Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere jälle. Tere, lapsed, meil on täna külaline ja, ja ma usun, et kõik lapsed peaksid temaga raamatute kaudu tuttavad olema. Meil on täna külas Harri Jõgisalu. Neid raamatuid on päris palju muste kirjutanud olete, aga millal ta oma esimese jutu kirjutasid? Sellest on ikka päris tükk aega tagasi. Esimene jutt oli sipelgas, tigu ja selleks aabitsas ja sealtpeale siis hakkasid teised laat tulema, nii need olid rohkem siukesed valmida maadi laht 60.-te aastate alguses. 30 aastat tagasi. Kas need esimese jutu sipelgas ja tigu olid teil head tuttavad? Ja ma olin õpetaja ja siis ma nägin seda, kuidas sipelgad töötavad ja nägin ka tigu. Ja siis korraga kargas niisugune mõte pähe, et sipelgas naerab teo üle, sellepärast et niikuiniimoodi venib, et vaatajat, kuidas minagi. Kes seljas ja jooksen ja sina ei saa üldse ligi ja ja tigu vastab selle peale, et sa võta oma majaga terves ulatuses, selge, vaata, katsuge siis paigastki, saan, mina pean oma maja taga ära. Kuidas see kirjutamine edasi läks, kuna ma mõtlen, et kuidas neid mõtteid ikka tuli ja kuidas need mõtted üldse tulevad? Noh, ja mõtlen, et muidu ei tule, kui tuleb ringi käia ikka looduses. Ma olen selle põhimõtte endale võtnud, et ma ei aja taga nii palju selliseid uusi marsruute, nihukest suurt põnevust. Mitte mahakirjutamiseks kirjutamise juures, aga just selle oma nähtu kontrollimiseks. Mul on ikka niisugune arusaamine sellest, et et looduses ükskord nägemisest ei aita. Järelduse tegemiseks on sellest natuke vähe. Peab rohkem nägema ja niimoodi siis hakkasidki need siia tulema. Aga koolipõlves ka kirjutasite. Sest nii otse ei kirjutanud koolikirjandeid ja aga noh, me tegime päris algkoolis, tegime oma ajalehte koguni siis, kui ma siin käisin kaubanduskohalise kommertska, alles siis me andsime välja poiste häält. Sealjuures olid niisugused need ka veel nagu kadunud Manivald Cesana ja Holger Pukk ja mina olin seal siis rohkem tehniline tööd. Ja lõpuks minu käest küsiti paar nisukest õppimist stimuleerivat, et või juhendavat artiklit teated, mina pidin tahtma õpetajaks saada, selle asemel, et ma seal ütlesin kaubandus ja ärindus koolis. Mulle see niisugune sentide tagaajamine, bilansside tege sinna mulle hirmu nahka signaks. Rohkem õpetaja kutse pole, vaatame see võimalus ka tuli, tulid mulle looduse õpetused hunnikuga. Siis Pedagoogilise instituuti, vot seal oli üks suurepärane looduse metoodika kabinet, kogu õppeprogramm oli pandud elavate näidistena paika, oli ta siis akvaariumit, põhid, Raariumitena ja ka kooli lähina aed ja sellised lindude kuulamise seminaride, noh, minu vene keel oli väga vilets ja ma ei saanud nendest asjadest kõigist aru, aga ma nägin seda, kuidas seal need vene tütarlapsed ikka ja lähed pomistil kella kolmes keeles mind linde kuulame ja mina püüdsin siis siin seda järele teha, küülikufarm oli seal võimas siis selle poolest, et väga palju eri tõuge oli, ma tõin sealt lihtsalt jagati niimoodi noortele õpetajatele. Võtke, viige sinna, tulin, rongis oli suur hirm, lüüakse koguma selle küülikufarmid välja, kupeesnedaksid Sabistame, sellega läks õnneks midagi loiku maha jäänud, kõik tuli puhtalt kuivalt koju ja meil oli siis mitu aastat sihuke küülikufarm. Siis tuli üks niisugune aeg kooli, kus räägiti ainult sellest, et looduses tuleb võimalikult võtta kõik olija. Me ei vaatanud armandi. Pandi modemit suurinil suhu, nisukene kõva lause ja meil oli selline suur punane loosung üleval seal loodusõpetuse klassis. Sellise püstine