Oleme hästi vaikselt diili okste peale ei astu. Tasakesi. Ja päevavetis. Need on just õiged nimed selle aastal. No tera läheb natuke maasse. Ära see juhtus mul lapsepõlves ka, et läks natuke maas. Niitmine ja karjatamine päästavad rannaniitude liigirikkuse. Ööketra ja päevapetis, sääsekull ja kaeratsura need on vaid  mõned 100-st nimesid on pandud vanarahva poolt öösorrile. Tänavune aasta lind on tegelikult päris tundmatu,  aga mina proovin tema saladustele veidi lähemale. Me hästi vaikselt diili okste peale ei astu. Tasakesi koordinaat on sinul olemas? Öösorr on ühtlaselt pruunikirju lind, tema värvus on  nii ideaalne kaitsevärvus, et see töötab  nii maapinnal pesa peal istudes kui ka näiteks oksa peal istudes,  kuna enamik linde istuvad ju oksa peal oksaga risti. Öösorr istub piki oksa, mis tähendab, et  ka kaugemalt vaadates ei jää sellist siluetti,  mis eristuks inim silmale midagi seal istub,  et ta on tõesti üks osa oksast, pruun natukene jämedam oks. Praegu me nägime ühte lindu, see on isane  siis jah, ja ta niimoodi imelikult endas,  ta muutus meid nähes väga vigaseks. Et üks tiib oli lühem kui teine ja taktika  ja just aga meid on nähtud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et nüüd me ei pea enam hiilima  nii väga. Nüüd proovime selle pesa ka üles leida,  täpselt, sest me umbes mäletame, kus ta on. Aga vabalt võime aga peaaegu peale astuda. Sest pesa kui sellist ei ole, tal ei olegi just ta lihtsalt  muneb maa peale. Pojad on täpselt samamoodi ideaalselt kaitsevärvust et  peamegi hakkama nüüd hoolikalt vaatama, et me lihtsalt neile  peale ei astu. Kus öösorr elab? Öösorr on väga selgelt seotud ikkagi metsa elupaikadega  praktiliselt kõik elupaigad, kus on osaliseks mänd  ehk sellised kuivad männikud rabaservad tihtipeale,  aga mitte päris raba keskel, vaid ikkagi serva metsades. See on ka üsna selgelt põhjendatav, kuna taaskord seesama  kaitsevärvus männi läheduses tunneb ta ennast hästi  hõredamat sorti kuiv männikkond, kus tal on  ka ruumi lennata. Toidubaas on seal tema jaoks kõige sobivam öösel. Kui ta seal mändide vahel ringi lendab, siis sööb ta putukaid. On uuritud, et umbes ühe kuni kahe sentimeetri suuruseid öölipikaid,  kellest ta siis saab ise kõhutäis ja ja toidab  ka poegi nendega. Ja muna pesa pojad on seal all ja ma nägin seda lindu kogu aeg. Ja need pojad on seal, pojad on seal, pojad on sealsamas,  kus ja, ja ja pojad, väiksed. Ma arvan, et need poed ei lähe mitte kuhugi. Nad on nii väiksed, veel. Sa oled nendest poole meetri kaugusel ja nad teevad näod,  need pole olemas. Paned silmad kinni, mõtlevad, et nad on nähtamatud. Sest see on nende ainus taktika, mis neil on. Nad ei jookse kiiresti, nad ei lenda veel. Ainus variant on olla nähtamatu. Palju neil poegi tavaliselt on siis? Eesarr on selles mõttes huvitav linnuliik,  et kui ta muneb, siis ta mõneb alati kaks muna mitte kunagi üks,  mitte kunagi kolm. Et väga paljudel linnuliikidel see munade arv varieeruv  sõltuvalt väga erinevatest põhjustest, aga öösorril on alati kaks. Ja kui just nüüd mune keegi ära ei söö, siis on  ka alati kaks poega, vähemalt alguses. Aga üks elu näitab. Vaata, kui laiali läheb Siin on jah, selle rõnga jaoks vist alge on. Ei usu. Kood on õigetpidi. Väikestel ei ole vahet. Kuule, ma annan sulle teise poole ka. Juba käpas? Aga väga hästi on siin näha üks öösorri huvitav sõita omadus  nimelt öösorri on väga pisikene nokk. Aga suu avaneb nagu maol praktiliselt pool pead avaneb  korraga ja selleks on see ala lõua liigeste ehitus täiesti teistsugune,  see avaneb nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Siia