Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme parajasti ringi rändamas Põhja-Aafrikas, Sudaani riigis. See on salapärane maa, salapärane selles mõttes, et võrdlemisi vähesed eestlased on nüüdsel ajal sinna sattunud rahutu riik ja kes nüüd jälginud neid viimaseid Sudaani uudiseid, see teab, et just praegu ongi seal puhkenud väga suured valitsuse vastased väljaastumised. Nii et praegu ei saagi sinna minna. Aga kui meie seal ligikaudu aasta tagasi olime, siis oli seal suhteliselt rahulik. Ja nagu eelmises saates räägitud, käisime seal pealinna Artuumi äärelinnas vaatamas Sudaani väga traditsioonilist sündmust, need olid sest tervishite ehk islami munkade tantsurituaal ja Nuba maadlus. Aga nüüd selles tänases saates rändame Artumist põhja poole. See oli üks meie reisiosa, mis kestis päris mitu päeva ja me läksime tõesti pikalt, ligi 700 kilomeetrit, need jõudsime viimaks välja lausa Egiptuse piiri äärde. Ja meie peamiseks liikumisvahendiks olid maasturid. Ega seal teisiti poleks saanudki, sest väga tihti läksime otse üle kõrbe ilma igasuguste teedeta. Peamiseks orientiiriks oli meil sellel põhjasuunalisel minekul kogu aeg miilus. See Aafrika kõige tuntum tähtsam jõgi. Kord liikusime Niiluse paremal, kord vasakul kaldal, põikasime vahepeal jälle kõrbesse ja siis jälle tagasi Niiluse juurde. Ja vot sellest pikast lõigust seal Sudaani reisil see tänane saade siis tuledki. Niimoodi algab siis üks Tore Sudaani rahvalaul. Laulateks on õed Saarajana hiid ühes varasemas Sudaani saates sai neid juba tutvustatud. Nad on siis sellisest perest, kes on pärit pealinnast Artuumist, aga põgenesid siis poliitilistel põhjustel laia maailma, jõudsid viimaks välja Ameerika ühendriikidesse ja nüüd on need Saarajanahhid seal endale nime teinud. Muusikutena laulavad muuhulgas ka pärimuslaule ja see laulmis kuuldus ongi üks selliseid ühest külast Niiluse kaldalt Kesk- Sudaanist. Kui ma nüüd rääkisin, et meie põhiliseks liikumisvahendiks olid maasturid, siis enamasti see tõesti nii oli. Aga vahepeal oli meil liikumist ka hoopis praamiga. Sest iga kord, kui oli vaja minna Niiluse teisele kaldale, siis tuli aina uuesti kasutada praamisildu. Üle selle suure jõe on ehitatud Ta ainult sinna pealinna Artuumi lähistele. Aga põhja pool ei olnud seal ühtegi silda ja kogu liiklus Niiluse ühelt kaldalt teisele, käib seal siis Gazpraamidega või paatidega. Noh, ja praamiga sõitsime meie sellepärast, et meil olid ju ka autod, need olid praami peale sinna väikse praami peale need siis kiiluti nagu kilukarpi, mõned ikka küll. Jaa, praamid olid sihukesed väikesed vanaaegsed roostes keredega lärmakad, mootoritega, aga põnev asi oli selle juures see, et paratamatult sattusime me nendel praamisõitudel väga lähestikku kohalike inimestega sest kõik praamide ootamine ja praamisõit ja peale ja mahaminek ja kõik muu, see käis seal väga aeglaselt, kiirustamata ja siis oli lihtsalt aega neid inimesi märgata ja tähele panna. Enamasti olid nad siis kaubareisil olev rahvas ja tüüpiliselt mehed naisi oli väga harva ja needki tavaliselt siis meessaatjate koos. Aga seda kaupa, mida seal veeti, seda õieti küll väga erinevate sõiduvahenditega