Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusaadetes juba kaks kuud rännanud mööda poliiviat, käinud erinevates Boliivia nurkades, avastanud selle Lõuna-Ameerika maa põnevat loodust, indiaanirahvaid ja muud. Ja eelmises saates tõusime siis hästi kõrgele alti plaanalason siis andidega platool ja vaatasime, mis karmi looduse keskel näha on. Aga see tänane saade saab olema kogu Boliivia sarja viimane. Ja siin läheme maailma kõige suuremale soola tasandikule saastub samuti antides ja selle nimeks on Salarde ujuni. See on kunagise Hiid järve osa juba aastatuhandete eest tühjaks auranud. Aga praegu on ta siis selline pööraselt avar, soolaväli läbimõõduga oma 100 kilomeetrit ja tasub kõrgel mägedes kusagil kolme ja poole kilomeetri kõrgusel. Ja kogu see ühtlane hiigelsuur pind on ideaalselt sile ja peegeldab väga hästi tagasi päikesekiiri. Nii et teda on nimetatud ka muuhulgas maailma kõige suuremaks peegliks. Ja see peegel on nii suur, et helgib vastu selgelt isegi kosmosest vaadata. Ja sellepärast on ta väga oluline maamärk. Muide kosmose sate liitidele satelliidid kasutavad seda Salarde juunit oma kõrgusmõõtjate seadistamiseks teiste sõnadega siis kontrollimiseks, kas nende satelliitide kõrgusmõõtjad on ikka täpselt välja reguleeritud. Nii et sellest soolatasandikud tuleb täna juttu ja teine, mis tänases saates veel mahub, on meie viimane põnev retk seal Boliivias. Ja see retk toimus surmateele. Miks tal on niisugune nimi on ja mis seal kõik oli, seda saate siin saates kah kuulda. Nõnda kõlab üks reibas laul ja lauljaks on Boliivias päris tuntud laulik Luisa Manila. Aga miks see laul siia saatesse on valitud? Põhjus on selles, et see laul on pühendatud ujunile. Ja juuni on siis kõige suurem linnakene selle maailma kõige suurema soolatasandiku ääres, kes kuulas hoolikalt vanad, seal laulus ei ole isegi ära tabada see juuni linna nimi. Linn ise on tegelikult väga väike elanike vaid natukene üle 10000 ja me käisime ka seal, vaatasime ringi, noh, midagi väga silmapaistvad seal ei olnud, ainus vana ehitis oli üks iidvana kirik. Aga muidu olid sellised üsna uued ja ilmetud hooned. Inimesed seal kui juuni linnakeses olid sellised kuidagi lihtsad ja vahetud. Ja teisest küljest ega nad mist võõramaalastest suurt välja ei teinud, nii et mulle see linnarahvas täitsa meeldis, et nad olid sellised lihtsad ja vahetud aga seal uni linna lähistele hästi meelde üks koht, mida ikka seal vaatamas käiakse seal kolme kilomeetri kaugusel linnast ja seda nimetatakse siis rongide surnuaiaks. See koosneb hiigelhulgast roostes veduritest, vagunitest, mis asuvad roostes rööbastel. Kokkuvõttes nagu selline vanatehnika romula, kui keegi on huvitatud tehnikast, siis see on tema jaoks väga huvitav, aga mina olen rohkem loodusehuviline, minu jaoks oli ta rohkem selline ajalooline mälestusmärk mälestusmärke sajanditagusest ajast. Sel ajal siis inglise inseneride kaasabil hakati teostama hullumeelset ideed, et siit kusagilt tühjuse keskelt rajada läbi mägede ja kõrbete vaiksemalt jaanivälja, raudtee ja mõte siis selles, et siin asub väga palju hinnalisi maake ja mineraale ja siis saaks neid toimetada sinna laevade peale Vaikse ookeani sadamatesse ja ehitatigi valmis. D ja sisu. Juunist sai tol ajal