Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast hea ja kallis raadio, kahe kuulaja. Suur tänu sulle, et kuulad rännusaade treis pask. Mina olen sinu saatejuht Ivo Tšetõrkiniga. Üle pika aja siin kallis raadio, kahe punases stuudios. Igasugustelt reisidelt tagasi. Aga suvi hakkab läbi saama ja võib-olla just nüüd on aeg jällegi suunata pilk. Minul siis praegu siit avarast stuudio aknast välja. Aga võib olla ka natukene kaugemale sinna lennujaama poole või sealt veel edasi. Igal juhul tänases saates on mul külas eritiirik. Tere. Tere. Kes pärast oma pikki reise peab oma südamekohaks ühte väga kauget kohati külma, väga avarat suurt kohta. Mille nimeks on Patagoonia, asutasid Tšiilis ja Argentiinas. Kui suur ta üldse on, kui mida seal teha, mida seal näha, seda kõike hakkame kohe keritega rääkima, aga enne seda nagu vahel kombeks kerit, kas sa saaksid mind viia tahes ühte hetke ühte hetke Patagoonias ja kirjeldada mulla kas või mis on kell? Kas on külm või soe? Mida ma enda ümber näen, palju mul riideid seljas on? Et ma viiks ju siis ilmselt Tsiilisse Torres del paine rahvusparki kirjeldaks, olla sealt ühte hetke Britannica Oro matkast. Kujuta ette, et sa oled matkal. Sul on matkasaapad jalas, matkakepid käes, võib-olla pisike seljakott. Ja sa kõnnid, kõnnid ülespoole mööda kivist teed? Õues paistab päike. Ilm on natukene natukene jahe, sest ta on juba sügis. Aga samas päike nii-öelda korvab selle. Sinust vasakule jääb org kus on sügisesed puud, kärestikuline jõgi. Sinust paremale jääb taaskord värviline mets. Korraks peatud, vaatad selja taha ning seal sa näed helesinist järve mille keskelt või äärest kerkivad mäed. Aga sa kõnnid edasi sest tee, kuhu sa jõuda tahad, või koht, kuhu sa jõuda tahad. Sinna sinnani on veel minna. Taamal paistavad hallid graniitmäed lumiste tippudega. Nad paistavad kaugel. Aga ometi. Tahate sinna kohale jõuda? Iga sammuga sa seda teed? Sa kõnnid ikka ikka edasi? Kuni jõuad tasandikule kus seal, kus sa näed põlenud metsa ja paremale, sinust jäävad taaskord suured kaljumäed, mille sa oled korduvalt pargis juba näinud. Kuid ometi oled sa neilegi nii lähedal. See põlenud mets ja selle mägede kooslus tekitab siukse natuke siukse, müstilise või ebamaise olustiku. Sa puhkad hetke, võtad lonksu vett? Ja seda uuesti teele. Taas kord ootavad sind kivised, kivine järsk nõlv. Paar tundi möödub. Tuli see lõpuks kohale, jõuad. Sa kuuled linnulaulu kõrvus helisevad tuult. Ja peale selle mitte midagi. Seal üleval oled sa ainult üksi. Sotsid ühe kivi. Canitsel otsa. Ja naudid imelist vaadet, mis sul avaneb? Sa oled kõrgel. Mets jääb sinust allapoole. Näts, mis ennem oli su kõrval. Ning sulle avaneb vaade on värviliste puudega ning selle kohal kõrguvad need kaljud, mis ennem valitsust nii kaugel kui nüüd ümbritsevad nad sind peaaegu 300 kraadi ulatuses. Ja nii ta seal istud. Eesti nii kaua, kui soovid, sellepärast, et kuskile seal kiiret ei ole. Väga kaunis. Selle kivi pealt soomiksime geneetilises mõttes korraks hästi kõrgele ja vaataks siis ülevalt poolt alla. Äkki selgitad mulle, mis koht üldse on Patagoonia? Et paljud seda ei tea, ma tean, et ta on seal Argentiina, Tšiili, ma tean, et ta on seal, kuskil on need suured avaruse, et ma tean, et ma olen teda ainult kuskilt moka otsast ise külastanud Argentiina siis põhjaosas juba sellel selleks, et sinna täitsa bot agoonia põhjaosasse saadama. Sõitsin 30 tundi bussiga Buenos Aireses. Et mis kohtan Patagoonia. Hea, et Wategoonian hästi paljude inimeste jaoks siis sihuke tundmatu maa. Et. Kaardi pealt ta jääb siis sinna Tšiili Argentiina lõunaosasse, et ta on kuskil üks ruut, üks miljon ruutkilomeetrit. Ja siis üks, üks neljandik umbes sellest kuulub Charliele, teine osa Argentiinale. Et kuigi enamus inimesi võib-olla need, kes teavad Patagoonias nende jaoks ongi ta see ilusad mäed ja ilus loodus, aga tegelikult väga suur osa Patagoonias on niuke tühi pampa või tühermaa siis nii-öelda. Ja ta on hästi kauge, et tõesti, et sinna tee sinna on hästi pikk. Et isegi kui siis nüüd kuskile sinna Patagoonia ühte otsa jõuda, et ongi, kui sa tahad teistsuguse jõuda, siis ongi tundide viisi bussisõitu või aaa viie tunniseid mitte päris Viialistega