Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Peremesin nüüd jätkame oma rännakuid seal kaugel Põhja-Aafrikas sellisel maal nagu Sudaan ja valmistame siis meeled ette minekuks paikadesse, mis asuvad seal Egiptusest lõuna pool ja kus praegu on säramas parajasti kuum Sahara kõrbepäike päike ja voolamas lai Niiluse jõgi. Ja needsamad kõrbepäike ja Niiluse jõgi olid siin olemas ka tuhandeid aastaid tagasi, kui siin järjestikku hääbusid ja sündisid jälle uued kõrkul tuurid. Ja mõned nendest ei jäänud oma hiilgusest sugugi alla Egiptuse kultuurile. Aga sellest Nuubia muistsest ajast teavad ajaloolased tänase päevani palju vähem kui tuse ajaloost. Seda parajasti alles avastatakse ja mitmed nende alade kõige suurejoonelisemat avastused ongi tehtud just viimastel aastakümnel. Selle noogia iidse ajaloo teemadel, õieti tuleb ka see tänane saade. Kui mäletate, siis eelmises saates sai seda teemat juba alustatud, seal siis juttu neist kõige vanematest Nuubia ajaloomärkidest. Need olid siis need ürgsed kaljujoonised seal jabuvadis ja esimene linnriik nimega Germa ja läheme siit siis edasi. Ja täna on kõige tähtsamateks tegelasteks need Nuubia kõige vägevamad valitsejad kogu nub ja ajaloo jooksul neid nimetati mustadeks vaaraudeks. Imelik nimi, aga paljud ajaloolased nimetavad ka seda ajastut siis Egiptuse ajaloos mustade vaaraode ajastuks, sest siis istusid Nuubia kuningad ka Egiptuse vaarao troon. Selle muusika looma salvestasin meie Sudaani reisijal seal. Ja see oli üks niisugune sume õhtu, kui me olime jõudnud öömajale ühes hästi õdusas hotellis. Hotell asus püha mäe lähedal mäe nimeks Jewel Barcal. Araabia keeles tähendab see nimi siis püha mäge ja seda kummardavad praegusel ajal nii muhameedlased, aga kummardasid ka aastatuhandeid tagasi muistsed Nuubia kuningad. Aga selle mäe loo juurde me veel jõuame. Esialgu ma räägiks lihtsalt nendest hetkedest, kui see muusika parajasti kõlas. See paik, kus me olime, selle nimi oli karimaa puhkemaja aga ei olnud. Puhkemajad olid täitsa noobel hotell ehitatud itaallaste poolt üsna hiljaaegu. Ja see oli väga tore kontrast eelmistele öömajadele, mis olid üsna karmid ja millest mõnes varasemas saates ka kõnelesin. Ja ühtpidi oli siis hotell hästi mugav, aga teistpidi oli siin väga hoolega püütud jälgida vana Noobia ehitusstiili. Meie elamut olid sellise huvitava kujuga madalad kuppelkatusega selliste Trata metsustega ja liivakivi värvi ja nende elamute vahel siis purskkaeverohelist muru ja õitsvaid, lõunamaiseid, põõsaid. Ja nüüd õhtusel ajal, siis, kui tuli hämarus, hakkasid siis kolm meest tegema seda muusikat, et ühel mehel oli käes Noobia traditsiooniline keelpill, see meenutas veidikene vanakreeka lautot. Teisel mehel oli süles akordion ja kolmandal olid ees trummid ja nad muudkui mängisid ja laulsid ja õhtul läks aina hämaram maks, nii et need tumedanahalised mehed ei paistnud enam seal tumedas öös väljagi. Aga heli kostis väga puhtalt ja oli väga lahe niimoodi istuda, kuulata muusikat ja lasta mõtetel. See Tseebel parkali püha mägi mille juures me õieti sellel päeval juba olime käinud ja kavatsesime ka minna. Järgmisel päeval on ajaloost tuntud just selle poolest, et siin asuvad nende Nuubia kõigevägevamat kuningate ehitatud