Tere kuulajatele rände me oleme loomulikult jätkuvalt Antarktikas ja jätkame sealsete mereelukatega tutvumist. No kui nädala eest sai pisut arutletud ka merikaru nimega Kui sellise üle, siis tuleb tänagi tõdeda, et üks alanud saate kangelastest on saanud, no ma ei tea, vähemalt pool oma nime samuti maismaa nelja jalgselt. Jah, merileopard kuulub nüüd nende päris hüljeste hulka. Niisugused salapärased hääled vajavad Krist lausa lahtimõtestamist, et see oli jääalune helisalvestus ja siin see niisugune Kurin seda häält tegi siis merileopard ja vahepeal see ragin, see oli siis Antarktika ka jää murdumine ja vette kukkumine. Et need olid need häälte seletused, aga see merileopardi hääl, see on imelik, et kuival maal merileopard on praktiliselt tumm, ta ei tee üldse häält, aga vee all hakkab ta mingit oma juttu puhuma, vesi inspireerib teda või on see lihtsalt see keskkond, kus ta tunneb, et siin ta peab suhtlema oma ümbrusega? Huvitaval kombel vahepeal tundus, et hääl on sarnane sellele häälele, mida teevad tuvid, kui neid mitmekesi koos on. Ja võib-olla küll tähendab, igal juhul need on merileopardi, te omavahelised sõnumid ja vee all heli levib kaugele ja kindlasti on siis jutuajamine meri leopartide keeles. Aga ega teadlased ei ole lahtidessefreerinud siiamaani, et mida nad seal siis räägivad. Aga, aga niimoodi nad omavahel suhtlevad. Kes tunneb lindude ja loomade hääli? Ja eriti veel veealuste loomade hääli, et see on eriti vähe uuritud ja omapärane valdkond, aga merileopard ise on muidugi nii põnev elukas, et olin väga isegi mures, et kui Antarktikasse lähme, et kas ma ikka näen teda. Ta kuulus loom ja, ja filmides on teda nähtud. Aga et seda võimsat looma päris oma silmaga näha, ma ei teadnud, kui sagedasti teda võib kohata. Ja see esimene kord, kui me siis jälle kummipaadiretkel jäämägede vahel nägime ja panga pial eemal ühte niisugust suurt Domendat volakat lesimas ja meie teadlasest teejuht ütles, et täitsa merileopardi lähme temale tere ütlema, siis see oli, oli mul väga rõõmus, et need, ma näen teda. Ja kui me lähemale jõudsime, ega ta suurt välja ei teinud seal jääpangaservas Me olime oma paadiga, tema oli seal keskel ja lihtsalt Talesis ja oli kohe selge, et noh, inimesest on ta ikka märksa suurem, tahtis ka kolmemeetrine, ülakeha oli tume ja alakeha ja rinnaosa ja küljed olid hele ja kaetud tumedate laikudega ja vaat sellesama nende laikude järgi anda siis saanud selle nime merileopard. Et siis nagu Aafrikas elava leopardi moodi. Aga see ei ole ainus sarnasus leopardi ka teine sarnasus tuli siis välja, kui ta siis lõpuks ikkagi tüdines ära, et kaua need seal siin minu koduserval passivad ja tõstis oma pea üles Bordevad laisalt nagu meie poole ja tema kael, see oli täiesti uskumatu, see, see niisugune noh, teiste hüljestega võrreldes hüljeste kaelad enamasti lühikesed ja jämedad, tal oli pikk ja peenike kael, nüüd väga teistmoodi kui teister. Hüljes Tal oli aga kõrvu küljestel ja selle pika ja peenikese kaela otsas natukene muidugi liialdan, aga, aga lihtsalt see oli see esimene mulje, on siis niisugune suur ja võimas pea. Ja miks see peani võimas on, see koon on niisugune teravalt ette ulatu. Sellepärast et suurem osa sellest koonust moodustavad võimsad lõuad, hästi, vägevad lõuad, täiesti teistsugune välimus ja ilme kui teistel hüljestel absoluutselt teistmoodi. Ja kohe sa nagu tabad ära, noh, sellel peab olema