siukseid, kolmetunniseid, siselende, et see on siis võib-olla nii-öelda see kirjeldus siis pategooniastega, mis ta nagu võib-olla eriliseks teeb, on ongi see see loodus ja siis erinevad igast rahvuspargid ja võimalus matkata ja ongi, et seal on nagu looduse osas on seal kõik, et seal on nii mägesid ja liustike metsad, järved, imelised helesinised laguunid, kosed no tõesti, seal on põhimõtteliselt kõike, kõike näidet. Et ja siis ongi see võib-olla see tühjuse, see rahu, et mis sa sealt nagu, mis emotsioon sul selle kogu sellest loodusest nagu tekib ekse? Mis sellest sinu loetletud ütleme siis, nimetamine stiihiatest, stiisijateks, kaugused, tühjused, näed, et mis oli see, mis sind võlus esimesena, kui sa sattusid sinna Pattagooniasse, et kas see ei olnud sinu kindlasti, esimene kaugem reis, et või mis oli see moment, kui sa tundsid? Jah, see on see koht, kuhu ma tahan tagasi minna või et ma tahan nagu sügavamale tan uuesti avastada. Ma arvan, et see oligi võib-olla. Üks nendest hetkedest, siis ma olin seal nagu. Tegin hästi palju matkasid kogu aeg ja noh, eks seal ongi see, et sa võid nii-öelda teha neid läbi käidud matkaradu, kus sa näedki nagu sa pole ainukene siis ütleme nendes nendel matkadel. Et seal on ka teisi, aga siis võib-olla olidki need hetked, et kui sa nagu astusid natuke matkarajast kõrvale või läksidki mingit teist rada pidi, siis oligi lihtsalt see Ei tahaks öelda, et üksildus või niisugune, aga sihuke nagu rahu võib-olla, et oledki seal looduse keskel, eks ju ja tegelikult isegi pikk hetk olema, aga lihtsalt, et sa mõtledki, et kas see nagu noh, kõik kõik see vaikus ja tuuletuule sihuke vilistamine seal kõrvus ja veevulin. Pühalik. Loodus ei küsi üldiselt, mis riigi lipp lehvib, mis milline raha kehtib. Et aga me räägime sinuga praegu siis peamiselt Tšiili Patagoonias või Argentiinast või mõlemast. Natuke räägime tegelikult mõlemas, sellepärast et noh, see ilusam Patagoonia osa ongi nüüd seal, selles andide andide piirkonnas. Et osa sellest jääb Tšiili aladele, osa sellest jääb Argentiina aladele. Et jah, natukene mõlemast. Okei, võib-olla on siin nüüd aeg võtta esimene pisikene mõttepaus paneme peale esimese sinu poolt välja valitud lugudest ja pärast seda Läheme siis veidi gene spetsiifilisemaks, et kuhu, kuhu sa meid tänasel mõttereisil täpsemalt seal Patagoonias viid? Äkki siis ongi nüüd hea võimalus taas kord mul siin saates mängida ühte oma Ladina-Ameerika lemmikartisti Nicolás haar kes on siis pärit Tšiilist ja sina oled tema poolt välja valinud laulu Taimfrosson sul sellega mingisugune mõte veel kaasa anda või, või paneme lihtsalt peale? Mikroselle sinna võib-olla ka valisin, oli see, et ta lihtsalt ongi selline rahulik, niisugune mõnus, sihuke mõnus chill lugu, mis ma arvan, et annab ka natuke sihukest Patagoonia olemust edasi, et. Ja kuulame väikest mind, mitte mitte siis need täis ulatuses, aga väikest juppi. Mõnus. Terita sa panid sinna Pattagooniasse reisikava kokku. Et hea õnne korral teeme võib-olla järgmise saate sinuga koos juba seal kuskil sellesama kivi peal mikrofoni linnas ja räägime, kus kuu tõuseb ja mis tähed säravad ja mida me seal kauguses näeme. Ja, ja reisime me sinna järgmise aasta kevadel, mis on need kohad, mida, mida sa soovitad näha mingisuguse piiratud aja jooksul, kellel võib-olla pole võimalust sinna minna niivõrd mitmelt kordadel järjest nagu sina seda teinud oled? Ja teine küsimus, miks sa, miks sa üldse mõtlesid, et, et sa tahad olla siis nendes nendes avarustes kaugustes, mitte nüüd päris üksi? Et ma tegelikult korra parandaks sind, et esimese korra ma siis nüüd on juba tegelikult sügisel miks ma üldse niisugust nii-öelda reisikava hakkasin kokku panema inimesi sinna, nagu siis seda võimalust pakkuma oli see, et ma ise Patagoonias olin, siis ma. Ma lihtsalt käisin nii paljudes ägetus kohtades ja võib-olla natukene olingi natuke võib-olla rahulikumalt mingites kohtades ja avastasin neid põhjalikumalt, mis ma vaatasin, et tegelikult ei ole ühtegi, et kuigi teised mingid noh, erinevaid firmad pakuvad reisi sinna siis viiakse nagu kas natuke pealiskaudselt nagu mingit igast nagu igast asjast natukene, kui minnakse kohtadesse, mis mind nii väga nagu ei kõnetanud, siis ma