Eetris on puust ja punaseks raadio kahed teadusrubriik. Sel nädalal toome teieni erinevaid uudiseid viimaste nädalate maateaduse valdkonna arengutest ja oleme sel nädalal rääkinud muuhulgas metsapõlengutest üle maailma veenappusest, metsa istutamisest. Ja meie tänane uudis tegelikult viib meid tagasi esmaspäevase loo juurde sellest, kuidas põleb Amazonases vihmamets. Seda põletatakse seal suuresti selleks, et arendada põllumajandust. Ja mida selline Amazonase ümbruskonna põllumajandusendaga kaasa võib tuua, seda tänane uudis illustreeribki. Vaadates satelliidipilte on teadlased tuvastanud, et Atlandi ookean õitseb. Me teame, meil siin Läänemeres on sinivetikat õitsengut, aga Atlandi ookeanis on pruunvetikad, needsamad, mis moodustavad Sargasso mere. Ja nüüd on nad sisuliselt kasvanud ookeani ühest äärest teiseni. On katnud ookeani pinna selliseid tekkina üsna üsna ulatuslikult. See, nagu ma jaan aru saan, on jällegi natukene ootamatu ja uus areng, et mitte see, et vetikaid ka sellised on ookeanis, vaid see, et nad on nii massiliselt laienenud ja kasvanud. Nojah, sest et vetikaid tõesti Sargasso meres on, on juba mõnda aega ju teada tuntud oma vetikate poolest ja enam-vähem teada on ka selle tekkepõhjus peamiselt olled siis toitained, mida kannavad vette kahel pool Põhja-Atlandi ookeanini asuvad suured, et põllumajandusriigid nagu Ameerika Ühendriigid ja Euroopa. Ja siiamaani on, ei ole olnud selle kohta infot, et midagi midagi sarnast võiks ka ka lõuna pool esineda ja lisaks ju on Atlandi hoovused sellised, et et kui Põhja-Atlandi vee ringkäik ongi otseses mõttes klassikaline päripäeva toimuv ringkäik, mille siis põhjaosa on golfi hoovus ja, ja põhjast lõunasse, siis jällegi Kanaari hoovus piki Aafrika rannikut ja, ja niimoodi siis see ringkäik seal seal on ja selle tõttu selle keskel siis see see Sargasso meri, ehk siis vetika meri, meri on. Jaa noh, on ka piki Lõuna-Ameerika rannikut loode suunas kulgev soe pinnahoovus või jah, miski, mis ka veel nagu piiritleb seda seda Sargasso verd, ehk siis miski nagu ei ennustanud seda, et see vetikaala õitsengu ala võiks, võiks lõuna poole laieneda ka nüüd see juhtunud on ja seda võiks tagantjärgi seletada sellega, et järelikult on põllumajandus ka troopikapiirkondades niivõrd intensiivistunud sisuliselt samad protsessid ehk üle väetamine, väetiste väetised on kõigile kättesaadavad ja põllu põllumeestele ja neid kasutatakse rumalalt raiskavalt ja nendest siis tekivad jah, suurem osa, suur osa kantakse jõgedega Atlandi ookeani mõlemal kummalgi pool. Atlandi nikotoriaalset piirkonda voolavad siis suured jõed, ehk siis lääne pool maailma suurim jõgi, Amazonas ida pool Kongo jõgi ja lisaks veel hulk väiksemaid jõgesid ja ja nende nende valglas toimuv tegelikult ega see väga hästi teada ei ole tänaseni pigem suudamegi jälgida nende selle põllumajanduse ja muu tegevuse tagajärgi või võib-olla nüüd ka tänu kaugseirevõimalustele, kas sa satelliitandmete kättesaadavusele ka võib-olla selliseid kaugeid kosmosest paistvaid jälgi. Aga mis seal täpselt toimub, selle, selle osas me tihtipeale oleme. Tagaajajad, aga iseenesest seal tagantjärgi on see on see loogiline, et et nendel aladel troopilistel aladel, kus maarahvastik ja üldse rahvastik kasvab seal jah, nõudlus toidu järele