kiskjaloomus ja hüljeste maailma hülgeid on seal kuskil ma tea 16 või 20 liiki kogu maakeral. Et kõikidest hüljestest anda siis kõige rohkem nagu kiskja loomusega see merileopard. Aga ega ta meist nagu eriti nagu välja ei teinud ja oli näha. Ta absoluutselt meid ei kartnud ja oli täitsa kindel, et, et ma olen teist üle ja et ega ta ikka siin mind eriti tülitada ei julge. See oli. Küll bega niukene nagu kuninglik üleolek, aga õige kaadrite ja tema territooriumil. No, ja, ja ka põhiline ka see, et ta on nii suur ja ta on enesekindel, sedasama tunne on ausalt öeldes näiteks Aafrikas kus ma nüüd viimati olin siin kuu aega tagasi, kui see lõvi savanni niimoodi laisalt oma pea tõstab ja vaatab, et kes sa siis niisugune oled. Lõvi tõstab ettevaatlikult pea ja 20 inimest on tuuletiivul läinud. Ta lihtsalt vaatab nihukese näoga, et et noh, et ta pritsi ja ei viitsi, ta nagu vaatab läbi, ta vaatab nagu inimesest läbi mingi et, et, et sisemine sihukese suure tugeva kiskja sisemine veendumus ja kõht on ka jumala abiga täis ja ja ega ta nüüd merileopardi puhul isegi kogu ajaloost on väga üksikud juhtumid, mis on pigem nagu õnnetused, kui, kui ta on inimest rünnanud, aga aga praktiliselt ta ei ole kunagi teada, et ta otse inimest ründaks, aga kiskja loomustel muidugi on. Aga see ei ole ka päris niimoodi, et, et ta nüüd ainult saal teisi omasuguseid niimoodi hävitaks ja tapaks ta sööbib ikkagi, ütleme neid väikseid mereloomi ka jälle neid väikseid vähikesi ehk siis vähilaadseid, grillija, muud, aga kalu ja mõnikord ka siis näiteks pingviine. Et seda juhtub ja meie retke ajal näiteks mina ei olnud selles paatkonnas, aga üks seltskond nägi siis, kui see, kui see kiskja niimoodi vee alt välja sööstis, kõrgelt see vaene pingviin, turjapidi hambus. Ja siis ta lihtsalt raputas seda oma lõugade võimsate lõugade vahel. Seni kui hing väljas, veri lendas igas suunas ja siis ta tükkhaaval sõi selle pingviini ära. Et mõnikord ta teeb seda ja see on see kuulus fakt, mis on kahtlemata fakt, rändab nagu raamatust raamatusse, et kord ühed teadlased leidsid merileopardi surnud merileopardi ja uurisid ta maosisu ja leidsid seal siis 16 vastingvinikest, keda ta oli samal päeval siis ära söönud. Aga see on erand, see ei ole tüüpiline. Nonii mingi eriliselt ablas. Koju jah või pingviinid, võib-olla lihtsalt nii-öelda magaval Padile jooksid suhuna, üldiselt ta varitseb neid selle koha peal, kui pingviinid on jää peale, et tema on vee all ja kui siis pingviini niukene rühm hüppab kõik uljalt, aitäh, et sellel hetkel ta siis mõnikord võtab neid. Nii ta teeb, aga see ei ole tema põhitoit. Et tema põhitoit on ikkagi kalad ja mingid väiksemad mereloomad, aga kuna ta on suur ja tugev, siis ta võib rünnata, ta võib rünnata ka hülgeid, näiteks ütleme päris suuri hülgeid, kui nad on noored ja lollid, siis ta võib lihtsalt oma hambaid nende peal proovida, et järsku saan jagu ikka kiskja on kiskja ja, ja see, et ta on väga enesekindel ja, ja samas väga graatsiline, seda saime jälle ise kogeda. See oli üks niisugune käik, et me läksime väga eriliselt õhtusel ajal nagu paati sõidule tavaliselt hämarus, mehe kunagi enam ei läinud paatidega, aga tollel õhtul me läksime ja oli täitsa hämar juba. Ja siis, kui me seal jääpankade vahel sõitsime, siis ma ei tea, mis aegsi siis merileopardi päevakavas oli, aga igatahes nad olid hirmsasti lusti täis ja kolm merileopardid piirasid meie paati