templit ja paleed ja siia hauakambritesse on nad ka maetud. Aga selle Tseebel parkali mäe juurde me veel jõuame. Ja kui nüüd mõelda sellele reale noob ja kõige suuremat kuningat, siis esimene paik, mis nendega seondub, oli tegelikult meie reisil Germa. Sellest me rääkisime just eelmises saates. Ja seal eelmises saates oli ka juttu sellest Germa toredast uuest muuseumist ja selle muuseumi ehitamisega seotud Šveitsi ajaloolasest Chansbon eest. Ja vaat seesama Charls Pomee leidis üsna hiljaaegu sealt Germa lähistelt ühe väga tähelepanuväärse arheoloogilise leiu. See juhtus 2003. aastal ja oli nii tähelepanuväärne, et see levis lausa rahvusvahelisse meediasse. Ja tookord Ta oli tema meeskond siis tegemas väljakaevamisi seal Germa linna varemete kandis mäe peal miljoni, üks oli punane küngas. Ja noh, seal olid olemas mingid vana templi varemed, aga arheoloogid polnud seal põhjalikke kaevamisi teinud. Ja nüüd siis põhjalikult uurides avastasid nad ühe tunneli ja selle tunnel sees oli suur hulk skulptuuride tükke. Ja kui need, siis hakati vaatama, et kas need kokku saab panna, siis selgus, et kõik tükid olid alles, skulptuurid said taastada ja kui nad juba nüüd siis taastatud olid, siis ajaloolased juba õige kiiresti said välja selgitatud, keda need skulptuurid kujutasid. Selgus, et need olid seitsme Nuubia kuninga kujud. Need olid siis just need kuningad, kes olid valitsenud Nuubiat tema kõrgajal, neli neist olid olnud kuningad siis kuis kuningriik hõlmas vaid Nuubiat. Aga kaks olid siis sellised, kes olid ka ühtlasi Egiptuse vaaraod, need niinimetatud mustad vaaraod. Miks need skulptuurid tükkideks olid lõhutud, selle kohta andsid ka ajaloolased üsna usutava seletuse. Nimelt pakkusid nad, et see juhtus 2300 aastat tagasi siis kui Germat olid vallutanud Toomas egiptlased ja Nuubialased said aru, et Germa on langemas ja siis, et need nende kõige pühamat kuningate kujud ei satuks egiptlaste kätte. Nad ise lammutasid need kujud tükkideks ja peitsid ära, et siis parematel päevadel jälle välja tuua ja taastada midagi tuttavat ju meie vabadussammastega siin Eestis viimase sõja ajal. Aga muidugi ei osanud naabialased tookord arvata, et kujude taastamisega nii palju aega läheb üle 2000. Aasta. Aga need on nad siis tõesti tervena olemas ja sealsamas Kermo muuseumis on olemas nende koopiad ja meie ju käisime ka seal muuseumis ringi ja siis ma vaatasin neid kujusid ikka väga tähelepanelikud, olid uhked küll, nad olid tehtud mustast graniidist väga hoolikalt viimistletud, nii et lausa tekkisid. Ja kõik need kuningad olid kuidagi ühesuguses poosis. Nad seisid niimoodi kuidagi jäigalt, käed olid rusikas vastu külgi, vasak jalg paremast veidi eespool ja näol, selline ma ütleksin, ebamaine Rahu seljas olid neil niudepõlled peas uhked mütsid ja nendel mütsidel olevat märkide pleemide järgi ei olnud mingit kahtlust, et nad siis jäljendasid tegelikult kõige klassikalisemaid Egiptuse vaaraosid. Kuigi noh, tegelikult nad kõik ju ei olnud olnud, Egiptuse vaaraode ka kaks olid ja need kaks need kaks musta vaaraod, Need seisid seal rivistuses kõige vasakul pool ja neid ma siis vaatasin erilise aukartusega. No ega nad nendest muudest palju ei erinenud küll, üks oli palju suurem kui kõik ülejäänud