tahtsingi, et see reis oleks Nendest kohtadest, mis mulle tunduvad, inimesed võiksid Patagoonias nagu ära näha. Ja siis ma tegelikult ühed mu sõbrad läksid pategooniasse ja küsisid mult nõu et kuhu minna ja kuidas siis ette valmistuda. Ja siis ma neile nagu panin siukseid kava kokku hoidma, pärast mõtlesin, et et aga äkki siis pakuks ka natuke laiemalt seda siis nii ta alguse saigi. No ütleme siis nii, et hakkame peale, maandume maandume siis keset seda, seda, seda Patagooniat. Neid avarusi, kuhu, kus kohas, kus kohas me esimese tassi matet või esimese õlle, lahtine ööbime, et mis koht see on? Esimese tassi mate, et me võime täiesti teha siis Argentiinas, eks, et sealt Dennis, kes siis ei tea, et mõte on siis Tiina rahvusjook. Et sealt teen Helsalt n, on siis Argentiina. Või siis nii-öelda Patagoonia võib öelda matkapealinn, et on niisugune pisikene, natuke niisugune, võib-olla saksa mõjutustega, väike linn, asub ta mägede vahel. Jaa juba see tee, kuidas sinna jõuda, et selle märgiks kindlasti ära, et see on niisugune minu jaoks võib-olla kõige ikoonilisem pilt Wategooniast üldse pikk, sirge tee ja mille ja kõik nagu kõrval on sul selline tasandik ja siis ees, kaugel on suured lumiste tippudega mäed. Et seesama, see kuulus Fitz, Roy mägi, et kes inimesed, kes teavad võib-olla seda Patagoonia riidebrändi siis see, mida nemad oma logos kasutavad, eks, et see on sihuke hästi tuntud kategooria pilt. Et et aga jah, kui me seda mööda teed, siis lõpuks nüüd sealt teeni jõuame, et siis sealt teeni ümber on erinevaid matkaradasid mida saab siis noh, seal on pikemaid lühemaid, aga mis võib-olla teebki Chalt teine eriliseks on see, et või nagu ütleme siis võib-olla ka alustajale matkajale heaks. Et sa saadki, käid matkal ära päeval ja siis tuled õhtul tuled nagu linnakesse tagasi, et sul on võib-olla natuke mugavam, et inimestele, kes võib-olla veel ei taha oma kogu varustust seljas tassida, eksju. Ja siis üks meie siis nii-öelda selle retke siis tipphetki võikski olla siis sedasama Fitz Roy mäestiku või sele Fitz Roy mäe tippu nii-öelda baasbaas või selle jalamile matkamine. Et see on niisugune lihtsam, võib-olla 10 kilomeetrine nagu 10 kilomeetrit sinna 10 tagasi, aga noh, enamus täiesti niisugune mõnus siuke lauge. Läbi sihukeste ilusat Patagoonia metsade. Ja siis viimane lõpp võib olla niisugune natuke järsem, kus me jõuame siis, aga noh, see on seda väärt, et lõpuks kohale jõuad, siis on helesinine laguun. Ja siis seal taamal on seal kohe selle kohal kõrgub siis Fitz Roy sihuke lumiste tippudega hall graniitmägi. Et see on niisugune hästi kihvt, kihvt vaatepilt. Ja siis teine sealt teenis, mis ka nagu see on võib-olla tihti külastajate poolt võib-olla natuke tahaplaanile jäetud, aga kindlasti väärt on väärt matkarada on, ka, on servad ore juurde. Et see on selline natuke lihtsam kui, siis esimene, aga seal samamoodi, et see maastik sinna on võib-olla natuke omapärasemaid seal kohati on ka sihuke põlenud mets, põlenud mets on sihuke hästi kuivanud, puud on siukene hästi kihvti, mulje selle vaatepildi pakub. Ja siis seal lõpus, kui kohale jõuda, siis on samamoodi on mäetipud soo hallid, lumiste tipp tippudel, et mina olin seal, siis oli isegi üks lumepilv, niimoodi. 100. lund, samal ajal on seal mingid liustikud. Et hästi hästi sihuke kihvt matk, et mulle nagu Chalt teen, selles mõttes hästi meeldib, meeldib, et ta on pisikene ja sihuke hästi rahulik või niimoodi, et seal on küll palju turiste, eks, et eks ta, kes lähevad siis matkadele, aga ta on sihuke mõnus baaslaager. Just, just just seal linnakeses. Ma pean küsima ja ma saan aru, kas ma saan õigesti aru, et sa metsad ammu põlenud. Aga ma. Lihtsalt räägivad teemadel. Aga ärme sellesse praegu ärme sellesse praegu läheb, sest muidu me läheksimegi. Ja okei, tore, kaua sellest seal teenis, näiteks, võiks olla kaua seal, seda siis nii-öelda, ma saan aru, et seda alustame siis kergemalt, et meil on taaslaager, ma ei pea oma telke seljas vedama. Me saame igal õhtul sinna Chalt, teenin külakesse linnakesse tagasi minna. Kaua me seal olema nädala kaks pool päeva. Kaks-kolm päeva läks nagu miinimum, et siis ongi kahe või kolme päevaga, sa jõuad juba siukseid siis vaatadki, kas teed