Tere kuulajatele rändestuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No kui päris Antarktika sarja alguses oli juttu lumekuninganna riiki minekust nii üldisemas mõttes, siis täna tutvume juba lähemalt tema loss. Side ehk siis jäämägedega tõsi küll, ainult väliselt, sest et sinna sisse ju kuidagi ei pääse või pääseb. Tegelikult vist mingis kohas pääseb, ma olen lugenud igatahes Antarktika ränduri lugusid ja praktiliselt nad on pääsenud lumekuninganna lossi ja see on kirjeldamatu unenäoline täiest. Niimoodi kõlas Sven Grünbergi muusikapala alguse mäed. Ja see muusika mõjub kuidagi jäiselt ja nõiduslikult ja see on väga punane tundega. Kui sa näed esimesi jäämägesid Antarktikas oma silmaga. Nad hakkasid ilmuma oma piirile siis, kui me ületasime selle läänetuulte hoovuse sest läänetuulte hoovus on nagu üks suur võimas karussell, vesi keerleb ümber Antarktise mandri ja ta ei lase neid jäämägesid sealt väga kergesti oma pihtide vahel välja, aga nii kui sa jõuad sinna sissepoole seda läänetuultehoost, siis noh, esimene alati jääb elus meelde, olgu ta mis tahes elamus ja see keset täiesti tühja ookeaniavarust on eemal näha niisugune viru. Turn Valev, need on täiesti arusaamatu, et, et kuidas niukene asi saab olla ja jõuad lähemale, siis tekib see tunne, et meie rohkem parameetri pikkune laev muutub kuidagi väga pisikeseks pea mida lähemale mandrile, seda rohkem neid siis nagu nägime seda rohkem pähklikoore sarnaseks muutuda. Ja, ja see on tõesti selline mingisuguse teise maailmasaadikud, niisugune tunne on nende vahel liikudes. Aga kui niimoodi noh, hoolega ja teadlikult neid vaadata, siis õieti mäed võivad olla tekkinud kolmel täiesti erineval põhjusel. Ja need kõige väiksemad, need on niisugused kuni 10 meetri kõrgused ja mõnekümne meetrise läbimõõduga. Need võivad olla tekkinud merejää jäätumisest ja see on siis niimoodi, et igal sügisel hakkab meri ümber mandrijää, Tomas jäine rõngas laieneb kogu aeg. Ja see jää võib talve jooksul siis ühe talvega kasvada kuni 10 meetri paksuseks ja see jääväli ümber mandri kasvab ikka hullumeelse kiirusega. Et keset talve seal kusagil neli kilomeetrit päevas laieneb igas suunas. See jääväli ja lõpuks jäätunud meri on ligi 2000 kilomeetrit meetrit läbimõõdus ümbert terve selle mandri. Ja loomulikult peatab ta igasuguse liikumise sinna mandrile. Selleks ajaks võtab kõik jäävangi, kes sinna on sattunud, ka mõned varasemad maadeuurijad said seda kogeda. Ja teistpidi ta kokkuvõttes suurema pindalaga kui terve see Antarktise manner. Ja siis tuleb sügis ja, ja hakkab jällegi see merejää lagunema. Aga minu jaoks oli hästi põnev küsimus see, et kas merejää siis jäätunud merevesi on soolane või ei ole. See on tõesti huvitav küsimus, sellepärast et asi on selles, et kui üks vesi hakkab jää, et oma siis ta surub tegelikult soola endast välja. Ja väga täpselt on siis asi niimoodi, et kui merevesi jätab, siis sool koondub nii-öelda soolataskutesse sinna merejää sisse. Nii et, et nende soolataskute vahel on merejää üsna. Aga soolataskutes on ta siis kontsentreeritud soolane ja siis ka ära sulab, siis kontsentratsioon jälle lahustub ja, aga üks huvitav asi veel, nimelt need soolataskud, kui Antarktika talv on väga pikk ja