Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna me räägime konnadest. Ja mina arvan, et konnadest on täitsa põhjust rääkida, sellepärast et mina näiteks olen konna hüppamas näinud. Ma ei tea, kas lapsed näinud lapsed võiksid meile sellest tekiks kirjutada ja Haulu oleks iga, me leppisime juba talvel kokku, et niipea, kui ma kevadel konnasid hüpos, näen nii, teeme nendest jutuga ja tera teemegi. Aga kui suvise ilm peab olema, konnad hüppama kaksid, kas nad igast hakkavad aprillis juba hüppama? Tere, lapsed, et kas aprillis nad on juba hüppaks, sõltub sellest, kuivõrd Soes aprillikuu on, aga kui meil on vesi ikkagi kolm-neli-viis kraadi sooja, siis nad on igal pool väga aktiivsed ja kui see temperatuur läheb kuue seitsme kraadi peale, siis kärn konnadki rõõmsalt laulavad ja peavad pulmi. Ja sügisel nad liiguvad päris oktoobri lõpuni. Siis nalt muidugi lähevad veekogude põhja ja seal muda sees nad talvituvadki, täiesti külmad ja kanged, aga ikkagi elusad, väga huvitavad loomad on väga elujõulised. Aga kes neisse kõige uhkem laulumees on? Laulumesi on väga palju nendest, kes meil elavad. Karu heegoldaval suhteliselt haruldane, meil tema laulab ilusti, aga rohukonn, see kõige tavalisem ja muidugi järvekond. Erakonnal on suur hääl. Ta ladinakeelne nimetus ongi ranna riidi pundar, see tähendab naerav kond nagu naeraks ta suure häälega, see oli väga mõnus, aga maailmas on ju teada konni, kes elavad puu otsas ja vees allpool nii-öelda praktiliselt ei käigi. Näiteks Lõuna-Euroopas ja Kaukaasias Kesk-Aasias elavat lehekonnad, kes laulavad nii kõvasti puude otsas, et sellise puu all seistes on raske rääkida. Konnakontsertival. Nad laulavad palju tugevamini kui tsikaadid ja teised kiirgid ja ritsikad, kes elavad puu otsusega, laulavad nendega võitu. Milline kontsert see võiks olla? Mina küll ei kujuta ette, missugune kontsert seal võiks olla. Ei tea, igal juhul tahaks kuulata, võib-olla tuleb veel kunagi võimalus. Ja on olemas veel üks konn, kes elab Lõuna-Ameerikasse seal veisconn või härgkonn. Teda nimetatakse seda siis sellepärast, et tal on veisehääl nii vägevasti, et inimesed, kes Ameerikat avastasid ja siis hiljem uuriksid, arvasid, et need ongi mingisugused kohalikud veised. Vägevasti mu ütlevad, siis aga selgus, et need on lihtsalt väga suured kondad. Nende konnade lood tegelikult praegu on üpris Tabarad, neid süüakse ainult tagumised jalad, siis eksporditakse Euroopasse kohe niiviisi kümnete ja sadade tonnide kaupa ja farmides on konni kasvatanud väga raske, praktiliselt võimatu, nii et kõik need konnad, ärkonnad, kõik nad on pärit loodusest, keda Euroopas süüakse kõige kallimatel restoranidest. Loodame, et nad euroopa maiasmokad. Oceani hakkavad ennast vaos hoidma, Guido, sel konnaliigil läheb väga halvasti. Aga kas neid ei võiks looduskaitse alla võtta? Tulebki seda teha, aga teate, inimese isu on nii vägev tegurid et väga raske sellega võistelda looduskaitsjatel, kuid tuleb päris kindlasti midagi teha. Ja no selle inimese rumaluse pärast on loodus alati kannatama pidanud. Aga arvan, et ärme täna ja kevadisel ajal kurbadest asjadest räägime. Aga ma tean, et onu oleks, sul on kõigi loomade kohta hästi põnevaid jutte äkki konnade kohta ka? Kõikidel kõikidel rahvastel küll Austraalia pärismaalastel Kell vanadel hiinlastel ja hindudel olid konnadest palju palju põnevaid jutte. Ma ei teagi, millest alustada. Võib-olla alustame natukene üldisemalt, räägime, mis huvitavate nähtuste omadustega konna üldse seostati ürgses maailmas, kus müüte loodi kõigepealt konna seostati