kaks päeva järjest matka või jätad ühe päeva vahele ka need kaks matkama soovitakse ära teha, eksju, no siis on ümbruskonna mingi linnast on ka mingi tunniajane, vaat käiks, ütles sellise väiksema teha, kellel soovi hankesse saab minna kauemaks, eks siis kauemaks saad ka mitmepäevaseid matku teha ja seal on nüüd ka valida, eks ju, et kui sa tõesti tahad minna telgiga, eks ju, matkatagi mitu päeva järjest, eks ju, et sa võid seda ise seal teha, et seal on erinevaid radu või siis võtadki kohalikust, seal mingist, kes kuskile liustiku peale viib, eks ju, et see on ka nagu variant. Ta on Hästi oluline asi, vaata agoonia. Mulle seondub ta pole midagi parata, korrigeerib oma, eksin tihti ka sellega, et seal ei ole kõige soojem, onju, et seal on külm, sedasama Patagoonia riidebränd, millest sa räägid, et Mul tulevad kaheses silme ette need igasugused Bufis vestikesed ja kampsikute värgid, okei, mul ei olnud tegelikult mingisugust eesmärki veel reklaami teha, ma ei tea, kas neid Eestis üldse müüakse. Aga, aga et kui soe või külm seal on, et kas me peame siis nagu kaks mütsi peas ja, ja niimoodi nagu seal matkame, priimus on kogu aeg taskus vaikselt niimoodi tööle pandud või, või, või on, kui on päike väljas, siis nagu tegelikult võtavad särgid. No oleneb, täiesti oleneb, eks, et üldiselt on see kliima seal nagu natuke võib võrrelda Eestiga, et seal on samamoodi neli aastaaega, et talvel on seal peaksid olema soojemad, eks ju, kui kui Eestis suvel lähebki temperatuur natuke kõrgemaks kui Eestis, aga samas on see kliima seal hästi vahelduv, eriti just seal nagu Tšiili pool, kuigi noh, seal teenis ka mingil määral, et seal võib tõesti, seal võib päevasse noh, öeldakse, et kategoorias need ühe päeva jooksul ära kõik neli aastaaega, eks ju. Et seal võib vihm tulla, siis võib tunni habrast päike olles uuesti viht tulla, et siis on nagu hästi vahelduv. Aga noh, matkates tegelikult siukseid hetki, kui sa saad täiesti särgiväel on ikkagi paljuski liigud, eks ju, ja kui päike paistab, siis on ikkagi soe. Aga sellega peab ta sellega peab arvestama, et see kliima on seal vahelduv, eks, et päris sihuke rannapuhkus ei ole. Kuule, hea küll. Avarusi on veel palju ees. Lähme sealt sealt tennist, siis edasi, oleme selle mäe juures käinud ja selle teise matkaraja selle veidi vähemtuntuma jah, selle samuti läbi teinud. Kuhu me edasi lähme ja kuidas me lähme? Ja edasi siis võiks minna Helga lahvatesse, mis on siis tegelikult Kaardi sangari piinas ja kuulnud, et tegelikult me reis põhimõtteliselt tegelikult algab sealt lihtsalt sõidame sealt kohe minema, et see on siis Patagoonias siis Argentiina poolel nagu hea koht, kuhu siselennuga maanduda. Grafates nagu ise nüüd ülipalju pole teha, eks, et et aga kalavaates siis kasutatakse nii-öelda baasina, et minna sinna lähedale jäävas Beritama Moreno liustik olla. Et see on nüüd omaette vaatamisväärsuseks, et mis ta eriliseks võib-olla teeb ja miks ta on nii kuul, kuul ja see on ka see, et ta on üks vähestest liustike maailmas, mis kogu aeg kasvab, et kui enamus liustikke kahaneb, et siis tema tegelikult kasvab, et sealt jah, sealt kukub küll tükk ära, aga ja kogu aeg nagu suureneb ja ta on hästi nagu massiivne tan. Ütleme, niisuguse vaateplatvormile lähed sinna, et siis vaatame, platvorm on pandud nagu noh, enam-vähem p v tasapinnale, et liustik kõrgub nagu sinust ülespoole ja sa saad aru, kui suur ta on seal mingites kohtades, ta pidi olema kuskil 74 meetrit veepinnast nagu kõrgemale. Et siis ta on nagu jäämass, mis kahe mäe vahelt lihtsalt sisuliselt voolab. Voolab siis vaikselt alla. Ma olen pilte ja videosi näinud. Sellised viiekordse kortermajasuurused, jää, lahmakad lihtsalt langevad vett, ei ka mingisugune mõne minuti tagant, ma saan aru. See oleneb natukene sellest, eksju, sellest kellaajast ja kui kui soe on, eks ju, et aga mingitel hetkedel on seal ikkagi küll need samamoodi täpselt nagu sa kirjeldasid, eks, et need lahmakat langevad ette tekitavat sihukest ülitugevat müra. Et niisugust nagu orig Meristaks. Et seal on nagu omaette vaatepilt, et hästi paljud lähevadki üritavad nagu sättida seda aega, et äkki mul veab ja näen seda langemaselt. Kui ma käisin, kui ma käisin Argentiinas oma