Proovime korralikult teha 300 ruutmeetrit lilleniitu betooni  ja asfaldi asemele lilleniidud. Niidutaimed niiduliigid ongi need, mis tegelikult on sobivad  väga hästi inimese kõrval elama. Ma näed siin mingisugune kiil, mul lenda otse ees. Kes meist ei tahaks olla uue liigi avastaja? See liik on tõesti Eestisse jõudnud. Putukamaailma kõige tuntumad töörügajad Me elame ajastul, kui inimesed kogunevad aina enam linnadesse,  ehitavad endale maju ja suuri teid ning tõrjuvad rohelist  enda ümber eemale. See pole kasulik ei loodusele ega ka inimesele,  kuidas tuua mitmekesisust loodust linna tagasi. Me oleme sinuga Tartu linna tuiksoonel, siin on sadu sadu autosid. Siin toimub mingisugune askeldamine. Külvamine, mida sa teed siin? Jaa, väga põnev töö käib praegu täpselt sügise alguses. Külvame siia ütleme siis niisugust linnalikku lilleniitu  ja siin on mul plaan siis selline, et, See lilla osa on, tuleb kõik lilleniit ning need kollased laamad. See on selline hästi ilus, arhitektuurse kujuga. Kõrreline teravõiene kastik, mis jääb ilmestama siin  siis terve talve. Mis põhjusel on? Tartu linn siia ringristmikule sellist niit Et anda linnarahvale siit niisugune väljund,  et kõik ei pea olema niidetav muru kõik lillepeenrad ei pea  olema rajatud kas siis üheaastaste taimedega  või püsikupeenardena. Et võib-olla, et mitmekesistada siis linnapilti ja. Anda siit tõesti see väljund, et inimesed teaksid,  et ka see on haljastuse üks osa, see lilleniit Ja linna on loodust vaja seetõttu, et inimese elukeskkond  peakski olema looduslik inimene vajab loodust enda ümber  nii oma vaimse tervise kui oma füüsilise tervise jaoks. Et meil on aina enam tõendeid, teaduslikke tõendeid  selle kohta, kuidas inimeste stressitase langeb kuidas nende  õnnelikkuse tunne suureneb, kui, kui nad elavad keskkonnas,  mis on looduslik ja elurohke. Et see on ikkagi inimestele, mitte see ei ole nii-öelda  loodusele endale väga vajalik. On nii inimestele kui ka tegelikult loodusele,  et kui me vaatame siin nii ümbritsevas maastikus ringi,  siis sageli linnad on ümbritsetud selliste suurte üksluiste  põllumajandusmaastike poolt, kus enam elupaiku Liikidele ei ole ja tõesti on seda näidatud,  et näiteks paljudele tolmeldajatele võib just linnakeskkond  olla see koht, kus nad saavad oma nii-öelda vajadused rahuldatud. Kuna me meil nüüd see plaanitav tegevus on kuskil 300 ruutmeetrit,  siis me ei suuda seda peent seemet. Niiviisi pudistada ja siis me segame selle saepuruga,  siis me saame selle ühtlaselt pinnale ära pudistada. No kust see seeme pärit, on, see väga-väga sisuline. Huvitav, sa oled kuskilt selle kokku korjanud või? Ma olen selle lilleniidu teemaga tegelenud pea 20 aastat  ja see on mul oma kodu, oandu, lilleniidu seeme. Ma usun, et siin saab ka Hästi tore olema. Sind Helle on kutsutud Eestimaa kõrreliste kuningannaks. Ma saan aru, miks see nii on, sa oled siia koju loonud  sellise kõrreliste kuningriigi. Jah, see on kasvanud kunagi välja sellest,  et ma olen ilukõrreliste kohta maastiku arhitektuuris  magistri kaitsnud ja see lilleniit on lihtsalt kasvanud  sellest tööst välja, sest et Need käivad kokku,  seisame just siin sellise vahva ilukõrrelise teravõiena  kasti ja selle sordi nimi on Karl töster  ja suurepäraselt sobib ta lilleniit. Ja siin ma nüüd katsetangi, seda või õigemini ma enam ei katseta,  mul