mõnikord tere jää sulagi ära esimese suvega talve järel siis raskusjõu mõjul need soolataskud vajuvad nagu merejää ülemistest kihtidest alumistesse ja siis kõige ülemine osa merejääst on ikkagi noh, peaaegu mage. Nii et näiteks põhjapoolkeral, kus ju elavad põlisrahvad ammu väga jäistes piirkondades, siis eskimod on näiteks selle selgeks saanud ja sajandeid kasutanud seda mere ülemist kihti joogiveena, kui muud üle ei jää. Et, et see on huvitav. Aga ikkagi need Mäed, või õieti jäätükid on kõige väiksemad nendest jäämägedest, mida sa seal näha võid. Ja need suured hiiglased on kõik pärit sellelt maailma suurimalt jäägilbilt. Kohutavalt paks, kaks kilomeetrit paks, 2000 kilomeetrit ligikaudu läbimõõdus. Ja see, need liustikud voolavad siis sealt mandrilt ookeani ja, ja sellest tekib ikkagi praktiliselt 98 protsenti kõikidest jäämägedest. Aga et omakorda võivad tekkida kahel väga erineval viisil ja kõige suuremad ja võimsamad jäämäed üldse, on need, mis on pealt lamedad nagu põrand või ka võiks öelda, nagu maapind ja need tekivad selfie liustikest dismandriliustikupikendus ja see on niisugune imelik asi, ta kõlab küll igavalt, see sõna ise, selfi liustik, aga ta on väga huvitaval kombel tekkinud, et siis Yasse mandriliustik voolab aeglaselt mere peale ja kuna ta liigub aeglaselt, sest kliima on nii külm siis hirmus paks mageveekiht, mis on jäätunud, ei lagune, vaid lihtsalt valgub edasi mööda merepinda. Ja niimoodi võib ta valguda väga pikka aega sajandeid. Maailma suurim selfi liustik on Rossi liustik ja see on siis mageveekiht, mis jäätunud ja asub mere peal, selle läbimõõt on ligi 800 kilomeetrit. Ehk siis mõtleme, ühtne liuväli Tallinnast. Varssavisse näiteks. Ei olegi muud vaja, kui et uisud alla ja minek ja peaaegu kuigi seal tegelikult on muidugi igasuguseid salalike lõhesid ja ja kas esimesed maailma maadeuurijad said seda oma naha peal kogeda ja huvitavat? Delfi liustiku pealesaamine on ka väga raske, noh, näiteks seesama Rossi liustiku eesserv, kuhu laevad välja jõudsid. Nad nägid enda ees siis kolmesajameetrist jääsein ja see on seal liustiku esiserv ja täiesti ühtne nagu Hiina müür sealt üles seal tohutu probleem seda hakatigi nimetama Rossi vääriks. Aga kui sa sinna üles saad, siis on enam-vähem niisugune äärmiselt tasane ja, ja enamasti väga kergesti läbitav. Tühjus täiesti laudsile jääväli. Ja selliseid selfiliustike on igas Antarktise mandri-ilmakaares mere ääres ja mõnikord tulevad nendest lahti röögatult suured tükid. Ja oli huvitav, et kui ta Antarktikast käinud, siis kuulad ja uudiseid nagu eriliselt teritunud kõrvaga just Antarktika suunas. Ja Eesti uudisteläve ületas siis veebruarikuus see teade, et nüüd murdus mütsi liustikust üks väga suur tükk. See oli 13. veebruaril ja see levis üle maailma nagu kulutule alla sellepärast et see oli nagu, ütleme meedia jaoks oli seal ka parajalt sensatsiooniline kirjeldada ühte jäätükki, mille läbimõõt on üle 80 kilomeetri, paksus paksus 300 meetrit, siis jäämägi eksale jah, jäämägi, aga teistpidi pindala on 2500 ruutkilomeetrit ehk siis näiteks meil Eestis ja võrreldes Saaremaa Saaremaa suurune tükk. Salt lõdvalt jah, läheb lahti, hakkab ujuma kuskile ja keegi ei tea kuhu. Ja, ja see tekitas