alates suurtest veoautodest, lõpetades trakt sõdurite ja kolmerattaliste mootorratastega, millel oli taga pirakas käru, et need kolmerata rattalised kärud, need passid olevat seal Sudaani maarahval eriti populaarsed ilmselt sellepärast, et need olid piisavalt odavad, et ka vaesem rahvas neid endale soetada jaksaks ja kärudes autokastides olid ikka tüüpilised mingid põllu- või aiasaadused. Meeste riietus, noh, see oli see klassikaline Sudaani mehe riie, selle nimi on jala viia niisugune valge pikk, maani ulatuv ürp. Jalas olid meestel sellised lahtised sandaalid ja peas kas valget turbamiinid või sellised valged mütsikesed. Mõnikord olid meestel ka pearätikud niimoodi kukla tagant kinni seotud. Need olid nii suured, et kui vaja, siis sai sellesse rätti mähkida kogu pea ja kaela. Noh, need olid siis ootamatuteks liiva tormideks, mis siin üsna tihti puhkevad. Ja mis kohalik rahvas suurt välja ei teinud, selles mõttes oli ja rahulik ajasid omavahel oma külajutt araabia keeles, küllap vahetasid viimaseid külauudiseid. Aga nüüd üks niisugune võiks öelda loodusnähtus, millega me aina uuesti kokku puutusime, kui me sealt kõrbest jälle uuesti Niiluse kaldale jõudsime, olid imelikud putukad, need olid niisugused pisikesed mustad meenutasid natukene meie kihulasi, aga erinevalt Eesti kihulastest Nad ei hammustanud. Selle eest oli neid mõne koha peal tohutult palju, nii täitsa nagu must pilv oli seal pea ümber ja siis nad tikkusid sulle silma ja ninna ja kõrva, igavene tüütus võiks öelda täitsa Niiluse nuhtlus. Aga meie reisikorraldajad teadsid, et selline nuhtlus võib meile kaela tulla ja nad olid meid varustanud ka siis vahenditega selle vastu. Need olid niisugused erilised võrgud. Kui võrrelda sääsevõrguga, siis palju peenema silmaga, sest sääsevõrgust oleksid need imepisikesed putukad igal juhul läbi tulnud. Aga kui tõmbasid siis selle endale niimoodi pähe mütsi alla, siis sealt, et nad läbi ei tulnud. Hingata oli natukene raske ja ma arvan, et me nägime ka nende võrkude all päris naljakas näeb välja nagu mingid pruudid pruudiloori all. Ega kohalikud sellised ei kandnud, noh, nemad olid nende putukatega ilmselt harjunud. Aga ükskord seal õhtul Niiluse kaldal praami oodata, kes sattusime ka siis õhtusele Balblusele. Noh, iga õige moslem peab ju päeva jooksul palvetama viis korda esimest korda päiksetõusu ajal siis päeval, siis pärastlõunal, siis päikeseloojangul ja viimaks keskööl. Ja nüüd oli just käes loojanguaegne palve kord. Need mehed, kes palvetama hakkasid, läksid testist veidi eemale, jõekalda äärde ja pöörasid siis näod kirdesse, Sestest kirde suunas asub sealt nii ilusalt vaadates moslemite püha linn Meka ja siis nad hakkasid seda oma rituaali korraldama kord seistes, kord põlvili, laskudes pidevalt tipule kogutades ja palvet pobisedes. Iseenesest oli see päris meelde sööbil vaatepilt, sest päike oli ju parajasti loojumas ja Niiluse veepind oli värvunud punakaks. Ja siis need pikkades valgetes riietes mehed seal loojanguvärvides Niiluse vee taustal süvenenult palveid lugemas. See jäi tõesti meelde, aga ma panin tookord ka tähele seda, et kaugeltki mitte kõik seal sadamas