loosungi all siis meil oli orav. See vedas sinna seal loosungi taha oma pesaga kaduselt puurist ära ja me otsime tagaja tahvlilapiga ikka tõstatatud, vaatame klaasanglakkamis kõht, kas, mis seal lahti anud varagopisteks elab seal söömas käis oma puuris, päeval oli siis noh, niisugune tunne, et on kõik korras, aga tal on oma väljaskäimise koht ja ja öösiti käis põõsas seal omatehtud pesas. Naljalugusid sai siis salga kohta. Plastiline ja, ja kitseljalgset vett pidama saada, aga seda polnud saanud, siis me tegime tsemendist tsemendiga, on see asi, et see on jäik ja klaasil jäävad pinged sisse, võib iseenesest äkki katki lüüa. Pikki pragunenud ja sealt vesi imbus. Selliseid asju sai siis tol ajal õpitud ja ja siis ma hakkasin ise oma koolis, aga juba tegelikult varem siin Tallinna eeskujul hakkasime sättima seda loodus Kütusenurka tol ajal kutsuti ela nurgaks ja just Laariumite akvaariumit ega ka oliganes väikseid imetajaid laami valged hiired muidugi tol ajal vist hiljem tulid ka hamstrid, nendega lendasime ka tükk aega, aga siis kõige huvitavam nendest loomadest oli muidugi küllalt haruldane ja mitmel korral. Me juhtusime Kokoll, lagrits või oranzhi. Ja vot see asi on nüüd jäänud kogu aeg kõik need aastakümned kohani kummitama. On ikka mõelnud, et kui loodus õppida ja temast üldse huvi tunda, et siis peab ikka kuidagi nii käte kui jalgadega ja silmadeks kõrvadeks asja juures. Väga raamatulik ja kriidi ja tahvliga lootust õpetajad on üsna lootusetu ja sinna ta ka jääb. Tolmus. Ennisaidist koolis õpetaja ja siis kirjanik. Kirjanikuks saamine tulidki üsna hilja. Jäiga kirjanikuks muud moodi ei saa kui kirjutamise teele Sa ütelda näidet võtma, jätamid muud ametit maha ja hakkan kirjanikuks. Võib-olla oleks pidanud tulema koolist varem ära, siis oli niisugune õnnis aeg, et raamatud ilmusid ja oleks ennast ainult ühele asjale pühe. Tänud, aga ikka päris kindel ka ei olnud, kas tuleb välja või ei tule? Mul tekkis nüüd huvi, et mis kool see siis oli, kuidas need loodusse tunnid välja nägid, kas te käisite tihti tunni ajal õues? Seda kooli nime nii väga ei tahakski siin ära ütelda ka rääkida, sest raamatus, mis ma nüüd kirjutan, seal otseselt kooli ei nimeta, aga noh, ega siin ka midagi seal oli üks Lääne Läänemaa keskkool ja pidevalt kasvav, praegu ta paistab juba rohkem välja niukene linnalik kohal. Märjamaakool ei ole Tallinnast kuigi kaugele, aga kui palju tol ajal väljas sai käidud? Ma ei oskagi seda öelda ikka. Me Meil oli päris hea matkavarustus kahvade ja botaniseerite ja purkide ja parajad pannidega kõik, et võis välja minna ja, ja vee ääres olla ja kõik need ümbruskonna turvaaugud ja siis orgita pargi tiik ja need olid kõik ilusasti teada ja Aimar tiikide juures käisime ja ajasime sealt kõiki tagamises üleval vees ja pinna peal oli ja mis all oli? Muda segamini, saime välja. Praegu tuleb püsse, lasin eeldama, olen nüüd katsunud kirjutada kokku ühtelugu niisugusest putuks, nagu on seda kiil. Ega ma teadsin isenesest küllalt vähe, aga see kiil üllatas meid sellega, et ükskord aprillikuus akvaariumis kasvas meil ka papüürus, niisugune lõunamaine taim. Ja ta on jalgupidi vees ja korraga selle papüüruse ühel varrel istub seal suur suur kiil, sihukene sätendavad tiibadega, nii nagu oleks mingisugusest plastikust tehtud või no uskumatu, alles selline varakevadine aeg korraga kiil välja tulla. Olime peaaegu unustanud seal kaariumis nüüd kiilivastne vali jätta niimoodi välja tuleb, nii et keegi teda seal õieti tähele ei pannud. Tuli välja ja see hakkas