sisse ja hakkasid siis niimoodi ujuma, kast paadi alt läbi, hästi madalalt või siis paadi külje alt niimoodi servast läbi ja seal olid ikka sööbis mällu tähendamises hämaras Antarktika õhtus. Tumedas vees sööstab läbi vee niisugune loom, kes on umbes sama pikk kui paat nool kiirelt ja ta on võimeline käigult tegema tohutu järsul kurve ja pöörama hoopis mingisse teise suunda ja jälle tohutu kiirusega edasi minema. Huvitav, mis nad selle kõigega öelda tahtsid, see jäigi meile mõistatuseks. Aga paati tohustada oleksid võinud või tea, on teada, jälle üks juhtum, meie paljukogenud teadlased seal rääkisid, et kusagil ühel aastal oli olnud üks merileopard, kes oli siis spetsialiseerunud nagu kummipaatide katkihammustamise. Et alla siis ilmselt pakkus see lõbu, et käib niuke kole Pumakas ja jube vahva ja sellega oli nagu jama olnud. Aga üldiselt need näiteks Ta lihtsalt ujus sealt alt läbi, siis mõne meetri kauguselt paadist tõstab oma võimsa niukse kiskja koonu välja, vaatab meid sealt niimoodi üle paadiääre jälle vette tagasi. Umbes niuke. Mul on nagu, et kass mängib hiirega või midagi taolist, aga ilma igasuguse soovita midagi korda saata vaid lihtsalt pakub lõbu. Oli teil siis hiiretunne ka vä? Noh, natukene oli, ma arvan, eriti naistel, aga põhiliselt oli ikkagi niisugune väga põnev tunne. Selline. Et ühesõnaga oli ikkagi kindel, et midagi hullu ja pöördumatult ei saa selle mängu tulemusena juhtuda või oli küll niuke kindel tunne, aga. Pidi sa lihtsalt nägid, et ta on nii suur ja võimas loom ja ta on võimeline liikuma meeletu kiirusega ja väga osavalt. Need paadid on siis hästi kindlad ja. No nad on kummipaadid, nad on nagu mitmest sektsioonist, näiteks, et seal on niimoodi, et kui see üks osa, kui juhtubki, et selle puruks ega paat põhja veel ei lähe. Inimesed, noh, vesi tuleb paati lihtsalt, aga midagi hullu ei juhtu. Aga nemad minu arust lihtsalt. Ma ei tea, võib-olla nad mõtlesid, et see kummipaat on veel keegisugune olend, niuke üks terviklik olend seal ja tundsid võib-olla uudishimu, need on üsna uudishimulikud tegelikult ja väga enesekindlad ja ühel naaberpaadil seal oli küll niimoodi, et üks merileopard nende paadi juures arvas millegipärast, et ta lööb nagu sabaga lupsok. Ja siis tulemus oli seal kostis siis kiljatus ehk vesi lendas paati. Molekulist purskkaev, vesi ja Ta oma oma võimsate taga Loibadega ikka tekitab ikka korraliku ämbritäied vett seal. Kui me eelmises saates rääkisime merikarudest, vot seda ma vist lugesin küll, et merikarud nad on väiksemad, eks ole. Et seal oli küll olnud sellel reisimehel kogemused, merikarud olid kuskil üritanud või üks neist üritanud lausa paati ronida ka hirmus uudishimulikud ja hakkajad. Merikarud on, on tohutult palju inimesega valmis nagu suhtlema, mõnikord on nad siis nagu siivsed, mõnikord on nad sõbralikud, aga nad tulevad ja topivad oma nina kohe niimoodi sinna vahele kuskile, aga Merile apatan väärikas, ta hoiab distantsi ja noh, põhiline mulje, mis temast teab, et niisugune kuninglik mulje, nii nagu ikka ka Aafrikas näiteks suured kiskjad tegid, tahad samasuguse tunde et seal tekib aukartus tema suhtes põhiliselt. Ja ega need ikka suuremate kiskjate ütleme, Antarktika vetes praktiliselt hüljeste hulgas ei ole isegi terves maailmas, aga ütleme, Antarktika vetes on nüüd siis võib-olla veel suurem kiskja loomusega, olendan mõõkdelfiin. Mõtefinidest me ka kunagi võiksime, nad