muidugi ja jälle uudisteagentuurides palju elevust, huvitav, kas ta täna olla võiks? Võib-olla ta ei olegi väga kaugele jõudnud, sest alguses tekitas tohutut elevust ja jälle uudisteagentuurid hakkasid tootma mitmesuguseid katastroofi variante, mis nüüd juhtub, et et kui see Saaremaa suurune jääkamakas jõuab näiteks läänetuulte hoovusesse, et siis ta äkki hakkab selle korrapärast liikumist võtma? Ei huvilised on ilmselt seda ka lugenud, seda uudist vähemalt ja neid arutlusi selle ümber. Ma ei tea, kui palju eestlased selle vastu huvi tunnevad, et see on globaalne teema ja ta on globaalne teema ja need, kes nüüd noh, võib-olla globaalsete teemade vastu looduse globaalsete teemade vastu huvi tunnevad, need võib-olla lugenud eesti keeles ei ole sellest midagi lugeda siia Nonii meil oli ainult see teade tekkis ja sellega see teema pes jah, aga üks osa küll väike osa eestlasi on käinud samuti Antarktikas, et võib-olla nemad ka huvitavad. Huvitusid vist, et kui sa oled ise kusagil kusagil käinud, siis sa selle maailmanurga vastu tunned teistsugust huvi. Ja noh, need on niisugused asjad, ma ei tea, kui palju inimesed selle peale on mõelnud, aga ka meie oleme selles rääkinud, et, et see läänetuulte hoovus iseenesest on maailma suurim merehoovus ja temast saavad alguse väga paljud hobused lõuna poolkeral. Nii et ta on selline nii-öelda ema hoovus ja kui tema liikumisest tekib mingi korrapära, kus siis ta mõjutab paljusid teisi hoovused, see omakorda tekitab muutusi atmosfääris. Ja see võib tõesti, kui läänetuulte hoovus natukenegi paigast ära läheb, siis toob kaasa globaalseid kliimamuutusi. Et selles mõttes väga põnev teema loodusteaduslikult. Aga muidugi jälle loodusteadlased, kes on just selle teemaga tegelenud, need muidugi siis rahustasid nagu et tegelikult selline jäätükk, mis on kõigest Saaremaa suurune. Et see läänetuulte hoovust mõjutada ei suuda. Ja siis oli teine rida niukse sensatsioonilisi arvamusi, mis tulid siis niimoodi. Aga kui see Saaremaa suurune läheb lääne tuute hobusest läbi kõige lähem rannik, kan Tasmaania Austraalia, et kuidas ta siis võib hakata ohustama laevaliiklust sealkandis. Ja, ja muidugi teoreetiliselt võiks see nii olla. Väike võimalus on, aga praktiliselt jällegi loodusteadlased lihtsalt toetudes varasematele teadmistele, ütlevad, et, et selleks ajaks, kui ta on jõudnud nii kaugetesse vetesse, on ta juba lagunenud või hoopis kadunud. Ja seesama näiteks seesama suur tükk, mis nüüd 13. veebruaril lahti läks siis näiteks kaks kuud hiljem ei olnud ta sealt üldse liikuma hakanud, sellest samast kohast, kus ta lahti läks, ta on sealsamas. Selfie liustiku servas seisab seal praegu paigal, paras jurakas ka, ega ei ole niisama kerge tuult tiibadesse saada hea ja, ja ega tal ei ole kiiret kuskile. Ta võib seal aastate kaupa olla. Aga. On teoreetiline võimalus vist ka selline, et märksa suurem märksa kogukam, kui Saaremaa suurune tükk, eraldub sealt sellest jäisest kuningriigist ja pääseb triivima. Ja, ja näiteks need on alati selfi liustikud, see on kindel, et sealt need tulevad, et kõige piraka maantee ja, ja praeguste teadmiste järgi on, on kõikide aegade suurim tükk olnud see, mis tuli lahti 2000. aastal Rossil jõustikust ja see oli