Täna räägime loomadest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Kui inimene tunneb end haiglasena, siis ta läheb arsti juurde või kutsub arsti koju. Aga kui metsloom tunneb end halvasti, siis pole temal küll kellegi juurde minna. Ega inimesega pole alati arsti käepärast olnud inimese ajaloost ju arstid on suhteliselt noor nähtus. Võib-olla ta arstid ilmusid seal vanas Kreekas Vanas-Roomas või kusagil selles kandis, ega varem varem siukseid õigeid arst ei ole, kuigi nüüd viimased uurimused näiteks kipuvad viitama ka selle juba vanad egiptlased tundsid päris mitmeid ravimeetodeid ja, ja oskasid kokku segada kõikvõimalikke salve ja ja pulbreid taimedest, millega siis raviti. Aga ütleme, varasemad ühiskonnad, keda praegu mõningates Kagu-Aasia või Brasiilia vihmametsades alles on jäänud siis ega seal selliseid arste ju veel ei ole seal, seal nad ravivad ikkagi ennast looduslike vahenditega proovivad katse-eksituse meetodil ka tihtipeale, aga, aga kuna nad on ikkagi pikki aega ja traditsioonidega tuhandeid ja tuhandeid aastaid sisuliselt samades tingimustes samas keskkonnas elanud, siis siis tõenäoliselt nad ka on selle aja jooksul talletanud teatud seoseid. Teatud taim teatud olukorras on abiks või vähemalt leevenduseks, kui mitte päris päris abiks. Ja ma kujutan ette, et tegelikult see, see on teatud mõttes ka kaasa tulnud juba loomariigist ja kui me lähme traditsioonilistest kultuuridest veel kaugemal läheme loomariigi poole peale, siis kõige lähemad sugulased on šimpansid seal ja šimpans side puhul on teada, et nemad ikkagi päris teadlikult juba oskavad teatud hädade vastu teatud taimi üles otsida ja neid ka kasutada. Näiteks on üks selline taim, tal ladinakeelne nimi, aspiilia, ta meie päevaline sugulane, kauge sugulane ja näiteks, kui on Kõhuvaevused parasiidid või, või siis on niiskes keskkonnas seeni näiteks väga palju hakkavad seetseenetama või bakterid, need kiusavad. Et siis nad lähevad ja otsivad neid aspiilija lehti, söövad neid ja need sisaldavad anti biootilisi aineid ja siis need antibiootikumid mõjuvad nii seentele bakteritele, noh, eks inimesedki kasutame selliste bakteriaalsete haiguste puhul ju eeskätt antibiotsid, kui meil on tugevad antibiootikumid nädal aega, siis me oleme nendest vaevustest lahti, kuigi pärast seda on ka meie soole mikrofloora kõik hävinud. Tähendab selleks taastumiseks päris kaua aega. Aga tundub, et see antibiootikumisisaldus nendes taimedes ei ole nii nii hullult kõrge, nii et Simpansid söövad neid suhteliselt regulaarselt. Ja on täheldatud ka uurijate poolt seda, et kui nad seda spiiliat tarvitavad, et satuvad selle taime leiukohtade esinemiskohtade lähedusse, siis nad kasutavad seda ka veel teisel viisil. Luured, ravimiks kasutaja siis nad võtavad selle taime niimoodi, keerad nagu rulli ja panevad suhu, teevad süljega märjaks, seal keerutavad ringi ja siis neelad tervelt alla, noh nii nagu meie tablette võtame, et suhteliselt sandi maitsega ja ja ega seda saua ei taha siis närida. Närides tuleb see halb maitse sealt välja, teevad pallikese ja siis neelad tervelt all. Aga on täheldanud ka seda, et et ilmselt on seal ka veel mingeid teisi aineid selles lehes näiteks mingeid ergutusaineid, et šimpansid hommikul kõvad ringutavad ja siis lähed, võtad kahe selle aspilja leheks, rullivad kokku ja neelad alla, see on umbes sama nagu meie joome kohvi hommikul, et see aitab neil nagu virguda ja selle päevakesega paremini toime tulla. Ja seda teevad täiesti regulaarselt ja, ja ma ütleksin teadlikult, et nad ei võta juhuslikult ükskõik mis putsakute, topi suu. Ja mõned loomad hõõruvad taimedega oma keha ja isegi tuhatjalgsed on neil kasutusel. Jah, ta on šimpansid puhul, ma ei ole nagu kusagilt lugenud, et nemad kasutaksid ütleme, kas putukaid või mingeid muid lülijalgseid siis selleks, et kas parasiitidesse millestki vabaneda. Aga ma olen küll lugenud kusagilt, et, et leemuritel poolahvid kasutavad täiesti teadlikult just neid samu tuhatjalgseid võtavad, siis korjavad neid sealt okste pealt, troopikas on neid päris palju erinevaid liike, aga nad on kõik suhteliselt sandi maitsega jälle mürgised. Hammustad siis selle tuhatjalgse pooleks ja siis selle läbi hammustatud osaga nühivad oma keha. Ja tõenäoliselt need tuhatjalgse mürgid siis peletavad eemale, parasiinikesin karvade vahele elama tulnud, sest parasiite ju tegelikult on, on tohutult palju, eriti troopilistel aladel. No ka meil Eestis on ju neid parasiite päris palju, laske kas näiteks muru sisse või rohu sisse kusagil metsaveeres jalutama ja ja siis, kui teda üle vaatata, siis