siis tõldseni natukene kummitama, et sellest putukas niimoodi aru saada. Kiilisid Me olime küll näinud ja külarahvas teadis Killides seda, et nad tapavad kanad ja pardid ära, kus need palju lendamas. Kanad püüavad, kui nad on, nad on vaheperemehed. Imiussile, mis paneb kana alguses nahkmune munema, hiljem siis sureb ära, aga selles mõttes on Albutuks, aga ta on hästi-hästi ilus ja. Õhust oma saba näiteks ujur Martikesse, ta käib kogu aeg õhku, Toomas endale. Või vesiämbliku pea. Vesiämblik on huvitav, ta teeb endale nihukese tuukri, kellasin all, aga kiilivastne on niisugune putukavastne, et ta on täiesti õhuhapnikust sõltumatu. Ta hingab oma selle soole traheedega kõlanud nii võiks siiski nimetada kahe lõpusteks ja selle juures on see huvitav asi. Et tema on niisugune omamoodi rakett vee sees, ta võtab endale vett. Gaaside vahetus toimub vette sisse ja kui ta siis kiiresti sööstuga edasi tahab minna, siis ta purskab selle vee tagant välja. Kui teda võtta, siis täitsa nii nagu veerg, et ma mäletan seda, kui meile need reaktiivlennuk. Ja kiilivastne, aga kiil ise juba on vasteloni veel üks huvitav asi, et tal käib niisugune liigendiga. Pikk alalõug käib välja niiskust tangidega ja selle ta virutab võib-olla peaaegu paari sentimeetri kauguselt oma saagile kael korraga. Et see on omamoodi huvitama, et mis selle putuka juures ette tuleb. Ja nüüd ma alles leidsin, ega me poleks seda asja osanud ka ette kujutada, näiteks kiillennul mõte on täiesti nagu mingisugune raudkull lindude hulgas putukate hulgas on, ta toitub näiteks parmuda, võtab kinni kohe ja ja ta teeb selle õhus klaariks, seal jää midagi, siis saab sellega kahe ära, ma olen seda ise näinud, kuidas ta mesilas tõmbab, vot see sellest on natuke jälle kahju, haavad. Aga nüüd ma lugesin alles hiljuti ühest saksa looduse entsüklopeediast seal tondihobu, et tema pidi nägema umbes kaheksa meetri kaugusel oma saaki. No ei oska ju mingisugust sellist võrdlusskaalat sa teed, ütleme kui ta ise ka kaaluks kaheksa grammi. Ja siis iga grammi kohta tuleb üks meeter nägemisulatust. Sest tal on seal vasset sill, nüüd on nagu briljandid on iga, aga seal on seal 30000 silma sees kokku. Ja need on kõik niimoodi välja lihvitud seal, nii niisugune briljanti ja mis siis, kui nüüd hakata võrdlema näiteks kui inimene, noh, ütleme niimoodi kui paras poiss on 50 kiloga, mis on 50000 grammi ja kui võtta niidiga grammi kahteks, meeter 50000 meetrit, mitu kilomeetrit tuleb, kui kaugele nägemist? Noh, looduses on palju imelist, sellist, mida vahel ei oska tähele panna, aga siis tuleb jälle üllatusena. Kas teil on olnud ka selliseid kummalisi või põnevaid kokkusaamisi suuremate elukatega huntide või põtrade või kellega tahes? Põtra taga, ma olen jah, kokku puutunud ja see ei ole iseenesest väga Naligi mõnitseenil Haapsalus oma suvi kodu lähistel päris aia taga, ma ei osanud sealt midagi karta ja akuutset, imelik, kui keegi hingaks minu selja taga, pöörasin ümber ja põõsa tagant, niimoodi vaatas suur isapõder, natuke ehmatas ka, küll ei või nii ette teada, mis ta võib ette võtta, mingi asi võib teda ärritada ja sügisel nende jooksu ajal rahutud ja kurjade inimeste peale. Muidu põtru oli seal varemalt ikka väga palju. Meie aiatagune oli täiesti putretsest ära magatud, aga ja see oli harilik lugu. Võttoni vasikatega läksid õhtul niisuguseks udu juba või kastajates alla langemist. Põdrad läksid Milt mööda. Nüüd on vähemaks jäänud, ei ole nii palju, aga muidugi, kes meil seal käivad ja kellega kani otsusega kui puutumise