nüüd siis juba nelja Saaremaa suurune tükk ja sõjali 300 kilomeetrit läbimõõdus ja ka ei teinud miskit kurje tegelikult jaht läks niimoodi, et, et selleks ajaks, kui ta sinna läheb, läänetuulte hoovus lähistele hakkas jõudma, selleks kulus tal ka palju aastaid, siis ta lagunes juba väiksemateks tükkideks. Aga vahel muidugi mõned niisugused tükid nendest selfie jõustikust murravad nii-öelda läbi sellest raudsest seinast hoovustest ja triivivad ikkagi kaugemale. Ja, ja niisugused jäämägesid on nähtud ikkagi näiteks 35. laiuskraadil ütleme, India ookeani poolel sealkandis on siis juba, ütleme Uus-Meremaa ja Tasmaania rannik kõik on juba üsna lähedal tegelikult ja Atlandi ookeanis on neid leitud kõige kaugemalt põhja poolt. Et seal on nad jõudnud isegi 35. laiuskraadini välja ehk siis peaaegu aafrikani, rääkimata Lõuna-Ameerikast, Lõuna-Ameerika rannikule igal juhul jõuavad. Ja loomulikult võivad nad seal näiteks ohustada laevaliiklust ja põhjapoolkera noh, kõige meeldejäävamad juhtumit meenutada siis ju seal üks selline jäämägi põhja poolkeral, mis oli triivinud ootamatult kaugele lõunasse, põhjustas Titanicu uppumise. Nii et, et ta võib näiteks laevaliiklusele ohtlik olla. Aga teistpidi on nisugune kohutavalt hiiglaslikke magevee jäämägi ju puhta vee reservuaar. Ja kui hakata mõtlema, et, et seesama Lõuna-Ameerika läänerannik, Aafrika läänerannik, Austraalia läänerannik, kõik on kõrbet ja siis on hakanud nagu liikuma niisuguste suurejooneliselt mõtlevate inseneride peas mõte aga et kui saaks selle kuidagi selle jäämäe kuidagi sinna poksida sinna kõrbe serva siis saaks sealt inimesed tohutu, kui palju ju vett niisutamiseks, kui joomiseks näiteks seesama praegune, mis nüüd siis veebruaris lahti pudenes, selle kohta on arvutatud, et sellest saaks üks kolmandik inimkonnast kogu joogivee terve aasta jooksul. Aga põhimõtteliselt ta oleks mingis mõttes reaalne mõte. Ja see oli seitsmekümnendatel aastatel, siis praegusest juba ligi 40 aastat tagasi oli see väga kuum teema ja mõeldi välja väga üksikasjalikke projekte, kuidas see kõik peaks käima, kuidas ma tea mingil viisil pukseerida seda jäämäge niimoodi sinna ranna poole, siis kui ta jõuab ranna lähedale, siis on selge, et tegelikult Ta jääb sinna üsna kinni, sellepärast et, et tema süvis on kohutavalt suur jäämäel. Kõige tilisemalt arvestades on neli viiendikku jääston vee all. Ja mis sellest mõttest sai mõttes sai siis nii, et kui ta väga üksikasjalikult välja mõeldi ja hakati rehkendama, mida see kõik tähendab siis tuli välja, et kui ta jääb nii kaugel mandrist juba põhja kinni, siis tuleb sealt vedada mingid pikad torud, millega hakkad seda magedat vett pukseerima, ühesõnaga läheb liiga kalliks, läheb, kasvab üle pea, see oli täiesti utoopiline. Ja niimoodi ikka ei saa. Aga ideena iseenesest, ma arvan, see on hea idee, et kusagil tika ümbruses hälbivad hiigelsuured puhta vee reservuaar paaride ookeanis ringi ja mine tea, millal seda inimkonnal vaja võib minna. Sest fakt on see, et kolm neljandikku kogu maakera magevee varudest on sellesama Antarktise jääkilbi sisse tallele pandud. See on päris kindel ja see on lihtsalt huvitav selle ümber siis siis mõtiskleda, ükskõik millal, aga nende jäämägede kohta