Eetris on raadio kahe teadusrubriik puust ja punaseks. Sel hooajal toome Teieni teaduskillukesi uudiseid viimastest nädalatest igal päeval esmaspäevast neljapäevani. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal aitab siin stuudios meil maateaduseteemalisi uudiseid keerida Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. See uudis, millest täna räägime pärineb augustist ja tugineb suurele üleilmsele raportile, mis hindab, kuidas on maakeral seis veevarudega ja tõdev. Mitte vist eriti üllatuslikult meie saate püsikule lehes on teema, millest me siin oleme omajagu juba rääkinud. Et veenappus ähvardab päris palju riike maailmas juba põuad ja kuumalained on muutunud päris tavaliseks paljudes riikides, mis toob kaasa nii põhjaveenappuse kui ka pinnavee nappuse. Eriti ohustatud on Lähis-Ida, Põhja-Aafrika, aga India ja Pakistan. Jaan tuleb vist tõdeda, et tõepoolest see ei ole väga üllatuslike tulemus. Inimesele, kes vähegi on jälginud, mis maakeral toimub? Ei, selles väga suurt üllatust ei ole, aga no samas niimodi konkreetselt ja ülevaatlikult kokku võtta minule kui geograafile juba maailmakaart, mis kujutab v v nappust, kus seda on, on, esineb juba, see on ikka huvitav vaadata. Kuigi üks asi, et kui niimoodi kontrolliks vaadata, et kus siis kuidas siis Eesti silma paistaks, siis millegipärast ühe ühe tohutunud tult v nappusega kimpus oleva piirkonnana on, on Põhja-Eesti kaasa arvatud Tallinna ümbrus siis välja toodud, et see muidugi jälle teiselt poolt natukene tekitab skepsist nendes nendes andmetes, et mina et Tallinnas väga suurt veenappust ei, ei ole täheldanud, kuigi yks ta vist ikkagi koristab nii-öelda seda riski, et kui suur on oht, et tekivad probleemid ja minu meelest ikkagi juttu on olnud, et siin, Põhja-Eestis eks ole, kui see vee tarbimine on suur, siis hakkab tungima sisse Läänemerest soolane vesi meie nendesse põhjavee kihtidesse. Pluss radoonitaseme küsimus, et päris niimoodi hõisata meil igavesest ajast igavesti on kõik hästi, me vist ka ei saa. No kui jah, Tallinna veehaardest rääkida, siis Tallinn muidugi joob. Kui sa Põhja-Eesti pinnavett tõepoolest põhjaveeressursside põhjal võtta, siis, siis jah, nendest ei piisa Tallinna jootmiseks, aga aga, aga see hetkel veehaare toidab ikka ikka Tallinna ära. Igatahes, eks selle veenappuse hindamine küsi, tuttav on, et kui me vaatame ka Euroopas natuke kaugemale, et üldiselt jah, siis anomaalselt paistab see Tallinna ümbrus silma ümberringi, muidu on meil v nappust ei ole, aga siis just Vahemere maades kus, kus juba tõesti on, on mõlemat, on nii selline suhteliselt kuiv kliima ja mille kohta on ka räägitud, et seal see, et Vahemere piirkonda ähvardavat põudade süvenemine just väga, väga palju. Sealsamas käiakse veevarudega suhteliselt hoolimatult ringi, mida mina loeksin kõige nii-öelda raiskavamaks on põhja veel põhinevat põllumajandust, et Vahemere riigid nii Euroopa liidus, eriti siis Hispaania, Itaalia, kust meiegi suure osa oma söögist ju täna tänapäeval osta mäe. Et need siis paljuski võib öelda, et tuleviku arvelt seda seda põllumajandust üleval peavad sealt seal pinnaveest ei, ei piisaks ja, ja siin me, Jahju räägime hoopis muudest kogustest kui, mis, mis noh, näiteks Tallinna inimeste jootmiseks ja pesemiseks ja tualetiga läheb, et põllu põllumajanduses ja eriti just siis sellises lõunamaises põllumajanduses, kus aurumist võib igaüks ette kujutada või isegi isegi näha oma oma silmaga, kes on seal viibinud, et need, need on nagu mitu suurusjärku suuremad kogused, millega siis