siia sisse mahub väga palju putukaid,  sest see, kuidas vanalinnud püüavad, on sarnased,  pääsukestel peab ikkagi õhust kätte saama  ja mida suurem suu, seda parem. Suur suu ei tähenda, et nad söövad suuri tükke vaid palju  ja väga väikesed. Öösorr elab meil Eestis 5000 kuni 10000 paari,  sest tegelikult neid pesaleid on väga vähe. Ja tänavu ongi seni ainult kaks pesaleidu,  üks neist oli Hiiumaal, kogemata leidsime pesa,  kuhu juurde monteerisime sellise veebikaamera,  mis oli enne kasutusel metsise juures ehk kaamera,  mis on liigutatav kaugjuhitav pilte saab suurendada  ja liigutada päris suures ulatuses. Ja tänu sellele kaamerale me oleme nüüd näinud,  kui laisk on öösorr, päeval istub munadel päevade kaupa,  mitte midagi ju ei toimu. Emaslind toitub öösel ainult lühikest aega,  ülejäänud päeva istub seal. Ja isaslind praktiliselt pesa juures üldse ei käi. Ja oleme ilusti näinud ka seda, kuidas öösorri tibud  kooruvad ja kui kiiresti nad kasvavad ja kui kiiresti see vanusevahe,  mis neil väike on, ka võrdsustab, et nad näevad praktiliselt  paari päeva pärast välja juba ühesugused. Ja seda, kuidas nad emalt Süüa küsivad, mida ka varem ei ole kuskilt saanud vaadata  ka päevasel ajal, kusjuures emaslind päeval toitu ei hangi,  aga samas poegi toidab, mis tähendab, et väga tõenäoliselt  ikkagi öösel varub ta suurema toiduvaru ja on arvatud,  et osaliselt hoiab toitu kurgus. Et siis anda poegadele päeval päeval toitu  ja pojad, siis sikutavad teda nokast ja,  ja vurrudest, mis on noka kõrval ja lausa ripuvad seal  vurrude küljes ja kisuvad, et nüüd palun juurde. Mina isiklikult olen varem näinud öösorri just sellise  kruusa tee peal. Öises auto valgus, vihus, punased silmad olid,  tulid vastu. Kas see on nüüd koht, kus võikski iga? Inimene öösorri näha ja tõenäoliselt küll,  et kes on öösorri näinud, on teda näinud auto tee peal istumas,  mis ta teeb seal siis seda küsitakse päris tihti,  et võiks arvata, siis auto tee on soojem  ja seal on rohkem putukaid, mis tähendab,  et öösorril on sealt üht-teist süüa võtta. Ja teiseks, nagu me siingi näeme, siis metsa vahel on  suhteliselt pime, suhteliselt tihedalt puid. Aga teel on lage ehk siis ta saab siin lennata. Ja ühtlasi taeva taustal paistavad ööliblikad palju paremini välja. Üksik ei ole öösorril endale, kui ta siin autotee peal on. On uuritud ja arvatakse, et see on väga oluline öösorri  arvukust mõjutav tegur, ehk siis üks aga öösorre hukkub meil  auto teedel. Ja põhjuseks ongi enamasti see, et öösorr on miljonite  aastate jooksul jõudnud arvamusele, et kõige parem kaitse on  paigale jäämine. Aga kui tuleb auto, siis paratamatult ei lenda ta mitte eest ära,  vaid jääb lihtsalt auto alla. Et tema kohastumus on tegelikult temale endale kahjuks  täpselt ja ühtlasi ka, kuna öösorri silm on küllaltki  erilise ehitusega. Ehk siis valgus, mis silmakord siseneb, aga ei neeldu  valgustusdlike retseptoritel peegeldub silma põhjast tagasi. Ja seetõttu öösorr justkui näeb sama asja kaks korda. Aga samas pimestavad teda autotuled. Ja tulemuseks ongi, et öösorr on nagu hüpnotiseeritud auto  tee peal. Nüüd me hakkame jõudma aega, kus öösorridel Läheb elu käima selle öö, sorri, me pesa,  me jätsime rahule. Aga nende elu alles nüüd hakkab ja. Öise aktiivsusega linnud, et praegu, kui läheb hämaraks,  päris pimedaks ju ei lähe siis hakkavad ringi lendama,  putukaid otsima ja ühtlasi ka häälitsema,  teeb siukest. Sorisevat häält, mis, mis on ühtlane ja kostab hästi kaugele  ja kindlasti ongi eristatav teistest, sellepärast et suveöös  ei ole palju hääli ja sellist häält