siis, et me ise, kui me neid nägime, sme, õppisime õige kiiresti neid lamama, mäda pinnalisi, siis neid selfiliustike jäämägesid eristama teistest teised olid siis alati sellised teravatipulised ja niukse, ebamäärase kujuga ja väga fantastilise kujuga teinekord. Ja nende puhul oli siis Need olid kas lagunenud tsehhi liustikujäämäed või kukkunud juba pudenenud Nendest liustikest, mis kaljude servas seal Antarktika mandri juures kogu aeg tasapisi niimoodi vette pudenevad. Need hiigelsuured kamakad. Ja me käisime ka oma paatidega paadiretkedel nende liustike servas, mis siis kukuvad nagu kaljudelt all. See on ka muidugi väga-väga võimas elamus naha peal seda kogeda, kui sa sõidad kummipaadiga selle helesinise või, või peaaegu sinakasvalge müüri lähistel ja ta on tõesti nii kõrge, et vaatad üles seda ülemist otsa ei näe ja on ikka kõhe küll, jah, see tekitab niisuguse tunde, just, et kui väike on inimene tegelikult ja ja et, et siin toimuvad mingid protsessid, mis on väldanud miljoneid aastaid, eks ole, nad lihtsalt käivad niimoodi jõuliselt ja täiesti inimesest sõltumatult. Ja nende müüride sees on niuksed, koop, Pad mõnikord mitukümmend meetrit kõrged, mitukümmend meetrit laiad ja sa ei näe selle koopa lõppu, kuhu ta läheb? Ookeanilained kümnete aastate jooksul on sinna õõnestanud näid, ja mingil ajal muidugi sealt midagi ka kukub alla ja sa oled kogenematu, too siis sa muidugi mõtled, et aga järsku nüüd täna täna on see päev ja noh, vahel peab see juhtuma ja siis usaldad täielikult ainult need teadlasi näiteks igas kummipaadis üks selline, kes siis teab väga täpselt, mille järgi otsustada. Kas nad natukene nagu reetsid ka oma neid teadmisi, et tõepoolest, et no mille järgi ta siis otsustab, et et täna on meil muretu ja ohutu sinna alla minna, täna? Tegelikult, ega me ei osanud niisugust asja nende käest küsida, nii et ma arvan, et üks asi võib-olla, et kui ta on väga praguline, need praod on väga suured selle müürises, siis võib-olla hoidutakse eemale. Aga teistpidi on küll niimoodi, et statistiliselt ei ole teada ühtegi juhtumit, kus oleks juhtunud õnnetus selle tõttu, et midagi oleks varisenud sellel lühikesel ajal, kui inimene seal lähistel on. Inimesi on nii harva ja vähe sealkandis ikka liikumas. Ja teine asi, need liustikud varisevad üliaeglaselt, sest Antarktika kliima on külm ja kõik see kulgeb meeletu aeglusega, kõik, mis seal toimub. Nii et tõenäosus on peaaegu nulli lähedal. Just nii ta on ja tagasivaates on lihtsalt teada, et nihukesi juhtumeid ei ole siiani mitte kordagi olnud. Ja huvitav on siis see, kui me seal selles samas jääsupis seal selle liustiku servas sõitsime siis meie teadlasest paadijuht võttis üle paadiääre õngitses omale peo peale niux rusikasuuruse jääkamaka, et vaadake lähemalt, noh, tõesti seal sees on näha sihukesi õhumulle. Ta küsib, et kui vanad need on, mis te arvate? Sa ei mõtle selle peale, järsku hakkad mõtlema, kuidas liustik tekib, eks ole, ta tekib ju kohutavalt aeglaselt ja sadu tuhandeid, kümneid tuhandeid aastaid võtab aega, enne kui see 300 meetrit paks jääjõgi voolama hakkab mere poole ja järelikult see õhk seal sees on ka siis kohutavalt vana, et hoidis käes võib-olla 10000 aasta vanust jäätükikesi. Võib-olla