siis sedasama veenappust tekitatakse, sest turul, et jällegi on mitmeski mõttes põllumajandus, on tugevas positsioonis, üks asi on, et kõik tahavad süüa ja lisaks veel ka Euroopa Liit ja ka paljud riigid-valitsused ise otsa tugevalt doteerivad põllumajandust, et see, see on, on selline selline suhteliselt ohtlik. Ja kui me vaatame veel edasi, kus on nüüd maailma kõige suurema vee nappusega piirkonnad, siis torkavad torkavad silma Vahemere kliimaga sarnased alad nagu Lähis-Ida-India ja ka Ameerika Ühendriigid, Mehhiko nende lääneosa. Just et mis on siis üha suurenevas põuaohus põuatendentsis, et ja, ja teiselt poolt elavad elab nendes piirkondades väga palju rahvast, on tõepoolest selle lase, pani kokku Washingtonis asuva World võissossis instituut, eks selline organisatsioon kogus andmeid, et 189 riigi kohta ja pani kokku selle atlase, kus iga riigi piirkonna kohta on kirjas, kui suurem seal tähendab veenappuse risk ja seejuures ei vaadanudki nii väga neid veekogusid, vaid hinnati justkui palju olemasolevatest ressurssidest kasutatakse ära ühe aasta jooksul ja kõige kriitilisemas situatsioonis on siis riigilt, kes kasutavad ära 80 protsenti või rohkem olemasolevast veeressursist ühe aasta jooksul. Riike on 17, needsamad, keda sa just enam-vähem nimetasid. Ja ja nemad võtavad kasutusele ka sellise nii-öelda sellise mõiste nagu tei iho, ehk siis et need riigid on ohtlikult lähedal hetkele, kus meil ei ole enam vett kusagilt saada. Piisab vaid sellest, kui tuleb üks järjekordne põuane suvi, kuumaperiood ja vesi võibki otsa saada ja seda tegelikult me oleme siin viimastel aastatel juba siin-seal maailmas kogenud, et polegi enam kusagilt Vetwalta. Üks murettekitav tendents on ju see, et sellise lihtsa inimese jaa, jaa joogiveeks ja tõesti sellest veest elu elu tähtsalt sõltuva sõltuva inimese eest ostavad just nimelt need muud toiduainetööstused siis suured korporatsioonid tihtipeale ostavad need maad ja nende hulgas just veeressursid ja nende kasutusõigused just nimelt ära ja see ei olegi lihtsalt ainult selle loodusteaduslik probleem, vaid vaid ka ka sama üks üks oluline ots, selles on ka ka nende veeressursside kasutusõiguste majandamine. Ma siin lugesin erinevaid kommentaare selle raporti kohta ja üks p ekspert Saksamaalt ütleb, et, et peame tõsiselt kaaluma seda, et kuidas hakata oma heitvett ressursina ära kasutama. Kas see tundub sulle võimalusena vajadusena või hädavajadusena lausa et see olenevalt jällegi nii majanduslikust kui ka jah, looduslikust olukorrast, see võib olla üks ükskõik milline nendest, et igal juhul on puhast vett hoida kõige lihtsam, palju lihtsam kui heitvett puhastada heitveest, saada puhast vett, aga aga loomulikult, kui meil puhas vesi on otsas, siis pöörduma muude variantide poole. Aga noh, seal vahepeal on, on ka veel juba noh, tänaseks eriti just Saksamaal ja, ja mujal. Noh, ütleme siis keskkonnatehnoloogiates esirinnas tegutsevate riikides välja töötatud tehnoloogiaid nagu näiteks juba vihmavee kogumine tualetiveeks kasutamisel, et et me ei kasuta joogivett, loputuskastis vaid vaidle kasutamegi, sellist, sellist vett, mida me ei joo. Näiteks ja aga jah, et ütleme, see, see heitheitvee kasutamine see tõenäoliselt on, on pigem hädavariant, sest sest jah, sellest nagu puhta joogivee saamine tõenäoliselt on suhteliselt kallis ja töömahukas tegevus. Rääkisime tänases teadusrubriigist maailma veenappusest, stuudios olid Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Jätkame maa teadusuudistega homme samal ajal kuulmiseni.