väga tähtis raudtee sõlm. Elu läks käima, linnakene kasvas. Ja teisest küljest see aeg ei kestnud väga kaua. Kuskil 1940. aasta paiku jäi kõik see raudtee askeldus soiku ja mis ta soiku jäi, seal oli mitu põhjust. Üks põhjus oli see, et noh, väärtuslikumad varad hakkasid lihtsalt otsa saama siin keset Boliivia lagendik. Aga teine oli lihtsalt see, et majandusolud kogu maailmas olid väga palju muutunud, enam ei tasunud sedasorti asi ära ja niimoodi nad seal roostetavad. Praegu on üks plaan teha sellest niukene õige muuseum, aga praegu nad lihtsalt on seal. Noh, niisugune omamoodi kummaline paik. Aga selle juuni enda kohta peab ütlema, et ta on ka praegu disteede sõlmpunkt aga kui ta vanasti oli raudteede sõlmpunkt, siis praegu on ta siis maanteede sõlmpunkt ja kui vaadata mõnda tänapäevast maakaarti uni ümbrise kohta, siis on kohe näha, et sellesse linna tulevad kohe igast ilmakaarest kokku erinevad maanteed. Ja kui me olime seda juunit, siis natukene seal vaadanud, siis me läksime oma ööbimiskohta ja see oli väga põnev ööbimiskoht asus otse soolatasandiku ääres ja ta oli ehitatud üleni soolast sellises soola hotellis, ma ei olnud kunagi varem elus ööbinud. Tõesti imelik, suur hotell ja avarad koridorid, uhke vastuvõturuum, toad, igasugused söögiruumid, kõik on ehitatud soolaplokkidest sellistest kandilistest suhtes soola plokkidest. Seal oli selline kummaline ringkoridor. Seda möödakäija ja koridori ääres olid nišš, kus olid siis nagu soolast tugitoolid ja siis välisseina sees hästi palju avaraid, aknaid istusid selles soolatugitoolis, vaatasid läbi akna sellele maailma suurimale soolatasandikul, eriti vahva oli istuda seal õhtul, kui päike hakkas loojuma. Algul muutus Valendav tasandik selliseks roosakaks punaseks siis selliseks tumelillaks. Nii et see värvide mäng seal soolatugitoolis istudes oli tõesti uhke. Ja noh, need koridorides käiminaliga naljakas kõnnid ja su jalgade all igal sammul krudiseb sool, paksud, jämedat soolakristallid. Natukene selline tunne nagu kõnniksid mingisugusel jämeda teralisel jäisel lumel ja siis, kui vaatad ka neid seinu, võib kergesti mõelda, et neidki on jääst hoopiski värv on ju sama. Et siis ongi niisugune tunne, et olen hoopis kuskil Skandinaavia põhjalas. Teate küll, seal ju ehitatakse talveks sellised jäähotell, soolahotell jäähotell mulje on natukene sarnane, aga ma ütleksin, et seal hotelli koridoris kõndides see lõhn oli väga omapärane. See oli selline soolalõhn, soolal oli täitsa lõhn olemas, selline kuiv ja pani nagu kurgu kergelt kipitama, ma arvan, tõusis mingeid pudeleid nagu kõndides ülesse, need läksid sulle siis nina sõrmetest sisse. Väga veider. Ja see ei olnud sugugi nüüd see viimane soola hotell sealkandis, me olime ju selle hiigelsuure soolatasandiku ümbruses mitu päeva. Ööbisime kokku kolmes soola hotellis, igaüks oli eri nägu, see teine oli hästi inimtühjas paigas, noh, kümnete kilomeetrite ulatuses, mitte mingisugust väiksematki maja. Ja seal me pidime ööbima, sest muud võimalust ei olnud. Ja vot see soolahotell oli selline eriti vanaaegne. Juba ausalt öeldes hakkas kergelt lagunema. Need soolaplokid olid natuke murenenud seal ja üldse oli sees, näiteks õhtul läks elekter ära, kui oli juba pime ja siis taskulambi