on juba see kindlus, et lille niidu,  hilisema hoolduse, kus ma lõikan kogu selle pinna sügisel maha,  et tema nagu kannatab kõik selle välja. No sina kui maastikukujundaja, kuidas sa üldse alustada,  mille järgi, mis taimed sa, kuhu siis paned? Ütleme nii, et, et lilleniidus see põnevuse toobki,  see kihilisus, et siin nüüd näeme, et, et. Nõmmliiva tee on siis on selline täiesti vahva taim on rapuntsel,  siis on kollane karika. Ja siin on ära õitsenud. Nurme nurmenukk ja siin nüüd siin tuleb siis metssalvei. Metssalvei on siis rohkem püsika? Siin näeme sõrm kübaralille, see on kaheaastane  ja järgmine aasta mul seda, seda pilti ei ole,  seda sõrm kübaralille järgmine aasta ei ole,  küll aga on siin siis lamedaleheline, ogaputk tuleb  ja see kasvab siis sügiseks kõrgeks ja see annab  siis nii, et, et see on sügisene siin tooniandja  ja siin on sinine mesiohakas, see on ka nagu  siis suve teise poole taim, et peabki nagu vaatama,  et kevadel oleks suvel ja sügisel. Milline see mitmekesine linnakeskkond on,  et kas sellest murust ei piisa? Murust ei piisa, et mitmekesine linnakeskkond on selline,  mis on tõepoolest bioloogiliselt mitmekesine,  et mis, kui me vaatame näiteks taimeliikide koha pealt Siis on koduks paljudele kodumaistele taimeliikidele,  näiteks murus kasvab, meil eriti külvatud murus kasvab  üks-kaks ütleme no kuni viis. Taimeliiki siis juba sellises niidutaimestikus on neid taimi  kümneid kordi rohkem. 300 ruutmeetrit lilleniitu. No siin jah, see see lapike, mis praegu sügisel külvama  ja tegelikult Sügis septembri lõpp ja oktoober ongi kõige parem aeg külvamiseks,  sest et looduses ju ka saavad seemned ju suve lõpus sügisel  valmis ja nad pudistavad oma seemned ju sügiseks maha. Lille niit, siis päris hooldus vaba ja siin ei ole,  et inimene peab ikkagi järgmistel aastatel olema siin käed küljes. Lille niit. Ei ole hooldusvaba esimene aasta peale külvi ongi see ütleme,  et kriitiline aeg või moment hoolduseks ja midagi ei ole teha. See siis peame välja rohima sellised pioneer,  umbrohud, näiteks rakvere raibe ja, ja tegelikult seemne pank,  mis siin mullas võib olla, mida me ei tea,  võib-olla maltsa, et sellised asjad peame siit lihtsalt  välja rohima. Ja kasu ja ilu on mitmekordne. Loodame, et need kohalikud pisielukad saavad siin natukene varjuda. Kodanike jaoks on ikkagi reegel olemas eeskiri,  et üle 15 sentimeetri muru ei tohi olla,  et kuidas nagu kodaniku oma koduaias ikkagi peaks käituma,  et kas ta võib ka selliseid niite või selliseid kõrgemaid  asju rajada või, või tulevad kohe trahvid peale? Jah, Tartus kehtib praegu heakorra eeskiri,  kus muru kõrgus on ette antud 15 sentimeetrit,  et kahtlemata see on mõttekoht ja kas see sellega jätkata  või mitte, et, et sellega on juba hakatud  ka tegelema. Aga samas loomulikult inimestel selliseid lilleniitusid  rajada ikka tasub, sest ega see ei ole ju üldmõistes muru. Et ongi tegemist lilleniiduga või lillede alaga,  ega me ju lillepeenraid ka muruna ei võta. Inimesed, paljud ei ole harjunud sellise Teistsuguse haljastusega ja kardavad ka putukaid  ja puuke. Arusaadav, et loodusega koos käib palju ka sellist,  mis meile võibolla ei ole nii. Ei, täna ei tundu nii esteetiline, näiteks ütleme nii,  et, aga see on sageli mitte niivõrd selles kinni,  mis on universaalselt ilus, vaid ikka selles kinni,  mida meie