olevad inimesed ei palveta, tänud. Ja tegelikult nii see moslemiriikides ongi, et kui sul on parajasti muud toimetamist, siis ega seda pooleli jäeta, palvestatakse ükskord hiljem, sest islamiusu reeglite sa niimoodi, et palvetad siis kui aega on, peaasi et päeva jooksul saab piss palvet kokku peetud. Ja sedamoodi toimetasid ka meie oma maasturite juhid, et kui me näiteks kihutasime mööda seda kõrbe kusagil, ega nad siis sellel õigel palve ajal autosid kinni pidanud, sõitsid ikka edasi kuni esimese puhkepausi nii. Ja siis hakkasid palvetama. Ja see käis küll hästi kiiresti siis, kui automaterjalid välja lülitatud juht võttis kohe oma palve-vaipa näppu, kõndis autost eemale ja siis seal kuskil luidete vahel, laskus põlvili ja hakkas palvetama. Aga mõnikord panin ma tähele, et mõni autojuht sammus ka luidete vahele ilma palve vaibata ja põlvitas seal kaugel siis samamoodi maha ja kummardas ettepoole. Aga siis ma teadsin, et et see mees seal ei palveta, tema hoopis pissib. See on nüüd üks delikaatne teema seal kõrbes see pissimise teema, aga kes on kõrberändur, sellele on see eluline küsimus ja mõned märkused ma sel teemal siin ikkagi teeksin. Et kõrbes on ju, tõstis mure, et seal on lage maa. Ei ole seal mingit tualetti ega ühtegi põõsast, aga kuidagi teema lahendada tuleb ja nii palju, kui ma nüüd maailmas kõrbet olen käinud, jube rahvaid näinud, siis igal pool lahendatakse seda teemat veidikene isemoodi. Mäletan näiteks Turkmeenia mehed seal Carocumi kõrbes tegid sama tööd hoopis kükitades. Aga jah, siin nüüd Sudaani mehed siis nagu põlvitasid. Ja noh, see oli muidugi, kui me selle esimese sedasorti peatuse esimesel päeval seal keset lagedat kõrbe tegime, siis oli päris naljakas vaadata Nende eestlaste nägusid, kes varem kunagi kõrbes reisinud ei olnud. Et kui siis meie teejuht ütles, et nüüd sirutame jalga ja kes tahab, hammustab natukene võileiba ja kes tahab võtab pudelist vett ja kes tahab, laseb seda siis kuskil välja. Siis need, kes enne polnud käinud, need vaatasid ikka väga nõutult ringi, et nad, kuhu ma siis lähen, silmapiirini, täiesti tasane, lage maa. Aga jälle oli selgesti näha, et kes eestlastest nüüd varem oli kõrbes reisinud, nendel ei olnud mingit probleemi, hakkasid kohe otse käbedalt minema, läksid hästi kiiresti üle väljade ja siis, kui vähegi niisugune väiksem nõgu tekkis, siis tegid enda hästi maadligi ja lahendasid selle teema ära. Ja noh, eks siis need, kes enne polnud seda õppinud, need siis nende kogenum mute pealt seda õppisid. Nii et lõpuks sai kõigile see kõrbe eri teema selgeks. Aga üks teine probleem seal kõrbes oli mõnegi eestlase jaoks need ööbimistingimused. Seal oli siis niimoodi, et need olid väga erisugused. Ja näiteks esimene öö oli minu meelest veel see kõige ehedam, sest siis me veetsime öö täiesti tühjas liivakõrbes, magasime seal pisikestes telkides ja see käis siis umbes niimoodi, et meie autojuhid lihtsalt õhtu eel kihutasid joonelt üle kõrgete luidete aitäh ja jõudsid siis kuskile suvalisse kohta tünnide vahel kus oli niisugune pinnas, mis oli tuulega hästi kõvaks nühitud ümberringi kaitsesid seda tugevama tuulest luited. Ja Nad leidsid, et