kasvab ja muidugi veel veel veel enam toidu tootmine ja, ja turg on meil ju ka globaalne. Üleüldse maailma rahvastik kasvab, nii et nõudlus nii koha peal kui ka üle maailma muudkui muudkui kasvab ja ega seal tundub kohalikul rahval mingit paremat mõtet ei ole, millega tegeleda, kui, siis kui, siis jah, kahjuks ökosüsteem ökosüsteeme paljuski hävitades ja ka saastades toitu toota meile ja muuhulgas kõrvalproduktina toota ookeanides vetikaid, eks ole, et siin tuuakse välja, et see nii-öelda vetikabait tuulatu ulatus möödunud aastal Mehhiko lahest Aafrika rannikuni 8850 kilomeetrit oli see pikk teiselt poolt viidud, et küsida, et aga kas selles on midagi halba, et isenesest no vetikad on ju alati olnud linnud, kilpkonnad isegi toimivad seal peal väga hästi ja pakub neile võib olla lisa toituvad vetikad ise toodavad hapnikku, eks ole, fotosünteesiga, et mis seal siis halvasti olnud. Vetikad, võib-olla atmosfääri? Jah, üldiselt jah, toodavad küll Niko samas surev vetikamass jällegi just just jällegi tarbib hapnikku, et pigem võib-olla kõige suurem probleem on, ongi just see, et, et nad selle hapnikku niimoodi kokkuvõttes või bilansis ikkagi sealt ära tarbivad ja tekitavat hapnikuvaegust vees. Ja noh, nii palju võib olla küll, et see avaookean, mis, millest suuresti praegu juttu on, et see võib-olla väga-väga suurele elurikkusele koduks ei ole, siis et nad on tõesti sinna lihtsalt, et ei jõua suurem osa neid liike, kes, kes madalas vees elavad. Et see võib olla selline võtmeökosüsteem ei pruugi olla, aga kuidagi häiriv on, on teada, et hapnikuvaene tsoon laieneb ja lisaks tekivad seal ka veel mürkained, et need ja osa osa nendest ainetest, mis võivad tekkida, on ka kõrge toksilisuse ka, nii et ega, ega selles vetikamassis, kes on Eestiski, on see paras probleem, on veekogude ummuksile jäämine, kes on kusagil kusagil vetikaga täitunud veekogus, tiigis või ka ikka juhtub, et vaiksema vooluga jõekäärus käinud, et ega see ega see mõnus keskkond ei ole. Kes siin Tallinna randadeski, teinekord, kui see pruunvetikas kaldale uhub, siis aroomid ei ole kuigi meeldivad ja ja kui neid vetikaid on rohkem, siis päris mitmed sellised turismist elatuvad piirkonnad on juba päris hädas. Siin ma loen. Barbadose saar Kariibi meres oli eelmisel aastal sunnitud välja kuulutama hädaolukorra, kuna rannad olid vetikatest küllastunud ja see loomulikult ei meeldi nendele luks turistidele, kes tulevad sinna otsima päikest ja valgeid, liivarandu ja, ja head naudingut. Jah, otseselt inimesele noh, ohtlikuks ja eba ebameeldivaks muutub vetikas siis, kui ta randa, kas ta jah, muidugi rannaõitsemine on siis see kõige hullem juhus, aga kui massiliselt vetikat randa ka uhutakse sealt avaookeanist siis seegi kuigi kuigi mõnus ei ole ja loomulikult kõrgete nõudmistega ja noh, samas ka äärmiselt maksejõulisele turismi nõudlusele. Muidugi, see võib paraja põntsu panna ka rahaliselt. No vot, mis kõik võib nadi ahelreaktsioonina alguse saada Amazonase metsa põletamisest? Sellega tõmbame selle nädala teadusrubriigile joone alla, puust ja punaseks, tänab kuulamast järgmisel nädalal. Toome esmaspäevast neljapäevani teieni uudiseid juba teisest valdkonnast. Sel nädalal olid siin stuudios Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ja teadust teile.