valgel kõnnid seal nendes soolaorgudes otsid oma kohta, hakkad vahepeal ära eksima, elamus seegi. Ja siis kolmas solatel, kus me veel ka olime, see oli neist kõige suurem ja uhkem. Selle nimi oli hotelde salgris Talsamana. Ja noh, ma arvan, seal olid kolm korrust, kolm korrust avarates saalidega, lõputute saalidega, ühed ovaalsed, teised meeletult kõrged, tohutu laiad, uhked trepid nagu kusagil lossis, mingid sammaste read, lõputud sammaste read, sammaste read mõjusid umbes niimoodi, nagu oleks tiik, templi sambad, sellised kõrged jämedad sambad. Ja nii et kui neid sambaid üksi vaadates muutud ise üheks soolasambaks, ei sa imestusest silmi lahti ja siis selles puhkamas. Zola hotellis oli hiigelpalju skulptuure, need ka kõik tehtud, loomulikult soolast. Ja muuhulgas ei puudunud nende skulptuuride hulgas muidugi ka lumememm, noh, võib-olla siis õige mööda soolamemm ja siis veel põhjapõdrad ja saan ja jõuluvana kõik soolast tehtud. Väga veider ja huvitav elamus ja selles viimases Sola hotellis oli ka niimoodi, et seal oli püütud kõik teha soolast, mis üldse annab. Nii et ma sain aru, et näiteks aknalaud oli soolast, sellepärast et aknalaua sees olid nihukesed sügavad augud, nagu keegi oleks puurinud trelliga. Sain aru, et sinna oli tilkunud mingil ajal vett noh ja siis sool sulab ära ja siis tekivadki sinna aknalaua sisse niuksed augud. Ja siis näiteks voodi on samuti soolast. Noh, seal muidugi madrats peal ikka tahtsin kontrollida, et kas see on ikka päris sool hambaid sisse löönud, aga tegin sõrme märjaks, tõmbasin üle voodiserva, pistsin sõrme suhu, no täitsa ehe soola maitse. Et need soola hotellid on tõesti väga erilised asjad, kui sa enne pole nii siukses kohas käinud. Ja teistpidi nende ehitamine ja pidamine, ma arvan, ei ole üldse odav. Neil peab kogu aeg ju korrastama, nad kogu aeg kergelt lagunevad. Sool on sool, see on peaaegu nagu lumi. Kui seal näiteks ajaks kogu aeg vihma, siis ei oleks üldse võimalik nii sihukesi hotelle ehitada. Aga see on tohutult kuiv kõrbeline paik. Nii et ikkagi nad seal mingid aastad püsivad, aga neid tuleb kogu aeg korrastada. Ja teistpidi on loomulikult, kui seal käib palju huvilisi siis kõik, kes tahavad näha seda maailma kõige suuremat soolatasandiku suurima rõõmuga, ööbivad siis sellises üleni soolast tehtud öömajas. Aga muide, selle maailma suurima soolatasandiku juures valmistatakse ka sellist söögisoola ja selle tegemist, käisime me ka uurimas? No praegusel ajal tehakse seda küll rohkem, võib-olla turistide rõõmuks. Aga kunagi varem oli see väga tähtis kohalik inimeste tööandja, see soolategemine ja, ja siit saadi põhiline sool kogu Boliivia jaoks veel kaugemalegi. Ja see keskus, kus siis seda soola tehakse, selle nimi on koalitsiooni kah, asub sellesama soolatasandiku ääres. Aga see kuldsani erinevalt juuni linnakesest, ta näeb välja üsna armetu, noh ta on ikka küla ja sa näed kohe, et see vaene küla, et seal on ainult üks suur pea täna põhiliselt selle ääres rivis sellised hästi armetud, pooleldi lagunenud kivist hütid ja põhiliselt inimesed, kes seal elavad, vanaema, haarad ja nüüd kunagi mõni põlvkond tagasi oli tõesti nii, et kõik need mara pered said oma sissetuleku sellest söögisoolategemisest, aga noh, siis tulid teised