viljakusega, mao, viljakusega, kal kuumade ja isegi inimese viljakusega, siis muidugi taassünniga. Sest teatavasti konnad kaovad. Meil külmaks ajaks ja soojadest maadest kaovad nad kuivaks perioodiks ära. Näiteks kalahari. See on üks kõrb Lõuna-Aafrikas Kalahari konn, mis on vahest kuni kolme kilo raskune tema kuivaks ajaks kaevab ennast meetri sügavusse maa sisse. Aga kuidas ta seda suudab? Ta on niisugune tubli kaevaja tugevad varbad ja ta kaevadel päris kiiresti ta peidab ennast isegi niiviisi kivist, kiiresti kaevatasime päris kõva maa, siis tal on alati palju vett kaasas, võib olla siivne vee abil, mida ta oma kehast suudabki viisi välja suruda, tradi mulda natukene pehmemaks, aga lähme siis müütide juurde tagasi ka, nii et taassünd, kui tuleb jälle kevad või tuleb jälle niisugune malbe kliimaperiood, siis kui nad tekivad nagu tõepoolest imeväel ja loomulikult konnad siis vihma juma, alustega seotud, alati oldud ja hiinlased nimetasidki konni taevadi puudeks ja olid veendunud, et konnad tulevad vihmaga maa peale alla. Teisest küljest muidugi, kuna konn, mingisugune limane loom, kes elab mulla sees, peal või lähedal või hoopiski vees, see tähendab allmaailmas ta on siis muidugi surmaga haigustega ja põrguga seotud ja siin mingeid vasturääkivusi ei ole Nendel ökoloogilistel aegadel inimeste jaoks hea ja halb elu ja surm olid lahutamatult seotud üheks ja samaks süsteemiks või vaadete süsteemiks, kuidas meil praegu seda nimetame. Kuid kuivõrd siiski hästi suhtusid tolle aja inimesed konnadesse, sellest räägivad praktiliselt kõikide rahvaste müüdid. Head vanad müüdid, niinimetatud tõeliselt lood, nad ikkagi ülistavad kond näiteks Altai mäestikurahvad kõik arvasid, et kond, olised, tubli, tubli inimese abiline, kes mägede tipul liidis tulekivi ränikivi arvatavasti mis, kui seda vastu rauda näiteks lüüa annab, sädeme säde paneb näiteks kuivatatud kasetohu põlema ja kask isegi kas leidis või leiutas, ma ei mäleta täpselt kaakond Nende Altai laste arvates. Nii et just tänukonnale Altai mäestiku elanikud said endale tulesaamise oskused. Kuidas seda mõista, kus niisugune müüt võis tulla, aga konnad ju innustavad äikest? Konnad ju ennustavad, vihmakonnad kraaksuvad siis kui läheb varsti hirmsaks nõlluks ja piksenooled panevad siis puu põlema. Need ürgsed rahvad said siis kahtlemata äikesest, tulid hiljem, kui nad õppisid tuld tegema kivi rauda ja Kased uhku kasutades, siis nad ikkagi seda äikest pidasid meeles ja kuna äike on kindlasti konna kutsutud, konjugroksub kutsu kohale siis nad arvasid, et konn on see õpetaja ja väga sarnane müüt on ka hindudel isegi vedas suures vanas tähtsurmetoloogilis filosoofilise hindu pühakirjas. Ta on esimene, kes hakkab kriuksuma, tema Krauksumine äratab konni, kes magavad mulla siis või puude latvades, seal on ka lehe, kui on nii palju ja konnad juba kõik koos teevad juba oma konnade häält ja sellega kutsuvad vihma all. Nii et konnad on siis vihmajumalateenijad ja abilised. Ja vihma ajal konnasid küll väga hea vaadata, noh sellepärast, et tundub, et neil on tõeline pidupäev. Mulle tundub, et konnadele tõesti vesi meeldib. Muidugi, sest algselt nad on kõik veest tulnud, need on kõik eesti keelt, nad on ju kahepaiksed. Nad elavad nii maismaal kui ka vees ja loomulikult nad on suuremate tähtsamate selgroogsete, kes üldse maa peale välja tulid. Ürgmerest otsesed sugulased, tõsi küll, need esimesed olid sabadega. Nad olid nagu vesinikud, salamandrid, suured kiipidega ja tugevatel kiivritega kaitstud peadega Stegutsefaalid ja neid oli igasuguseid, kahe-kolme meetri