Siin jõe kaldal on tõesti tunne, et ma olen sattunud Eesti  Amazonasesse isiklik vääriselupaik metsas. Eluslooduse viimane pelgupaik. Ma olen küll nagu paadi alla jäänud, et kui paat tagurpidi  läheb ja et sa saad aru, et tegelikult kontrollib meri sind täielikult. Multitalendist Saaremaa koolinoore tihe päevaplaan. Sookurgede ja haiglate õhtused toimetused Martin Vesbergi  kaamera ees. Siin, ma arvan, on mu maatüki võib-olla kõige ürgsem koht  teatud mõttes. See on kõige kaugem. Haritud maast karjatatud maast kõige kaugem jõe lookenurk  ja ilmselt siin jäid need kuused, männid,  kased kasvama juba väga kaua aega tagasi. Arvestades, et nad on siin juba kõduneda jõudnud mitukümmend  aastat ja enne seda siis järelikult üle 100 aastaga kasvanud. Et siis siin nurgas tõesti mets on olnud vähemalt 150 170  aastat ehk ja seda näitavad siin. Ka tõesti need minu vääriselupaiga liigid. Et see, need seenekesed siin kõik see on roosa pess,  miks roosa, et siin see serv natukene lillakas roosa  ja kui me siia alla vaatasime, kui raatsiks  selle ära võtta, siis sealt on ta ka täiesti roosa. Need ei ole seened, mida ühes tavalises metsas Jah, neid siiski näeb juba põlisemas loodusmetsas. Nad ei ole muidugi mingid väga suured haruldused,  aga nad on just vääriselupaiga tunnusliigid  ehk see näitab, et siin on selline metsale omane mikrokliima  juba pikemat aega kestnud. Sama lama, puitsiin, see on nagu selline substraat  või selline kasvulava hästi paljudele liikidele. Jah. Täpselt nii, ja ega see pole siin ainukene,  et see sammal, mis siin igal pool katab nagu ussikesed  või nagu muru, see on teine vääriselupaiga tunnusliik,  kännukatik. Erialal ma olen maastikuökoloog. Ja ma ütleks, et pigem olen ma hetkel kaldu päris tugevalt  metsaökoloogia poole juba aastal 1996 tuli Eestis  esmakordselt mõte tegeleda metsavääriselupaikadega. Ja, ja mina sattusin olema selles tiimis,  kes esmase pilootprojekti kokku pani. Aastal 99 kuni 2002 Rootsi kaasabil toimus juba suurem  investeerimisprojekt ja sellest ajast siis tegelikult  pärineb ka metoodika, mis on noh, kehtib praktiliselt siiamaani. Nii et. Metsa vääriselupaikadega tegeldes võib öelda,  et, et ma üldse teadvustasingi endale sinna on juba nüüd üle  20 aasta tagasi, kes metsas elavad ja missuguseid  elutingimusi nad vajavad. Ehk et sealt võib-olla minu kui, kui nagu metsa ga tegeleja  haridust üldse algas. Me oleme praegu vääriselupaigas, mis asi see vääriselupaik  üldse on? Vääris elupaik on niisugune koht metsas,  kus võib leiduda haruldasi liike. Ja kui nüüd küsida, et miks mõned liigid on haruldasemad kui teised,  siis selliste sammalde samblike putukate puhul tähendab see  enamasti seda, et ei ole neile vajalikke substraate. Paraku ongi siin tegu just sellega, et inimene tahab samu  asju saada metsast, mida need seened samblikudki,  ehk et inimene viib talle sobivas jämedas töös puud ära  ja puud ei kasvagi kunagi jämedaks. Ammugi, et neil lubatakse niimoodi ise surra,  kõduneda, aga väga paljud liigid ei ela ju üldse elusate  puude peal. Nad tulevadki alles siis kasvama, elama,  toituma kui, kui puu hakkab kõdunema, et