ilusaks peame. Minu jaoks näiteks muutus see ilumõiste mingi hetk päris  selgelt umbes sel hetkel, kui ma hakkasin aru saama,  et liigivaene muru või asfalt et see on ju tegelikult nagu,  nagu kõrb. Need ruutmeetrid on raisatud. Teatud ruutmeetrit loodusele ja, ja seetõttu minu silm  silmale hakkas see tunduma palju inetum kui selline. Mõnevõrra lopsakam või õitsev õitsev niidukooslus. Nii et, et see on ka tegelikult vaataja silmades. Me oleme üsna lähedal Läti piirile. Kohe-kohe proovime siitsamast, leida üles  ja kinni püüda Eesti jaoks täiesti uue looma,  täpsemalt kiili. Marko sina selle kiili või õigemini need kiilid siit üles leidsidki. Mis sa siin tegid? Ma olin siin täiesti Ei saaks öelda, et päris juhuslikult ringi kondamas,  kuna Tartu ülikoolil on Kilingi nõmmes väli plaaasa,  seal ma uurin linde, aga vabal ajal ma olen viimasel ajal  hakanud ka kiile vaatama. Ja see kiil sattus mulle ette suhteliselt juhuslikult. Et ega ma väga ei otsinud teda, ma lihtsalt käisin siin,  kuna ma siinsamas lähedal elan, ma mõtlen,  ütlesin, et ma lähen, käin vaatan ühe järve ääres,  mis on siinsamas üle viljapõllu. Lähen vaatan sinna, aga muuseas kõndisin  ka mööda siit kraavi kaldast ja siis nägin kiile. Pildistasin. Ja sellega see asi piirduski ja ma rohkem nende kiiludega ei tegelenud,  aga kui ma hakkasin siis. Päevi hiljem pilte läbi vaatama, siis selgus,  et seal on üks kiililiik, keda mina ei suuda ära määrata. Ja kuna ma Mati Martini tunnen, siis ma saatsin pildid kohe  talle ja sain üsna kiiresti vastuse, et kuule,  mees, sa oled leidnud Eestile uue kiililiigi. Suur sinikiil. Mõned päevad hiljem, kui ma olin teada saanud,  et see on Eesti jaoks uus liik siis ma tormasin siia tagasi ja,  ja selle koha pealt ma sain ühe emase kätte ka. Üle tunni aja olen ma siin kraavi kaldadel nüüd istunud  ja olnud. Ja. Ilmselt mul õnnestus emane. Suur sinikill kätte saada, nii et siin on  ka füüsiline tõend, et see liik on tõesti Eestisse jõudnud. No näed, siin mingisugune kiil, mul lendab otse ees. Sa näed, aga ma näen ühte kiilu kiili. Läks õnneks tundub, et see õnnelik kahv on nüüd kinni  püüdnud ühe kiili. Vist ei ole tegemist nüüd selle liigiga,  keda me tulime püüdma, aga siiski kiil, saame lähemalt korra uurida. Näed sa ilus punane saba osas, jah. Jah, kes tema on siis? Kas ta nüüd on punaloigukiil et nüüd oleks hea anda see  spetsialisti kätte ja, ja ja las tema ütleb,  kas see on puna loigukiil, kuigi mulle tundub,  et ta ei ole piisavalt piisavalt punane. Aga kindlasti on üks loigukiilidest Aga sinu käes on, võib öelda, et tänase loo peategelased  kes on kes ja Siin on tõesti tegemist kahe Eestile, siis uue liigiga. Suur sinikiili emaste isenditega. Emased sellepärast, et nagu te siin näha võite juba väliselt  on nad mitte sinised, vaid pruunikad. Nii nagu ka teistel sinikiili liikidel, emased on pruunikad  ja isased on siis sellised hästi värvilised. Mida tähendab siis Eesti jaoks oma putukamaailma uue liigi saabumine,  on see suursündmus? Sest ma arvan, et Eestisse saabub igal aastal kümneid uusi  putukaliike aga enamik nendest on nii väikesed,  et me neid ei näe. Ja kuna Eestis puuduvad ka spetsialistid,  kes näiteks suudaksid määrata kärbseid, kes suudaksid  määrata seal kiletiivalisi kõiki, et siis need nagu jäävad  kõrvale kiilid, on ka suured putukad. Ja kuna neid on vähe