keegi teine ei tee. Võib-olla mõnikord isegi vahetatakse rukkirääguga ära,  aga elupaik on teine ja tegelikult hääl on ikka täiesti teistsugune. Terve öö laseb siis. No see öö on selline noh jah, selles mõttes,  et hakkab kuskil südaööst ja, ja lõpetab juba kahe poole  kolme paiku, et et. Terve öö jah, aga on lühike, vahepeal peab ju putukaid  ka sööma. See putukate söömine kas lendab  siis ja otsib ja, ja paneme oma selle suure nokaga,  siis ta vanarahvas ütles ta kohta ööpääsuke. Ehk tegelikult teeb seda, mida pääsuke päeval lendab,  ringi suur nokk on laiali ja kui tunneb,  et nüüd on kellegi kätte saanud, siis peab plasti kinni  ja ja kas siis hoiab kurgus, et viia poegadele  või neelab alla ja? Salapärasust on ka öösorri ladinakeelses nimes kaprimulgus,  mis tähendab kitselüpsjat üle 2000 aasta vanas loos  süüdistatakse hämaruses karjamaa kohal lennanud müstilist  lindu kitsede piimaanni lõppemises ja isegi pimedaks jäämises. Putuktoiduline lind on loomulikult ohutu,  aga seletamatuid omadusi on tal veel. Vaatamata tehnika arengule me ikkagi ei näe neid sorre,  kes päeval puude peal istuvad ja maapinnal me ei leia,  liiga palju pesi ja, ja tegelikult ka siiani me teame,  et öösorril on keskmise varba küljes selline kammilaadne  moodustis justkui ongi küüne asemel kamm. Aga väga täpselt ei ole kindel, milleks see kamm mõeldud on. Me teame, et öösorul soril on noka ümber justkui vurrud. Üsna pikad, ainult et me ei ole päris kindlad,  milleks need on. On arvamus, et tõenäoliselt see kamm on selleks,  et need vurrusid kammida. See on kaasasündinud vurrukamm, aga milleks need vurrud on? Erinevaid arvamusi leidub, aga kindlat ei ole. Siiamaani spekuleerime laboris kõiki asju ei saa kindlasti. Päris kõiki saladusi me täna öösel ka öösorri kohta ei avastanud. Öösorr jah, ei reeda kõiki oma saladusi,  et ta jääb ikka selliseks müstiliseks öölinnuks,  keda keda ikkagi tulebki õigel ajal õigesse kohta. Tuulevaiksel ööl tulla kuulama ja ka siis ta ei räägi endast  kogu lugu ära. Ma olen tulnud Eesti kõige liigirikkamasse paika,  et uurida, miks see nii on ja kuidas ja mille pärast seda säilitatakse. Miks see oluline on siin seda roogu tagasi tõrjuda  ja heina niita? Rannaniidud on ju osa meie pärandmaastikust  ja väga kaua on olnud olemas ja see, et nad nüüd on kinni  kasvanud on nagu mõjunud halvasti rannaniitudega seotud elustikule. Seepärast oleks vaja neid niitusi taastada. Kas siis niites, aga peamiselt just karjatamise teel. Näiteks veistega karjatamine on rannaniidul vast kõige  tõhusam viis. Töö käib kõva ja nagu ma aru sain, siis hein ei lähe sugugi  raisku sellepärast et seal kuskil on Muhu saar  ja Muhu saare lambad juba ootavad seda. Mõnusat mahlast, heina. Mis te jamate mehed on kõrval, seal niidavad trimmeriga,  te lasete vikatitega? Nad saavad neli korda rutem selle töö tehtud. Iga aasta, kui ma siia tulen, ma mõtlen täpselt seda sama asja,  miks ma seda teen. Tegelikult ma esimest korda, kui kuketom kutsus mind  ka siia talgutele, et siis ma proovisin ka trimmerit. Aga see trimmeril läks kohe see vöö katki  ja mõtlesin, et tühja selle trimmeriga, et,  et ma ei saa nagu põõsa alla istuma, niisama jääda,  vähemalt keegi peab nagu. Puhku jaama kuuri all olevad vikatit ka nagu näitama,  miks need on nagu mõeldud. Et tegelikult on osa ka see, ütleme pärandkultuurist. Kui sa nüüd jõuga võtad, nii, siis ta tuleb,  see hea pehme el ka siin. Et roogu tuleb ikkagi juba jõuga tugevamini rallida. Vaatame, kuidas läheb siis? Ammuunustatud tegevus. No vot ei lähe gi väga hästi. Sa võid mulle kohe öelda, kui ma teen midagi