see ongi õige koht laagri üles löömiseks. Noh, meil oli ju kogu kõrbevarustus kaasas kõik toit ja vesi ja telgid ja muu. Nii et autojuhid hakkasid kohe süüa tegema ja meie siis oma telki üles panema. Need olid niisugused väikesed, täiesti tavalised lihtsad, ühe inimese kuppeltelgid. Nende ülespanemine ei oleks tohtinud olla mingi kunst, aga sellel õhtul oli asi oli selles, et isegi siin luidete vahel puhus väga korralik kõrbetuul. Nii et ma polnud ka ise elus kunagi niimoodi tilk üles pannud, hakkad seda põrandavaia sättima ja terve see telk tahab lendu tõusta nagu mingisugune suur loom, laperdap ja pilu Top sul käes. Ja isegi siis, kui sa lõpuks saad kõik Need põrandavaiad korralikult sinna kõvasse liiva torgatud isegi siis see muu telk niimoodi vehkleb sul silmades siia-sinna ja kõva tegu, et lõpuks kõik nöörid ja vaiad õigesti paika saada. Ja kui me siis telgid üles saime, siis oli juba päike loojunud, niiet sööma hakkasime täitsa pimedas. Ja see oli ka oma elamus, et olla siis maailma suurimas kõrbes ja vaadata seda öötaevast, see oli tõesti nõiduslik. Sest kõrbe kohal on ju taevas pilvi too ja väga kuiv, selge, läbipaistev ja siis need Tähed, need lõputud tähed seal üleval, need tunduvad tohutu suured nagu kuidagi luubiga suurendatud ja hästi kirkad. Kui me neid tähekogusid seal meie kõrbe kohal vaatasin, siis mitmed tulid täitsa tuttavad ette, need ju samad mis Eestis, sest Ma tahan, asub ju õieti põhja poolkeral. Ainult et mõni tähele kogu oli kuidagi ennenägematut asendis, näiteks suur vanker, noh, nii tuttav tähekogu siin Eestimaal siin oli ta täitsa tagurpidi, kui Eestiga võrrelda. Nii et need suure vankri etteulatuvad tähed, noh, kes teab, nendel on ju omad nimed, ka seal on see hais ja härg. Need siin Eestis asuvad ikka nagu ülevalpool, aga siin olid nad nagu selle nii-öelda vankri all. Ja taevas oli ka poolkuu selline kuusirp. Aga see oli seal ka täitsa kummuli. Taevas oli huvitav ja teine asi, mis sealt Sahara kõrbe ööbimisest meelde jäi, oli tohutu, too temperatuuri muutus öö jooksul. Nii et päeval oli olnud nii palav, et aina higistad, aga nagu päike kukkus ja hakkas kukkuma ka temperatuur ja telgis sai magada niimoodi, et enam-vähem iga tunni või paari järel tulid sealt magamiskotist välja, tõmbasid jälle uue riide peale, sest kogu aeg oli külm ja enne päikesetõusu, siis oli ikka nii, et kõik riided, mis üldse kaasas, olid kõik fliis ja isegi job, kõik olid seljas. Magamiskotis ikka vabisesid külmast, noh, see võis olla ikka täitsa midagi nulli ligi. Seal öösel enne päid, kese tõusu. Aga kui me nüüd rändasime edasi sinna Sudaani põhjapiirile, siis juhtusid meile ette vee, lähed põnevad ööbimiskohad. Neid nimetati klassikalisteks Peamajadeks. Need ei olnud turistikohad, need olid siis mõeldud kohalikele inimestele. Turiste seal Sudaani põhjaosas suurt ka ei käinud ja need kohad olid sellised hästi vana, eks need. Ma arvan, et 100 aastat tagasi nägid nad välja üsna samasugused. Ma kirjeldaksin näiteks ühte nendest, see oli külalistemaja sooläbis sooleb asub üsna seal Egiptuse piiri lähedal. See oli siis niimoodi, et kogu see võõrastemajade hoonet, et kobar oli ümbritsetud