Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere. Algas raadio kahe teadusrubriik puust ja punaseks siin stuudios Arko Olesk ning sel nädalal toome teieni viimaste nädalate uudiseid maateaduse maailmas ning neid on abiks kommenteerimas selgitamast puust ja punaseks tegema Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Meie eilses saatelõigus rääkisime metsapõlengutest, mis sel suvel on maailma eripaigus möllanud ja tõdesime, et see on teinekord üsna pöördumatu kahju ökosüsteemidele ja mõjutab ka meie kliimat. Selles valguses on tänases klipis tänases lõigus paslik rääkida võib-olla viisidest, kuidas me saaksime seda kahju heastada. Ja mis võiks olla loogilisem kui see, et kui ühest ühel pool põleb mets maha, siis teisel pool või isegi samal pool, kui vähegi võimalik, asendada seda uue metsaga. Ja see, et mets on oluline ja et me saaksime selle abil meie kliimamõjusid leevendada. Sellest kõneleb ka üks hästi välja tulnud teadusartikkel mis ilmus ajakirjas Science, mis prooviski kaardistada, et, et kui palju metsast siis kasu oleks ja ja on nagu see järeldus on, mulle tundub, et oleks päris palju. Jah, loomulikult seda me ju teame, et või vähemalt siin saates varem on räägitud, et mets on, on maakera kõige kiiremini ja ulatuslikumalt hävitatud ökosüsteem ja selge, et nendel nendel aladel kus, kus mets on hävitatud, et see muutus ei ole pöördumatu, see on, on lihtsalt paljuski juba meie valikute küsimus. Ja, ja nüüd siis olenevalt sellest, mida me oma oma elus väärtustame või kuidas oma oma maailmakorraldust seame on siis võimalik kaaluda, et kas üks üks maalapp või nii-öelda jah mõtteline maalapp oleks väärtuslikum metsana või põlluna või, või karjamaana. Ja tendentsid tõesti on, on sellised, et kui me võtame näiteks põllumajanduse intensiivistamises suurem, suurem osa, kõige suurem metsaalade metsade kadu on just nimelt põllumajandusel on läinud. Ja, ja selle intensiivistamisega tagajärjel vähemalt teoreetiliselt peaks ju jääma. Me suudaksime väiksemal alal kasvatada endale vajaliku sama sama hulga toitu ja ja neid erinevaid ka muid alasid. Tõepoolest peamiselt põllumajanduslikus kasutuses, aga, aga ka erinevaid alasid, mis enam ei ole põllumajanduslikus kasutuses, neid need kas rohkem või vähem lopsakat metsa võiksid endal endal kanda. Ja nüüd on siis teadlased välja arvutanud, et, et see võiks olla see maksimaalselt lausa üheksa miljonit ruutkilomeetrit metsa võiks, võiks olla praegusest rohkem maailmas. No mida nad tegid, eks ole, nad võtsid ette satelliidipildid ja vaatasid, mis meil praegu siin maapinna peal on, leidsid üles piirkonnad, kus meile tundub, et võiks olla mets, aga praegu ei ole ja lihtsalt hartasid kokku, palju sinna siis puid mahuks, kui neid sinna täis istutada ja nii nad jõudsidki selle, selle numbrini ja, ja ütlevad, et, et selle tulemusena võiks taas siduda umbes kaks kolmandikku sellest süsihappegaasist, mis inimkond on oma tööstusajaloo jooksul õhku paisanud. Jah, see, see tõesti selline küll ühekordne tasub kindlasti meeles pidada, aga, aga suur jah, süsinikuvoog oleks, kui, kui kui võetakse maailmatasemel ette isegi ütleme, mainimisväärne osa sellest metsastamisest ja paljuski taas metsastamisest siis see oleks, oleks ühe ühekordne suur süsinikusüst. Jah, siis ütleme, maismaa ökosüsteemidesse ja teiselt poolt siis siis atmosfäärist välja imemine nii-öelda, mis, mis kliimale peaks, peaks mõjuma jahutavalt. Noh, olen ka välja toonud, et kuhu siis seda metsa kõige rohkem mahub ja esikohal on Venemaa 151 miljonit hektarit on sellist maad, kuhu saaks mida saaks metsastada või