Ei tea, kas siin järves elavad kalad on ka õnnelikud? Ega minu piltidelt seda ilmselt näha ei ole,  aga on olemas kaamerad, mis võimaldavad seda tuvastada. Milline on Eesti kalade tervis, võiks olla parem. Ma arvan, et, Veed ei ole nii puhtad ja sõbralikud kaladele,  kui võiks olla, et siis võiks olla kindlasti parem. Ma arvan, et on halb vee kvaliteedi tõttu kehvapoolne  ja paraku vist läheb veel kehvapoolsemaks. Võib-olla mitte eriti hea, sest et meie veekogud on saastunud. Vähe hapnikku, kuidas me kalade tervis on,  seda teavad need, kes kala püüavad ja kes kasvatavad  ja igasugused asjad ju juhtuvad nendes kalakasvatustes  ja ega see, kui palju ja kunstlikult ja ega see enam ei ole  see mis ikka vägisi see vägisi Inimesed on end alati just veekogude äärde elama sättinud. Võõraste maade avastamine ja kaubatransport on käinud  ka ikka üle veeteede. Hiiglaslike laevade kasutamine kaubaveos on aina kasvavas trendis. Vesi annab meile ka võimaluse energiat toota. See kõik on jätnud veemaailma oma kustumatu jälje. Sageli on see jälg ka loodusele koormav. Õnneks on viimastel aastakümnetel seda nii-öelda reostuse  ja mõjulaeva hakatud aegamisi ümber pöörama. Võtame kalade ja inimeste kooselu selgitamiseks näiteks hüdroelektrijaamad. Nende rajamine tähendab tammi ehitamist ja  selle taha paisjärve loomist. See muudab looduslikku keskkonda väga palju. Et kalad saaksid jätkata enam-vähem tavapärast elu,  ehitatakse kalapääslaid ehk võimalusi, kuidas kalad  tammidest läbi või mööda saaks ujuda. Kuigi kalapääseate mõte tundub õilis, ei ole nende teostus  veel täiuslik. Üks viis kuidas teada saada, kui suur on kalade hulk jões  ja milline on nende käitumine. On loendada kalu jõe mitmetes paikades. Sellist loendamist teevad bioloogiline sta,  kuid see on väga ajamahukas ja küllaltki tüütu. Teine võimalus on panna vett, jälgimisseadmed. Kohe kui kala teatud asukohast mööda ujub,  saadab seadeldis signaali kuid seegi ei anna suurt pilti  kogu veealuse koosluse eluviisidest. Uus võimalus on kasutada veealuseid kaameraid. Vaatame, kuidas see masinavärk töötab. Hakkame kalu vaatama. Šeff ja tema kolleegid Tehnikaülikoolist otsustasid  bioloogidele appi tulla et mõista inimtegevuse mõju mõnes veekogus,  aga ka loodust ennast tuleks jälgida kogu veealust maailma kaladele,  lisaks ka taimi, putukaid ja isegi pinnast. Selleks oli vaja leiutada täiesti uus nutikas veealune  kaamera ja siin said bioloogid oma sõna sekka öelda,  ehk paluda luua unistuste töövahend. Sellest kujunes üsna keeruline ülesanne. See on meie veealune kaamerasüsteem. Tal on kaks kaamerat, üks üks näeb infrapuna spektris  ja siis teine näeb nii, nagu inimene näeb. Infrapunaspekter on kasulik sellepärast,  et see kalu eriti ei häiri. Kui on internetiühendus sellega, siis saab kõike teha arvutist,  reguleerida valgustugevust ja, ja siis, et millised valgused  on sees ja väljas ja, ja mis kell näiteks valgus sisse läheb  ja välja läheb. See on see kaamera põhimoodul, mis siis vee alla läheb. Kaabel on selleks, et siis sellega kõigega ühendada,  et vee all. Traadita internet ega midagi sellist ei levi  sest et vesi püüab need kõik lained kinni,  wifi levib võib-olla seal mõned sentimeetrit. Nii et selleks, et selle kaameraga ühendust pidada,  on alati ikkagi kaablit vaja. Kuhugi kuivemasse kohta käib siis teine kast. Siia saab panna