sellise kõrge valge müüriga müür oli inimesest kõrgem ja siis väravapostid peasissepääsu juures olid väga pilkupüüdvad, sest mõlema väravapostid tee otsas olid kuivatatud krokodilli pead. Need olid ehtsad kuivatatud Niiluse krokodillide pead, nende lõuad olid ammuli suust passid, valgete hammaste read. Üsna selline metsik vaatepilt, ma ütleksin. Aga Meile öeldi, et see on vana Nuubia komme ja Nuubia maal me ju praegu asume. Et vana uskumuse järgi pidi olema niimoodi, et sellised kaks krokodilli pead värava juures kaitsevad sealset peret ja annavad inimestele juurde ka väge. Aga nüüd see võõrastame, õu, see oli selline hästi avar selline liivane Maar ja seal oli palju hooneid, nadolid üsna sarnased, niisugused vanaaegselt araabiapärased madalad valged, lameda katusega ja kaarekujuliste akendega. Ja seal hoonete sees oli palju kitsaid koridore, lõputul hulgal ruume. Väga kerge oli seal ära eksida, elektriga oli seal soolebi majas niimoodi, et üldiselt seal seda ei olnud, aga õhtul siis paariks tunniks anti. Nii et kui päike oli juba loojunud, siis elektrit veel natuke aega oli ja siis heitsid need viletsad elektripirnid kogu sellele alale niisugust nõrk ka skest imeliku kuma. Ja mingis mõttes oli see niisugune väga fantaasiat kannustav valgus oli noh, täitsa selline tunne, et see on nagu mingi 1000 muinasjutupaik, siin võib juhtuda kõike natukene selline heidutav oli ka see valgus ausalt võrreldes. Jaa, tegelikult oli seal nüüd olemas nii nagu õiges võõrastemajas peab olema ka selline tualettruum, aga see tualettruum oli jällegi tõeliselt araabiapärane. Seal olid siis niimoodi, et seal oli isegi sees olemas veetorustike dush aga proovisin kuskilt torust, ühtegi tilka vett ei tule, leidsin sealt õue pealt ühe kohaliku taadi, kes oli siin selle maja teenistuses ja siis püüdsin temaga käte ja jalgade keeles selgeks saada, et kuidas täna veega siis võiks olla. Ja siis nii palju, kui mina aru sain, siis tema väga lootusrikkalt niimoodi. Ta koputas sinna torude peale, et küll ta tuleb, et vaata, elekter on juba olemas, et Chrisid, pump hakkab ka varsti tööle ja siis ongi vesi olemas. Tegelikult läks küll nii, et et selle õhtu jooksul sealt torudest mingit vett ei tulnud. Aga ilmselt oli seda tüüpi juhtum siin öömajas üsna tavaline, sest ettenägelikult oli sellesama tualettruumi nurka ka pandud niukene suur tünn ja see oli siis ääreni vett täis. Tünni kõrval oli kopsik ja ega siis muud, kui saad siis endale kopsikuga teha, vesi klaseti kui tarvis. Kui tahad Endale tussi teha, siis valada kopsikuga pähe ja täitsa vahva oli, meenutas mulle natukene lapsepõlve saunamaal vanaema juures. Seal oli ka siis niimoodi, et valasid endale kopsikuga vett pähe. Ja no need magamistoad, need olid ka väga stiilsed, näiteks seesama tuba, kus meie siis pojaga magasime. Tala oli savipõrand, hästi paksud kiviseinad. Mööbel oli hästi vähene, õieti ainult kaks väsinud raud voodit ja üks puupink, muud seal ei olnud. Ja toa uks nägi välja nagu vanaema talu laudauks selline laiadest laudadest kokku löödud. Ja kui me katsusime see taust kinni panna, siis kuidagi see ei õnnestunud. Kinni tahtsime panna sellepärast