nõelutud paaril-kolmel korral on mets ja ükskord oli suur emis põrsastega aiadega. Päästadalifeedilised olid päris meie aia taga, aga vana sai väga pahaseks. Nädala liha läksin, ma julgesin minna, sest seal võrk praali vahel. Aga muidu ei tohi kusest ligi minna. Vana emis lähedal. Nüüd viimati püüdsin välja kirjutada veel vaskuss, vaskussiga oli meil ka huvitav kogemus, minu kolleegidest tõi ta meile veel sündisid pojad, seal oli üks, kaks 13 parajat niisuks, et vanasti oli mõõdupuuks näiteks pastla naela suurune. Pärast niisuguseid asju. No nüüd me lasime lahti, aga neid ei saanud kava pidada. Pass, kus on peetud kuni 30 aastat. Üht teos, ma tean, õpetajate täiendusinstituudi juures oli kena, ela, nurgakene, seal oli bee, kilpkonna vaskuss oli, ma ei tea, kui kaua aeglasel angerjas oli nädal seal akvaariumis, siis nüüd hiljuti ma leidsin ka veel kirjandusest seletuses paskussi kohta. Mul on üks juhus olnud, et vaskussil olid niisugused sinakasrohelised tähnid peal kahes reas. Hästi, niisugune suur halja käsnad vaskuss tuligi välja isana laskus vahel kannab niisuguseid tapp, see on täitsa nii põnnid ütelda, et ma nagu ussikuningat näinud täiesti väsgressi, kuningas. Mina tahtsin just küsida, et kas te olete ka ussikuninga kokku puutunud, meil on siia siini saatesse kirjutatud just sellel teemal ja saadetud ka jutte ja mälestusi kohtumisest ussikuningaga pille. Kitarre püüdis seletada, mida vanarahvas on arvanud neist tussi kuningatest ja tõepoolest, meil oli palju palju kirju, kus inimesed kirjeldasid oma kohtumist. Ussikuningast on mitmet moodi räägitud, kõigepealt nastikut omasele kuldse ta lõugadega eemalt paistab ka näiteks niisugune kui ta on üsna värskelt alles oma vana kesta, maha ajanud allika kesta ja ma olen näinud miks-küsimust ja kuldkollased täpid pea püsti, kui läheb niisugune suur nastik. Mul on niisugune kogemus olnud, siis räägitakse ka, et kestamise juures mõnikord võib-olla jääb kestusena pea ümber, nii et ta võib ka tekitada sellise ekraani. Aga minu meelest on ikka ussikuningas, on vaskussikuningas, kellel on tõepoolest niisugused ilusad briljandid. Et kõiki selliseid terveid jalgu all ei ole, nimetan neid Hussideks mask, mis teatavasti sisalik, küll aga, aga kui ussikuningast juttu on, siis mina arvan, et oskusi mingiks täiesti kõlbab selle jaoks ja teistel madudel meile rästikud ja nastikud ei ole ju niisuguseid tähte peal tõesti. Nii et ikka õige ussikuningas on raskusi kuningas ja mina selle poolest pean ennast küll õnnelikuks inimeseks. Ma ühe korra olen näinud päris juhuslikult Sarapikus, ütlesin pihku ja vaatasin. Aga ega ei ole juhuslikult metsas vastu sattunud teisi selliseid kummalisi tegelasi muinasjuttudest on teada, kas metsavana või murueide tütred. Ei, aga siis üks minu mees, kellega me koos tegime selle raamatu lugusid vanalt Läänemaalt. Vaat seal on kell üks niisugune asi, mul ei tule praegu selle peremehe nimi meelde, kes veel jõululaupäeval olevat läinud metsa jahile, siis mõis mehed ei valva, ta saab rahulikult jahti pidada. Olitampinud päeva läbi seal niisugune sombune, detsembri ilm ja, ja siis korraga näeb, et Tederan, Puural ja Püssid ja oli see rohusarv ja siis tuli sinna tulerauaga sädeli. Kõik see asi võttis aega vana, mis pani püssi valge ja, ja vaatab ja korraga näeb, et selle oksa peal ei olegi mitte, Tederveid on metsavana heid. Ta on seal kohavärdjad, sead sädelevad ja vanamees on nii ära kohkunud, kahet jätnud selle püssiga tolksti sinna otsa maha ja, ja katsunud, metsast välja saanud ja tema oli