asi on üldiselt niimoodi, et kui see liustik iseenda raskuse all niimoodi ennast kokku pressib, siis ülemistes kihtides on õhku rohkem ja mida allpool, seda vähem seda õhku seal on võib-olla näiteks õhumulle seal, mille sees on 1000 aasta tagune õhk, see on küll üsna julgesti öelda, et nii on. Ja loomulikult, kui see seal on selline õhk, mis on nagu mälestis 1000 aasta tagusest ajast, siis on see ainulaadne võimalus kogu maakeral teadlastel teada saada, milline atmosfäär seal oli, seda õhk ongi sealt niimoodi väga peenelt ja keeruliselt ja kallil viisil siis nagu välja saadud ja seda uuritud ja selle järgi on tehtud unikaalseid järeldusi maakera atmosfääri muutuste kohta. Ja huvitav oli ka see, et, et muidugi meie siis ei näinud kordagi sihukest varisemist, aga see, meie näiteks paadijuhtteadlane ütles, et muidugi, et see on niisugune peaaegu noh, üle mõistuse, nisugune hirmutav elamus, kus eemalt näed, kui see seal hakkab tulema niimoodi alla see mürakas juba see Helimise mürin või kuidas selle kohta öeldagi season nagu viimsepäeva kõu. Ja siis huvitav oli ka see, et siis niimoodi, et, et kui see jää, mis enne pole mereveega kokku puutunud, kui ta satub merre, siis ta hakkab susisema, vilistamas sihisema. Et see on tõesti kummaline. Et põhjus on siis selles, et mereveega kokku puutudes see magevee seest hakkavad need õhumullid hirmsa kiirusega välja tulema nagu vesi keeks jah, nagu vesi teeks ümberringi nagu mingi mullivesi ja käib on ümberringi ja pääseb vabaks, mis on seal vangis olnud tohutult kaua aega. Ja teistpidi on jällegi niimoodi, et me õppisime ka siis tama nende ujuvate jäätükkide ja jäämägede peale sellise pilguga, et kaua nad merevees on hulpinud. Ja üldiselt on siis niimoodi, et kui jäämägi on enam-vähem samasugusena veel püsinud meres nagu ta merre kukkudes oli siis see osa, mis on mere peal on suhteliselt niukene, ühtlane, suhteliselt ümarate vormidega sihukene, hästi hele peaaegu et valge. Ja kohe, kui ta on lagunenud või ümber pööranud, ehk siis on ilmunud välja see osa jäämäest, mis oli enne vee all siis on see täiesti teistsugune. See ongi just see kõige fantastilisem jäämägi. See merevesi on teda ju söövitanud ja töödelnud ja meisterdanud väga pikka aega ja, ja siis ta on muutunud niisuguseks täiesti korrapäratu ks uskumatu välimusega, uskumatu värviga skulptuuriga. No mis värve seal võib leida? Värve on palju, et põhiliselt on ikkagi siis ka ütleme, valge ja sügavsinise peaaegu, et mustjassinise vahel need erinevad toonid, mis on ja see on jällegi niimoodi, et miks ta on, mis annab kahvatut tooni, jääle, on see, et kaks võimalust, kas ta on siis liustiku ülemistes kihtidest pärit ja seal on palju õhumulle veel sees. Teine võimalus, et ta on püsinud vä kaua aega juba atmosfääri ja päikese toime all ja päike lihtsalt pikapeale nii-öelda pleegitab teda muudata, pudedaks, pehmeks siukseks, valkjaks sulatab ja kui ta on jälle sinine sisse, mida sügavam sinine, seal on siis kaks võimalust. Üks on see, et mida sügavam sinine, seda sügavamalt liustikukihist on ta pärit. Sest ta need kõige sügavamad liustikukihid, seal on õhk lihtsalt välja pressitud, see jää kohutavalt tihe ja täiesti klaasjalt läbipaistev. Aga teinekord võib ta