ajad, algas tööstuslik soola tootmine. Praegu asuvad need soolakaevandused hoopis teistes kohtades, seal teevad kõik töö ära masinad ja loomulikult sellise tööstusliku söögisoola omahind on võrratult madalam kui see aimaarade soola hind. Ja sellepärast seda vanaaegset soola enam Boliivias tavalises poes müügil mitte kunagi ei ole, aga meie käisime ikkagi vaatamas, et kuidas vanamoodne soola tegemine siis õieti käib. Ja see oli siis niimoodi, et astusime ühte suurde, sellisesse rohmakalt ehitatud tellistest kivimajas niukene, hämar, hästi avar. Meenutas mingit laoruumi seal muud ei olnud, tühi ainult keskel, niisugune hirmkõrge, helendav soolahunnik ja soolakuhja ääres istus selline hämara mees, keskealine ja midagi seal toimetas ja siis vaatasime, lähevad, mis ta seal teeb. Meil oli giid Gazasse, siis seletas asju, ta panin väikestesse plastikkottidesse seda soola, sealt hunnikust ja siis sulges need kotid, et see oli see hetke töö, mida ta tegi, aga giid rääkis siis, et kuidas see sool siia üldse jõudis, seesama mees, neil on omad niisugused kohad, kus nad siis tohivad seal lagedal seda soola kaevata siis lihtsalt labidatega, kaevavad sealt pinnasest soola välja, panevad kuhjadesse, kuivatavad seda päikese käes ja kui on piisavalt kuiv, siis toovad oma koduõue siis kuivatavad veel lõpuni ära ja siis jahvatavad niisuguse hästi primitiivse vana, eks veskiga peeneks, need soola terad ja nüüd siis viimane koht oli see siis, kui ta seda pulbrit sinna kottidesse pani ja neid õhukindlalt sulges. No see sulgemine oli ka päris primitiivne, tal oli lihtsalt üks gaasiballoon gaasiballooni otsas oli toru ja toru otsas põles lahtise leegiga tulija ta lihtsalt noh, nii-öelda keevitas selle plastiku sealt ülevalt äärest kinni. Nii see käis ja kotikese peale oli hispaaniakeelne kiri, et see on ehe looduslik Salarde ju uni, sool ja noh, sellisel moel nad siis seda müüvad. Ostsime meiegi natukene seda soola mitte nii palju sellepärast, et seda nüüd kuidagi kasutada kodus, vaid pigem selle peretoetus tamiseks mara pere toetamiseks, sest tõesti neil on kehvad ajad ja see turistidele soolamisemine saangi ausalt öeldes nende praegune praktiliselt ainus sisse tulek. Aga turiste käib piisavalt palju, nii et kuidagimoodi nad ikka saavad siin hakkama. Siin siis laulis jälle see Luisa Molina oma uni ülistuslaulu ja selle laulu sõnad on umbes sellised, et uni on mu hinges ja südames ja juuni on kogu Boliivia lemmiklaps ja nii edasi. Noh, selles mõttes on see tõsi, isegi vähemalt kui huvireisijad tulevad Boliivias, siis siin nad käivad kindlasti ära. Sest see Salarv teo juuni on tõeline maailma looduse ime ja eks läksimegi meie seda ühel päeval vaatama, see käib lihtsalt niimoodi, et sõidetakse maasturitega sinna liuvälja moodi tasandikule ja antakse gaasi. Nii sile see tee või õieti seal polegi, teed, sõida kus tahad ja kõva täpselt nagu asfalt, väga hea kvaliteediga asfalt ja sõidad seal kümneid kilomeetreid ja muud sa ei näe, kui ainult seda soolatasandiku mingit elu. Aga soolapind ise see muutus, seda oli huvitav jälgida. Näiteks mõne koha peal oli see soolatasandik nagu selline virvendab veepind, nagu väiksed lained oleksid selle pealsele soola peal nagu oleks mingi nõiaväel nagu ühtäkki vesi