näinud siis seda metsa heita või metsaema, kes oma poegi kaitseb, seal disema niisugust asja näinud ei ole, aga vot see vanaküla Millest selles teie uues raamatus juttu on? Selle pealkiri on ka mul juba ammu aega valmis olnud, aga ikka oli ta kirjutanud metsa paharet, selle nime ta sai orav hiire või lagritsa järgi. See ongi üks loom, kellest seal jutt on, üldse on seal kokku 13 lugu, mõni on natuke lühem, mõni pikem ja võib-olla üks selline. Pajulehtede peal seda räägitakse rohttaimedest kords lähedal, seda pole proovinud, kasvatasime välja ikkagi siidigiooniga siiski. Ja mitu põlvkonda ja see asi kestis meil vähemalt kolm või neli aastat nendega ja me käisime, see oli ikka väga niisugune omamoodi rasked, üle kaks põlvkonda tuleb üles kasvatada, muidu ei isa jätkata seda katset. Üks suurem lugu on seal meie valgest toone juurest, keda, mida mitu aastat pidasime, kes jäi niimoodi, et oli lennuvõimetu ja õppis lõpuks ka meil lendama isegi. Aga ära ei lennanud talvedel asüla keskküte keldris ja seal oli väga tore keskkütte kütte meil üks vanaonu Jüri oli seal, kes siis oli tema niukene peamine hooldaja sel ajal ei aidanud teisi kedagi, ei sallinud ka Jüri kvaliteet elama. Head suhted, nastikut Me pidasime seal nastikust, on üks pikem lugu nastik juures, ma olen niisugust asja näinud ja õpilasi oli, kes seda nägid, et nastik neelaskonna alla ja sülitas samas välja jälle uuesti. Connepasedas. See on nagu uskumatu, aga tõepoolest võib-olla see konn ei maitsenud talle, küll see kandele maitses ka, keegi ei tohtinud teda sealjuures ärritada, ei sallinud seal. Aga muidu oli sõnastika niisugune, teda võis rahulikult pihku võtta. Nastik näib üldse selline madu olevat, kes inimesega väga kenasti harjunud. Vaskuss oli ka samasugune, kui tal nälg käte tuliks tõbist pea kivi alt välja ja ootas talle antakse näpu vahelt õpiska liha sööma ja siis hakk oli veel näiteks viga oli omamoodi pahandusi, tol ajal oli ju nii, päris harilikus klassis oli meil see elam, nurk polnud eraldi ruumi ja seal heaks üks niisugune aknapoolne, pingeridade äärsed klid, riiulid, seal olid ka taime peale, siis oli ka niisugune hästi mugav, puur oli haki jaoks tehtud, lennuvõimetu hakkaks, tema ei sallinud mõnda häält, inimese ajal on kurgus midagi natukene krõbiseb või häälemurde ajal paistel võib vahel kriksatada, see tegi alati haki närviliseks. No siis nirk oli meil seal saadiga vigasena käte kasutasime alles, kui mitte ei kasvatanud, vaid me teda hooldasime nüüd jalg paramistele, rahaga, ta jälgib kolme jalaga kevadeni nägime kõiki, kuidas ta oma karva vahetab ja kuidas nirk võib kirju alla siis kui karjakarva vahetusaeg kätte saime, siis oli ta valge ja vahepeal olid kirju ja lõpuks olides ilus pruuni kõhualune muidu nirk, neid elab linnades ja, ja karv on ka üsna varieeruv. Värvuse poolest on üsna tumedaid musti, peaaegu ja kõhuvalu Nikondluste valgnoh siis oli meil vingerjas, helistate meile teate ju seda, et niisugune elam nõrk on ja kala kauplusesteks helistatakse, üks niisugune hull kala on, et vaata, teeb häält ja elab ikka poisid käisid seal järel vist? Ma ei mäleta enam täpselt ja siis tõime ära, oli vingeries, tema on niisugune Toe kalajate, ennustab ilma ette, kui õhul, kui hakkab langema, halb ilm on tulemas, siis tal tekib hapnikupuudus, ta käib hapnikupinna lahmimas. Siis ta oligi mingisuguse baromeetri ees ja selle ümber on niisugune jutt on tehtud ja ja üks külamees tõimile kanakulli talvel hästi külm kareda, seal nendes tal kohe kahe paari aknaruutudega tuppa sisse