liiguvad Antarktika vetes nemaanike oma 10 meetrit pikk, noh selle kolmemeetrise meri Lappordiga võrreldes ikka palju, palju suurem ja tema võib rünnata siis tõesti hülgeid pingviine, mõnikord isegi vaalasid, nad veavad karjaga jahti. Aga ega siin ei ole spetsialiseerunud puhtalt niisuguste suure saagi püüdmisel avaid, ka mõõkdelfiini igapäevane toit on palju argis, mingid kalad ja väikesed loomakesed nagu merileopard partilgi. Aga, aga need kaks on siis nagu Antarktika suurimad kiskjad küll vist kahekesi. Aga noh, jämedas joones. Kui mõelda üldse hüljeste peale, siis eelmises saates rääkisime kõrvuk hüljestest, need ei ole nii-öelda päris hülged. Aga merileopard kuulub siis päris hüljeste hulka, kas ja mis neil vahet? Ta on? Noh, selles mõttes on lihtne ju võrrelda, et ka Eesti rannavetes võib teoreetiliselt kohata kolme liiki hülgeid ja niisukese hüljes, välja näeb vähemalt pildi peal igaüks, teab nisugune priske isand, kes maa peal vaevaliselt rooma pea vees väga osavalt liigub. Igal juhul on tal võimas rasvapolster seal nahal kõikidel hüljestel, aga Merilil pardilt seda eriti ole, merileopard on suhteliselt sale ja tal tal pole seda polstrit vajada, on niivõrd liikuv ja niivõrd palju leiab toitu, olete enda jaoks. Aga üldiselt on tüüpiline hüljes teda jää, näed eemalt lihtsalt vaatadeks suur niisugune vorst, need kolmemeetrine lebab liikumatult, ta üldse ei liiguta ennast. Tõeline laiskvorst. Et see on tüüpiline, mida sa näed ja ja noh, maailma seal 20 hülgeliigi seas on, meie vetes on, eks ole, neid ka kaks tavalisemad hallhüljes ja viigerjarandal on erakordselt haruldane. Aga siin need nendes Arktika vetes on neid viis liik geneid, päris hülgeid. Ja nendest päris hüljestest kõige suurem on lonthüljes. Tülgest me täna väga ei räägiks, sellepärast et me saime temaga tuttavaks seal Lõuna-Ameerikas, reisides, seal Valdeesi poolsaarel, need olid siis need nelja meetri pikkused ja üle nelja tonni kaaluvad isandad uskumata. Vee sujuv elevant võib ütelda, et neid on seal Antarktika vetes ka ja need on siis need lonthülged, kes on maailma suurimad hülged. Nad on võrratult suuremad, kõik teistest hüljestest. Uskumatu monster Sul on niisugune ja, ja mingis mõttes tal on palju rekordeid, nii oma kaalu kui, kui ka liikumisulatuse ja sukeldumissügavuse poolest. Üldiselt peale Nende kahe ehk siis kõige suurem on siis nüüd lonthüljes siis järgmine suuruselt on juba see merileopard ja siis on veel kolm liiki ja nendest kõikidest, kui me nägime, siis kõigist viiest hülgeliigist. Me nägime oma reisil siis neli tükki ära, et praktiliselt kõik. Aga seda ühte ei näinud ja see ongi just kõige salapärasem hülgeliik Antarktikas, see on sisse Rossi hüljes. See on jälle meresõit ja nime järgi, kes ta avastas kuskil 1800 kahekümnendatel aastatel vist. Mad avastaja kulges Antarktika piirkonnas, kus keegi polnud varem käinud ja tema järgi on nimetatud kasemeri russi meri raske ligipääsetav seal mandri juures. Ta leidis ka hülgeliigi, keda keegi varem polnud kohanud. Ega siin ei ole vist vale, võib olla vahele mainida, et kõik need mered, mis ümbritsevad Antarktikas, neil enamikul on mingi maadeavastaja nimi. Küll öelda ja et nad mered kõik kokku moodustavad siis Lõuna-Jäämere. Ja ka neljajalgsed on saanud Jah, ikka nende järgi, kes teda esimest korda nagu põhjalikult, nagu kirjeldasid ja. Ja ka mõned mereelukad on saanud maadeavastaja nimesid, eks