olla sinine ka selle tõttu, et lihtsalt mitte nii väga vana liustikukiht on hiljuti murdunud ja päike ei ole jõudnud teda nagu pleegitada. Need on need, need nii-öelda seletused. Aga kui sa neid näed seal, noh, see on, see on täiesti, kirjeldavad don mitmesaja meetri trid kõrgune, mitmesaja meetri laiune. Näed näiteks ühte kindlust, kus on tornid, müüri sakid, mingid väravad ja niisugune kindlus, ujub seal ringi mingi ujuvkindlus või siis on mingi lind, kes jäi mulle elu lõpuni meelde, niisugune mõnesaja meetrine lind, kellel on hiigelkõrge kael kaela otsas pea ja veel nokk, temaga ujub seal niimoodi. Kas linn ja jääst lind ja, ja niivõrd suur, et ületab igasuguse kujutlusvõime ja, ja siis sa tead veel tegelikult, et see on ju ainult üks viiendik sellest jääst, ülejäänud on D allvee all ja kui keegi mingil imeväel tõstaks terve selle jää välja selle, selle jäämäe see ületab ühesõnaga kõik inimese loodud ehitiste mõõtmed ta kõrgusega kõrguse ka, ja ütleme siis mahult ületavad nad igasugused inimese ehitatud asjade mõõtmed, kõrgus võib olla 300 meetrit, läbimõõt võib olla 100 kilomeetrit, noh ta ei ole võimalik isegi ette kujutada. Aga kui sa seda jääskulptuuride aeda seal vaatad, siis lihtsalt saad mingeid elamusi, mida ei olegi võimalik väga hästi kirjeldada. Ja siis üks tunnus, mida ch nagu õppisime nägema, et, et kui ühel jäämäel on niisugused nagu ribid või niisugused ülevalt alla jooksvad jämedad hooned vot see on siis kindlasti see osa sellest jäämäest, mis on kaua aega olnud vee all nende soonte kaudu on siis õhk sellest mageda veelisest jäämäest kunagi sisinal merevette pääsenud. Et natukene õpid selle jäämäe nagu olemust nagu tundma mingite märkide järgi natukene hakkad taipama, mis asi ta on, aga, aga üldiselt nägemiselamus on, on niivõrd võimas, et võib-olla rohkem ta loobikad, niisugusi, skaldasi esteetilisi ja fantastilisi kujutlusi kui Niukest, realistlikku ja teaduslikku mõtlemiskäiku. Ja muidugi, ega see jäämägede värv ei piirdu ainult siis selle sinise ja valgega, seal võib olla ka kollaseid, kuldseid, kollaseid jäämägesid, need on siis siis kui see madal Antar ikka päike neid valgustab. Nendel päevadel, kui päike paistab, või siis näiteks, kui päike loojub või tõuseb, siis, siis on need jääst lossid, eks ole roosad või punased. Et ma ei väsinud neid lihtsalt imetlemas temast ja ja pildistamist ja, ja igal võimalusel, kui vähegi sai, siis, siis ma olin seal laevatekil ja vaatasin neid ja pildistasin ja. Kogu sellest seltskonnast olite lõpuks ainus tõeline fanatt või oli ikka teisi ka, kes jätkuvalt loomulikku reisi lõpuni? Ja olid selles lummuses, loomulikult see on ju niisugune asi, mida sa lihtsalt kui sa oled palju rännanud, siis sa oskad seda hinnata, et me need on, need on täiesti unikaalsed elamused ja, ja pildid, mida sa sealt saad, nii et oli, oli seal ikka teisigi, kes, kes niimoodi neid jäämägesid seal väsimatult, et jälgisid ja jäädvustasid ja ja noh, võib ka öelda, et siis ühe jäämäega kokkupuutest sain ma siis endale ka niisuguse mälestuse otsaette. Et see on küll kahjuks siin väga nõrgalt näha, siin juba minu suureks kurvastuseks, ta on väga vähe märgatavaks, otseselt ei saa enam nii palju eputada kui alguses jahja