liike, see on siis 62. liik Eestist siis. Torkab see ka silma ja silma torkab ta just sellepärast,  et, et isane on üleni sinine. Tekitas nagu emotsiooni ka, kui sa said teada,  et issand jumal, sa oled Eesti jaoks avastanud uue liigi. Ja emotsioon oli vägev, kui ma Mati Martinilt kirja sain vastuseks,  et see on uus liik siis noh, peale seda ma olin seal Kilingi  Nõmme välibaasis. Olin oma linna metsalindudega tegelemas,  just vaatasin nende pesakasti ja siis ma helistasin matile  kohe tagasi, et kuule, et mis see värk nüüd on,  mida ma nüüd tegema peaksin, Mati, ja küsisin,  et kas ma peaksin kinni püüdma mõne neist Mati ütles,  et noh, kui võimalik, siis muidugi. Ja siis muidugi mul läks noh, silme eest punaseks,  hakkasin kohe mõtlema, kust ma saan liblika võrgu,  sest mul polnud liblika võrk. Õnneks ma leidsin meie välipoisist tükid tülli. Ja siis see improviseeritud See ütleme 15 minutiga valmis see võrk, et  siis ma siitsamast kodust sain ühe traatVõru metsast  kaksasin kiiresti sarapuu varre ja niisugune improviseeritud  liblika võrk ja, ja töötas päris hästi, et sellega olen  saanud päris palju kiire, kinni püütud, siit. Need kaks emast suursinikiili on nüüd teaduse jaoks nõelastatud,  miks see vajalik on? Üldiselt on niimoodi, et kui me uurime putukaid,  siis on väga oluline, et meil oleks ka tõendusmaterjal  naturaalsel kujul ja selleks siis püütakse üks  või kaks eksemplari. Kuidas võimalused on, ja kuna siin nüüd antud juhul oli meil  tegemist päris suure populatsiooniga, kui sisendite arv võib  ulatuda võib-olla isegi 10-sse või kümnetesse,  siis. Sai siit püütud kaks eksemplari, et need jääks tõestus  eksemplariks meie Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi kogudesse. Valdav osa oma tööst sa tegeled ju lindudega,  kui sagedad on sellised avastused just linnuriigi mõttes,  et meile Eestisse jõuab uusi linnuliike. Kindlasti harvemini kui putukaid, sest putukaid lihtsalt on  arvuliselt nii palju rohkem ja, ja liigiliselt  ka muidugi. Aga ka lindude osas on meil siin viimastest aastakümnetest  tuua näiteid, kus on uusi liike tulnud näiteks hõbeaigur,  kes 15 aastat tagasi, kui Eestis nähti, peeti seda  suhteliselt haruldaseks ainult Tartu lähedal Ilmatsalu kalatiikidel,  seal neid nähti. Tänaseks ütleme, valge haigur kuskil jõekäärus järve ääres  mererannas ei ole mitte midagi haruldast. See on üks näide näiteks, aga viimasel ajal on meil  ka teisi lõunapoolse levikuga liike näha. Näiteks mesilase näpid on sellised, kes, Võib ennustada, et kui need muutused samamoodi edasi lähevad,  siis mine tea, paarikümne aasta pärast võiks meil  ka mesilase näpid juba pesitseda. Suur sinikiil on Euroopas laialt levinud,  kuid mitte põhja pool. Selle sajandi alguses jõudis suur sinikiil Baltimaadesse. Liigi olemasolu kinnitati Leedus 2001. ja Lätis 2005. aastal. Lõpuks 2019. aastal saame öelda, et suur sinikiil elab  ka Eestis. Kuidas see suur sinikiil Eestisse jõuda sai? No vot, ega seda päris täpselt ei teagi,  aga kohal ta on. Ja kui vaadata nüüd natukene lõuna poole,  siis Lätist on teda leitud Venspilsi kandist,  mis ei jää siit väga kaugele natuke üle mere,  küll. Aga siis muidu on Lätis leiud umbes Riia. Laiuskraadil, et selles mõttes Põhja-Lätist ei ole seda  liiki leitud, aga soodsate tuulte korral võivad kiilid  tegelikult lennata väga pikki vahemaid. Kui