hangunud, kõvaks ja veelgi huvitavam nisugune soolastruktuur oli niisugune, et kogu see pind koosnes kuus nurksetest väga korrapärastest trummidest. Kujutate ette, selline nagu meekärjemuster, iga kärg seal paar meetrit läbimõõdus ja, ja selline kärjemuster kuni silmapiirini välja, noh, niisugust asja ma ei kujuta. Et mujal mina polnud küll kunagi näinud. Ja muidugi kui on niisugune soolatasandik, mille kohal on kuuma õhku, siis oli muidugi miraaž, nii et sa näed tegelikult õhus mingisuguseid mägede kontuure, mida päriselt olemas ei ole, nad peegelduvad sealt kuidagi niimoodi. Ja vahelmega kõndisime seal tegime niukseid matku, seal väikseid matku seal selle soola peal. Iseenesest see õhk oli seal mõnus temperatuur meie eestlaste jaoks niukene, paras, üldse mitte liiga kuum nagu Troopikas tavaliselt noh, võib-olla nii 20 kraadi ja seal oli lage, siis seal puhus kogu aeg kerge värskendav tuuleke need T-särki vähel oli väga hea olla. Ainukene koht oli see, et küpsetad enda päikesekiirgusest liiga ära, sest see on ju ikkagi kolme ja poole kilomeetri kõrgune. Tasandik ja päikesekiirgus on seal meeletult tugev ja siis ta veel kahekordselt peegeldub vastu selle heleda soolaga. Sa pead nii et väga korralik päiksekreemikiht peab kogu aeg peal olema ja korralik päikese eest kaitsev müts ja päikseprillid, need on nagu paratamatud. Aga üks huvitav asi oli veel see, et mõnikord oli näha, et selle soola kate sees oli, oli imelikud augud võib-olla isegi mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga, lihtsalt ümarad. Ja näiliselt niuksed põhjatud augud, lihtsalt auk. Et on tekkinud mingitel looduslikel põhjustel, aga kange uudishimu oli see, mis seal auku sees ikka on, et tahaks seda näha ja siis palusime juhil kinni peatuda ja, ja läksime vaatama ja vaatadega sa ei näegi midagi, seal seal niukene sogane nagu vaade sinna auku, siis ei jää muud üle, kui põlvitad sinna augu kõrvale ja pistad käe sinna auku sisse ja torka tainas sügavamale ja midagi käsi läheb aina sügavamale lõbuks, joob õla Warreni välja käsi ja siis tunned käelabaga, et su käelaba sattus vee sisse, solistad seal vee all. See oli küll üllatus, et, et seal all on vesi. Ja siis meie giid oskas seletada asjades täitsa põnev asja. Et kogu see soolatasandik koosnebki niisugustest kihtidest. Nii et kogu see pind, kümneid meetreid sügavust koosneb ainult vaheldumisi soola ja veekihtidest. See oli tõesti huvitav ja, ja muidugi meie tee. Ta oli siin ju lugematuid kordi käinud ja me küsisime, et noh, et et mis, tema nagu suurim elamus on olnud siin kunagi siin tasandikul ringi liikudes ja siis ta ütles, et see oli vist see, kui oli siin sadanud vihma, vihma sajab siin üliharva. Aga tookord oli tulnud niisugune põhjalik ja pikk paduvihm. Nii et kogu soolatasandik Katus sellise väga õhukese veekihiga ja seega väga kiiresti ära, sest kohe tuleb päike välja, kuivatab, kes selle vee ära. Aga kui satud siis kohe pärast suurt vihma sinna, siis sa satud täiesti unenäolise maailm pidi siis olema niimoodi, et kui sa seal siis kõnnid selles väga õhukese veekihi sees siis ta ideaalne peegel, mis värviliselt peegeldab sulle vastu taevast, siis sinine, lõputu taevakumm, nihukesed, valged pilvetupsud seal liikumas ja siis päike veel seal säramas