ei olevat midagi  elavamat kui surnu puu, et see on niisugune. See ei ole ainult hüüdlause, see ongi ka tegelikult nii. Sellest vääriselupaigast on kasu tervele ümbritsevale metsale. Jah, see hoiab metsa tervena tegelikult just nimelt ka. Puude tervise mõttes, et siin on elutsüklid Tasakaalulised kõik liigid, kes, kes peavad selles eluringis osalema,  on, on esindatud ja toimub seeläbi ka pidev Kohanemine kliima või või mingite muude muutuvat,  et oludega. Ja, ja seetõttu ei saa ükski liik nii-ütelda kahjuriks muutuda. Kui kõik puud on ühevanused, siis neid tabavad ühel ajal  ka haigused. Ja ei, kui ei ole metsas teistmoodi elupaiku,  teistmoodi liike, siis ei ole metsakooslused tasakaalus. Miks on vaja vääriselupaiku inventeerida  ja juurde leida? Kui meie mets järjest intensiivsemalt majandatakse  siis vastukaaluks peab meil olema ka järjest enam  kaitstavaid metsi, kus loodus siiski saab säilida. Ja kogu see liikide hulk Ökosüsteemi potentsiaal taastada looduslikud kooslused  näiteks muutuva kliimatingimustes Samas, eks ju öeldakse, et meil on päris palju kaitse all  olevat metsa, et meil on looduskaitsealad,  et kas siis nendest ei piisa? Meil ei piisa, ma arvan, seda muidugi uuritakse,  aga kaitsealad on küll suured, aga kaitsealade vahele jäävad  ka väga suured maa-alad, kus mingisugust kaitsekorda ei ole. Ja juhul, kui majandatakse edasi nii intensiivselt nagu  praegu siis see võib ikkagi halvasti mõjuda. Et seetõttu just nii-öelda sellised astmekivid,  nagu maastikuökoloogia öeldakse, oleksid vajalikud  ja need ongi meil siis metsavääris. Elupaigad. Siin on nüüd veel üks metsa vääriselupaiga tunnusliik sulgja sõhika,  tema tunneb ära, et ta on niisugune sulgjas  ja kasvab laialiehistel lehtpuudel ja haabadel. Ja teda on, on mul siin ka nende kõige-kõige vanemate  lehtpuude peal. Konkreetselt siin on praegu jalakas ja kõrval on  ka vanu pärnasid. No see jalakas tõesti on siin ju tohutult tohutult vana,  et, et vana puu hakkab jällegi varsti maha kukkuma. Et majandajale võiks öelda, et küps ammu küps ammu juba  nii-öelda rauk. Jah, et siin võiks tõmmata paralleeli inimestega,  kas inimühiskond saaks toimida väga hästi,  kui, kui kogu elanikkond on ainult 25 aastat vana  ja me siiski vajame, vajame ka vanemate põlvkondade  nii-öelda kogemust ja samamoodi on ka metsas ikkagi need  vanad puud on metsa jaoks väga-väga olulised. Me oleme praegu Peetrijõe nagu sellisel keskjooksul  või peaaegu ülemjooksul ja, ja siin on see veetase hästi muutlik. Kuivadel suvedel või noh, üldse kuival ajal ta kuivab  peaaegu nirekeseks kokku. Ja siis, kui on olnud üks tugevam vihmasadu,  siis. Tuleb nagu tõeline mäestikujõgi, nagu ka täna võib näha,  et. Et on, on väga tugeva vooluga ja see on üks tema põhilisi  suurimaid kärestikke ka üldse. Siin jõe kaldal on tõesti tunne, et ma olen sattunud Eesti  Amazonasesse tõeline lopsakus puutumatus. Päris Eesti džungel. Miks sa oled endale sellise isik? Riikliku metsavääris elupaiga soetamine Ühelt poolt puhkemetsaks, teiselt poolt just nimelt täitmaks  enda teatud mõttes kodanikukohust, mida ma saan isiklikult teha. Et