esimesel reisil, Argentiinas, jah, ma tahtsin ka sinna lõunasse minna ja ja ma läksin ikkagi Põhja-Argentiinasse, teistel põhjustel, see lõuna pool oli veidi kallim ja, ja mul oli vähe raha ja palju aega. Aga ühe tüübiga, kellega ma seal rääkisin, ta ütles, ta on nagu suur liustike fänne, ta on maailmas näinud, ma ei tea kõiki liustikke. Ta muudkui reisidki ringi mööda maailma ja ainult vaatadki liustikke. Ja siis ta ütles, et kui liustikud nagu üldse ei huvita, kui sa elustajad ainult ühte liustiku nägema, et sisse on periito Moreno, et seal see liustik edasi peale elu jooksul nägema ja just sellepärast ka, et ta ei ole staatiline, et ta lihtsalt ei vaata, et okei, et seal on Vaideta nagu noh, elab. Ja ma arvan, et see on väga täpselt öelda et aga meie seda lisaks ka veel juurde, et kuna sinna liustiku saab ka peale minna, mida ma tegelikult ise ei ole veel teinud, et siis see on minu liialda pakett, listis ka, et seda kindlasti teeme ka ära, et matkamäe liustiku peal. Hea küll Galaphate, Berito Moreno, see on selline koht, kus käiakse, eks ole, noh, hea küll, et seal liustiku peal ma saan aru, et me mingit mitmepäevast matka idee panime need mingisugused kassid jalga ja ja siis. Ja siis. Just just just, et ta on ebamõnetunnine niuke, aga noh, saab selle elamusega. Aitäh hea küll, kuule, võtame jälle, me oleme jõudnud saatega poole peale võib-olla umbes et võtame siin jälle ühe mõttepausi, mõtleme, mida sa veel soovitada soovitada Argentiinas ja Tšiilis Patagoonias inimestel teha. Ja paneme nüüd käima sellise rahulikuma loo mille nimi on Jelena verme, nad tulevad mind vaatama El chapo seriaali soundtrack'i, sest see on siis mu taustaks, võib olla kuulajale ütlevad, et see on see tüüp, kes Mehhikos paar korda mingi kilomeetrise tunneli kaudu vanglast põgenes, aga nüüd kohe USA-s mingisugune 1000 aasta pikkuse vanglakaristuse saab, sest et ta selle sinaloa kartellikokkupanija juhtis seda pikemat aega, et miks sa selle loo valisid. Seal võib olla sihuke hispaaniakeelne lugu, mis pole nagu hästi meeldib, et muidugi ma ise avastasin ka selle asjalt chapo seriaalist, et jäi sihuke kõrva, et siis mõtlesin, et paneme sellega. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass rändab täna Patagoonias, Tšiilis ja Argentiinas. Ja minu teejuhiks sellel retkel täna siin raadio kahes stuudios ja varsti ilmselt ka päriselus on kerik Tiirik, kes kannab Patagooniat südames juba ma ei tea, mitu aastat siis. No südames ilmselt üks, 15 äkki. Ja me otsustasime siin laula ajal, et hüppame nüüd kohe hopsti. Tšiili sellepärast et me saame ikkagi seda teha, meil ei ole tarvis siin kolistada bussidega läinud lennukitega, me saame täpselt minna panna oma mõttelise näpu selle koha peale, kuhu me ise soovime. Ja räägime Torres del paine, rahvuspargist, see on ka üks asi, ainuke noh, mina, kes ma ei ole Tšiilis käinud. Ma olen lihtsalt pildi pealt näinud, et suured mäesambad kõrguvad ja, ja majast eetlikult, aga see on ka täpselt kõik, mida ma sellest arestel painest tean. Valgustunud. Ja et noh, täpselt nagu sa ütlesid, eks, et see pilt, mis sa nüüd kirjeldasid, eks, et see ongi see, mida inimesed tihtipeale teavad, eks ainult Torres del paine, aga tegelikult on seal nagunii palju enamat, et suur osa inimestest lähebki sinna üheks päevaks, vaatab, need, vaatab, need kuulsad Torres del paine, need kus, mis kutsuks neid tornid tornile, siukseid kalju mängis hambakiirust. Et vaatab need ära ja siis nii-öelda on siis Torres del painis käinud enda jaoks, eks ju. Noh, inimeste eelistused on erinevad. Aga noh, mina isiklikult soovitaks nagu kindlasti minna sinna mitmepäevasele matkale, sest see park on suur. Seal on erinevaid radu, mis sa saad teha, aga noh, niisugune viis päeva neli päeva, et need, ütleme siis neli, viis laagripaika, kus sa peatud, et need oleks nagu niisugune miinimum. Et sa siis näeksid nad nii-öelda kõige kihvtima kohal ära. Et meie siis või noh, see efekt, mida ma siis soovitaks, olekski siis niisugune, näiteks et esimene päev võiksid siis minna, alustad siis oma matka, eks. Rahvuspark asub sellest meie nii-öelda baaslinnakesest seal, Tšiilis portrantaallasest asub umbes tunni-pooleteise kaugusel. Ta on hästi eraldatud, aga