kusagil. Aga see on sinu all ja ta tagurpidi. Ja siis tekib niisugune tunne, nagu sa oleksid kahe maailma vahel tühjuses, et üks taevas on su all ja teine on su kohal ja mõlemad on lõputud ja täiesti ühtemoodi näevad välja. No see võis tõesti olla eriline elamus. Aga kui me ise nüüd seal päeva ringi sõitsime, siis meie jaoks oli võib-olla kõige suurem elamus hoopiski üks niisugune saare elamus. Neid saari on selle sajakilomeetrise läbimõõduga soola lagedal väga vähe. Aga niisugune saar, kuhu meie sattusime, selle nimi oli siis inka faasi saar hakkas paistma juba eemalt, aga me ei uskunud, et see on mingi saa, sest seal on lihtsalt valge tühjus, aga näed, et on mingi must kusagil kaugel mõtled, et see on mingi silmapete miraaž sidet lähemale, aga ei, ta ka kuskile kasvad suuremaks, kui oled päris sealjuures siis selgub, et oled jõudnud sellise kõrge kaljusaare juurde suurtest kaljuplokkidest saar. Ja mis veel, uskumatu, et need kaljud ei olegi tühjad, vaid nad on kaetud rohelusega, rohelus keset seda täielikku elutust, see oli, see oli imelik ja rohelus koosnes Sis kahtlustest, suured kaktused, sellised inimesest kõrgemad ja neid oli seal tihedalt. Nii et võiks lausa öelda, et mingi kaktust mets või noh, ütleme siis kaktuste Harvik oli selle saare peal ja selle kaktuse nimi, siilik, kaktus, nafta meenutab siili siis, aga tõesti puutaolised siilid ja, ja seal me tegime siis ka, nii et noh, sai niimoodi kõndida küll, et kivi blokilt kiviplokile sinna saare kõige kõrgemasse kohta ja siis jälle alla tagasi. Päris raske matk oli, väsitav iseenesest. Aga muidugi elamused olid vägevad. Mõne koha peal oli näiteks näha, aga seda sama seelik kaktust õitsemas ja need õied, kaktuseõied olid sellel kaktusel väga ilusad, sellised lumivalged, võib-olla peopesa suurused nagu topeltõied, lumivalged ja siis keskel selline kollane, õie südamik. Ja siis oli seal ka veel teisi kaktorsi ja natukene oli ka muud elu. Ühe korra ma igal juhul sattusin ühele linnule, mis tundus ka täiesti uskumatu, et sellises eluvaeses kohas hoiduks linnukene olla, ta oli võib-olla niisugune varblase suurune kollase keha musta peaga säutsus ka nagu varblane. Ju ta siis leidis siit enda nii pesapaika kui toitu, muidu ta poleks siin olemas olnud, aga siit saarelt muidugi kõrgemalt kohalt said oma silmadega ikkagi näha, kui ääretu on Salar juuni tegelikkuses. Et igal pool nagu mingisugune jääväli silmapiirini välja mitte ühtegi punkti, millele pilku kinnitada ja siis näiteks ikkagi mingi punkt on hakata jälgima pingsalt siis näed, et see must punkt nagu liigub hard binokli, mis on sul ikka siin käepärast, uurid binokliga, tuleb välja. See on muidugi auto, ainus liikuv asi on auto, no umbes samasugune nagu oli see, millega meie siia tulime ja kindlasti sõidutas seegi huvireisijaid. Aga üldiselt jah, väga eriline, tühjuse võlu, helendav tühjus. Ka need tänases saates ma tahan ikka kõnelda sellest Boliivia viimasest elamuslikus teekonnast sellest surmade retkest, no surma tee kõlab heidutavalt, tegelikult see on niisugune ajalooline nimi, sest surma tee-ehitajat D kunagi kolmekümnendatel aastatel sellise sõjaaegse hädateena ja ta sündis niimoodi, et sel ajal oli siis sõda kahe riigi vahel Boliivia, Paraguay mõlemad