Väga. Osoon on hooaja lõpetuseks tulnud Hiiumaale  ja põhjuseid selleks on mitmeid. Näiteks mind huvitab, kuidas on muutuvas maailmas säilinud  Hiiumaa rannakaluri kultuur. Hiiumaa madalas meres on peale kalade ka palju laidusid  ja mina vaatan ühte neist lähemalt. Kes on Hiiumaa loomariigi sümbolid ja kas mul õnnestub täna  neid ka näha. Ja lõpetuseks vaatame üle Hiiumaa tõelise pärli,  Eesti suurima liiviku. Kristo, tead, mis, ma pean minema, meri ootab,  väga hea, kohtume õhtul. Näeme. Kuidas sina kaluri elukutse juurde jõudsid,  kas sa lihtsalt järgisid seda, mida sinu esivanemad olid teinud? Eks see lapsepõlvest sai selline pisike endale külge  harjutatud või, või pidi onu juures käima võrkudes kalu  välja päästmas ja võrkusid klaarimas ja ja merele sel ajal  ei saanud, sügaval vene ajal aga, aga kodus seda tööd sai  palju tehtud, nii et, et ja eks sealt võib-olla see pisike  külge hakkas ja huvitas ka natuke see kala,  kalapüük ja asi. Au. Isegi lesta paistab siit või kedagi niimoodi. Kuidas siis mulje on? Võid sa rahule jääda, alati on rahul, mis on  siis praegu põhiline kala, mis tuleb seesama tuulehaug  või tegu on nagu ütleme, see tuulehaugipüük on nagu on põhiline. Teised kalad nagu soomkalad on, nagu hakkavad läbi saama hen ja. Ta nüüd on tuulehaug jäänud, siis tuleb selline jaanipäeva  paiku selline vahekoht. Ja siis hakkab nagu lestapüük. Mina tean seda, et kunagi räägiti, et tuulehaug polnud  selline kala, mida väga nagu keegi oleks igatsenudki. Aga kuidas nüüd lood on? No nüüd ta on ikkagi väga hinda läinud, see kala,  et ega Hiiumaal olid ka ikkagi need ajad,  kus. Kolhoosi ajal tuulehaugi maa sisse kaevata,  et keegi ei tahtnud temast midagi kuulda  ega näha. Aga Hiiumaal õpiti üsna kiiresti teda sööma ja,  ja see traditsioon on nüüd ma ütleks üle Eesti levinud,  et igal pool süüakse juba väga hea meelega tuul augi. Üks mõrra kott on üle vaadatud, siit tuli  siis kena tuulekala, vaatame, mis teisel pool mõrrakotis on. Siis liigume sinna, kus võiks näha teistsuguseid kalu. Siin peaks kirjuaugu rohkem olema, tavaliselt on nii,  et, Üks püüab tuulehaugi, üks pool ja teine püüab tavalist haugi. Millest see tuleb? Jumal teab, no lihtsalt on nii kokku leppinud. Ja hakkamegi minema tagasi sadama poole,  kus tegelikult ootab meid veel üks mõrd. Merel on nüüd käidud. Just see viimane mõrd oli muidugi eriline. Eriline show sellepärast, et kalad tahtsid vahepeal näkku hüpata. Nüüd teeme peale rasket tööd väikse äkise,  see tõmbab jälle toonus üles. Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi niimoodi Eestis vist  toorelt ja nii värsket kala söönud, et see on  siis mingi hiidlaste komme või noh, ma ei tea,  me sööme kogu aeg seda, ma ei tea, kui kus see komme on see komme,  aga see on nagu tavaline, võtame siit seis,  praegu kardan natukene vähem, kui peaks siin rootslaste ga  surströmmingut sööma. Ikkagi seal on vist kala, mis on juba paremad päevad üle elanud,  aga siin on just see värske kala, kelle kelle puhul ei saaks  seda väita. Mingid võlusõnad käivad ka juurde või. Mõni hiidlase. No siit, et ta Soolane kala. Poleks arvanudki, et kahvel nii soolane,  aga väga hea. Hiiumaa maapind kerkib kaks ja pool millimeetrit aastas,  mis on Eesti kõrgeim näitaja. Mina lähen vohilaiule, mis on peaaegu Hiiumaaga kokku  kasvanud ja kasutan selleks väga mugavat transporti. Traktorit. Kas varem on vohilaiu ja Hiiumaa vahel laevad  ka sõitnud? Kas nüüd päris laevad, aga purjepaadid kindlasti omal ajal  Eesti ajal veel? Aga siin, hiljem hiljem ei ole väikse paadiga veel