pikkuseid. Nad olid kõik väga usklikud ja kõik kahepaiksed. Loomulikult kõik olnud on tegelikult kah röövtoidulised, kuigi konnad toituvad ikka sellest, mis nendel suupärane peavad jahti väga huvitavalt. Nendel on väga pikk nagu vedru kesega keel. Nii et nad ei pea tingimata kohe niiviisi oma saakloomale kukile hüppama. Pealt lähevad parajal kaugusele ja siis viskavad oma kleepuva keelega oma saaklooma mõnda kärbest või, või ämblikud, nii et see kleebubki otsa siiskil nagu rullitakse kiiresti-kiiresti, aga sisu sisse ja sellega ongi toodud loomake ka kohale, teistel konnadel teatavasti nendel on väga suured, suur suur on tõesti nii suured. Väga kiiresti, äkitselt teevad oma suu lahti plõksti siis seal suu sees tekib vaakum ja välisõhk viskab lausa Sillu sisse. Elukad, keda Konthabreesti erasi? Ai, nendest võib väga palju huvitavat rääkida. Ja see kõik on hästi põnev, aga mina olen näiteks sellist asja mõtelnud, et huvitav, miks need konnad ikkagi hüppavad. Ja siis ma leidsin sellise vastuse oma jaoks, et võib-olla nad hüppavad näiteks sellepärast, et nad on kahepaiksed, hüppavad vette, hops kuivale maale, Hobsele vette hoopis kuivale maale. Nende esiisadel tekkis selline huvitav võime, nende tagajalad, tagajalgade lihased, tagajalad, jäsemete vöönd sai võimaluse hästi tugevaks areneda ja arvatavasti tänu sellele geid sabadest ilma. Mitte sellepärast, et nad kaotasid oma saba õppisid nad niiviisi hüppama. Kui sul saba jule siis hüppamine on sinu jaoks tõepoolest üks õige liikumise viis. Sama on ju väga tähtis jooksmise näitlik stabilisaator loomulikult hüppe ajal, saba on ka kasulik, kuid kui sul on nii tugevad jalad nagu konnal tagajalad siis võid sa suurepäraselt nii ujuda kui ka hüpata. Väga kindlate liigutustega. Sul saba eriti vaja ei ole. Aga kas see on tõesti põnev, et kuidas need konnad, sabad kaotasid? Muuseas, see on tõesti huvitav, miks ja mismoodi konnad oma sabad kaotasid selle kohta Aafrikas oskavad neegrid rääkida väga huvitavat, ütleme, teooria mütsi on igatahes jah. Ja nimelt ütlevad Ashandi suguharumehed, et suur jumal, jama, kõikide maailma asjade korraldaja ja looja lõi kaevu. Ja see oli Aafrikas te kujutate ette, kui tähtis ja see oli ainus selline tol ajal. Ja seda oli loomulikult vaja valvata. Ja huvitav, kelle Ženja oma seda kaevu valvama siis pani? Ma arvan, et ilmselt konnaja. Kõiki asju, mis on mingisugust remonti, on vaja tehasest ta hõlpsasti läheb vee alla ja teeb seal kõik korda ja ta võib ilusti istuda kaevu kõrval ja valvata, et keegi näiteks mingisugust prahti või tähisin puhta vee sisse ei viskaks. Konnal oli tol ajal just nimelt pikk ja tugev, lausa uhke saba kuid kolleks uhkeks. Ta läks nii uhkeks, et ta ei tahtnud lubada rohkem kui kolm, neli tilka vett sellest kaevust võtta ja ta lasi isegi jaamal, endal suurel jumala põlvedel seistes paludaid aha Luubama võtta natukene v tosina, kes sa oled maailma kõige uhkem, olen kun. No ja ma sain nii vihaseks, et võttis konna saba igaveseks ajaks ära. Aga kui sa jääd korraga sabast ilma kõikide teiste loomade nähes, siis see on niivõrd häbiväärne. Ja ega see upsakas ja eneseimetlus küll ei kaunista kedagi. Nii võib väga vabalt sõbrast ilma jääda nagu näiteks konn jäi sabast ilma. Kuigi ma ei tea, kas see sabolikonna sõber või ei olnud. Ma arvan, et ikka oli, aga võib-olla siin on ikka selline teistsugune mõte sellel lool. Jah, see võib ka olla muidugi. Puu otsas nad kleebivad näiteks mõned suured tugevad rohelised hästi tihedad puulehed kokku ja sinna, kas koguneb natukene vihmasid või lihtsalt õhuniiskust