kujud. Ja ajaloolased ei kahtle, et need kujutavad siis ühte sellist kuningat, kelle nimi oli taharca. Ja no see oligi võib-olla õigustatud, et ta oli kõikidest suurem, sest ta ajaloos oli ta kõige tähtsam. Nendest mustadest vaaradest ta oma eluajal sõdis, palju, purustas palju, pidas palju võidukaid lahinguid aga ka ehitas palju suurejoonelisi ehitisi nii Nuugjas kui Egiptuses. Ta jäi tolleaegsete naaberrahvast mällu väga tugevalt. Nii et isegi piibli vanas testamendis on mainitud selevaara nime. Ja võib-olla siinkohal ongi noh, et põhjalikumalt lahti seletada, kes need mustad vaaraod seal Põhja-Aafrika antiikajaloos siis ikkagi olid. No andmed nende kohta on pärit põhiliselt Egiptuse ajalooallikatest ja ma kahtlustan, et kui nad oleksid pärit Nuubia ajaloo allikad atest siis kirjeldataks seal voorusid natuke teistmoodi. Aga selle Noobia kirjakeelega oli nii, et sellest on tänaseni säilinud väga vähe näidiseid ja isegi neid väheseid ei oska ajaloolased tänapäevani dešifreerida. Nii et ikkagi jäävad ainult Egiptuse allikad. Ja noh, et neid seal Egiptuse allikates nimetatakse mustadeks vaateks, sellel on ju väga lihtne põhjus. Nad olidki tumedama nahavärviga, nad olid pärit lõunapoolsete Aafrika rahvaste hulgast. Et nad olid siis võrreldes varasemate vaaraode kaja võrreldes hilisemate vaaraode ka seal Egiptuse tohutu pikas ajaloos selgelt tumedama nahavärviga ja nad valitsesid seda Egiptust kusagil seal 2700 aastat tagasi. No miks üldse Noobia suutis nagu Egiptuse hõivata, sellel oli kaks põhjust, esiteks oli Nuubia muutunud selleks ajaks väga tugevaks ja teiseks jälle Egiptus, vastupidi, oli jäänud väga nõrgaks. Egiptuse ajaloos nimetatakse seda aega segaduste ajastuks. See oli pikk aeg, kestis seal Egiptuses päris mitusada aastat ja sel ajal oli Egiptus killustatud. Seda ründasid mitmelt poolt vallutajad. Ja siis ühel ajajärgul, see kestis nii 73 aastat. Istusid tuses vaarao troonil ka need Nuubialased. Neid musti varasid oli kokku viis. Ja huvitaval kombel Egiptuse ajaloo allikad kirjeldavad neid väga aupaklikult. Sest nad ütlevad, et sel ajal need mustad vaaraod püüdsid taastada egiptuse kombeid, Egiptuse vägevust ja pingutasid väga palju selle nimel, et endist Egiptust tema suuruses taastada. Siin nüüd kuuldus jälle natuke enne seda mu oma salvestatud Nuubia muusikat. Aga nüüd, et aru saada, miks Egiptuse kroonik kott neid Nuubia kuninga, et nii heas valguses kirjeldasid siis tuleb jälle mõelda natukene kogusele noob ja egiptuse ajale peale. No see oli ju tohutult pikk, kestis aastatuhandeid ja seal oli igasuguseid aegu. Aga nüüd, kui me eelmises saates rääkisime sellest Kermo esimesest võimsast riigist, siis pärast seda läks niimoodi, et Egiptus purustas selle Germa riigi ja hõivas kogu need Nuubia alad. Nii et kui sellel Germa riigi põhjapiir ehk siis ütleme Egiptuse lõunapiir asus seal esimese kärestiku kohal seal Niiluse jõel siis nüüd hakkas piir nihkuma pidevat lõunat poole, nii et alguses teine kärestik siis kolmas kärestik, lõpuks ulatus egiptuse piir välja juba neljanda kärestiku, nii ehk siis õieti kogu Nuubia oli hõivatud. Aga sellel egiptuse valitsemisel oli niisugune omapära, et nad ei valitsenud neid lõunaalasid kuigi karmilt jätsid Nuubia kuningatele