antennid. Kui on soov kas wifiga ühenduda või siis kG  või 4G võrku. See Tallinna Tehnikaülikoolis loodud kaamera on paigaldatud  juba kuue Euroopa riigi veekogudesse. Hiljuti saadi tagasisidet Šveitsis, kus ühe  hüdroelektrijaama juures oli tänu sellele aparaadile  esmakordselt võimalik nii päeval kui öösel kalu häirimata Ee  all toimuvat vaadelda ja selgus nii mõndagi üllatavat. Kaameral või siis õigemini selles oleval tarkvaral on üks  väärt omadus veel see tunneb kalad nende näo järgi ära. Esmalt suudab tarkvara kaamerapildilt eristada kalakuju,  seejärel suurendab ta pilti ja vaatab lähemalt,  millised täpid on kala nahal. Inimesel on ainulaadne sõrmejälg, aga kaladel on ainulaadne täpimuster. Nõnda saab kaladel vahet teha, vältida kalade  topeltloendamist ja näiteks hoida silma peal oma lemmikkala tegemiste. Et üks arvutiprogramm teeks vahet lõhel ja forellil,  tuleb talle seda õpetada. Selleks peab inimene programmile ette söötma sadu  ja sadu tunde. Juba sorteeritud videomaterjale. Minu osa ongi see nii-öelda hinnata ära kala käitumist ja,  ja mis on tähtsad seal, et kala. See kaamera tunneks nagu kalaliigi ära. Ega see kalaliigi äratundmine käib ikka enam-vähem  nii nagu inimese tuvastus kaamera käib, et kalaliikidel on  teatud proportsioonid seal ütleme silmade  ja ninasõõrmete suu ja kuidas see suu asend on  ja see asi käib selle peale peamiselt. Nii et, et et seal niisugune emotsioonidega ei ole midagi pistmist,  see on ikkagi pigem see, et, et kõik proportsioonid on noh,  vahekorrad on viitavad teatud liigile. Erinevalt inimesest, meie hingame sisse välja,  sisse välja, aga kuna vesi on väga viskoosne,  väga tihe, siis kala ei ole väga mõttekas liigutada suust  vett sisse sealtsamast suust välja, siis ta võtab tegelikult  vee suust sisse ja lõpus kaante vahelt laseb välja. Ja kui kala väga hästi ennast ei tunne, siis kala hakkab köhi,  see tähendab seda, et ta tõmbab vett teistpidi,  tõmbab lõbus kaardi vahelt sisse suus kuhu  siis või suunab välja ja mida sagedamini ta köhib,  seda sellest võib teha ka järeldusi, et seda reostan oma vesi. Okei, nii et see inimeste unistused, kui mul oleks lõpus,  et ma saaks ka vee all hingata, absoluutselt ei,  päde hingamine siis ikkagi suu kaudu, alati. Inimesed kipuvad kaladele iseloomuomadusi,  andes neid päris tugevasti alahindama. Näiteks ütlus, et kellelgi on haugimälu,  pole tegelikult sugugi halvustav. Kui me läheme ikka augimälu peale ja vaatame,  mida ta mäletab, siis teatud asju ta mäletab,  näiteks terve aasta, loomulikult siin on need asjad,  mida kalad hästi mäletavad. Me teame seda, et näiteks lõhilased leiavad oma kodujõed  ülesse lõppfaasis selle nina järgi, nad leiavad kodujõe  lõhna järgi üles. Ja seda nad mäletavad mitu aastat. Ega see auk ka käib ikka enamasti kude mas seal,  kus ta eelmistel aastatel kudes, nii et,  et Ta eelistab selliseid kohtasid, nii et,  et ta mäletab seda. Kas nii kaua, kui lõhe, aga vähemalt mäletab,  nii et, et on tehtud selliseid uuringuid  ja näidatud ja demonstreeritud, et kui kalu treenida mingi  lõhna peale või mingi heli peale, siis Nad ikka umbes pool  aastat mäletavad seda ja, ja isegi rohkem,  nii et isegi selline äriidee on olnud. Et miks me kalakasvatus kalu kasvatame, et treenime nad  mingi heli või peale välja, nad tulevad siia. Ja siis. Saadame nad merre toituma tagasi ja siis poole