põhimõtteliselt valesti. No tera läheb natuke maasse. Ära see juhtus mul lapsepõlves ka, et läks natuke maas. Siinsetelt niitudelt on kirja saanud Eesti  ja kogu Euroopa liigilise mitmekesisuse rekord. On kohti, kus ühel ruutmeetril kasvab koguni 76 liiki soontaimi. Absoluutnumbrid on veel suuremad. Siit on leitud umbes pool 1000 taimeliiki. Maha läheb üks selline meeter korda meeter puidust ruut. Ja hopsti. Noh, niimoodi peale vaadates, et siin mingi 40 50 võiks olla Siin on mingisugune toredate seemnetega taim,  see on kindlasti erinev. Juba kaks on erinevad, see on ka erinev,  on. Ma ei teagi, mis ma panen lihtsalt praegu kolm. Näed, siin on, siin on vägiein, on ilmselt  ka veel ja keskmine vägi, see võib tuttavaga. 10 olen ma praegu siis lugenud sinu abiga,  muidugi ma ei julge nüüd öelda, et kas see on siin midagi,  mis võib-olla herneste seltskonnast, aga. Herne. Harilik kere ma nüüd 12 liiki saanud, mis seal. Kas see on see, millega saad teada, kas või armastab  või ei armasta ja võid proovida kohe ma loodan. Ma ei proovi, ma ikka. Ma loodan, et armastab. Tegelikult. Ju peetakse seda puhtulaelatu kanti terves maailmas  haruldaseks just taimeliigi rikkuse poolest. Miks see nii on? Siin on olnud aastakümneid samamoodi. Majandatud seda niitu, tähtis on see Ta on niita kogu aeg  niidetud ja kui me teeme niimoodi heina,  nagu me siin teeme, eks ole, siis hein kuivab siin umbes  nädal aega. Seemned saavad neid valmis, nad pudenevad maha. Me viime seda heina ühest kohast teise ja niimoodi kokku,  et see tähendab, et need seemned saavad siin niidu peal  kohta vahetada, et ühed seemned tulevad siia,  teised jäävad sinna, see on üks asi, siin on  nii niiskemat kui kuivemat kohta, siin on  nii pimedamat, eks ole, siin on mets kohe samas põõsa  põõsatagused ka samamoodi ja on sellist päikesepaistet,  nii et sobib nii ühele kui teisele taimele. Aga muidugi see heinamaa kohta peab ütlema,  et et ega see niitmine, ega see lihtsalt taimedele ei meeldi,  aga kui me ei niidaks ja seda heina ei teeks,  siis siin kasvaks mets või põõsastik. Kui me hakkasime siin 15 aastat tagasi seda niitu majandama  uuesti ja niitma, siis pillikoog oli juba peaaegu siin seda  metsa servas väljas. Et seda niit oli väga vähe jäänud ja ta hakkas  ka põõsaid täis kasvama. Aga nüüd me, jah, selle 15 aastaga oleme suutnud seda,  et niit näeb väga hea juba välja ja. Pilliroog taandub. Mitmekesisus on suurenenud. Piisab maha kükitada, otsida natukene ja liike muudkui tuleb. Selliseid niidukooslusi oli Eesti veel 100 aastat tagasi  täis et kolmandik kogu Eestist oligi kaetud. Kas just selliste, aga erinevat tüüpi niidukooslustega puisniitudega,  lubjarikaste niidudega, niiskete kuivade niitudega? Täna on nii Eestis kui ka tegelikult üle kogu Euroopa  selliste koosluste pindala kahanenud rohkem kui 95 protsenti  selle viimase 100 või isegi 70 aasta jooksul  ja see on väga suur langus. See otse loomulikult mõjutab ja ka kogu seda elurikkust,  mis nende kooslustega seotud on. Putukauurija eeskätt just liblikate uurija Urmas Jürivete on  puhtulaelatu kooslusi uurinud juba aastakümneid  ja ta teab väga hästi, miks on neid pisikesi elukaid vaja  taimedel ja putukatel taimi. Nii täna on väga tuuline ilm ja päevaliblikaid me kahjuks ei näe. Aga näed kimalased, niivõrd palju sitked süüa,  nad tahavad, kimalased käivad ikkagi toitumas. Ma sain nüüd praegu kätte ühe kägukimalase,  no mis ei ole kägu, on see, kes muneb teiste lindude pessa  munad ja see kimalane siis teeb midagi sarnast. Kimalastel on täpselt sarnane olukord olemas. Eestis on seitse liiki. Kähukimalasi. 