või nad toovad natukene vett sinna või lihtsalt täidavad oma liimagabkonna naha kliimad. Uskumatu, Mitmekesiste huvitavate omadustega ollus küll seal on tugevaid mürke, mis näiteks seenhaiguste tekitaja tapavad ja muuseas tohutu mürgised ka inimesele või loomale. Aga no niisugused väga mürgised konnad tavaliselt nad on väga eredavärvilise oranžikas-tumesinisega või seal rohekas kuldsega. Nii et neid on kaugelt näha. Nad ausalt hoiatavad. Vaata, ma olen nii eredavärviline mind väga kaugelt näha. Sahumiti aru, et see on hoiatus sööbinud igaks juhuks ja vot niisugustesse pesadesse koevadki konnad oma marjaterakesi ja seal sellistes pesades tulevad kuulised välja, kellel on sama veel alles, nii nagu esivanematelt kõikide rumenteesi mannetud olid sabad ja meie praeguste konnade sabatutt nii-öelda amfiibi kaebayks, et lastel on ikkagi saba alles ja see saba säilib võib-olla mõni päev, mõnel liigil isegi mõni tund hästi kiiresti arenevat sellistes pesades, mis on puu otsas tegelikult konnapesapuu otsas konna, lima ja vee sees kullesed Nad seal söövad, nad söövad arvatavasti seal kõiksugu sääsevastseid ja võib-olla midagi niisugust, mis sind paratamatult tikib, troopiline mets lausa pulbitseb elust ja varsti-varsti. Mõned nendest näiteks hakkavad iseseisvalt hüppama, kauduvad sabad hakkavad iseseisvalt ronima, väikseid kärbseid püüdma, teised aga lähevad emale selga ja ongi selliseid liike, kes isegi pesa praktiliselt ei tee, vaid lihtsalt selja peal on nendele seda niisket, märga lima ja selja peal on nendel lapsed ja need lapsed emaga koos seni kuni kaotavad sabad ja suudavad juba ise ronida. Kas konnad on väga head hüppajad? Mulle tundub igal juhul, et nad on väga head hüppajad. Ikka ikka kaugushüppega muidugi päris head, kuid loomulikult, kui me suhteliselt niiviisi tema enda keha mõõtmetega võtame, siis muidugi ega ta putukatest parim hüppaja jool. Kirp, kes on kõige rohkem kolm millimeetrit pikk, see on juba väga suur kirp. Ta hüppab. Ja ei, kirpude vastu minul küll mingit erilist sümpaatiat ei ole. Mis siis, et nad nii uhkesti hüppavad oma näiteks? Konnade vastu ei ole mul iseenesest midagi. Nad on mulle sümpaatsed onu oleks, sul on tõesti neid lugusid konnadest ikka päris palju. Muidugi on no näiteks me mainisime päris alguses, et konn siis ühtlasi mütoloogias ka surmahaiguse ja nõidusega seotud, kuna ta siiski allmaailma vaadake, sõltub sellest, mis ma rahwa müütidega tutvume parajasti allmaailmas. Konnad on Euroopas ja no ütleme Põhja-Aafrikas. Seal on lehtede varjus alati võimalik ennast päikese eest kaitsta ja see konnade ja kõikide roboti jaoks väga tähtis, sest nendel on ju paljas limane nahk seal nende naha paljasus ja niiskus on nende jaoks väga tähtis. Kahepaiksete kutsud ei ole sellised, nad võiksid ainult tänu kutsu hingamisele elus püsida, nendel on vaja naha kaudu hingata ja selleks, et hingata naha kaudu, see nahk peabki niiske olema ja ta peab tingimata otse päikesevalgusest kaitstud olema. Puu otsas seal lehtede vahel on tõesti hea mõnus ennast jahutada ja peita. Aga kas allmaailmaga on, sellepärast seoti mõned konnad sinna maale elama. Tikuvad. Võib-olla sellepärast võib-olla lihtsalt sellega, et nad on veega seotud ja vesi oli väga alumine, alati voolab ju allapoole väga alumine asi maailmas, aga missugune tähtis osa oli konnal näiteks kas või mustas maagias näiteks konn arvas. Nüüd seesama Ekked, ilmselt Hegaate kuujumalanna nii-öelda tuli vana Kreekasse Antiik-Kreekas kreeklastel kuujumalanna jaoks oli õige mitu nime ja iga nimega oli seotud kuu mingisugune