ma võin küll kirjutada artikleid, täita,  projekte, räkida, rääkida, aga kui mul on endal selline mets,  mida ma hoian, siis see on ikkagi reaalselt tegu,  mida ma teen meie metsa ja liikide heaks. Ja see on mulle oluline. Et olgu see või viimane kants, kus need liigid Jah, siin siin just nimelt maksab tegelikult minu kui  omaniku sõna vähemalt seda selles, mis puudutab saagi  ja kirvest. Et need siia minu poolt küll sisse ei tule  ja loodus saab siin omavoolu elada ja kasvada. Kui palju, siis on neid erinevaid huvialasid,  millega sa tegeled? No üldisemalt öeldes siis no ma ei tea, purjetamas käin ma  seda viimasel ajal pole Pole väga jõudnud,  et see hooaeg on kuidagi niisugune natuke kõrvale jäänud. Aga paar korda olen isegi jõudnud purjetama. Ja no muusika. Muusikakooli lõpetasin see aasta ja loodus,  pildistamine. Ega ma rohkem ei oskagi tantsima ja nägime siin tantsimas  ja kuidas sa kõik selle oma ajagraafikusse ära mahutad. Tuleb leida kompromissi, rääkida erinevate noh,  õpetajatega kas ma saaksin oma selle ringi  või tunni aja panna sellel ajal, millal mu sobib  ja siis teha selline päevaplaan ja eks need asjad loksuvad  niimoodi paika, et kas purjetamine niimoodi merel käimine on  kuidagi teistmoodi sideme loodusega sinu jaoks loonud. Ma arvan küll, et merd olen kindlasti kõvasti rohkem tundma  õppinud ja eks ma merel ka olen ikka kõvasti neid linde  näinud ja, ja uusi liike näiteks. Et nii teinegi kord jääb silm pidama mõne linnu peal. Ja kindlasti ma kadestan, teinekord, kui ma purjetan,  siis on imelised valgus, olud, mida maa pealt ei näe,  aga ainult mere pealt näed ja need on tõesti,  mida ainult silmaga saab jäädvustada. Kas vahel on nagu hirm ka minnes merele? Kus siis kindlasti oli, et, et alguses sai neid hirmsaid  momente küll natuke üle üle elatud aga viimasel ajal pole  nagu väga olnud, et sa tead, et see. See pole ohtlik, sul on päästevest seljas ja,  ja treeneri kaater on ka juures, et et midagi ei saa juhtuda. Et ma olen küll nagu paadi alla jäänud, et kui paat  tagurpidi läheb ja. Samas need on need momendid, mis nagu Panevadki sind merd armastama ja austama,  et ei lähe hulljulgeks, et sa saad aru, et tegelikult  kontrollib meri sind täielikult. Kuhu me praegu oleme tulnud? Me oleme tulnud. Ühe vana merelahe äärde, mis on nüüdseks  siis kinni kasvanud ja enam merega ühendust ei ole noh,  ainult jõgede kaudu. Ja siin ääres käivad siis ööbimas sookured  ja haigrud, pardid, kiivitajad, kõik veelinnud. Kuidas sina oma pildistamise ja filmimise kohad leiad,  kas sa teed spetsiaalselt eeltööd, vaatad kaarti  ja mõtled, et näed, siin võiks neid loomi näha. Eks palju on juhust, et lähen kuskile, leian hea paiga. Aga loomulikult mul on. Mul on väga palju häid sõpru, kes tegelevad sellesama alaga  ja selles mõttes on nõus lahkelt ka infot jagama. Ja neid ma olen palju õppinud, ehk siis tegelikult saab  ka kaardi peale vaadates aru, et siin on märgala,  siin võiksid need linnud käia või et siin on põllud,  siin võiks kitsi olla. Et sellesama kurevarjega, ma olen käinud nüüd augustikuu  keskelt saadik olen käinud vaatamas, et kas need