väga vaesed ja sellepärast võib-olla just sõdisid nad väga halastamatult. Ja seal siis kolmekümnendatel oli niisugune seis, et Boliivia pealinn lappas oli suurest osast poliidest lihtsalt ära lõigata. Paraguay väed olid seal vallutanud vahepealse osa ja nüüd tuli leida võimalus saada side selle pealinna ja muu poliive vahel. Ja noh, see pea lin lappas, me oleme sellest rääkinud, see asub väga kõrgel andide mäestikus ja see, kuhu oli vaja jõuda, asus väga madalal seal Amazonase madaliku juures. Selle nimi oli Koroiko, vahemaa oli mõnikümmend kilomeetrit, aga täiesti ületamatult kuristikud ja mäed vahel. Aga teed tuli ehitada ja ta ehitati ja see oli üks võimalused hästi Beatööritavalt sügav kanjon. Ja selle nõlva mööda siis kuidagi ehitada täiesti metsikust loodusest, tee läbi ja ehitajad olid Paraguay sõdurid, kes olid langenud sõja, ongi loomulikult see kuju tõmblendamatud põrgu, mida need mehed pidid seal nägema, kui palju neid sõjavange seal hukkus, selle kohta meil mingeid erilisi andmeid ei ole. Tee saadi häda teene valmis ja kohe hakkasid seda mööda sõitma autod, sest vajadus oli põhiliselt kaubavedu käis sedamööda. Ja siis pärast, kui sõda juba otsa lõppes, siis sedasama teed kasutati veel aasta kümnedki. Ja sel ajal saigi ta sellise nime surmateel, sest ta on tõesti tohutult kitsas keerled kuristiku servas kulgev ja väga tavaline asi oli, et kahelt poolt tulid kaks vägevat koorma autot. Kui nad üks nendest natukenegi vääratus, siis oli tulemuseks see, et kas tema või siis vastusõitev auto lendas kuristikku ja nendel aastakümnetel igal aastal hukkus siin teedel kuskil kaks-kolmsada sõitnud, et aga seda teed, siis natukene tehti paremaks kogu aeg ja lõpuks tehti päris uus tee. Nii et praegu ühendab seda Koroiko linna lappasiga, niisugune üsna tänapäevane tee hoopis läheb sealt kõrvalt surmatee kõrvalt see alal mitmerealine asfalt, kõik liiklusmärgid, kõik on korras ja seal õnnetusi enam ei juhtugi, me ise ka sealt surma teelt lahkudes tulime tagasi seda uut teed mööda. Täiesti niukene, tavaline mägi asfalttee. Aga nüüd selle surma teiega läks edasi niimoodi. Et siis, kui ta vaikselt jäi nagu liiklusteena kõrvale, siis hakkas temast saama turismimagnet. No turistidega ja seal on rohkem ja jalgratta matkajale on see päris põnev elamus. Kõditab närve, on ka füüsiliselt selline paras väljakutse. Ja praegu ta ongi tegelikult ikkagi turismimagnet hästi palju rühmi kogenud instruktorite saatel sõidab seal aasta ringi kogu aeg allamäge. Ja noh, seal on niisugused ranged ohutusreeglid ja distsipliin ja kõik muu. Aga ometi on ta ikkagi ohtlik tee, nii et praegu võrratult vähem inimesi saab surma, aga ikkagi kuskil loetakse umbes 13 inimest aastas, hukkub ka praegu sellel surmateel. Ja kui meie nüüd hakkasime sinna minema, siis meile eriti niimoodi meie eestlastest rühmale, kes tahavad minna mööda surmade tallanud jalgratastega. Meie anname rattad, instruktorid kassas, minge. Kes ei taha rattaga sõita, tahab rohkem nagu loodust vaadata, palun saata, et auto on kogu aeg kaasas, sõidate sellega. Olete rohkem nagu keskenduda loodusele ja rühm jaguneski kenasti enam-vähem pooleks. Ja see tee iseenesest on siis selline. No ta on ikka päris eriline küll, et kui sõit algab kõrgmägedest gurust, mis on rohkem kui 4700 meetri kõrgusel, kus on ainult paljad kaljud ja sealt siis laskutakse ja laskutakse aina allapoole. 