palju vabadust ja õigusi. Ja Nad lihtsalt ehitasid siia ja sinna oma templeid ja näitasid, et noh, vaadake meie oleme teist ju igatpidi tugevamad, paremad. Meie kultuur on kõrgem ja elage teie edasi nii nagu teie tahate. Ja selle peale pika aja jooksul tegelikult juhtus nii, et need Nuubia valitsejad ise vabatahtlikult võtsid üle Egiptuse riigikorra kombed ja usu. Ja Meie reisil jällegi nüüd see järgmine paik, kuhu me jõudsime, oligi pärit just sellest ajast, kui Egiptus oli nüüd Nuubia vallutanud ja rajas sinna väga uhkeid oma ehitisi. Selle paiga nimi on Soolep ja tasub praeguse Sudaani ja Egiptuse piiril siiski Sudaani poolel. Hästi kuulus paik. Seal käiakse väga sageli, sest seal asuvad templi varemed, mida peetakse kõige uhkemateks egiptuse templi varemeteks kogu praeguses Sudaanis ja Nende varemete kohta on siis teada, et Nende ehitamist alustas üks niisugune. Hästi kuulus Egiptuse vaarao kelle nimeks oli am het top kolmas. Ja tema valitsemise ajal oli Egiptuse riik tõusnud eriti võimsaks. Elati, heal järjel ja see am Hetop kolmas oli kuulus just selle poolest, et ta oli suur kaunite kunstide toetaja ja sõber. Ja siis ta lasigi siia rajada niisuguse suurejoonelise templi. Ja kui Meie nüüd sinna jõudsime, mida meie siis oma silme ees nägime, seal oli üks küngas ja selle künka peal olid tõesti templi varemed. Aga see koht ise seal ümber. See oli üks väga tolmunud ja mahajäetud Sudaani kolgas praegusel ajal. Ja nüüd selles templi varemetest, mis mind üllatas, Toas oli, et seal oli nii palju järel, seal oli näha päris mitmeid väga kõrgeid ja jämedaid templi sambaid siis selliseid suuri kiviplokke ja isegi üks templi värav. Ja selles templi väravast me siis sisse läksimegi, vaatasime natukene ringi, nägime, et sinna värava juurde tuli sellise vana kanali jälg, see oli siis kunagi olnud kuninglik veekanal mis ühendas nüüd seda templit Niiluse jõega ja see oli siis mõeldud niimoodi. Kui vara oma aukandjatega mööda Niilust siiakanti jõuab, siis nad tulevad oma kuninglike laevadega mööda kanalit otse siia templi juurde. Ja kui meie ise nüüd sealt väravast edasi sinna templisse läksime, siis seal oli näha, et seal oli kolm niisugust hästi avarat järjestikku ruumi. Muidugi nad kõik olid praegu varemetes, aga palju treppe ja sambaid oli järelsammaste peale igasuguseid keerulisi bareljeef. Seal oli mingeid pilte ja hieroglüüf. Ma arvan, et mõnele güptoloogile oleks olnud lausa raamatukogu kuseks päevade kaupa lugeda. Ja ajaloolased ütlevad ka, et üks nendest märkidest seal kusagil samba ülaosas märgib ka seda, et just Depp, kolmas on selle templi rajaja. Meie muidugi neid hieroglüüfe lugeda ei osanud, aga enda jaoks oli just see kolmas ruum seal templis kõige huvitavam, sest seal oli hästi palju selliseid kivisse raiutud märku käe ja, ja kujundeid ning ajaloolased ütlevad, et nüüd selles ruumis oli kujutatud kõiki neid kuningaid, keda see vägev vaarao omal ajal ümbruskonnas igas ilmakaares oli alistanud ja Neid kuningaid kujutati siis niimoodi, et nad olid selja taha kinni seotud kätega ja siis iga kuninga juures olid siis hieroglüüfid, mis siis ütlesid täpselt, et millise maa, kuningas, see oli olnud. Jaa, õieti vot selliste templite mõtte uuel vallutatud maal oligi tihti