jah, kui sinna parki lõpuks jõuad, et siis üks variant siis ongi, et sa võtad praami, sõidad paine Grande kämpingusse kämpinguid me kasutamegi siis nii-öelda või noh, ma kasutan oma jutus siis nii-öelda nendeks nii-öelda nagu peatuspaikadeks ei nagu pidev punktideks. Et sealt siis matkata esimesel päeval Grey liustiku juurde, kus on ka Grey kämping üks 11 kilomeetrini, et see ei ole nagu midagi. Esimene päev on aga üsna lihtne, et see krai liustik on ka niisugune jälle hästi kihvt, taas kord liustik, mitte nii massiivne kui Berito moreen, moreen, millest me ennem rääkisime, aga noh, vaatepilt ja värgid. Ja siis teisel päeval siis matkaks sealt tagasi sinna paine grandesse ja nüüd ongi natukene see, et kes natuke kiire matkaja võib minna edasi, kes on aeglasem, see võiks jääda ka üheks päevaks sinna paine käändesse. Et noh, sama üld üldjoontes on sama tee mis esimesel päeval, aga lihtsalt, et sa pead kiirustama, saabki seal paine grandi laagriskamisel hästi kihvt laagripaik, minu üks lemmikumaid sealt pargist. Siis saab ka seal nagu rahulikult olla. Aga jah, siis, et kas siis teise päeva lõpus või siis kolmandal päeval, et siis võiks minna kämpingu Italyana juures olevasse, siis on vaie frantsees ja vaie Britannica siis prantsuse orgia siis britannia Org siis eesti keeles öeldes et need on siis põhimõtteliselt sama tee, aga lihtsalt see vaie Britannica on natukene kõrgemal ja see ongi see, mis me siin päris saate alguses hetk, kuhu ma teid viisil, et see nagu vaieldamatult minu lemmikkoht pargis, eks ju, et mu lemmikkoht ei ole need kuulsad Torres del paine torni, mis on ka kihvt, aga lihtsalt, et see oli minu jaoks hästi nagu või noh, on minu jaoks hästi eriline koht. Aga jah, et see tee sinna Britannikusse on üsna raske, et selle pärast, kes ei jaksa, saab minna, võtta selle lühema tee sinna vaie frantsiisi minna ainult sinna nagu lõpuni, mis on ka kihvt, aga lihtsalt seal üleval. Kui seal Britannica lõpus on nagu veel ägedam vaade ja siis kas siis ja siis samal päeval siis jäädagi ööbima siis seal lähedal olevasse siis kämping frantseesi. Ja siis vastavalt siis kolmandal või neljandal päeval, eks ju, et siis oleks mõistlik matkata, kämping tšileinasse, mis on seal üsna nende Torres del Wayne nende tornide juures. Vanasti sai ka päris sinna tornide jalamile praktiliselt minna, kuna seal on üks, oli üks kämping oli, see vist pandi kinni hiljuti minu arust, et siis siis paraku pean natuke kaugemale jääma. Aga nojah, et see oleks siis see kämping on siis umbes kuskil neli kilomeetrit sellest. Torres del paine tornidest. Aga miks sinna võiks, sinna võiks jääda ööseks. Et siis hommikul ärgata hästi vara enne pimedas ja siis võta taskulamp ja siis matkata umbes tund aega hästi järsku kivist teed. Aga miks ta teha just hommikul on see, et kui sa sinna jõuad, siis seal on see vaatepilt on hästi kihvt. Hommikul, kui päike tõuseb, siis ta päike värvib need graniitkaljud siukseks roosaks. Kui sina natuke kauemaks jääda, siis ongi hästi kihvt vaadata, kuidas need roosad kaljud seal mingid tundide jooksul lihtsalt nad muudavad nii palju kordi lihtsalt värvi, et vastavalt sellele, kust päike on ja mis hetkel sa päike paistab. Ja siis, et see on tõesti nagu väga kihvt vaatepilt ja siis sama päeva lõpus, siis on nagu sihuke hästi lihtne ots veel, et üks niisugune kaheksa, 10 kilomeetrit, aga noh, allamäge siis nii-öelda selle laagri, selle rahvuspargi siis väljumise väravasse, siis ütleme niimoodi. Ja ma tahtsin küsida et kuidas see teene tükey, et kuidas see 10 kilomeetrit või ühe, kuidas, okei, käime seal ära ja siit on natukene sinna ja see kämping kuidas teekond ise välja näeb, et kas see rada on selline, ütleme, kui ma nüüd katsuksin jälle viia ennast nagu mõttes kohale. Kas seal on avarus igal pool, et sa vaatad kogu aeg, kõnnid rada ja sa näed kogu aeg kuskil kauguses on see sihtmärk näha või ta läheb kuskilt mägede külje pealt üles-alla või ta kulgeb kuskil metsa sees või all orus jõe põhjas, et kuidas see nagu mida sa nagu enda ümber selle, nende kilomeetrite jooksul võid näha. Hea on see kõike, et olenevalt siis, eks, et kust, mis sellel rajal sa parajasti oled, eks ju, et seal ongi, et üks rada kulgeb niimoodi järve