õieti, et kas see sõnum ei jõudnud kohale või ta lihtsalt ei teinud sellest välja. Aga tema ei läinud kuskile ja jäi sinna paigale uhkelt. Ja siis piiratise Artum sisse ja piirati seda kuude kaupa ja rünnati aina uuesti, aga kuna nende garnisoni hulk relvastus oli ikka päris vägev, siis vallutamine kuidagi ei õnnestunud. Aga kui juba see piiramine kestis peaaegu aasta otsa, siis tasapisi hakkas seal garnisoni meeste nagu ütleme, võitlusvaim kaduma ja lootusetu olukord. Vahel üritati isegi neile saata, abivägesid see ei õnnestunud. Ja lõpuks oli ikkagi niimoodi, et järjekordse tormirünnakuga mahti mehed said kindlusesse ja, ja vallutasid selle. Ja kõik need 7000 meest tapeti. Ja muidugi igavese Charles Gordon ja kuidas tema viimane eluhetk oli, selle kohta on lihtsalt lugusid, niukesi, suulisi lugusid. Et ta olevat seisnud seal kuberneri paleed trepil ümberringi juba odadega, vastased, igal pool sai aru, viimane eluminut on käes, aga et ta oli täiesti kartmatult vaadanud neile otsa ja lihtsalt seisnud seal stoiliselt. Ja noh, ka need mahti sõjamehed tunnustasid, et see sealskordunali oli vapper mees. Aga nende jaoks lihtsalt väike asi, et ta oli valel poolel. Ja nüüd siis oligi nii, et kui Hart, Hummuli vallutatud, siis oli kogu su tahan tegelikult konnaleniaal võimalt labastatud. Ja Muhammad maad sai siis teatada, et nüüd on loodud uus riik, selle nimeks pandi mahti riik tema enda, selle aunime järgi. Tema sai loomulikult selle riigijuhiks. Ja ta nimetati kakalifiks Califon kõrge vaimuliku auseisus. Ja kuus kuud ainult saite valitseda ja siis tuli seal nakkushaigus tüüfus, ta nakatus sellesse ja suri. Nii et ta suri 41 aastaselt ja maeti üsna sinna oma kodu lähedale tehti selline hauakamber ja nüüdse mahti riigi valitsemine läks juba ta järglaste kätte, et aga mingis mõttes elasid nad lootusetu ajal, see oli ju 19. sajandi lõpp. Kogu Põhja-Aafrika oli koloniaalvaldused, seal ei olnud ühtegi täielikult iseseisvat riiki. Ja nüüd korraga oli kerkinud Sudaani mahti riik, kes vastandas ennast absoluutselt koloniaalvõimudele, keeldus nendega läbi rääkimast ja lihtsalt allus rangele islamikorrale ja siis kõigile vastu. Noh, see ei saanud ju kaua kesta. Nii et kuskil 1898 jõudsid siis väga suured armee üksused hästi relvastatud juba ka välja Hartuumi alla, enne nad olid vallutanud kogu muu Sudaani ja hakkasid, et seda piirama seal ja kiiresti vallutasid selle. Sinna oli tekkinud selle Muhammad maadi surma järel tema kodu ümber väga kiiresti kasvav linn. Nii et tegelikult tema valitsemise üks tulemusi oli see, et alguses oli see pealinn seal selle kindluse kohal. Tema ajal kolis pealinn sinna Undurmooni ümber. Aga nüüd, kui koloniaalväed selle vallutasid, siis nad tegid kogu selle linnaosa maatasa ja lõhkusid ära ka selle tema viimase puhkepaiga võtsid sealt ka surnukeha Mohammad Amaadi surnukeha ja viskasid need jäänused Niilusesse, et keegi neid iial ei leiaks. Ja vot niimoodi see lõppes, see lühiajaline riik kestis kõigest 13 aastat pärast muidugi alles 1956 tooli Sudaanile see päris iseseisvus, mis on kehtinud siiamaani ja muidugi nüüdsel ajal on sellest lühikesest iseseisvast ajast saanud nagu muistne Püha sangari aeglase Muhammad Maadon pühaku seisuses selle Sudaani jaoks ja selle sama koha peale koos tema hauakamber oli, on nüüd ehitatud palju uhkem, me käisime ka seda samas noh, ta näeb välja nagu mingisugune tõeline pühakoda. Keskel koonusekujuline, tohutu suur kuppel ümber kõrge kivimüür, nurgatornid noh, väga pidulik ja uhke ja Muhamed lastele mängida praegusel ajal tähtis palverännakute koht, kuigi ta pühame enda põrmu seal sees ju ei ole. Ja kui nüüd mõelda tänapäeva Sudaani riigi poliitika peale, siis seal on ka seda Muhammad maadi pitserit küll tunda, sest ka praegu on seal ju päris range šariaadiriik nagu mahti tahtis, ta on küll teistsugune, aga ikkagi range islamiriik. Ja Sudaanis on praegu isegi üks partei, kelle juhid on Muhammad armaadi suguvõsast pärit. Ja nad on ka praegusel ajal valitsuses, kuigi nad ei ole eriti tähtsal kohal seal valitsuses. Nii et jah, praegusel ajal see Undurmann see koht, kus Muhammad maad kunagi elas, on kasvanud kõige suuremaks rahvarohkemaks osaks kogu Artumis. Ka siinkohal saab tänane saade otsa saade Põhja-Aafrika riigist, Sudaanist selle pealinnas Tartuumist ja järgmises saates oleme, et selles samas pealinnas veel edasi läheme. Ta ma kahte väga omapärast ja traditsioonilist sündmust, millele me kaasa elada saime. Üks neist oli siis pühade munkade ehk tervishite pikk tantsurituaal ja teine üks Sudaani iidne rahvusportsele nimeks saanud. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