ta läks tehas püüdlaselt keelest ja, ja kohe laua alla, siis kui pererahvas oli söönud ja vana peremees sai ta kätte ja tõi siis meil ilma rahata ei tahtnud anda. Vana 50 rubla, sõidame. Ja vot see kull oli meil kullid, oli mitmesugust pahandusi ja kõike ja kõige niisugune pöörase masina, sest mina tema juures nägin, oli see, kuidas ta alge jänesenahaga ümber käis, kõigepealt kitkuti puhtaks täiesti oma saagi, ta kõik enam-vähem nii kitkub puhtaks, see nahk ei kuivanud tema käes ära ka kogu aeg üht jalga pidi oli ta selle küljes kinni ja kui keegi puurile lähemal tulist läks kõige kaugemasse nurka ja vaatas kurjalt otsa, et keegi midagi sealt ära ei tule võtma ja ükskord vist natukene teda ei kõla aru, narrisem ja seda võttis kätte ja ta neelas ühe korraga tervisele nahal. No muidugi, sealt oli juba servadest niimoodi ära rebinud tükk ja ära kitkutud ja aga noh, seal oli nahka veel lõikeks kolmveerand täiesti järel, ühel korral mina mõtlesin, ma nägin ise seda ka pealt ja seal oli õpilasi ka veel, kes seda juhtist nägema. Et noh, nüüd ära lämbud keeras ennast natukene kehitas oligi. Tedu küll põnevad lood. Sellised lood on siis sinna nüüd kogunenud sipelgalõvi on meil seal olemas, on niuke selliseid pööraseid inimesi, kes hiiri peavad selle peale vaatamata, et mõned neid väga kardavad. Ja üks niisugune terrariumis pidamiseks huvitav seltskond on pisihiired, et me ise leidsime Vigala jõe äärest, käisime kõrkjaid toomas selleks, et kasvuhoone peale mate teha. Sealt leidsime üleval kõrkjate sees oli siis üks niisugune hanemuna suurune põhust ja rahust kokku keeratud kera ja, ja seal olid väiksed pojad sees. Me ei osanud seda esialgu üldse arvata, vaata, kui palju neid seal on, kas seal oli neid üheksa või oli seal veel üle 10 neid seal sees ja me tõime need sinna panivene sisamataraadiumis, aga see asi lõppes niimoodi õnnetult, jälle keegi käis sinna vist süürlanemas ja jättis lahti ja klid ühe korra kadunud kõik. Nii et me seda ei näinud, mis sealt edasi tuleb, aga ega seal niisuguse suure seltskonnaga midagi head ei tulenenud, hakkavad omavahel kisklema ja lihtsalt üleasustusanne tehakse, aga need pojast peale paned üles kahetsema, teinud ikka tõesti toredad. See oli omamoodi vahva aeg, kui te koolis õpetaja oli. Tehno panid, olen püüdnud sinna nendesse lugudesse ka ühte sellist õpetajat sisse tuua, see võib-olla natukene idealiseeritud või mina pole ise nii tubli ja nii kange olnud või mõnikord nii isekas, nii vihastuge nendes lugudes nüüd välja tuleb, ma võib-olla olen ise mõnes mõttes hullem olnud, aga mitte niisugune, nagu need seal nendes raamatu lugudes on püüdnud just seda silmas pidada, et mitte nii palju ei seleta ja ei ütle, et vot nyyd vaadake, et nüüd kirjutage see üles, et vaat, see asi peab niimoodi olema. Ja kui näeb, peab oskama sellest teha järeldust, mis, miks see niimoodi on või, või kuidas see selliseks on kujunenud või miks loom niimoodi käituda. Just neid momente silmas pidada rohkem õpetaja juures ja ega tegelikult niisuguse õpetajaga õpilastel kuigi kerge ei ole, nendel läheb raskemaks. Aga mina olen sellel põhimõttel, et õppida peab raske olemas, ei saa kergelt olla õige asi, et siis läheb laisaks kahju tekitada. Suur aitäh nende toredate juttude eest. Ja soovitan küll kõigile lastele, kes on raamatukokku teel või võib-olla kodus on emadel isadelgi Harri Jõgisalu jutud. Sellepärast etem. Siilipoiss on ka kõiki neid jutte enamasti lugenud ja võin omast käest soovitada. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