kaldal, et sa vaatad vasakule, siis on avarus järv nii kaugele, kui silm salatit, siis näed siukene järv ja mingid pisikesed siuksed, kaugemal olevad mäed ja teisel teisel pool su külge on siis. Nii-öelda suur suur mägi, eks ju, tundub hästi lähedal olevat siis teises kohas võidki sa sealsamas seal vaia Britannica, eks ju. Et seal sa matketki, põhimõtteliselt nagu orus, mets on ümber siis noh, mägedes sa võidki olla mingi hetk, sa oled mäele täiesti nagu vaatad, et mägi on nagu hästi lähedal, järgmine hetk on see mägi hästi kaugele, eks see nii ole, nad läksid, seal on täpselt see, et kus sa parajasti olevat. Ma saan aru, et need vaated on kõik hingematvad, ma ei tea, kuidasmoodi, me suudame seda, läbisin seda mikrofoni nii-öelda ilma visuaali omamata edasi anda. Kindlasti me paneme mõned pildid üles R2 reispassi lehele Facebookis ja pange oma laike aia avada. Vaadake meid sealt õlad aga ja et nüüd seda Tšiili mitmekesisust edasi anda, ma saan aru, et oma retkel. Me jää ainult Pattagooniasse. Et me läheme ka Põhja-Tšiilis asuvasse Atacama kõrbe. Et see, see ei ole ju enam Patagoonia osa, on mul õigus. Just et tagant ainult lõunaosa, et Atacama asub põhjaosas tuhandeid 1000 kilomeetrit või rohkem isegi põhjas. Okei, kas kas meil jäi midagi olulist ütlemata sele Patagoonia kohta, mõni sugune hetk, mõni stiihia, mõni vaade, mõni koht, mida kindlasti peaks nägema või oleks nüüd see koht, kus me paneme oma mõttelise näpuses sinna ühte kuivemasse kohta maailmas? Ja ma arvan, et noh, vot agoonias ongi, et on nii suur ja seal on nii palju kihvt teisi ägedaid kohti, et ongi, eksju, mingi Ushuaia, eks ju, mis on maailma siis lõunapoolsem linn, et ka hästi äge kohta palju-palju kihvte matka, radusi, radu siis noh, Tšiili need igast mingid eraldatud kohad seal natukene nagu sellest-tollest lainest näiteks põhja poole kohta nii palju, et vist hüppame siis parem sinna sooja soojemasse praegu. Reisi lõpuks natukene natuke sooja ka naha vahele ja päikest päikestki onu peale. Nonii, Atacama. Et jaa, et Atacama, siis miks on see nagu ka eriline on see, et noh, Tšiili ongi hästi pikk, et on hästi erineva vahelduva loodusega, et seal on hästi-hästi palju erinevat kliimameetmeid. Et Põhja-Tšiilis asub Atacama kõrb, mis on siis, kui need faktidest rääkida on siis maailma kuivi pooluste väline koht? Seal sajab nagu väga-väga vähe. Ja siis aga samas see loodusmaastikud sealgi on tegelikult hästi Patagoonias täiesti erinevad, aga nad on ikkagi niivõrd isegi seal nagu piirkonna siseselt nad on hästi eriilme ilmelised. Võib-olla alustaks sellest, eks ju, et kui nüüd Hattakamasse minna, siis mõistlik, eks ju, oleks ennast baseeruda seal San Pedro de Atacama linnakeses, mis on niisugune hästi kihvt pisikene linnakene, siuksed, muda, mudateed ja mudamajad. Et niisugune hästi omapärase siukse vaibiga koht. Ja siis sealt nagu, kui sa seal oled baseerunud, et siis sealt nagu minna erinevatesse, siis ümberkaudsetes kohtadesse, et mis seal on, kihvt on kindlasti vaiadele luna, mis on siis kuuorg tuule eest siis noh, tuul on teinud liivast ja kivisse kollased kollase maastiku siis et meenutab siis marssi pigem, mitte nimega kuud, võib-olla. Ja siis seal lähedal on siis vaiadele marte, mis on siis Sulmarg liivakivist mingit formatsioonid. Et seal saab ka näiteks siukest väikest asja teha nagu liiva lauatamine. Et kellel on kiki, keda see kõnetab. Ja siis näiteks veel Salardatakkama, mis on siis soolaväli. Aga näiteks kui võib-olla mõned inimesed teavad seda juuni soola välja, mis on hästi kuulus Boliivias et see on täiesti sile valge Suurväli, et siis seal aarde hakkama on nüüd selles mõttes täiesti teistsugune, et seal oleks need maastik, oleksite koralliline või sihuke nagu mudane või sihuke hästi-hästi teistsugune. Aga kooslukesemass maastik koos lumiste mägedega taas kord, mis on kaugemal siis seekord? Kui Patagoonias olid siis igast need järved ja flamingod, et hästi kestel hästi sihuke omapärased vaated siis mis mulle nagu hästi meeldiv, et mul on suur kakluste fänn, et siis sampeedrusega siuksed on üks kaktust org, mis on nagu hiiglaslik, et üheksakümnemeetriste kaklastega, et see on see koht kindlasti, mida tasub külastada. Et jah, see võib-olla