et me kartsime, et järsku kui nüüd Ta läheb pimedaks, siis ilmuvad välja mingid sääsed või muud kahtlased putukad, et parem ikka uks kinni panna. Aga ei saanud, ta jäi irvakile. Aga varsti avastasime, sellest pole midagi, sest kui me hakkasime uurima oma akent, siis selgus, et sellel aknal ei olnud ei sääsevõrku ega ka klaasi. Nii et sealt võinuks iga räime ja palju lihtsamalt sisse pääseda, kui irvakil uksest. Selle akna ees olid ainult kaks hästi massiivsed puulu. Ilmselt siis selleks, et päeval paned siis kaitseks päikese eest need luugid. Ja noh, kokkuvõttes öösel mingeid sääski ega muid imelikke putukaid välja ei ilmunud. Magada oli tegelikult täitsa vahva, sellepärast et room tuuldus ju hästi. Ja öösel läks ka õhk väga mõnusasti jahedaks mitte nii külmaks, nagu seal kõrbes parasjagu. Et minule jättis soolebi ööbimiskoht täitsa toreda mälestuse. Selline ehe, klassikaline vanaaegne Nuubia külalistemaja. Siin on nüüd kuulda, kuidas need õed Sarajana liid laulavad juba seal noob ja rahvalaulus mingisuguseid sõnu nad laulavad araabia keeles. Ja sisu on umbes selline. Et ma igatsen väga oma armsama järele, ta on kahjuks kaugele ära, ma ei saa talle isegi kirjutada, aga mu süda põleb armastuse leekides. Noh, selline noorte tüdrukute kirgliku armastuse laul hästi särtsakas. Ja edasi võib-olla kirjeldaksin seda, et, et mismoodi need Niiluse jõe kaldad ja need maastikud seal põhja poole rännates tüüpilised välja nägid. Tavaliselt oli nii, et kui me sealt kõrbest tulime ja nägime juba seda Niiluse jõevett, et siis oli üsna tavaline see mõlemal pool Niiluse jõe kallastel oli olemas selline roheline riba. Noh, see oli siis õieti selle Niiluse jõe org ja just see osa orust, mida siis jõgi igal kevadel üle ujutas ja kuhu ta kandis siis seda väärt avat sätet ja selle tõttu too oli ta siis roheline ja enamasti ka üles haritud. Aga mõnikord oli see riba seal jõe ääres vaevalt paarisaja meetri laiune. Aga teinekord oli täitsa kohe vaatajaid kilomeeter ja rohkem lai. Ja need kaks, see elutu kõrb ja see hästi roheline, lopsakas ala, nad olid väga kontrastsed. Nad just nagu võitlesid omavahel ja tegelikult nad ju ka võitlesid. Sest kui mõelda niimoodi, et ei kõrb ega ka Niiluse jõgi ei püsi Ühes kohas näiteks seesama Niiluse jõgi sajandite jooksul ta muudab ikka väga tugevalt oma lookeid, murrab siis kusagile uude kohta oma sängi ja kohe, kui ta sinna jõuab, siis hakkab igal aastal kandma sinna orgu, väetist, seda jõemuda. Ja see muutub aina viljakamaks ja inimesed saavad seda kasutada uue põllumaana. Ja siis teises kohas jällegi on niimoodi, et kõrb tuleb ja lihtsalt katab need viljad kaid, põllud elutu liivaga ja inimesed peavad sealt lahkuma. Seda me nägime täitsa oma silmaga mõnegi koha peal, kuidas liivaluited tulid lihtsalt külale peale. Aga nendes Niiluse äärsetes külades Me käisime päris mitmetes aga ma kirjeldaksin siiski ainult ühte, sest seal me olime nagu pikemalt suhtlesime seal külavanemaga ja nii edasi. Ja see küla asus siis noh, umbes poolel teel sinna põhjapiirile. Ja seekord, millega sellepärast hästi meelde enne külasse jõudmist tabas meid üks äpardus. Nimelt oli niimoodi, et