oma tähtis osa, näiteks sellele oli hea või Heleene oli hea kuu, nüüd kahte, see oli kurjuse õeluse ja jubeduste kuujumalanna nimetus. Miks? Arvatavasti sellepärast, et vanad kreeklased oskasid pidada konna põrguliseks loomaks enne seda kui konnajumaluse heki jah või häkaate nimetus sinna Kreekasse saabus ja Egiptuse müüdid võtsid kreeklased suurepäraselt arvesse, töötlesid neid alati omapäraselt ja loominguliselt ja suurepäraselt ja ühendasid vanade ettekujutustega. Arvatavasti niiviisi saigi Hecket kaateks maagilise nõidusliku kuu jumalannaks, Kreekas aga seal üleval pool elav konn. Nii mõnelgi rahval on ka üpris ohtlik elukas näiteks Indo-Hiinas siiamaani. Kui kuu läheb varju, keset ööd arvatakse seal, et ööd tuleb see hiigelpõrguline konn ja sööb kuu ära. Ja siis kogu rahvas hirmsasti müristab, karjub, trambib jalgu ja paugutab kõigest väest, et seda konda minema peletada ja kuud päästa. Ja kujutage ette, meie ajal tehakse näiteks Tais ja Birmas ja laoses täpselt samamoodi, aga meie ajal lastakse juba suurtükkidest ja automaatpüssidest varju pihta, mis katab endaga kuud, aga kondadest ei ole. Müüte konnadest on kirjanduses palju, huvitab näiteks väga tähtsal kohal on maailma kirjanduses onu, kreeka, hiirte ja konnade suda kirjeldav roma, päris oma on, see ei ole selline raamat ja väga tähtis on muidugi kõikidele, kes maailmakirjanduse vastu huvi tunnevad. Suppuse lood. Ja leidsid, nendel oli vana känd, poolenisti mädanenud känd kuningaks, sesse soost, kus nad elasid, ulatus kõrgele välja. Kuid see oli teatavasti väga tagasihoidlik kuningas, mida te tahate? Vanust poolenisti kõdunenud ägedust, ta lihtsalt on tädi, midagi ta kedagi ei karista ja kõik teised loomad, hiired, eelkõige, hakkasid konnade üle naerma, mis kuningas teel on. Tonni laisk ei viitsi teid valitseda siis, kui nad hakkasid endale otsima teist kuningat ja nad otsisid seda pikalt ja põhjalikult ja nendel oli vaja. Kuningas oleks ikka karm, kuid õiglane ja mida kõike nad ei tahtnud sellest kuningas ja leidsid toonekure. Toonekure mina olen tänase jutu põhjal ja üldse konnadest ikka heal arvamusel olnud. Kaid naq, kitse Kärneriks valivad May mõista. Ja see tuli algul, ta oli väga üllatunud, et kas tõesti nojah, ütles. Lõbus, ma võin tulla kuningaks küll, aga mis palkama saama? No eks me anname sulle seda kõige paremat, kõige paremad, mis meil on. Olgu, ütles kurg, ma tulen teile kuningaks, aga te peate mind toitma, toidab, et võidame. Nad ei küsinud, et millest ta toitub. Siis kui selgus, et toitub ta kõige parema meelega just nimelt konnadest siis oli juba hilja, enam talle ära öelda ei saanud. Ta oli juba kuningaks hakanud ja hakkas korraga karmilt valitsema. Seal väga tark muinasjutt ikka. Mõtle, kas sul seda kuningat tõesti nii väga vaja on? Sõpruse muinasjutud alati panevad mõtlema. Ja ka muinasjuttudes on konn tõepoolest väga tähtis tegelane. On ju nii palju neid lugusid kus kuri nõid on muutnud kaunitari karistuseks konnaks. Võte näiteks võetakse mingisugune vili, puuvili või juurvili, ütleme seal ploom ja näritakse konna limaga või antakse konnal või känkonnal seda üle lakkuda, siis antakse inimesele süüa, siis tekib inimesel, kes on selle erosed kõhu sisse nende nõidade arvates ka konn. Kujutlus, ja et konnad muidugi kevaditi tekivad, ei tea kust kohast ei tea, kuhu nad kaovad. Et konnad on kord vees ja kord väljas, nad on kord ühe kujuga sabaga kortelle, teise saba ise kõik ilmselt pani inimesi tõepoolest arvabaid kond muutuste metamorfoosi väga tähtsaks. Vähemalt teguriks ja konnadest on igasuguseid