kured ikka on. Käis pildistamas konkreetselt, ainult varjes olen käinud. Võib-olla kaks korda, aga väga palju olen siin puu otsas  passimas käinud, et vaadata, kus nad siis täpselt käivad. Ma olen ka, vaatan praegu järele, kas nad on seal. Sealsamas, kus tavaliselt kured on olnud,  ehk siis mu varjas natukene natuke eemal. Seal on hetkel üks kiivitajaparv. Ja üks merikotkas on ka. Aga paistab, et kurgi pole veel tulnud. Et täna on ilus päev ka, tõenäoliselt nad on kauem  siis nagu põllus söövad, et tulevad hiljem. No siin on vesi ja vees on ohutu neil ööbida,  et rebased ja ja kisked ei saa ligi, et siia nad tulevad ööbima. Lähme, vaatame siis järele, mis seal varje juures toimub. See näeb ikka väga hea välja. Minu pilgu läbi. Spetsiaalne ja ideaalne varje. Eks me ei uskunud ka, kui me sõbraga seda ehitasime,  et, et see nii hea välja tuleb. Selles mõttes, et kindlasti tuleks roogu natuke juurde panna  ja ja ja noh, alati saab paremini. Aga iseenesest see materjal on täitsa looduslik,  et kui siin peaks tormituulega ära lagunema,  siis ei juhtu midagi, kui looduses ei reosta Mis sind? Fotode tegemise ja looduse juurde tõi. Ikka perekonnast hakkab asi pihta, et et ema vedas mind  ühele linnuvaatlus hommikule. Sealt hakkas see pihta, kõigepealt oli linnuvaatlus,  siis mulle kingiti sünnipäevaks Aarne Oderi  ja Urmas Tartese loodusfotograafia õpik. Enne kui ma kaamera sain, siis ma õppisin kõik asjad selgeks. Sariaeg, Iso, ava kõik asjad. Et looduse pildistamine sai nagu sealt. Teoreetiline materjal sai sealt omandatud  ja siis ma sain kaamera. Siis see hakkas nagu süvenema, see pisik. Väga vähestel juhtudel otsustab lind või loom,  et ta tuleb täpselt varje ette. Et pahatihti juhtub nõnda, et ta on kas seal suunas  või ta on seal suunas. Ehk siis see tähendab, et mina pean oma kaameraga ronima  siia või siis pean ronima siia. Et jah, nii ma kuulen nüüd esimest kurekisa. No praegu ongi see lugu, et. Et mida, mida ma kartsin ka tegelikult, et need kured läksid  siit natuke maad eemale, nad ei tulnud täpselt varje ette. Et läksid selle järgmise poolsaare taha,  kurg on selles mõttes niisugune raske olend,  et kui ta üks õhtuga on et mu sõbral on üks töötav kurevarje  enam-vähem töötav see on siit natuke maad eemale. Et. Samamoodi seal kured enamasti on ees ja siis,  kui sina lähed mõnikord sisse mõnikord täiesti tühi plats,  jumal teab, mis see neid häirib. Just mõtlesime, niisuguse tuli siuke hea võrdlus,  et et isegi naistest saab rohkem aru kui kurgedest. Et kurg on tõesti selline, kes sa ei tea mitte kunagi ette,  kas ta tuleb, kas ta ei tule, mis ta mõtleb,  mis ta arvab. Et raske lind on see kurg. Mulle tundubki, et sinnapoole natuke tuli üks kure pere maha,  et ma pean nüüd hästi aeglaselt, nad on päris sellised  kartlikud kaamera liikumise suhtes. Et peab aeglaselt liigutama, kuni kuni ma nendeni jõuan. Tähelepanelik Nendel on tegelikult päris hea nägemine. Ja noh, nad on ikka terased ka, nad on ikka ühed minu arust  ühed kõige targemad linnud üldse. Mida sa praegu näed, mida nad teevad? Hetkel poeg tatsab ringi ja eks nad sätivad ennast,  nüüd on terve