aasta pärast  kutsume nad kordusõppustele, tulevad uuesti. Treenime veel neid natuke aega saadame merre tagasi toitume ja,  ja ka kolmandal korral kutsume juba panni peale nad. Nagu igal loomal on ka kalal hulganisti emotsioone,  tema näost neid paraku välja ei loe. Kaudselt saab aga kalade tunnetest aimu küll. Osalt loeb seda välja nende ujumise stiilist,  nende uimede asendist. Kui kiiresti nad hingavad, kuid tihti võib-olla köhivad  tõmbavad vett tagurpidi, sealt siis lõpus kaarte vahelt sisse,  suust välja ja veel seda täheldatakse, et kui kaladel  selline stress tekib või emotsioonid, ütleme  siis nende temperatuur natuke tõuseb ja nad hakkavad  eelistama soojemat vett, et selliste kaudsete võtetega me  saame siiski üht-teist öelda. Kalade emotsioonide kohta. Ka hirmu on üsna lihtne märgata. Kui kala kardab, hakkab ta kiiremini ujuma  ja hingamine sageneb. Mõistagi tekitab kalale üsna suurt stressi see,  kui ta pannakse kitsasse akvaariumisse või võetakse veest  välja ja õhu käes hoitakse. Kui kala on pikemat aega stressirohkes keskkonnas,  jääb ta lihtsamini haigeks, täpselt nagu inimene. Immuunsüsteem nõrgeneb. Kui me nüüd vaatame pikemas perspektiivis,  siis sellised pikaajalised stressid loomulikult vähendavad  kala viljakust, kasvukiirust. Ja kui on väga tugev stress, siis võib ka esile kutsuda  kalade surma. Aga kuidas ära tunda, kui kala on õnnelik? Kala tunneb selle järgi ära, kas ta on õnnelik,  kui tal on hästi ilusad ja normaalsed värvid,  uimed on terved, uimed ei ole niimoodi lagunenud,  siis siis võib sellest järeldada, et ta elab heas keskkonnas  ja ütleme selline konditsioon paistab hea olema,  et heas toitumises see tähendab seda, et ei paista ta väga  paks välja, ei paista ta väga kõhna välja,  teatud uimede asend reedab seda, et nad on õnnelikud  ja ka värv. See ole nüüd kalaliigist, aga paljudel kalaliikidel näiteks  kiire tumenemine viitab sellisele hetkelisele meeleolu muutusele,  see tähendab seda, et, et kas neid on siis kuidagi ärritatud  mõne teise liigikaaslase poolt, et selliste värvimuutuste  järgi saab hinnata nende emotsioone. Tegelikult on ikka tuttavaid asju leitud kalade puhul,  et nad oskavad värve eristada paremini ise kui,  kui niisuguse tüüpilised katseloomad nagu rotid  ja hiired või sama hästi ja ja, ja siis on leitud,  et nad inimese nägudel teevad vahet, tunnevad nii-öelda  hooldaja ja kes need toidab, nende näod ära  ka pool aastat hiljem. Ja siis on selliseid, eriti elegantseid uurimise tehtud just  ahvenaste hulgas, kui nad jälgivad kalade nii-öelda  võitluste kaklus, siis need pealtvaatajad hiljem valivad  need kalad, kes nii-öelda kapa said, kuna seal on lootust,  et seal neid ei, neid siis ei ahistata või niisuguseid  huvitavaid tähelepanekuid on tehtud. Kas te kalanägu oskate teha? See on mingi Selle kalanägu, kala nägu, mina oskan. Mõnel kalal on täpselt selline, nagu mul praegu on. Ma ütlen maailma kõige targemal kalal elevantkala. Aafrikas see ei ole kahjuks meie kala. Vaatab. Vaikselt ei liiguta aga silmad käivad ringi. Ida-Virumaa põlevkivitööstus on sealsetele kaladele pikka  aega stressi põhjustanud. Olgugi et viimastel aastakümnetel on jõgede reostus vähenenud,  leiavad teadlased endiselt selle piirkonna kaladelt  sagedamini verehaiguseid ja kasvajaid. Fakt on, et sealsed veekogud on kahjustatud igasuguste  nii-öelda