ole. Just neil järgi, kes seda elukat esimest korda kirjeldas, põhjalikult ja teaduslikult. Ja igal juhul see rossi hüljes ongi kõige haruldasem hülgeliik Antarktikas, ta on siiamaani täieliku kaitse all, teda saab väga harva näha ja tema elust on väga palju jäänud siiamaani nagu, nagu saladuseks. Aga tema välimus on küll teada niisugune noh, tal on veel ka teine nimi, Nusu hüljes siis armas ja et tal on niisugune täiesti ümarkoon nagu no niisugune armas armas koondon, natukene väiksem, kui, kui need teised hülgeliigid, siin aga kaika niukene, umbes niisugune kahemeetrine. Ja ta on mitmes mõttes niisugune kummaline loom, näiteks tal on kõige suuremad silmad kõikidest hülgeliikidest. Tema silma läbimõõt on seitse sentimeetrit, noh, peaaegu nagu alustassid. Ja ta on niisugune mingis mõttes ka säilitanud inimese suhtes kõige suurema usalduse. Praegusaegsed, ütleme, maadeuurijad või teadlased, kes nende Rossi hüljestega kokku puutuvad. Nad ütlevad, et ei ole mingi küsimus minna Rossi hülge juurde ja teda puudutada ta ei karda, ta usaldas, sest tal on nii vähe kogemust selle liigiga, kelle nimi on homo sapiens. Ja tema elust on vähe teada, üks on ka üks huvitav asi, et ta häälitseb väga kummaliselt. Tähendab, see hääl meenutab linnu sirinat nagu kuskil tohutute jääväljade keskel laulaks keegi laululind ja see sellepärast on tal veel üks niisugune rohkem niuke hüüdnimi, aga siis siristaja hüljes. Nii et ta lind, hüljes, lind, hüljes, laululind viljas, ühesõnaga väga niisugune huvitav ja eriline ja kõige haruldasem kõikidest Antarktika hüljestest. Aga peale tema nüüd need teised helged, neid kõiki nägime. Ja kõige tavalisem hüljes on krabihüljes krabihüljes no see on ikka selline paari meetri pikkune, 200 kilo raskune ja nüüd päris hüljestel, erinevalt nendest kõrvuk hüljestest on emad ja isad ühesuurused, et ei ole seda suurt vahet nagu merikarudele merilõvidele, disa, tohutult palju suurem. Tegelikult ikkagi oh lonti hülge siiski on ka niimoodi, et isa on suurem, aga krabi hülgel igal juhul on ema ja isa ühesuurused. Ja tema nimi on üks suur näide eksitustest. Et see on väga vale nimi, tal satud sellepärast, et krabisid üldse ei söö eksitluste kahedia. Eksituste komöödia tuli keele valesti arusaamisest. Vähemalt niimoodi kõneldakse, et ta oli saanud selle nime selle järgi. Et nendes Antarktika vetes kõige varasemad hülgepüüdjad, nende hulgas oli hästi palju norralasi. Narvalased nimetasid teda Grabe Grabesed tähendas nagu grill hüljese grillise hüljes ja inglased, kes küsisid norralaste käest, et mis liig see nüüd on, nemad polnud enne näinud selle kraave ja inglane kuuleb, et kraad ah, eksis krabi ja kuidagi nii olevat ta siis nimi talle külge jäänud. Krabi söömisega pole tal mingit pistmist, ta põhiline toit on ikkagi grill. Ja see suur hüljes saab tõesti grillist kõhu täis. Tal on väga omapärane hammaste ehitus, nimelt tema hambad on nisukesed natukene kõverad ja hammastel on päris suured vahed. Mis siis tähendab, et kui ta oma suu kinni see paneb, siis tekib looduslik sõel ja ta sööb siis põhimõtteliselt grilli samamoodi nagu vaalad, et neelab suure suutäie vett ja surub läbi hammaste ehk loodusliku sõela siis vee välja ja grillebamast taha ja seda ta sööb, midagi ikka jääb suhu, midagi jääb suhu ja grilli on lihtsalt grill on väike, aga teda lõpmatult palju. Nii et on isegi välja uuritud, et kuskil aasta jooksul see üks krabihüljes