põdevaid jutte, näiteks see küll haigustega maagiaga seotud ei ole, aga see on väga huvitav ja konna teie jaoks väga nukker lugu. Nimelt keskajal oli väga laialt levinud teave, mis tuli arvatavasti ikka ürgses Aleksandrias algeemikutest et konna pea sees, kord kalliskivi. Ja igaüks võib seal leiduda, kui ta vaatab, kuivõrd eredavärvilised selged, kaunid ja nii-öelda valgus täis on kärnkonna või konnasilmad. Pendel on tõepoolest silmad kaunid nagu tähed, loomise uni, muuda värvi olid immuunei olnud, aga silmad nagu taevatähed kaudid. Ju siis tal peas on seesama kalliskivid, mille sära paistabki konnasilmadest küll ja küll tal keemikud ja ka teised on vaesed konni avanud. Neist konnadest tuleb kindlasti meil veel juttu siis, kui nad täie häälega laulu lahti on löönud ja ja neid igal pool rõõmsalt hüppamas näeme. Lapsed võivad kindlasti näha meil rohukonn Rana temporaaria, väga ilus ladina, kelleni see rada, temporaria elab tõepoolest igal pool niisketes kohtades, teda võib kohata Ta vahest isegi küllaltki kõrges metsad siis on rabakonn, aga see on juba tükk maad haruldased, on esimesega väga sarnane. Aga kui ta loomade ilus, vaata ta kasvõi pildi järgi, milles nende erinevused seisnevad. Vaadake neid ja siis te kindlasti tunnete ära nüüd väikestest metsajärvedest, meil on veel võimalik leida ja viimasel ajal minu meelest võitud natukene juurde tulnud vahepeal olid lausa kadumas rohekott. Ta on nii ilus roheline, ergeebinudki neid loomakesi ehk kedagi ei ole vaja piiluda, agrod selle riigiga, võtke arvesse, et need on tõesti vähe ja neid ei tohi häirida. Siis suured suured järvekonnad, rada, oriidi vunda, sega aeru lagistav kolm ja loomulikult meil on ka kärnkonn kärnkonnad, nendel ei ole ta tagajalad nii tugevad, nad hüppavad ka, aga muidugi palju halvemini kui päriskonnad. Kärkonnadel on palju suurem pea. Niisugused kohad, kus nendele mürginäärmed on ja see, kuidas nad käivad soliidselt, aeglaselt, aga muidugi tatud puhtakujuliselt. Ööloomad, teised konnad on ikka hämariku loomad rockil muidugi pärispäeval niiviisi päiksepaistes ükski kahe vaid me ei taha olla, siis me rääkisime sellest, ta peab ennast kaitsma. Kärn, kun ikkagi hilja õhtul alles tuleb välja todaaliga hämarikus liikuda. Kui midagi sunnib teda väga, väga tugevasti, siis hakkab ta võib-olla varemgi Pähe valguse ajal ka vastu kuskile, aga mine tea, tuli mõni Madujas, segas teda või mõni karihiir, neid tuleb ikka madalatest kohtadest otsida ja näiteks käänd. Söövad kärbseid, ussikesi ja igasuguseid putukaid, kelle seas on päris palju meie aedade kahjureid. Aga loomulikult esimene koht, kuhu kahepaiksete huvitatud laps peaks vaatama veekogu tiigid, lombid, igasugused veekogud, kus vett ei ole eriti palju, tähendab, kus vesi võib ja lähebki hästi soojaks päikese mõjul. Need on õiged kohad, kuhu vaadata, et leida seal kulleseid ja hiljem ka kindlasti noori konni, kellel on veel äike sabakini alles, seda nii Põlust jälgida, kuidas see sabakene kaob ja kuid kui te tahate konna elu jälgida põhjalikumalt, ma väga soovitan, võtke ühendust kasvõi oma kooli, bioloogia õpetajaga, õpetab teile, kuidas seda teha nii, et loomadele võimalikult vähem kahju tekitada. Mulle teeb muret kõige rohkem see, et loomad, teie uudishimu pärast kannatada saaks. Kirjutage meile ka, mida te sel kevadel näinud ja teinud olete. Jah, aga saate lõpuks, ma arvan, et me võiks kuulata väikest konnakontserti. Ja kontserdi lõpetab maestro rohekon. Kauneid kevade elamusi kõigile kohtumisi konnadega ja kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
