Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tervist kõigile kuulajatele raadio kahes läheb eetrisse populaarteaduslik rubriik puust ja punaseks. Ja igal nädalal keskendume esmaspäevast neljapäevani siin ühele suuremale teemale, täna on selleks suuremaks teemaks ja ka järgnevatel päevadel siis arheoloogia ja siin raadio. Stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Tervist Marge krepp. Esimene teema, mille juurde läheme, on Eesti teema ja tegelikult oleme siin ka eelnevatel nädalatel, kui mina ja Arko olema siis erinevate Eesti teadlastega istunud, rääkinud, vaadanud pisut tagasi möödunud suvele ja kui eelmisel nädalal rääkisime sellest kuidasmoodi meie zooloogia kolleegi zooloogid kolleeg Randel Reisberg, kes Põhjamerel suvel kalu uurimas, siis meie esimene teema sinuga Marge viib meid võib vist nii öelda siis suvisele Pärnumaale, kus on toimunud kaevamised, siis Kurese linnuse juures. Ja õigupoolest on seal kaevamised toimunud juba toimusid viiendat suve järjest. Et see on selline väga muististe rikas rohke piirkond, mis siis eelmisel aastal võeti ka muinsuskaitsealana kaitse alla. Kus kohas täpselt asub see Kurese seal, kas see on, kas seal on nagu siis Põhja-Pärnumaa, eks ole? Ja see on Tihulast kuskil kümnekonna kilomeetrite kaugusel, seal võib-olla kõige tuntum mõistis, on saanud Soontaga maad linn, kus on ka sageli toimuvad kultuuriüritused ja paljud inimesed teavad seda. Nii et see Soontaga ana maalin kuulub ka sinna muinsuskaitsealasse. Aga lisaks on seal siis väga palju muid muistiseid ja selle muinsuskaitseala, nagu keskmees on kuressumm küla, mis, mis on ilma elanik, et ta nagu siga konserveerunud 19. sajandi külamaastik kus on paekivist pikad kiviaiad ja paekivist maja varemed sihuke, hästi romantiline, kohtab välja ja siis seal ümber on siis veel kaks linnuse kohta. Seal on palju kalmeid erinevatest perioodidest asulakohti. Ja siis seda on siis kohaliku loodus ja pärandi kaitsja Urmas Vahuri initsiatiivil hakanud Eesti ajaloo muuseumis ajaloomuuseum uurima sans juhtiv arheoloog Mati Mandel ja tema on siis eelmistel aastatel ka erinevaid kohti seal kaevanud ja sellel aastal võeti siis üks linnusete üks linnustest. See on bakamägi ja siis seda kaevati. Miks neid linnuseid seal nii väiksel alal siis sedavõrd palju oli, kas põhjus oli selles, et need lihtsalt eri lihtsalt ehitati? Erinevatel ajajärkudel kasutati erinevatel perioodidel sellepärast on nad kõik seal ühes kohas koos. Nad on erinevate perioodidel kasutatud, tundub nii. Soon taagana maal maalin, see saab alguse seal kuskil viikingiajast. Aga see bakamägi nüüd selgus, see linnus seal võib-olla kõige varasemad leiud on isegi pronksiajast seal 2500 aastat tagasi, võib-olla hakati seal juba seda kasutama. Ja siis need kindlustused seal need on võib-olla siis umbes 2000 või 1500 aastat vanad. Praegu seal tehti, seal on selline vallkividest ehitatud vall, mis praegu on seal umbes ühe meetri kõrgune, nii et teki sellest vallist nagu üks läbilõige mis ei olnud nagu väga suur, et et noh, et saada nagu esialgne ettekujutus. Aga muidu seal varasematel aastatel on siis selgunud, et tegelikult võib-olla see asula seda väriseva pronksiaegset asulat. Ta ei ole veel, kuidas käituda küll. Liti, siin varasematel aastatel. Rooma aegne münt, mis nagu osutaks sellele, et vähemalt seal Rooma ajal on siis kindlasti asustus on ja need kalmed ja, ja siis asula tuumik või kõige võimsam osa seisis, pärineb seal viikingiajast ja ja muinasaja lõpusajanditel. Ja muuhulgas siis saadi teada, kas seda seal kaevamistel selle linnusega juhtus omal ajal midagi tõsist, nimelt siis on seal avastatud põlengu kihid ja tundub siis niimoodi, et kõigepealt oli siis põleng ja seejärel lammutati linnus maha. Niimoodi siis arvab Mati Mandel. Tõenäoliselt on seda mitmeid kordi seal üles ehitatud, on selleks, et kogusele nagu piirkonna asustusajalugu selgeks saada tuleb seal ikkagi noh, veel ja veel uurida nagu täpsemalt aru saada, et et jah, et mis ajal siis, mis linnused kasutusel olid, kus sellel ajal need külad olid, on ja külad on ilmsed, nihkunud staa Se viikingiaegne külakoht, see on siis sellest 19. sajandi mahajäetud külakohast umbes pool kilomeetrit eemal. Nii et järgmine aasta hakatakse uurima siis seda ajaloolist vana küla tuumikut, et välja selgitada, millal see võis tekkida, et seal võib-olla siis niiviisi, et et viikingiajal või hilis rauaajal jäeti siis linnus ja küla maha ja küla miskipärast nihkus aga eemale. Noh, väga huvitav, ollakse väljas, kogu see ajalugu ja seal ei ole nagu eriline koht ka sellepärast et seal ei ole üldse maaparandus tehtud ega selliseid noh, tänapäevast infrastruktuuri seal üldse ei ole. Nii et kui sinna minna ja ringi vaadata, siis tekib tõesti selline tunne, nagu olekski kuskil muinasajast. Ja lugesin ise ka selle küla kohta, et seal pidi olema ka selline praktiliselt 2000 aasta vanune tee, mis viib siis Michipsis läbi soo ja mida siis kasutati veel hiljaaegu ka taliteena. Muidugi see küla iseenesest jah, tõepoolest, tänaseks päevaks on siis tühi juba peaaegu 50 aastat aastal 73, siis Kureselt lahkus kõige viimane elanik ja seal oli siis üks üsna omalaadne probleem veel ka pärast teist maailmasõda, nimelt sealkandis elas hästi palju metsavendi ja siis otsustati suur hulk külarahvast lihtsalt minema küüditada, seetõttu ja ülejäänud siis läksid ka tasapisi sealt ära. See on ka üks põhjusi, miks ongi tõesti niimoodi sellise omalaadse muuseumina siis või siis sellise hetkena ajas, mis on peatunud sinna sedasi seisma jäänud. Ja seal on korrastatud neid kiviaedu ja hästi palju võsa ära raiutud ja tehtud sinna ka turismiteed koos siis stendidega, matkarajad, nii et järgmiseks suveks kindlasti võiks olla inimestel üks koht, mida külastada. Ja jätke meelde Pärnumaa ja Kurese. Kuulad raadio kahte, sel nädalal räägime meie populaarteaduslikus rubriigist puust ja punaseks arheoloogiast. Stuudios on Marge Konsa ja Madis Aesma. Järgmise uudise juurde läheme juba homme samal ajal kõike mõnusat. Toostia punaseks.