grilli 20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. Tekib umbes sama efekt kui see, kui inimene see päevalilleseemneid Jah, need väiksed ja, ja kui sa neid palju sööd, siis sa saad kõhu täis ja ja, ja grill on, on selles mõttes just, et on lõppematu toiduvaru Antarktika vetes. Aga erinevalt inimesest, kes ühel hetkel kindlasti tüdineb neist päevalilleseemnetest nende spetsiifilisest maitsest, siis loomakene ei tüdine sellest grillist sugugi. Ja, ja noh, tema jaoks on kindlasti toitev ja kindel toidulaud, mis alati kunagi alt ei vea, ütleme niimoodi. Ja peale selle taseme muidugi ka natukene midagi muud, mis ta leiab, aga minu meelest tema õige nimi eesti keeles võiks ollagi grillhüljes. Et see oleks siis nagu täpne nimi ehk siis seesama, mida norralased talle kunagi andsid ja sõna algab tugev Kaaga ja tugeva Kaaga ja sellel ei ole mitte mingit pistmist suviselt grillitud lihaga siin eestlase õue peal vaid see on hoopis üks pisikene vähi Gene või õieti vähilaadne, kes ujub seal vees ringi Antarktika vetes ja krabihülged, nii nagu ka teised hülged, Nad kasvatavad oma lapsi tohutu kiirusega. Kui me rääkisime, mingi kõrvuk, hüljes toidab oma last ikka paar-kolm kuud sisa krabi hülgel kulub selleks ainult üks kuu ja võib-olla üks kuu ja üks nädal ütleme ja see tähendab seda, et kui ta seal poegib seal kusagil merejääl, siis ta toidab oma poega tohu tult toitva piimaga, sanson meeletult rammus, meeletult rasvarikas ja see hülgepoeg, kui ta sünnib, siis tal on peal nii-öelda titekarv. Noh, need on niisugused väga-väga pehme ja, ja väga soojapidav kasukas mis hoiab küll hästi külma ja pakase eest, aga millega sa üldse vette minna ja nüüd, kuidas seda emapiima saab iga päev, siis ta kasvab uskumatu kiirusega, laseme teistel hüljestel eta krabi hülgepoeg, kui ta sünnib, siis ta on umbes 20 kilo, kaalub ta päevas juurde võtta mitu kilo ühe päevaga. Uskumatu, kõigi emade unistus, jah, nojah, et siis ka selles mõttes, et, et emme saab siis nagu kiiresti lapse üles kasvatatud Talle oma vetele minna, et ikkagi viie nädala jooksul on see poeg peaaegu täiskasvanud suurusega. Lõpuosas ta juba vahetab kasukaga ümber veekindla kasuka vastu ja viie nädala pärast läheb jääpangalt ise vette ja hakkab ise endale süüa otsima. Et kõik käib väga kiiresti ja niisugusi, tohutuid kolooniaid, nagu seal neil kõrvuk hüljestele meri karudel seda krabi hüljestel küll ei näe. Ja krabihüljes on, öeldakse, et dist võib-olla isegi maailma kõige sagedasem hüljes, et nende hulka on kõvasti üle 10 miljoni krabihülged ja nad kõik elavad seal lõuna poolkeral ja siis teine hüljes, ehk siis test küljest jälle viimane hüljes, kellest me veel rääkinud ei ole, keda me nägime tema nimi on siis vedelihüljes ja meile õpetati õige kiiresti siis eemalt vahet tegema Tonga suhteliselt tavaline hüljes seal Antarktika jääpankadel ja jääväljadel. Ah et kuidas eemalt binokliga nagu vahet teed, et krabi hülgel on, ütleme Meile õpetati niimoodi, et et krabi hülgel on koera nägu, eks koera koon, ehk siis krabihülged on niisugune piklik nina, aga vedeli helgel on kassi nägu, ehk siis niisugune delt nina või temp, cool no on siis ka, on küll väga, väga lihtsalt ja kiiresti ja eks see on ikka niukse, ümara näoga ja teine pikliku näoga, üks on ikka, kas teine koer jääb hästi meelde ja kodune tunne pealegi jah, et jääb kergesti meelde, lihtsalt, see oli selles mõttes ja ja välimuselt