selles, et see ei olnud mitte ainult selline suurte tseremooniate ja vaaraode külastamise paik vaid nad näitasid ka siis ümbruskonna inimestele hästi selgelt, et meie oleme kõige tugevamad. Meie vaara on vääramatu ja jumalik jõud. Aga sellesamas oled, ei, varemete juurde jäime me istuma päris pikalt. Et olime ka siis, kui päike, loojus ja seda oli huvitav vaadata, kuidas need muidu tumedad liivakivist sambad muutusid laskuma päikese käes aina punasemaks. Ja kui ma seal niimoodi istusin, siis mul tuli meelde üks lugu, ma olin seda lugenud internetist, kes sooläbi templi varemete kohta, noh, neid lugusid on kindlasti tohutul hulgal. Aga see oli niisugune rahvajutt või legend. Et mis oli justkui siinkandis juhtunud üsna hiljaaegu. Ja see oli siis olnud sel ajal, kui siia ehitati päris uut teed asfalt, teed, et autodega saaks siia lähedale tulla. Ja see ehitusbrigaad oli siis tänapäevase tehnikaga kõigi selle tänapäevase varustusega, nagu neil on ja olid seal kallal askeldamas. Aga et ühel hommikul olid kohalikud inimesed tulnud ja leidnud, et kõik nende varustus ja tehnika on maha jäetud, ühtegi meest enam seal ei ole. Ja selle koha peal, kus Tehid pooleli oli jäänud, oli maa sees olnud suur auk. Ja rahvas oli siis arvanud, et nad leidsid Cityst mingi vaaraode aegse paranduse paranduspidi olema, nii suur et polnud mõtet üldse tööd jätkata, nad siis jagasid selle varanduse ära ja alustasid täiesti uut elu. Ja legend muidugi, aga kui masin selles päikeseloojangust niimoodi rahulikult istusin ringi vaatasin, siis hakkas pähe tilkuma pisuke kahtlus, et mine tea, äkki see polnud. Aga nüüd selle Sudaani põhjapiiril asuvat sooleppi templi juurest läks meie Sudaani reis edasi juba lõuna poole sinna Nuubia kuningate, kõige tähtsamas keskusesse Tseebel parkali mäe juurdesõit oli päris pikk, 400 kilomeetrit võttis aega viis tundi, aga kui me kohale jõudsime, oli päike veel nii kõrgele, et me läksime kohe seda põnevat mäge vaatama. Ta on tõesti väga kuulus, sest siin asus kunagi selle kuningriigi süda. Selle nimeks oli antiikajal napata ja seda tund tee ümbruskonnas väga laialt. Ja siit on ka siis pärit õieti see mustade vaaraode sugu, kes hiljem valitses kogu Egiptust. Ja meie jõudsime sinna mõned tunnid enne päikeseloojangut, nii et et me saime nagu sellest mälest ja selle ümbrusest siiski päris hea ülevaatemägi ise. On üpris kummaline, ta asub keset täiesti lagedat maastikku ja on selline kalju monoliit kõrgusega kuskil 100 meetrit pruunist tiivakivist enamjaolt püstloodis seintega Pealt täiesti lame ja selle monoliidi üheks ise rasuseks on see, et tema ühes servas on täiesti omaette kaljusammas. Ja nüüd nende egiptuse vanade allikate järgi oli sellel sambal aastatuhandeid tagasi olemas veel üks etteulatuv veend, mida praegu enam ei ole. Ja kui need Egiptuse väed kunagi siia kohta jõudsid ja nägid seda kaljusammast, siis nende meelest oli see täiuslik, hiiglaslikku kobra kuju. See oli egiptlaste jaoks tõeline ilmutus, sest vaaraod kandsid oma peakattel täpselt samasugust kobra kujutist ja see oligi õieti kõige tähtsam vaaraode märk. Ja nüüd, kui nad seda nägid, siis oli neil silmapilk selge, et see mägi on jumalate asupaik. Ja teistpidi oli selge, et kui juba loodus ise näitab siin