saab aeru paadi,  kui mered hästi kõrged. Et ongi täiesti kokku kasvama, siia kokku kasvamas. Ja, ja minu mäletamist veel, kui ma veel noor olin,  siis paistis siit meri läbi kõik, vaata nüüd on see kõik  juba roogus kinni kokku nagu ongi, nagu kokku kasvab  praktiliselt keskelt, seal. Areneda vohilaid kui eraldi laid, seal ju toimus elu aastasadu,  inimesed olid peal ja inimesed Olid seal kuni. Kuni sõjani olid osa peale, osad olid peale seda veel ära,  sest siis oli seal see piirivalvemaja, ehitati sinna,  madrused olid Venemaa rullu ja mis elu seal enne toimus,  siis ikka Eesti talu. Hariti põldu ja karjatati loomi ja palju sina oma nooruses  oled seal vohiraiu peal käinud. Väga palju? See oli tavaline taks koduuksest välja. Jala tulema, siis oli kolm tund aega, olin kodus tagasi,  see oli tehtud tiir ümber Vohilaiu jala,  sest vaata mere ääred leidsid sedagi. Midagi huvitavat. Ta ei ole nii väike, siin on isegi siin see pärismets,  mis seal peal on, seal on isegi inimesed ära,  eksju, nii et olen isegi eksis olnud, nii et ei ole see  midagi väikest. Nüüd läheme Eesti suurused 16.-le saarele  ja see on kõige suurem laiunimeline saar. Eesti. Aitan sind. Ja Kaie, milline see pilt siin laiul oli? 10 aastat. Tagasi. Ja. 10 aastat see on siis, kui ma olin üks aasta tööd maoduspetsina. Siis ma tea, siis, siis oli hooldus ainult sealpool ääres  Hiiumaa peal. Ja roomüür oli ees, vohilaidu näha ei olnud. Aga miks see roog nii halb asi siis on, miks ei võiks olla  näiteks vohilaid roogu täis? Oleneb, kes vaatab ja kes plaane peab. Roovarujad kindlasti, kes rookatuseid teevad  ja niimoodi nende jaoks on päris suur peavalu see,  et, et talunikud tahavad laieneda ja meie rannaniite taastada,  eks ju. Meile tahaksime, et hästi palju liike oleks. Roog lämmatab ju kõik ära. Aga me tahaksime, et tuleksid liigid, inimesed,  turistid, tahaksid näha liblikaid, linde õistaimi,  eks ju. Ja sellepärast me nii suurt vaeva näeme,  et taastada kunagised olukorrad. Inimesed tahavad vaateid, avarust, see mõjub inimese hingel hästi. Pa mõrrakuur missugune. Ma olin 15 aastat vana, kui ma kala käin,  siin maali, nüüd olen 84 84 ja 15 aastase. Jah, kogu see aeg ja praegu käin ka veel edasi. Kaks mär, siin ma oma mu poiss käis, kas ka? Ma saan aru, et siin ongi siis Hiiumaa kalurite eriti just  salinõmme ja sadama kalurite au ja uhkus,  jah, ja siin ja vana. Käib hulka mehi, mitu Boatkond oli siin,  käsi seitse laeva, oli väin ja saan kala üle kogu aeg,  iga kahe tunni tagant pidi viimne muidu,  kui sa korraga liiga palju viis, läheb halvaks nagu kevadel  päike soe on ja siis see kala, mida te hiidlastena ise siin püüdsite,  läks hoopis kuskile kaugele maale Venemaal kõik suur mutma  siin visiit. Kui metu kilu on ja siis tükiviisi märgid  ka veel saate ja kõik läksid Moskva. Kõige suurematele ülemiste kätte ja pole siin Eesti meestel mööda. Panete lennuki peale, lennukiga viidi veel? Niimoodi käis siis jälle. Kas kuidagi halb tunne ei jäänud, et annate enda kõige  väärtuslikum kala, oleme? Siis, keda anname, saime, tegime al sisse,  sõime. Pole mõtet anda, et said ikka head kala endale ka. Keegi vist ei enam neid mõrdu ja ei kasuta,  nüüd on siis üksikud omaette poes, kes püüavad seda mõned  mõned largud ja pole tõus, punt tähendab,  et käiks koos, käiks. Üks asi on see, et pole kala, turu. Meie ka püüta. Pole kuhugi panna. Kuidas teha niimoodi, et Hiiumaa rannakalanduse kultuur  välja ei sureks ja. Pea oleks välja surnud, et oleks nad hoidu kalatehased  ja asjad kõik alles kõik lõudeu ära, müüde maa,  