taasrelvastada, järgnevad USA, Kanada, Austraalia, Brasiilia ja Hiina. Eks ole, väga suured riigid ja kus ilmselt ka seda tõesti on sellist maad, mille puhul ei ole väga nagu karta, et ta hakkas ka seda inimtegevust segama, et nojah, mõnes mõttes on, on see nimekiri ju ongi nimekiri maailma suurimatest riikidest, aga aga paljuski need riigid ongi suured sellepärast, et et nad hõlmavad suuri inimasustuseks vähe sobivaid alasid ja ka põllumajanduseks vähe sobivaid alasid. Kui esimesena mainitud Venemaast, et rääkida siis Venemaa ajaloo ja just põllumajanduse ajaloo eripärasid, me ju teame päris hästi, et kui me läheme üle Eesti jah, et Eesti piiri Vene poole, siis samasugustel muldadel, mis Eestis on üles haritud, need kui veel veel nõukogude ajal, kui nad olidki üles haritud, siis tänaseks on, on paljuski söötis ja, ja see siis ongi üks osa sellest potentsiaalist, sest et et siin metsastamisega sobivatest aladest rääkides tõenäoliselt suuremalt jalt räägime ikkagi ikkagi selliseid alasid, kus juba on mets olnud, et kus looduslikult metsa pole kunagi olnud, siis sinna on ka suhteliselt raske seda seda pikaajaliselt kasvama jääda, jätta või saada, sest et üks asi on eksala metsastada ühe ühekordse siis kampaania käigus näiteks, aga teine asi, et selle metsa kasvamiseks täiskasvanud saamiseks muud muutumiseks täisväärtuslikuks jahtuma funktsioone kõigiti täituvaks ökosüsteemiks selleks läheb vähemalt 100 100 aastat ja ja selle selle jooksul siis, siis tihtipeale isegi võib-olla ei piisa sellest, et see mets rahule jätta, vaid selle eest tuleb ka hoolitseda. Nii et Need seal küsimusi iseenesest on, on rohkem kui, kui lihtsalt see, et paneme nüüd metsa kasvama. Nojaa, aga samas siiski on riike, kes on sellise tegevuse väga selgelt ette võtnud ja püüavadki. No mitte küll kõrbe päris metsastada, aga vähemasti alasid, kus puud võiksid kasvada, et siin sellel suvel tuli ka uudis juulikuust. Etioopia püstitas maailmarekordi ühel päeval istutatud puude arvu poolest. Ehk siis Etioopias on käivitunud selline initsiatiiv, et võidelda just kõrbestumisega ja erinevate eurovisiooniga seotud probleemidega, et istutada selle aasta jooksul neli miljardit uut puud sinna riiki ja ühe kampaania käigus siis juulis ühe päevaga istutati 354 miljonit istikut ja see on siis uus maailmarekord ühel, tavaliste puude hulga poolest. Ja, ja Etioopia pole ainus, nad ka teised sama piirkonna riigid on võtnud eesmärgiks neid puid istutada. Ja lisaks metsade taastamisele tuleb esile tuua väga efektiivse meetmena ka soode ja muude märgalade taastamise sood, kus ühe pinnaühiku hektari kohta näiteks on mitu korda rohkem süsiniku kui kui metsas. Ja, ja teine. On ka ka puhtalt soos ja muus märgalas sisalduv vesi või jällegi kinnipeetav vesi, mis, mis toimib loodusliku konditsioneerina ja jahutajana ja kliima stabiliseerijana. Et, et olen täiesti nõus selle, selle, et iga, et me saame palju ära teha. Just nimelt maakasutuse planeerimise ainukene probleem on see, et meil ei ole sellist ülemaailmset planeerimis. Kuidas öeldagi siis valitsust või, või muud, isegi mitte õieti foorumit, mis, mis ülemaailmselt korraldakse, et kus oleks kõige efektiivsem just nimelt metsi hoida metsi ja soid, hoida, taastada. Ja, ja siin jah, praegu, praegused teadmine on sellest, kui kasulikud on metsad ja sood. On kõvasti ees seal sellest, mida me, mida me oleme reaalselt ära tegemas. Tänases Raadio kahe teadusrubriigis rääkisime metsadest, maakasutusest ja kliimast. Siin stuudios olid saatejuht Arko Oleski ja geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ja kohtume taas homme.