algusesse. Ühesõnaga lugu siis sedamoodi, et ühel korral, kui me parajasti sõime seal oma rikkalikku lõunat, siis ma läbi selle ümmarguse iluminaatori nägin ühte niisugust jäämäge mis oli noh, nagu helesinine loss ja ma ei saanud, ma pidin jätma kõik oma toidud taldrikus sinnapaika, tormasin kajutisse, panin oma parima objekti kaamerale ette ja tormasin sinna tekile, hakkasin seda elesinents lossi siis nagu püüdmas kraadiga ja ja kui läbi teleobjektiivi seda vaatasid, siis ta oli veel lummav. Ta oli niisugune täiesti helesinine, seal olid uhked tornid peal ja, ja seal oli niukene värav, suur, uhke värav, kutsuv kutsu seal sees värava nagu tagumine osa muutus aina tumesinisemaks ja siis olin täiesti lummatud sellest väravast, et kohusenüüd viib läbi objektiivi, vaatad, ja järsku tunnen, komistan kuskile ja siis juba järgmisel hetkel saan aru, et minu jalgade ees oli üks kummipaadimootor mille otsa ma olen siis komistanud. Lihtsalt vaadates kaugustesse, mitte jalgadest. Ja liikudes seal laevatekil ja siis oli muidugi edasi käis kõik väga kiiresti, et seal oli nagu murdosa sekundi jooksul tuli otsustada, et kui ma nüüd sinna kukun sinna maha sinna selle raua peale, et kas ma ohverdan oma kaamera või oma näo. Ja siis muidugi nagu tõeline piltnik ikka, et kaamera peab terveks jääma nägu või ja sest ja siis juba järgmise murdosa sekundi jooksul niimoodi näed, kuidas muuta. Ta oli propeller, niimoodi läheneb tohutu kiirusega nagu aegluubis ja siis mõtled, et nii, et pole ikka ei, ei ringi ei vahetaks, aga et millise näo Osama nagu valib. Aga no ma ei tea, kas te olete elanud nihukesi hetki läbi, küllap olen. Aga ma lihtsalt mõtlen, et kui nii pikalt oli aega mõeldes oleks võinud ju püsti jääda. Ei saa, Ta ei ole, see käib kõik välgu kiirus ja vähem kui sekundiga tegelikult selge see ja tagantjärgi sa hakkad mõtlema, mis seal õieti juhtus, aga sa käitud lihtsalt niimoodi. Väga kuidas öelda instinktiivselt, tegelikult ja siis pöörasin siis oma kõige tugevama osa näost, ehk siis laupäeva ja, ja siis muidugi haav oli ikka päris korralik, nii et kui itaallasest laevaarst selle ülevaatus selle verest pulbitsev haava, siis algul ta ikka mõtles hulk aega, et kas seda tuleks õmmelda. Aga ta ikkagi leidsid, et ei, et õmblusest võivad jääda veel hullemad armid ja ja siis sai ta kuidagi selle vere pidama ja ja siis ma selle reisi lõpuni kandsime väga võimsat plaastrit omal siin otsa ees. Ja siis tuli muidugi sadu kordi seletada jälle uuesti kõigile reisikaaslastele, et mis asi see on. Ja, ja aga, aga unstneva vahvre kunstnik nõuab ohvreid, aga kaamera jäi terveks. Pildid on väga fantastilised, mis ma sain ja arm on peaaegu paranenud, nii et kõik läks hästi, kõik läks hästi ja lihtsalt see väikene jälg lauba peal, onju. Ta mälestus Antarktika jäi, sest mandrist ja tema võimsatest jäämägedest. Nii et see tunne jääb ja pildid jäävad. Ja kuulame siia lõppu seda Sven Grünbergi algust. Mägede muusikapala, mis tekitab üsna samasuguse tunde nagu Antarktika jäämägede nägemine Seesugune oli siis tänane saade seiklustest Antarktika jäämägede ümber millest tuleb juttu. Järgmises läheme Antarktika polaarjaamades. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni. Nädala pärast.