64 kilomeetrit sõidetakse niimoodi ja siis jõutakse 1200 meetri kõrgusele Korolco linna välja. Need kolm kilomeetrit minnakse allapoole mägedes. Väga erakordne tee selles mõttes küll. Et mõne tunniga kolm kilomeetrit vertikaalis laskumist ja seal siis oligi niimoodi. Ega kui me niimoodi läksime, minul oli lihtne valik, ma ei ole eriline sportlane ja jalgrattasporti pole ka harrastanud. Teistpidi jällegi kirglik loodusehuviline, et igal juhul ma valisin auto, autojuht lubas ja ta täitis oma lubadust, et õige tihti tegime vägevad Te vaadetega kohtade peal peatusi, sai pildistada, loodust vaadelda niimoodi. Ja jalgratturid läksid oma instruktorite saatel minema ja vahepeal korraks nägime viis tundi sõitu ja lõpuks saime siis seal Koroiko linna juures, seal oli juba troopika soe banaanid pea kohal ja seal siis kuskil basseini ääres sõime ja vahetasime muljeid. Ja nemad siis need ratturid ütlesid, et noh, et see oli noh, niisugune füüsiline elamus, niukene adrenaliinilaks. Et sa pidid kogu aeg olema tohutult keskendunud, sellele tee peal midagi juhtuks, oli põhiosas oli kruusatee, kolm meetrit lai ja väga tihti on sul seal ühel pool servas järsk kaljunõlv kõrval ja teisel pool kuristik teisel pool kõrval. Nii et vääratada ei tohi. Aga kui ei ole tähelepanelik, midagi juhtu. Üks oli küll kukkunud, meie omadest oli kiivri sisse mõra tekkinud, ta oli lennanud üle lenksu ja siis peaga vastu kivi, aga õnneks kiiver siis päästis ära ja mitmetel olid siis kriimud käte jalgade peal olid ka kukkunud. Aga midagi hullu ei olnud, nad olid väga rahul, et olid selle läbi teinud. Ja noh, mina olin ka rahul, sest tõesti saada selline rida näiteks pilte ja täid. Kui sa alustad täiesti kõledalt elutult kõrgmägede Kaljumaastikult, siis jõuad välja pilvemetsa, seal on niisugune vahepealne mets troopika ja kõrgmägede vahel, kus siis lumi on küll juba kadunud, aga puud on niisugused hästi kõverat kaetud, tohutu pikkade rippuvate samblatortidega niukene niiskus aga väga elurikas väga huvitav siukene udumets, kus pilved lähevadki metsast läbi täiesti ja siis jõuad veel allapoole vaikset elu aina rikastub ja lõpuks oledki elurikas liblikate ja linnulauluga troopilises looduses. Et mina olen küll rahul ja, ja kõik olid rahul ja ma ise mõtlesin niisuguse loodusehuvilisena nihukest võimalust. Mul ei ole elus kunagi olnud laskuda viie tunniga kolm kilomeetrit vertikaalis alla ja jälgida kogu aeg, kuidas loodus muutub. Kuidas, kui palju elu ma seal nägin, nii et minu jaoks ei olnud surmatee, see oli hoopis elu. Selle koha peal saab tänane saade otsa viimane Boliivia rännusaade siis sellest maailma suurimast soola, tasandikust ja legendaarsest surmadest. Aga järgmine saade, see saab olema küll väga eriline. See on niisugune poliiviat kokkuvõttev saade ja see toimub avaliku salvestusena, nii et kõik kuulajad olete teretulnud osalema ja kuulama küsimusi esitama, ma näitan seal ka pilte poliiviast. Ja see avalik salvestus toimub õige varsti saan 30. jaanuaril kell kuus õhtul uudistemaja esimeses stuudios. Olete oodatud. Rändaja. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