tööstusjääkidega ja, ja sealt välja tulevate  toksiliste ainetega. Küsimus on, et kas ja kuidas nad siis kalu mõjutavad. Meil on see plaan, et, et kui me nüüd võtame need kalad  ja me toome terved kalad laborisse, paneme need käituma,  me paneme nad ujuma. Me vaatame, kuidas nad tunnevad lõhna. Ja ja kas on vahet sellel, kas nad pärinevad reostunud  keskkonnast või puhtast keskkonnast. Kas reostunud keskkonnakala on kehvem ujuja  ja tunneb kehvem ni lõhna kui puhta keskkonnakala? Kalade tundeelu on igasugustest keemilistest ainetest  tugevalt mõjutatud, nagu ka inimesel öeldakse,  potentsiaalse partneri lõhn on hästi oluline nii-öelda faktor,  mille järgi sa valid omale mingi elukaaslase või,  või kellegi kalade täpselt samamoodi. Vee all on pime, vesi on sogan. Nägemisest pole mitte midagi kasu ja suur osa infovahetusest  toimub just nimelt lõhnaga. Mõtle, kui sina käid mööda tuba ja tunned,  et praekartulilõhna kuskilt tuleb see tähendab,  et õhus on väikesed, sellised nii-öelda molekulid või,  või tükikesed isegi mikromikromikromõõtmetes sellest praekartulist,  mida sinu nina tunneb, onju ja kaladel on samamoodi. Siin vees on lahustunud olekus hästi palju igasuguseid  tükikesi molekule erinevaid näiteks see võib-olla oletame,  et see on isane ahven, sest see võib olla emase ahvena lõhn  ja selle kala jaoks on äärmiselt tähtis seda lõhna tunda. Ja siis need Lõhnamolekulid tulevad siit ninavast sisse,  sina all on selline paun ja siin pauna põhjas on ripsmelised  niisugused rakud, mis tunnevad selle ära siis,  kui see lõhnakene siia kinnitub. Siis läheb niisugune närvi signaal, ahvena,  aju ja ahvena mõtleb, et vot näed, emane on sealpool,  mina pean nüüd ujuma. Kui siin vees on. Lisaks sellele emase kalalõhnale on lisaks  ka toksilised ained sest need toksilised ained jõuavad  samuti siia ninna ja lõhuvad need rismelised rakud ära. Ja hästi oluline info jääb ahvena jaoks kättesaamata. Ja näiteks vask see vask, millega värvitakse laevade põhjasid. Laevapõhja mürkvärvides on vask näiteks oluline komponent,  et sinna laeva põhja igasugu vetikaid elu ei kasvaks. See vask näiteks takistab nendel ripsmelistel rakkudel  kasvamist ja, ja nii jääbki. Sellises sogases vees, kus nina ja lõhn on üks kõige  tähtsamaid meeli kaladel selles sogases vees jääb tänu  sellele vasereostusele näiteks väga oluline info sellel  kalal kätte saamata. Et see on üks põhjus, miks kaladel on tähtis lõhnasid kätte  saada ja, ja kuidas reostus ja toksilised ained seda  siis segada võivad. Kui sina lähed arsti juurde, võetakse vereproov näiteks  või annad pissiproovi ja, ja vaadatakse näiteks südame  löögisagedus siis mina tegin samasuguseid asju kaladega. Kui võrrelda inimesega, siis ma ütleks, et kuna see kala  elab seal looduses ja, ja teeb rohkem sporti  ja ja ma arvan, et kalad võib-olla isegi tervemad kui  inimesed natukene. Aga igal kalal oli ikkagi mingisuguseid kahjustusi,  mis oli reostusest põhjustatud. Et kui inimese veri, näiteks punased, vererakud on ilma tuumata,  siis kaladel on see tuumaga ja need tuumad olid  siis lõhestunud, need vererakkude tuumad  või siis olid seal mikrotuumad. Ehk siis veri oli kahjustatud. Kui mõtleme näiteks inimeste peale, kes mingisuguse  toksilise ainega liialdavad siin nii-öelda meil kuival maal  näiteks joodikud, alkoholi ga siis nende maks saab kahjustatud,  Öeldakse, et on