nad on üsna punased. Vedelihüljes on natukene suurem ja natukene paksem, aga värv ja enam-vähem suurus on sama, mõlemad on kõvasti suuremad kui inimene igal juhul. Ja et mille järgi see vedelihüljes oma nime on saanud. Vaat siin on jällegi see maadeavastaja, kes teda esimest korda nägi. Ja see oli Champs veedel inglasest kapten aastatel 1822 23 tegelikult Taali hülgelaeva kapten, aga hülgeid ta peaaegu üldse ei saanud oma reisil, vot see on üks nendest tüüpidest, kes läks tegema üht, aga saavutas teise. Et nendest vähestest hüljestest, keda sa üldse nägi, oli üks täiesti uus teadusele ja see oli see vedelihüljes ja teine asi, mis temaga juhtus, tal oli tohutu õnn, ta oma üsna viletsate purjekatega läks jäätise mandri lähistele piirkondadesse, kus mitte keegi kunagi polnud käinud ja kus pidi olema palju jääd, aga jääd ei olnud ja ta läks nii kaugele, kui ta üldse sai lõunasse jõudis siis noh, rekordiliselt kaugele nagu lõunalaiuskraadidele ja ikkagi ei olnud mitte mingisugust, ta jääb nagu vastus. Jumalad olid tema poolt just, aga ta oli niivõrd mõistlik käes, et, et kui ta oli nii kaugele ohtlikutesse vetesse jõudnud, siis ta vaatas, et käes on veebruar. Varsti tuleb sügis, pöörame kiiresti ümber ja lähme siit minema. Ja pärast seda on selles meres käinud, oi kui palju maadeavastajad, nad kõik on jäässe kinni jäänud ja praegusel ajal ka ei ole seal võimalik. Enamikus vedelimeres ei ole võimalik liikuda teisiti kui jäälõhkuja. Ta on kogu aeg jääs ses imes, ja siis oli, see oli täiesti mingi jumala sõrm, oli, oli tema peal sellel, sellel suvel. Aga selle auks või selle mälestuseks on siis selle mere nimiganetsis vedeli märis. Nii et on vedelimeriredeli hüljes äpardunud hülgekütti auks. Ja lõpuks oli au rohkem kui vaja ja aga see vedelihüljes ise noh, tema on niisugune loom, et ta Ta on mitmes mõttes rekordiomanik hüljeste seas. Esiteks, ta suudab sukelduda kõigest sügavamale kõikidest hüljestest. Ta võib sukelduda 300 meetri sügavusele on palju-palju rohkem kui teised hüljes, hülged, välja arvatud jällegi lonthüljes lonthüljes, igavene kolakas. See suudab sukelduda siiski isegi 600 meetri sügavusel, aga aga niukestest normaalsetest hüljestest vanda sügavuse mõttes rekordiomanik tema teine rekord on see, et, et ta suudab tohutult kaua ilma hingamata vee all püsid tund natuke üle tunni ei ole tema jaoks üldse küsimus. Ja mida see tähendab, see tähendab seda, et kui ta sukeldub nii sügavale ja, ja püsib nii kaua vee all siis ta suudab jõuda sügavustesse, kuhu teised hülged ei suuda ja ta leiab sealt toitu, mida teised hülge teise kätte näiteks suuri Antarktika kalu on tema suurmeister püüdma sealt. Ja on huvitav üldse, et kuidas üks hüljes suudab siis nii kaua nii-öelda hinge kinni hoida või miks ta ära ei lämbu seal vee all see on hästi põnev niukene, loomateaduslik teema, aga aga seal on mitu põhjust. Esiteks on see, et ka teistel hüljestel on vere hulka kehakaaluga võrreldes tohutult palju suurem kui maismaa loomadel. Verd ringleb kehas palju rohkem. Teiseks hemoglobiini, ehk siis seda hapnikukandjat, seda on tema veres rohkem kui maismaa loomadel. Sinna ta siis talletab, hingates osa hapnikust ja peale selle suudab ta talletada osa hapnikust ka oma lihas. Kuidas niisugune eriline omadus? Ja siis, kui ta seal vee all on, siis on veel üks asi, ta süda hakkab lööma tohutult palju aeglasemalt kui veepinna lähedal olles ja selle