andke kätte omaniku saates kõik vana rauaks  ja oligi tehtud. Sellepärast on ka peaks olema niisugused kohad,  et võtaks kala vastu, et kalas laatsab, siis oleks kalurid  ka tulevikku vaadates oleks mõistlik ikka kalatööstuse  kuidagi tagasi tuua, ikka siis elaks ka rannakaluri kultuur  Hiiumaa edasi ikka jaoks edasi. Nii laupäevane mis neist salinõmmes püütud seinastest,  nüüd saab? Täna teeme pilee fileest, saame teha nii,  hakkliha, saame soolata, saame kuivatada. Et. Külmsuitsu kõike saab teha säinakileest on hea suur kala,  valge liha ga siis ja teda on nagu Hiiumaal palju,  siis tuleb tast võimalikult palju tooteid välja mõelda ja. Ja tuulehaugi ju teeme ka, eks ole, merest ära. Siin nad on ja siin nad on nüüd suitsu ahju pandud kõrval on  siis selline väike kalakuivati, kus. Täna panime sisse augifileed Mis on see võti, kuidas Hiiumaa rannakaluri kultuur säiliks  ka tulevikku? No ilmselt võib-olla siis püügist müügini,  et kui see kala on juba kinni püütud, et  siis seda kala ka väärindada ja, ja pakkuda inimestele ikka  võimalikult laia sortimenti kalast. No nüüd oleme vohilaiu kõige ilusamas kohas,  kus on ka loomad meil taustal sinu loomad ja. Kui tihti sa neil külas käid niimoodi traktoriga,  siis? No minimaalselt ikka kaks-kolm korda nädalas. Vaatad üle, et mis nad teevad, aga muidu nad on ju  iseseisvalt siin seseisvat, saavad hakkama. Palju sul neid loomi siin peal üldse on,  ma vaatan ikka päris hulgim, et igal pool laiali. No praegu on 150 tükki. Ja šoti mägiveistele meeldib selline Eesti laiu elu. Ja nad on väga rahul siin, kas nemad söövad  siis roogu ka või söövad? Nad söövad siin roogu ja rohtu ja lehtpuuvõsa,  seda on küll vähe, kahjuks nad leppa ei söö,  aga nad on suht kõige sööjad. Kui ohutu neil siin olla on, et kui selline segamatu elu  siin on? Viimastel aastatel, kui veetase hästi madal,  on siis siit lahe äärtest ja võivad hundid natuke kimbutamas käia,  aga just ennekõike vasikaid, aga üldiselt küllaltki ohutu. Nad on sõbralikud, sõbralikud, et oleks mul nüüd mingit õuna  või leiba, siis nad tuleks ka käes sööma. Et sügisel neid, kui ma neid ära tahan transportida,  siis mul ongi, et panen traktoril kopa õunu täis  ja siis selle kopa järgi nad tulevad, aga sügiseks talveks  lähevad ikkagi sinna kodu juurde. Siin on nagu alates septembri lõpust ja selline probleemne käimine,  et kui veetase on kõrge, siis on siia raske tulla. Aga nad joovad siitsamast, siis lontsikutest merest,  sest meri ei ole siin nii soolane, eks ju. No ei ole nad kurtnud. Aga see vohilaiul olemine on kuidagi eriline,  eriline olemine ka siin või. Eks ta natuke puhkuse eest ju. Aga praegu, mis sellise ilmaga viga siin olla ju vaadata ja? Et siin on täielik vaikus ja see manner seal suur-Eestimaa  on väga-väga kaugel. No just Et sellises vaikuses oled harjunud elama,  ega siis Tallinna. Mõnus on siin küll seda peab ütlema. Ja me oleme sellisel taastatud vohilaiu loo pealsel. Mis see loo pealne üldse on? Võib-olla kõige lihtsamalt oleks öelda, et  kus näljane maa. Et ta on kas lausa paepealne või ta on hästi paeklibune,  see selline, et, et ega sellist viljakat mulda ei ole  ja siin saavad elada ainult sellised taimed  kes suudavad taluda kuivust ja külma. Et kõige sellise drastilisemaid kõikumisi Siin on lodjapuud, mis on hästi iseloomulik just lubja  rikkale mullale. Et ega mandri peal vist väga palju seda lodjapuud polegi. Et hea oleks, kui loomad jätaks id selle söömata. Et, et laseksid tal uuesti põõsaks tulla  ja siin oleksid punased marjad. Ja, ja ta noh, on just loo