selline haigus nagu maksatsirroos kaladel on  täpselt sama häda. Et kui nad on sellises mürgises keskkonnas,  siis nende maks peab tegelema hommikust õhtuni nende mürkide  kehast väljutamisega. Seal on terve hulk selliseid asju, mille kohta arst näitaks  sulle näpuga, et kuulge, et et mõelge oma eluviiside peale. Aga kalad ise oma eluviiside peale väga mõelda ei saa,  sest nad nad elavad selles keskkonnas, mis neil nagu on,  neil väga valikut ei ole. Ja see on siis see koht, kus meie peame mõtlema  selle peale, et et kalad, kes meie meres  ja meie vetes elaksid, oleksid tervemad,  et mida meie teha saame. Nii et kaladoktor ütleb. Mõtle oma eluviiside peale. Osa kalade terviseuuringutest käib niinimetatud kalatrenažööril. Selles seadeldises saab muuta veevoolukiirust  ja vaadata, kui palju kala ujuda jaksab. Kui kiiresti ta köhima hakkab, kui kiiresti tema pulss  nii-öelda lakke hüppab ja kas tema nahavärv pingutuse käigus muutub. Reostunud vee kala on kehvem ujuja. Tema küsib teil paigal, nii et seda kiirust  siis mõõdate sellega, kui kiire vool on täpselt,  me saame kiiruse siit aparaadi pealt välja lugeda mitu-mitu  sentimeetrit sekundis, vesi, vesi liigub  ja kuna kaladel on siis positiivne reotaksis,  siis nad põhimõtteliselt ujuvad kogu aeg vastuvoolu. Töötab. Kuna see süsteem on nüüd hermeetiliselt suletud,  siis, kui see kala ujub sellise ujumiskiiruse juures näiteks  pool tundi siin siis me võime välja arvutada,  kui palju ta selle ajal hapniku ära tarbib. Eesti põleva põlekivitööstus on küll kõvasti puhtamaks muutunud,  aga lisandunud on uued probleemid. Ja mikroplast, isegi Võrtsjärve on leitud erineva kuju  ja pikkusega mikroplastikiud. Ilmselt tulevad need inimeste riietest ja kosmeetikast. Seda, mida inimeste väljaheidetega loodusesse satuvad  ravimijäägid kunagi veeelustikule põhjustama hakkavad,  polegi veel teada. Me jäämegi. Sabas sörkima reageerima. Kahjuks küll sellepärast, et need ravimid aitavad  ka päästa meie elusid, onju ja aitavad meil olla  mingisugustes olukordades tervemad, me ei saa  ka lihtsalt neid ära keelata, me ei saa lõpetada inimese eksisteerimist,  et, et inimeseks olemisega paratamatult mõju  looduskeskkonnale jääb. Seda mõju on võimalik vähendada ja kuidas seda lahendada. Ja kuskohast see king nagu kõige rohkem pigistab,  vot sellega teadlased tegelevadki, et me ei saa inimesi maa  pealt ära kaotada ja me ei saa inimmõju ära kaotada. Aga me saame seda vähendada. Kui meil ei ole kala, siis see veesisene maailm see ei tööta. Laias laastus võib öelda, et, et sellest sõltub meie  enesetulevik siin planeedil, et kas ökosüsteemid  funktsioneerivad või mitte. Et sellest, kui hästi kalade tundeelu läheb. Kui kalad sigivad, saavad järglasi, vee all toimuvad  toiduahelad kõik töötab ka kliimamuutustest sõltumata  siis on veel nii-öelda lootust. Aga kui mingisugused elustikurühmad näiteks välja peaksid  surema ja, ja veealused ökosüsteemid näiteks kokku kukkuma  siis ma ütleks, et on väga suured probleemid  ka inimesel. Et meie jaoks on eluliselt tähtis see, et kaladel oleks vee  sees hea elada. Tore teada, et inimesed suudavad päris mitmeid kalade  probleeme juba lahendada. Kurb muidugi tõdeda, et enamus kalade probleemidest ongi  inimeste endi põhjustatud. Palju tervist kaladele ja jõudu tööle teadlastele. Muide, kas olete mõelnud, mis häält teks kala teeb?