oleks, ei, sa oled kaamos, on ka neid kohti, on nagu hästi palju veel, et mida, mida võiks külastada A seda ütleks küll veel. Tähistaevas Patagoonia või see, vabandust, Atacama on hästi kuulus just kuna, kuna seal sajab hästi vähe siin hästi selged päevad et siis üks asi, mida teha, kindlasti on tähevaatlus kohaliku astronoomi juurde juures saab siis vaadata teleskoobiga tähti, erinevaid planeete siis et hästi kihvt elamus, et ma ausalt ei ole nagu kuskil nii tähistaevast näinud, et isegi nagu meie mingi augustitaevas ei ole nagu päris. Okei võtame tänase saate viimase mõtte ja laulupausi ja kuulame nüüd vahelduseks ka ühte rahvaviisi selle pärast, muidu ma olen ikka siin saates öelnud, et et noh, nii nagu meie ei kuule ainult noh, eesti rahvalaule, onju ja etnomuusikat nii ei tehta, seda ka ainult teistes maades, aga vahepeal siiski võib ja, ja, ja oled kaasa toonud ühe väga mõnu. Minu meelest on see väga ilus lugu. Ata Hualpa jupanc tee ja, ja, ja Akele jaaman distants ja keda kutsuvad kaugused ja mis on sinu sinu lugu selle loo juurde või ma ei tea, kuidas. Hea, et see on nüüd üks, mul oligi Argentiina Sõver, et tema soovitas mulle mingi hetk hästi-hästi siukseid, palju siis Argentiina nii-öelda rahvalaule või et seesama, see esitaja on siis Argentiinas hästi tuntud folkloorifolkloor, muusik, et siis ma mõtlesin, et vaja midagi traditsioonilisemat ka. Hea kerit ja kallis raadio, kahe kuulaja, et aeg lendab linnutiivul ja paljud ei jõuagi enam rääkida. Üks asi lihtsalt, mida ma tahaksin küsida Tšiili kohta, on ikkagi see lihavõtte saar või miks? Ühesõnaga mul on, mul on alati tekib mingi väike reservatsioon, kui mingi koht on liiga kuulus, kuigi tihti on kohad ja kuulsad ikkagi põhjendusega. Aga lihavõttesaar on see koht, kuhu kõike stiili lähevad, tahavad selle kindlasti minna, sinna on meeletu tung. Sina oled seal käinud, ütle nüüd, mulle on seal peale nende suurte kivist pupujuku te veel midagi teha või kuidas nendesamade pupukujudega on, et on, on sinna väärt minna, on seal, on, seal on see kena koht. Ja minu arust väga kihvt koht, et ja isegi need kivist kuku, ujukid, keda siin kutsusid, et et kohaliku nimega siis maid, et need on tõesti ikkagi nagu väga kiftid, et kui nüüd minna ainult sellepärast, et kuskil oma checklistes mingi asi maha ära märkida, et sa oled seal käinud, minna pooleks päevaks, nagu ma olen ka inimesi kohanud, kes teevad, siis noh, seda ma ei soovita, aga tõesti paariks päevaks, et mina ise olin seal 10 päeva kuskil sinnakanti, et seal võib-olla natuke palju, sest on ikkagi üsna pisike saar. Aga väga kihvt koht, et seal ongi neid kivist kujusid on seal nagu erinevates kohtades erinevates siis nii-öelda situatsioonides. Aga samas on seal ka vana vulkaan hästi huvitava loodusega, siis on mingid rannad ja kultuur ise nagu sellest selle kultuuri kohta nagu õppimine, võib-olla et see on ka niisugune omaette väärtus seal, et mina küll soovitaks minna, et natuke võib-olla palju tehaksegi paketisti koht hästi, eks ju, aga ma arvan, et tasuks minna küll. Aitäh sulle kerit, nende nende mõtete ajastu tutvustamast, oma südamepaiga, kaugusi ja lähedasi. Minu viisid külmutuskohale. Varsti ka päriselt. Ma saan aru, sa kutsud oma reisile kaasa, kellel huvi leiab sind üles Facebookist või? Saadab emaili näiteks kerit punkt, tiirik ät Gmail punkt com. Ja kerit käib siis keega. ETK on raid. Jaa, kallis kuulaja, aitäh, et olid seda kannakul meiega. Ma tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on ilusti järelkuulatavad kõikides nutiseadmetes podcasti programmides, raadio kahe äppis, raadio kahe kodulehel. Ja lõpulooks oled sa valinud kerid sellise väikese, natukene kiirema tiksumise. On sul sellega ka mingisugune mõte, kust ta selle saidi? Ja selle loo ma sain ühelt siis Tšiili kohalikult ühelt elektroonilise muusika artistilt, et kes siis ise seal Patagoonias tegutsesid, kellega ma seal kohtusin, et siis niisugune natukene eksklusiivne. Suur tänu, kallis raadio, kahe kuulaja, et et olid meiega. Stuudios oli eriti Eerik. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga saatel nimeks Reispass, värske vaba raadio, kaks. Ega muud kui kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