pealsele omane Mis selle kõige suurem visioon on, mis, mis te tahate seda teha,  et igale poole neid taastada laidudel? Üks asi, ajaloolised vaated tagasi saada. Ja ja. Liigilisus, et säiliksid hästi palju liike. Nii nii taimede osas kui kui kimalased liblikad ämblikud. Et looprätsete projekti raames ju tehti ka hästi palju  teadustööd ja, ja see on näidanud, et liigid tulevad tagasi ja,  ja, ja päris ruttu tulevad tagasi. Hiiumaa puhul ikkagi kuskilt on jäänud kõrvu ja. Ostma, et Hiiumaa loomariigi põhiline sümbol on hirv,  punahirv, eks ta on kõige suurem sõraline  mis on siia toodud ja eripärane, loomulikult põder on suurem,  aga teda on nii palju, et, et selle nagu populatsiooni  suuruse tõttu on ta muutunud nagu selliseks oluliseks  märgiks Hiiumaa looduses. Ja, ja selle järgi, mida võib-olla ka saart teatakse,  kuigi ega hirve looduses naha väga lihtne ei ole. Siin, näe, vaata, meil on seal ees nüüd üks kits,  kes seisab keset teed otse ja vaatab, lähme vaikselt,  vaatame, kui lähedale ta meid laseb. Autoga sõites. Hirvlane küll, aga see mitte hirm, aga teine,  teisel pool. See, mis siin kraavi ääres metssigade poolt tehtud on,  on suisa võimas ja muidu ei saaks väita,  et selline vaatepilt kuidagi rõõmustav on. Aga praegu, kus ülejäänud Eestis on sead praktiliselt  kadunud teeb sellise pildi nägemine kindlasti rõõmu. Just sain lõpetada jutu metssigadest ja siinsamas  metsakraavis on nastik, kes on ilmselt natukene aega tagasi  einestanud konnaga läbi tema keha on näha,  et konn on kõhus. See paik on Hiiumaal minu jaoks ajalooline koht,  sest. Aastaid tagasi kõndisin ma siin niimoodi ühes käes naaritsa  väike kastikene. Me tõime Tallinnast siia naaritsaid ja tegelikult on Hiiumaa  ja naaritsate mõttes see paik ka ajalooline,  sest just siia said esimesena asustatud naaritsad,  kes on nüüdseks moodustanud Hiiumaa naaritsa populatsiooni,  mis on ainus Eestis. Kas võib öelda, et Hiiumaal on Hirve kõrvale tekkimas teine  loomariigi sümbol naaritsa näol? No ma usun küll, et ta sinnapoole kisub kangesti,  sest see pikaajaline lugu ise selle naaritsa loomise lugu on  üsna tore ja ja inimesi köitev. Ja, ja teisalt nüüd kui me vaatame selle aasta seire tulemusi,  mis on näidanud, et nad on suutnud selle eelmise aasta põua  toidubaasi madalseisu talvel üle elada, kõik loomad,  kes me kätte saime, olid puhast verd, hiidlased siin sündinud. Nii et naaritsa on hiidlane praegu ja eks ta sellisena  sümbolina peab. Kuidas teha niimoodi, et muutuvas maailmas Hiiumaa loodus  ja loomastik säiliks, see on kõik üks tervik siin saare peal,  see Rooma riik, need inimesed, Need, hiidlased,  selle hiidlaste vana kultuur rääkimas maneer,  nende huumor, nende rannakalurite olemine,  need, kes elavad kuskil metsas jahimehed. Ja ma usun, et Hiiumaa puhul üks olulisem asi oleks  kindlasti see, et see kunagine biosfääri kaitseala,  mis oli Lääne-Eestis ja ka Hiiumaal saaks kuidagi taas loodud. Et see inimese ja looduse koos olemine koos eksisteerimine  saaks nagu uue hoo sisse uue tähenduse. Sest sellel on väga suur väärtus ja see on väga oluline meie  endi meie kultuuri pikaajalises püsimises. Ja võimalik, et Hiiumaa võiks olla inimese  ja looduse koos eksisteerimise nagu väikeseks mudeli ks  tervele Eestile. Siin on palju taolist, mida meil on vaja uuesti õppida. Ma olen nüüd Hiiumaa keskel pihla Kaibaldi looduskaitsealal,  mis on Hiiumaa suurim? Siin on väga palju erinevat maastikku, väga märga,  aga praegu olen ma tohutult kuival alal. See on kibaldi nõmm, eks. Jah, see on Kaibaldi nõmme