päev olnud seda põldudel olekut  ja ja, ja nüüd on aeg sulgi sättida ja vaikselt joovad ja. Pojad on siis natukene väiksemad ja niimoodi,  et kuidas sa praegu neid hästi eristada. No selleaastane poeg on neil siin praegu,  et see on täitsa pruuni peaga, et sellest saab hästi aru,  et vanalindudel on selline must mustjas pea  ja siis on valge valge triip aga poeg on  siis täitsa pruun. Sul on talent nii mitmel alal. Kas sa oled mõelnud mille kasuks sa tulevikus otsustada? See on raske küsimus, aga eks ma üht-teist olen ikka mõelnud,  et. Ongi see loodusteadus, see huvitab mind väga. Ja samas. Teine veits nagu täitsa eraldi asi on, et mind huvitab  ka muusika. Et ma ei ole seda valikut veel teinud ja ma arvan,  et praegu ongi natuke liiga vara. 10. klass on alles käsil, et need soovid,  asjad jõuavad siin veel 10 korda muutuda. Prioriteedid, et mis see number üks on? Et ma arvan, et mul on kaks, kolm aastat aega veel seda  otsust teha, kuni gümnaasium kestab, et. Ootame-vaatame, mis elu toob? Pärast tunniajast passimist olid esimesed külalised platsis. Luige pere tuli sööma. Pojad on suve lõpus kasvanud vanematega üsna samasse möötu  kuid pruun noortekasukas on neil endiselt seljas. Ema ja isa valvsa pilgu all nokitsesid pojad kaldataimi. Murusaarekestel toimetasid nobedad, kuldnokad. Vahva tutiga kiivitaja otsis nokapoolist. Rohu sees käis vilgas elu. Ühtäkki märkasin enda nina ees rääksparti. Natukese aja pärast liitus ka sinikaelpartide parv. Kell oli aga vahepeal saanud seitse ja ma kuulsin selja  tagant esimesi kurehääli. Süda hakkas kohe kiiremini lööma. Sain aru, et midagi on toimumas. Taamal tegutsevad lehmad tekitasid mulle pisut muret. Võib-olla olid just kariloomad põhjuseks,  miks kured varre ette ei julgenud tulla. Korraga maandusid toiduotsingutele hõbehaigrud. Neid oli lausa rohkem kui mitu. Kui veel 10 aastat tagasi oli hõbehaigur Eestis väga harv  pesitseja siis nüüdseks on saanud temast tavaline haudelind. Arvestades viimaste aastate andmeid võib hõbehaigu Eesti  asurkonda hinnata 50-le kuni 100-le haudepaarile. Päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma ja minu kannatus  kippus kaduma. Kiivitajaid ning linavästrikke olin elus küllalt lähedalt näinud. Seekord tahtsin midagi enamat. Korraga sai haigrutel kõht täis. Hakati sulgi korrastama ja justkui mõeldi lahkumisele. Üsna pea sain põhjuse teada. Mööda maad olid veesilmale hakanud lähenema esimesed kruuksujad. Nagu käsu peale hakkasid kõik kured varje ette kogunema. Keskendudes taamal olevatele lindudele ei pannud ma tähelegi,  kui üks seltskond otse mu nina alla ei anud. Kustutama tulin. Kuna nad olid nii lähedal, ei saanud ma objektiivi väga  palju ülespoole liigutada. Seetõttu jäänud muud üle kui filmida kurejalgu  sest need asusid objektiiviga samal kõrgusel. Mida pimedamaks läks, seda rohkem kurgi saabus. Silmaga enam palju ei seletanud. Kaamera aga nägi piisavalt. Aga tol hetkel ei olnud vaatepilt üldse oluline. See kuuldemäng, mis läks lahti tähtpimeduse saabudes oli imetabane. Kümned ja kümned sajad ja sajad kured sinu ümber kruuksumas. Ma lihtsalt istusin ja no