kui me kihutasime üle liivadüünides küla suunas otse siis üks out, Ta sõitis kuidagi valesti, noh, nad üldiselt sõidavad nagu tunde järgi need autojuhid ja nad sõidavad õigete kohtade pealt, aga tema läks kuidagi valesti. Nii et ta tõusis suure hooga järjekordsele liivatünnile. Aga selle teine külg, mida ta ei näinud, oli väga järsk. Ja nii ta lihtsalt lendas selle autoga mitu meetrit läbi õhu maandus küll õnneks ratastele, noh, need eestlased, kes seal sees olid, said küll korraliku põrutusega, midagi hullu ei juhtunud. Aga kui ta maandus, siis kõik need neli ratast sattusid sügavale pehmesse liiva allatuult, liiv seal seal pehme ja vot sealt ei liikunud, toon nüüd ei edasi ega tagasi. See tundus täiesti lootusetu olukord olevat sellel autojuhil, ma mõtlen niisuguse eestlasest autojuhi kogemustega ei oleks osanud mitte kui midagi teha. Aga noh, Sudaani mehed, nendel ei olnud, see ilmselt esimene kord hakkasid kohe tegutsema läksid sellele juhile sinna appi, hakkasid tee kiiresti kraapima rataste alt seda pehmet liiva vähemaks kas siis labidat või kätega, ükskõik kuidas, aga hästi kiiresti ja tekitasid siis sellised rööpad sinna pehme liiva sisse siis lükkasid seda autot, nõksutasid seda, et niimoodi saab sealt pehmest kohast ehk välja. Väga nii lihtne see ei olnud, auto niimoodi välja ei tulnud, aga ei olnud nad ka siis hädas, võtsid ühe auto katuselt sinna kinni seotud sellised imelikud pikad ja laiad plekist ribad. Ma ei olnud need enne tähelegi pannud, aga need olid ehkki ilmselt just niisuguseks puhuks kaasa võetud ja siis toppisid need ribad sinna neljaratta alla ja siis hakkasid aga jälle väsimatult autot jõnksutama ja pingutasid ja pingutasid ja, ja saidki sellest lootusetust olukorrast välja. Auto jõudis kõvemale liivale, nii natukene üle poole tunni ägedat rassimist ja sõit sai jätkuda ja õige varsti juba järgmise liivadüüni pealt paistis küla ära sellised valged majade kobarad, nende ümber palmisalud eemal sinetav Niiluse jõgi. Ja kui me nüüd sinna külasse sisse saime, siis kõigepealt läksime visiidile selle külavanema juurde. Noh, nii on viisakas, Läksime sellisesse suurde hämarasse ruumi, mis oligi vist külaliste vastuvõtuks mõeldud, istusime sinna maha, meile pakuti väikestes topsidesse hästi kanget piparmünditeed, see on islamimaades klassikaline ja siis tegime lihtsalt vastastikku tutvust. Meie siis rääkisime, et kust kaugelt maalt meie pärit, olemas sellest teistest muidugi ei olnud tal õrna aimugi. Ja tema siis natukene tutvustas oma küla, ütles, et see on niisugune segaküla, et siin elavad läbisegi araablased ja Nuubialased. Need Nuubialased on siis need kõige algsemad asukad, mõtlesin Niiluse kaldal ja noh, need araablased on siis hiljem tulnud. Ja siis külavanem rääkis, muidu saame siin hakkama, aga külas on üks mure. Nimelt on maapuudus kolitamas, sest pered muudkui kasvavad ja igalühel ei jätku piisavalt põllumaadelt, et ennast ära elatada. Ja sellepärast on nüüd praegusel ajal paljud mehed kusagil külast kaugemal, kusagil linnades otsivad seal mingeid tööotsi, et siis niimoodi raha teenida ja sedamoodi perele leiba lauale saada. Ja siis, kui olime oma jutuajamised