tõttu tähendab, süda töötab väga ökonoomselt, hapnikku on varutud väga palju, vot selle tõttu ta siis püsib uskumatut sügavustes kaua vee all. Ja peale selle ta siis väga sügavalt saab. Lisatoitu Endale suudab ta siis ka loomulikult ujuda ka näiteks sellistes vetes, kus vee peal on võimas jääkiht. Aga kui see ei ole hingamisavasid, ta ujub seal kilomeetrite kaupa, tal pole vajagi seda hingamisava, ta tungib aladele, kuhu teised imetajad ei suuda tungida. Mis jälle tähendab seda, et tal on mitu edu ja, ja tõesti, edu. Üks suur asi on see, et vedelihüljes on kõige lõunapoolsem kõikidest hülgeliikidest. Ta suudab elada nii karmides oludes, kus teised hülged nii-öelda annavad alla ja on vaadatud, et kuidas te ikkagi siis neid hingamisauke seal nendel aladel siis üldse suudab teha, kus on tegelikult sisuliselt kogu merepind on jäätunud täielikult siis ta oma eriliste vaistudega leiab mingisuguse koha, kus kunagi on, on jää pragunenud ja sealt on see jää natukene õhem. Selle koha pealt tuleb eksimatult nagu vee alt ja hakkab oma hammastega närima, seda jääd talle niisugused veidi kõverad silmahambad ja lõikehambad ja need toimivad nagu mingisugused Bentlid ja ta nii-öelda uuristab, puurib sõna otseses mõttes niimoodi pead võngutades niimoodi ennast sellest jääst läbi. Üks emakese looduse lemmik lastestele nii palju antud. Nojah, ja tema kõige suurem trump on see, et selle tõttu ta saab endale kodualadeks piirkondi, kus tal ei ole võistlejaid. Keegi seal ei käi toit otsimas nendest imetajatest. Ja meie nägime teda jälle muidugi loomulikult kusagil lesimas, lihtsalt seal jää peal. Noh, niisugune jälle igavene suur paks volakas lesib seal liikumatult ja näib üsna abitu ja laisk. Aga et see, mida me märkasime tema peal, oli see, et ega ta praktiliselt üldse ei liigutanud ennast, aga oli näha, et vähemalt hingast oli elus. Aga et, et see oli näha ka, et tema sellesse kasukas või tema kehal olid mitu niisugust ka ja sügavat armi haavaarmi sellest kinni kasvanud küll aga sellest oli ka näha, et ta on elanud karmi elu ja need haavaarmid on tõenäoliselt siis juba kusagil siis kas merileopardi või mõõkdelfiini hambajäljed tegelikult et kunagi nooruses, kui ta veel noor ja rumal oli, et siis jäi kellelegi jalgu. Pääses nende lõugade vahelt küll imekombel. Just aga eluks ajaks on, on jäljed järel ja kus sa seda niisugust nihukest üsna uimast ja, ja siukest paksud tüüpi seal jää peal vaatasid, siis teades tema tausta, siis oli ikkagi tekkis ka niisugune ikka ikka lugupidamist tunne, et kahtlemata on see, ütleme kõiges andkem kõige lõunapoolsem imetaja kõikidest maailmaimetajatest üldse Antarktika kõige karmimate vete imetaja ja selle vedeli hülgeelu on muidugi igavest põnev, aga meil pole sellest aega kõigest rääkida ka siia lõppu võib siis kuulata Ta täiesti uskumatuid hääli. Mida siis need teevad vedeli hülged, kui nad on kuskil jää peal ja kui neil mõnikord tuleb tuju omavahel nagu sõnumeid vahetada. Et, et no uskuge mind, see on ikka päris naljakaks. Ja teisalt võimas. Seesugune oli siis tänane saade? No ma ei tea, kas ma võin öelda, et merileopardi test ja tema sõpradest selle peale öeldakse, Tambovi hunt on sinu sõber. Nujah, kui täpsemini öelda, siis merileopardi sugulased, teised hülged. Aga selline see saade oli ja millest tuleb järgmises saates juttu. Kogeme Antarktika mägesid merejääd. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