21 siis päris kimalased ja kägukimalased on  siis sellised putukad kes. Võtavad päris kimalase pesa üle. Nende emane siis on tavaliselt võimsam, kui on päris  kimalase emane. Tugevama pantseriga ka ja ta tavaliselt tapab ära selle. Kuninganna võtab pesa üle ja muneb nendesse meekannudesse  oma munad. Aga need töölised selle päris mesilase  või kimalase töölised. On eksitatud sellest sarnasest feromoonist,  et nad võtavad ta nagu omaks ja, ja tegelikult hakkavad  tööle selle käguKimalase heaks. Et siin sarika peal on toitumas kuldpõrnikas kuldpõrnikas ei  ole mingisugune eriline harudus, aga täna on tuuline ilm ja,  ja tema nagu sitkelt peab siin vastu. Ta sööb nagu siin midagi ja eks ta sööb tegelikult seda õietolmu. Kas tema töötab ka ja siis nagu teisedki putukad  tolmendajana ja põhimõtteliselt küll siin muidugi. Puhtus peaks olema kaks liiki ja siin me näemegi,  et on olemas kuldpõrnikas ja on olemas vaskpõrnikas,  näete, tooni erinevus on täitsa olemas, nüüd on nad kõrvuti  siin kena vaadata. Siin on siis rohekas ehk siis kuldpõrnikas  ja siin on vaskpõrnika. Siin on puhtule üks hästi iseloomulik taim. See on lood angervaras, sood, angervars ja keeruline nimi,  pikk nimi, vintse toksikum, erundinaari on tal  siis ladinakeelse nimetus, aga tema on toidutaimeks  siis ühele väga haruldasele kuldöölasele Aprostola Asklepjadis. Tema eestikeelne nimetus on siis anger, varre kuldöölane. Kas sa tahad öelda, et seda liblikat ilma  selle taimeta ei olekski? Eestis kindlasti mitte, on olemas monofaagid,  kes on siis puhtalt ühe ainsa toidutaime nagu truud ja,  ja, ja kui seda taime ei ole, siis ei saa elada siin  ka see putukas või siis liblika liik, nii et siit hakkab  ka paistma väga selgelt välja see seos. Et kui on taimeliigirikas siis ühtlasi kõik muu elustik,  kes tahab erinevaid taimeliike, on ka siin täpselt nii. Niidukooslused ongi tegelikult koos sellistest liikidest,  kes sobivad väga hästi inimese kõrval elama. Täna ma arvan, me tugevalt alakasutame seda võimalust luua  seda tüüpi elupaikasid kõikjale, kus me ise oleme linnadesse,  parkidesse, eraaedadesse, miks mitte ei võiks olla  ka linnahaljastus selline, nagu me näeme,  siin sellel oleks. Sellel on nii palju plusse, inimesed näevad,  milline on Eesti loodus, aga samal ajal seesama Eesti loodus  oluliselt võidab sellest, sest et, sest et kõigil,  kellel on elupaik väga kitsaks jäänud, nad on tänulikud iga  lisanduva ruutmeetri peale. Mis praegusel ajal enim selliste niidukoosluste püsimist ohustab? Ohustab see, et need, kes siiani on majandanud,  ei viitsi seda enam teha mitmesugustel põhjustel. Ühelt poolt, eks ta sõltub toetustest, aga toetuse saamine  ja mitte saamine on üsna bürokraatlik ja  ja teeb enamasti ka mõttetut bürokraatlik,  näiteks need. Tähtajad, et millal sa tohid niitma hakata,  millal sul peab olema ein tehtud, et need on tegelikult  taimeteaduslikust seisukohast täiesti mõttetud. Ja tegelikult on see päris suur mure, et me taastame siin  loopealseid ja, ja muid kooslusi aga tegelikult iga aasta  jäi väga palju niite, majandusest välja,  siin viimastel aastatel. Mingi 5000 hektarit on näiteks jäänud majandamata samal ajal  kui see kogu pind on umbes 20000 hektarit,  aga niitu peab aastast aastasse majandama ja,  ja kui me seda ei tee, siis jääme temast ilma. Minu päev pärandkoosluste kaitseühingu talgutel on olnud  väga kirev. Selgeks sai, et nende niitude säilimine sõltub otseselt  inimestest ja on meie valik, kas me tahame neid hoida. Võib-olla teeb meie valiku veidi lihtsamaks see teadmine,  et elustiku rikkusest on meile otseselt abi.