palju näiteks? No nad võivad lennata, sadasid isegi tuhandeid kilomeetreid. Keda nüüd siin õnnestus leida, siin on nüüd harilik  loigukiil ali loigukiil, kaks tükki, sama,  see on emane. Ja see on Isane. Emane on ikkagi natukene nagu tagasihoidlikum värv,  pruunika ja kruunikama värvusega. Kas nüüd võib eeldada, et suur sinikiil on Eestis selleks,  et jääda, ja siit kraavikesest hakkab ta  ka mujale Eestisse levima? Kõik liigid ei hakka mitte väga kiiresti levima üle Eesti. Aga tahaks loota, et sinikiilid on üldiselt elujõulised liigid,  et, et nad leiavad ka mujal elupaig. Paar tundi võrguga sahmimist ja tulemus selline,  et suurt sinikiili kahjuks ei näinud ja ega kätte  ka ei saanud. Midagi siiski. Nojah, iga päev ei ole sellist õnne nagu,  nagu mul siin mõni aeg tagasi oli, aga siiski kiile me nägime,  olid olemas harilikud loigukiilid ja siin lendas veel teisi kiile,  keda ma ei suutnud lennu pealt ära määrata,  nii et päris tühjade kätega me siiski jäänud. Ja see, et me suur silikiili ei näinud täna noh see ei  tähenda midagi, see ei tähenda midagi, sest et  tõendusmaterjal on meil juba füüsilisel kujul olemas  ja ehk siis järgmine aasta uuesti. Palju on neid, kel piisab elus püsimiseks,  sellest, mida loodus kandikul ette kannab. Vaja on vaid liikuda ühe toidupala juurest teise juurde  ja see ongi kõik, mida elu jooksul tegema peab. Kõik nii lihtsalt ei pääse, mõnel tuleb püsimajäämiseks  kõvasti tööd rügada. Tomatöörivajada sipelgad. Kuklasepesas käib nii vilgas töö, mida meie ühelgi  ehitusobjektil Ükski sipelgas ei tule selle pealegi, et puhkepausi teha  või lihtsalt viilida. Liiklus sipelgarajal on küll tihe, aga ummikuid ei teki  isegi tipptunni ajal. Ilmselt tänu sellele, et kõik ületavad kiirust  ja keegi ei jää kellelegi jalgu. Lisaks pesaehitusel peavad sipelgad töötama  ka lehmakarjas ja oma lehmi lüpsma. Sipelgate lehmadeks on lehetäid, kellelt saadakse vajalikku vedelikku. Lüpsmiseks paitab sipelgas oma tundlatega lehetäid seni,  kuni sealt eritub vedeliku tilk, mille sipelgas koheselt ära rüüpab. See, et sipelgad pidevalt tööd rügavad, ei tähenda veel,  et nende töö alati tulemusrikas oleks. Mõnikord osutub mitmetunnine töö täiesti mõttetuks. Seda pool surnud kärsaklast oli see sipelgas vähemalt tund  aega sikutanud, enne kui aru sai, et see kuhugi välja ei vii. Vahepeal värbas ta küll lisatööjõudu, aga tema kolleeg sai  üsna pea aru, et otstarbekam on tasuvam projekt käsile võtta. Liiva herilasel on vaja suur töö ära teha. Emane herilane peab enne munemist oma järglased toidu  tagavara hankima. Selleks tuleb tal otsida piisavalt suur ämblik  ja see halvatuks nõelata. Nüüd tuleb saak transportida sobivasse kohta,  kuhu urg kaevata, ämblik sinna sisse paigutada  ja sinna muneda. Ämblikust saab herilasevastse toit. Kui kaugele ta selle saagiga seekord läks,  me teada ei saa. Sest kui läbitud oli umbes 100 meetrit, väsis ära hoopis videooperaator. Herilane aga ei ilmutanud vähimatki väsimuse märki. See siin on punaselgraisamardikas. Ka tema peab oma järglastele toidulaua katma. Selleks peab ta leidma mõne väiksema surnud looma  ja selle maha matma. Antud juhul on tööobjektiks valitud amitud üks surnud konn. Seda tööd tehakse brigaadiviisiliselt. Selline asi see töö on, mõni peab ellujäämiseks vähem,  mõni rohkem tööd tegema. Mõne elu koosnebki vaid tööst.