lõpetanud, ütles, et minge siis küla peale ja vaadake oma pead ka ringi ja eks me siis läksime. Külatänavat tulid ka üsna huvitavad, need olid sellised kitsad üks suuremat sorti auto sinna üldse sõitma ja läks tulnudki. Liivane maa ja mõlemal pool tänava ääres sellised kõrged valged kivimüürid ja nende kivimüüride sees siis väravad. Ühtegi hoonet nagu väga tee ääres ei paistnud, need olid just seal väravate taga iga värav viis tegelikult siis ühe maja juurde, mis kuulus teatud perele ja need väravad olid just huvitavad, sest nad olid väga värvilised. Meil oli selline huvitav muster üsna fantaasiarikas, sellised kirkad värvid ja need mustrid olid tihti sellised, et koosnesid siis geomeetrialistest kujunditest, aga mõnikord oli ka näiteks mingeid lilleõisi või mingisuguseid muid taimornament, nii et hästi vaheldusrikkad ja rõõmsad näkid need Nuubia väravad välja. Aga sealt me läksime siis ikka edasi sinna jõe suunas. Vastu tuli siis ka kohalikke inimesi, mehi praktiliselt ei näinud, aga oli siis naisi ja lapsi. Naised olid ka kuidagi sellised rõõmsad. Nende näod ei olnud kaetud, riides olid sellised kirkavärvilised kangad, võiks öelda umbes nii, nagu ma olin näinud India külades, India naistel need sarid ja naised, et olid sellised tõesti avatud olekuga ja polnud üldse sünged, nii nagu siin Eestis vahel islaminaisi kujutatakse. Ja lapsed olid nagu lapsed ka rõõmsad, tilkasid seal, mängisid omavahel ja palmide all oli näha ka koduloomi, tavaliselt oli siis seal puu varjus selline lihtne sara ja seal olid siis enamasti näha kitsed. Aga kui me jõudsime nüüd selle alani, kust algasid põllud, siis seal põldude vahel? Me nägime tegelikult ka teisi loomi, seal oli veiseid ja, ja kaameleid ja vist del eesleidki ja muid loomi. Aga põhiliselt oli see roheline ala seal üsna jõe ääres, selline täiesti ühtne, enamasti koosnes põldudest, põldude vahel olid siis vaiksed rohumaad, kus loomad sõid ja põllud olid üles haritud. Midagi seal kassas väga erinevaid. Põllutaimi ja praegu parajasti käis seal kibe töö, vaatasime, mis nad seal teevad. Noh, päris kindlasti nad koristasid parajasti ube, vaatan ju meilegi tuttavad taimed. Igatahes küla jättis küll sellise elujõulise mulje ja oli näha, et üldiselt on siin niimoodi, et inimesed elavad küll peost suhu aga ikkagi see väga viljakas põldude riba seal jõe ääres toidab inimesed ära, nii nagu ta on toitnud neid ka palju sajandeid. Ja Ma arvan, et see oli üks hästi tüüpiline küla seal Sudaanis Niiluse kaldal, selline nagu neid seal on vist lausa lugematult palju. Siin selle rõõmsameelse noob ja rahvalaulu saatel saab meie tänane saade otsa saade siis teekonnast ja muljetest läbi Sahara kõrbe ja mööda Niiluse kaldaid sinna Sudaani põhjaotsa ja järgmises saates ma tahaksin siis juba sukelduda Sudaani väga sügavasse ajalukku, kui see on tõesti tuhandete aastate pikkune ja me käisime seal Sudaanis päris paljudes paikades ainult selle mõttega, et saada selgeks need väga vanad ja põnevad ajaloolõigud, mis Sudaanis on olnud ja nendest paikadest ja sellest kõige vanemast ajaloost siis järgmine saade tulebki. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