seda kobra kuju, siis paik peab hakkama kuuluma egiptlastele. No see juhtus kuskil 3000 aastat tagasi, umbes. Ja siis egiptlased hakkasid siia ka rajama seda esimest usukeskust, ehitasid siia mitu uhkete plit, korraldasid siin oma usurituaale. Aga Nuubia ajalugu? Egiptlased olid siin kuskil 300 aastat, pärast seda läks Egiptuse ajalooga niimoodi, et ta nõrgenes, egiptlased enam siia välja ei jõudnud, aga samal ajal muutusse Nuubia ise aina võimsamaks ja tugevamaks. Ja mingil ajal need Nuubia ülikud tundsid ennast juba nii tugevana, et nad läksid sõjakäigule Egiptuse vastu. Sel ajal oli siis niimoodi, et Egiptus oli nõrk, nad vallutasidki tükk tükid seda Egiptust, nendele tagasi vallutasid lõpuks endale kogu Egiptuse ja seda kõike nad tegid heas usus, et toovad niimoodi Egiptusele kasu. Ja teatud mõttes oli neil ka õigus, sellepärast et nemad õieti tõrjusid muud võõrvallutajad Egiptusest välja ühendasid Egiptuse uuesti ja tõid selle vanaegiptuse, kombed ja usu uuesti au sisse. Ja oma Noobia jõududega ka tugevdasid seda nõrka Egiptuse riiki. Ja sel ajal siis, kui nüüd Nuubia ja Egiptus olid ühtne riik, nad muidugi ka seda paika siin Tseebeel parkali mäge muutsid vägevamaks ehitasid siia juurde uusi talente Blaid ja hooneid ja see oligi õieti selle paiga hiilgeaeg. Ajaloolased on selgitanud, et neil aegadel oli siin 13 templit ja kolm suurt paleed. Ja kogu see mägi, selle mäe lagi olevat neil aegadel olnud kaetud kullaga. No kui meie nüüd siinsamas olime, siis meie nägime muidugi ainult varemeid, aga isegi varemete järgi oli näha, et need olid tõesti olnud väga suurejoonelised dised. Käisime seal siis ringi, aga kõige sügavama mulje, kes seal hoopiski üks kaljude Bel sinna praegusel ajal saab sisse minna, see on taastatud endisel kujul. Ja seal sein, seal oli hästi palju võimsaid maalinguid, need kujutasid siis vao roosid ja jumalaid ja seal oli siis palju hieroglüüf kirju, mis olid sellised pühad tekstid ja need inimkujutised seal seintel olid siis maalitud punase ookriga ja valge saviga ja taustaks oli selline sinine värv. Joonised olid üllatavalt selge, et see oli muidugi tänu restaraatoritele, kes siin olid väga palju vaeva näinud. Muide, selle kaljud templi oli rajanud just seesamavaara tahmarka, seesama, kellest meil oli siin saate algul jutuse kõige kuulsam must vaarao. Ja kui ma nüüd mõtlen, et mis mulle endale kõige sügavama mulje selle Tseebel parkali mäe juures üldse jättis, siis see oligi see kaljude Bel need hämarad võlvid, need erksavärvilised maalingud seal seinte peal ja nendest maalingutest selge arusaam, kui sügavalt taustasid need Nuubia kõige vägevamad kuningad, egiptuse kombeid ja usku. Aga need selle muusika saatel, mille ma kord seal Sebel parkali mäe juures salvestasin, saab see tänane saade otsa saade, mis keerles musse Noobia riigi kõigevägevamat valitsejate ümber. Ja see järgmine saade, see õieti jätkab neid samu teemasid seal ma tahan rääkida siis nende Nuubia kuningat uhketest, hauapaikadest, mis olid õieti sealsamas kandis. Ja siis edasi veel Kushi kuningriigist ja selle pealinnast Mero eest. See Meroe ja selle ümbrus, need olid need kõige viimased antiikse Nuubia suurtest kuningriikidest. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