ala, Kaibaldi,  Nõmme sihtkaitsevöönd, mis see nõmm olemuselt üldse on? Nõmma on niisugune maastikuala või metsaala,  kus on totaalne liiv Meil jalgade all. Et on olemas ju Nõmme männikud, konkreetselt siin meil Nõmme  männik siis on kukemarja Nõmme, siis on. Mingisuguste, mis iganes, taimede nõmme,  alad, kus ei kasva Kanarbiku nõmmet näiteks väga ilusad,  väga-väga ilusad. Kus on liiv ja siis see taim, mis seal peal kasvab? Liiv on all ja taimed on tõesti siia tulnud. No meil on, eks ju, samblad ja samblikut siin nagu kõige  põhilisemalt esindatud, eks. Ja nii, et selle laigu peal on kindlasti kolm liiki  põdrasamblike on alpipõdrasamblik, harilik põdrasamblaik  ja mahepõdrasamblik. Põhjus, miks ma tegelikult tahtsin sinuga siia kibaldile tulla,  on see asi, mis laiub nüüd meie kõrval. Mis asi see on? Ma tahaksin algatuseks öelda, et see on valguse pidu see on  valguse pidu, mis meie ees on ja see helendab  ja kumab uskumatult pimedas õhtul siit kaugemalt vaadates,  siis on, tundub nagu siin midagi mingi valgus tõuseb siit  ülesse muuseas kõikide liivakarjääride teema. Ja see on täiesti müstiline, ükskõik missuguse ilmaga see kumab,  sest need suured liivasaalid lähevad siia nurga taha,  see on suur, oma 13 hektarit, nii et see on tõesti Seda nimetatakse liivikuks, eks ju, see on Kaibaldi liivik. Liivaväli lihtsalt liivane ala ja me asume tegelikult ju  merest väga kaugel. See ei ole rannaliiv siin. Jah, ja ta on, ta on tekkinud ju inimese poolt  ja jälle niisugune tore asi, et tundub, et loodus on ta  omaks võtnud inimene, ka inimesed käivad siin palju  ja loodus on ta ka omaks võtnud, et ta tegelikult on  militaarse minevikuga, et kõike muud kui looduslik,  siin on põlenud mets ja pärast teist maailmasõda oli siin tankodroom. Ja see, et ta ei ole nagu selliseks nõmmeks taastunud. Mõnes mõttes on see hea, et ta on jätnud Hiiumaale sellise  omapärase pärli. Ja ja tänu sellele, et ta on nagu omaks võetud. Siin on. Loomastik on tegelikult vaene ja taimi pole siin üldse,  sest see liiv kogu aeg liigub, välja arvatud  siis nüüd mõned samblikud, ta on siin hakkama saada,  on väga-väga keeruline, aga valgust on siin oi kui palju. See on sipelgalõvi püünislehter on see. Sipelgalõvi on siis? Sipelgalõvi on seesugune putukas, kes on tegelikult kiilivastne,  et on olemas niisugused toredad elukad nagu sipelgakiilid Eestis,  need on kaks liiki ja selle sipelgakiili vastne on üsna ta  on väike, aga ta on üsna hirmuäratav, võib-olla sellepärast  ka lõvi ja see ja see lehter on ehitatud tegelikult ta sedasi,  et ta ei vaju liivaga kinni nagu näha. Ja samas, kui see sipelgas nüüd teised putukad  ka eelkõige sipelgas siia sisse vajub, siis ta jälle  omakorda välja ei saa. Ja, ja nii ta läheb söögi. Mina olen näinud täna, et Hiiumaa on oma kaugusega  ja eraldatusega selline looduse oaas, et  mis sinu jaoks Hiiumaa loodus on? Minu jaoks on Hiiumaa loodus tegelikult väga habras. Ta on, saar on väike, inimesi on vähe ja,  ja see, mis siin on, vajab tegelikult üsnagi üks ühele lähenemist. Minu meelest Hiiumaa loodus ei ole üleüldsegi mitte see,  kus viis 60 inimest peaks kuskile minema  ja midagi vaatama, vaid eelkõige, kui te keegigi tahaks  Hiiumaa loodusele Hiiumaa südamele lähemale jõuda,  siis tulge üksi või tulge kaksi ja võtke see täiega. Tõepoolest, Hiiumaa loodust tasub nautida väikeses  seltskonnas või suisa üksinda. Kogu Eestimaa loodus on väga eriline ja habras. Seda tuleb hoida. Oli see vast päev. Nüüd läheme tagasi mandrile ja sellega on osooni 26. hooaeg  läbi saanud. Kohtume sügisel.