paar-kolm puuki ta seljast ikka leiab. Ta suudab ennast küllalt kiiresti nende puukidega varustada, siili vaesekesel, temast rääkimata, Temasin okaste vahel jääb nüüd parasiit palju ja näiteks iilil on, on täheldatud ka seda, et kui ta satub mingite selliste halvasti lõhnavat objektide juurde siis siis ta püüab lakkuda neid, neid asju, seal võivad erinevad erinevad objektid olla ja see stimuleerib tema süljerit ja pärast seda, kui ta on selle sülje nagu eritama saanud, hakkab teda sülge siis määrima endale keha peale, miks ta täpselt seda teeb, ei osatagi nagu öelda, Ühed seostavad seda tema paaritumis käitumisega, et ta võib olla, saavutab siis sellise teatud mõtte sugulise erutuse, aga teised jälle seostavad seda lihtsalt sellega, et ta Ta mõnuleb sellega, et ta saab nagu mingi kaifi sellest, kuda ennast süljega kokku määrib ja ta hakkab kohe kuidagi värisema natukene ja et võib-olla see stimuleerib maju sedasi, et saaks nagu sihukse mõnutunde endale tekitada. Noh, see on tema jaoks samasugune nagu meie jaoks, kas narkootikum, suits, kohv, alkohol. No kui me veel uuesti nende ravimtaimede juurde tagasi korraks läheksime, siis siis näiteks mõningatel loomadel Kaiale ahvidel, nemad kasutavad ka täiesti teadlikult mõningaid taimi selleks, et et näiteks kunstlikku aborti esile kutsuda. Et kui näiteks populatsioon, tihedus läheb väga suureks ja selgub, et neil ei ole piisavalt toitu, eluruumi või midagi iganes, siis nad kasutavad selliseid taimi, mis siis kutsuvad esile enneaegse sünnituse ja populatsiooni Koosseis stabiliseerub seni, kuni tingimused paranevad, siis nad lõpetavad nende taimede söömise. Elementidel on ka mingid nipid, mida nad kasutavad lihaste lõdvestamiseks. Elementidel on teada seda, et nemad kasutavad ühte kindlat puuliiki selleks, et et kui see teenusperiood hakkab elevandil lõppema, siis nad lähevad ja söövad praktiliselt siukse keskmise jämedusega puu ära alates siis peenikeste okstest kuni murratsis tüve maha, näiteks väikelennuk jääb, söövad selle kõik sisse ja see siis kuidagi stimuleerib neid lihaseid, mida ta vajab siis sünnitamiseks, noh, see väike elevandipoeg on tegelikult suhteliselt suur sünnitada ikkagi olgugi element isend kaalub kolm, neli tonni, siis pojake ka 100 150 kilo. Noh, ma arvan, et see on ikkagi päris aukartust äratav, tav kogus mingit elusat massi siis sealt kehast väljutada, selleks ta siis kasutab seda taimseid lihasel lõdvestajaid, näiteks Paavia äride puhul on teada, et nemad jälle mõningaid taimeliike kasutavad selleks, et kui neil neil on nagu inimesel menstruatsiooniperiood ja siis on on nagu valud ja selle valuvaigisti na ja lihaste lõdvestamiseks kasutavad nemad jälle teatud taimi, nii et nad ka täiesti teadlikud käivad, valivad neid neid taimi välja. Ja siis tegelikult on terve rida loomi veel, kes kasutavad just kõhulahtisuse puhul ja ütleme, kõhuhädade puhul erinevaid taimed, noh ilmselt me oleme kõik näinud, kus koduloomad, koerad, kassid aeg-ajalt, kui need on kas siis siseparasiitidega mingi probleem või on kõht lahti põhjusel, siis nad käivad ja otsivad mingit teatud taimi ja söövad neid. Ja, ja ilmselt see siis stimuleerib kuidagi seda soolestiku toimumist sellest probleemist, mis neid parajasti vaevu. Aga Aafrikas on ühed sellised ahvid, keda kutsutakse kooluvustaks. Neid on mitut liiki must kuuluvuse punakuuluvus, vot sedasama punast kuuluvust on nähtud kasutamas sütt, selliseid loomi nagu teisi, et loomad kasutaksid oma hädade ravimiseks hütna, meie sööme aktiivsütt, kui meil kõhuga mingeid probleeme, aga need käivad ka, korjavad seda sütia ja söövad seda sisse. Tavaliselt saavad nad selles, et kui on välk mingi puu põlema löönud, aga ühes piirkonnas näiteks, kus oli lähedal söepõletajad, kogukond, seltskond, kes tegeles söe põletamisega söemüügiga siis need ahvid käisid lihtsalt ja varastasid nende tagant seda siit. Ja siis kusagil vaikses kohas suitsetasid hädade leevendamiseks. Üks sihuke Lõuna-Ameerika ahv on olemas ämblikahv ja tema kasutab siis taimi selleks, et kas siis seda sigimisperioodi edasi lükata või siis vastupidi, jällegi et kui ta tahab, et poegi veel ei tuleks, siis ta saab ühtesid taimi, aga kui tal on soov, et ta poegima hakkavad, nüüd oleks aeg nagu poegi hankida endale, siis ta läheb, sööb mingeid kaunvilju, mis, mis stimuleerivad jällegi teatud hormoonide aktiviseerumist kehas, mis annab talle erilise lõhna. Tulevad kohale, toimub paaritumine, nad hakkavad järglasi andma. Uskumatud lood, ütleksin ma selle peale? Jah, aga nad on kõik viimastel aastatel päris usaldusväärsete teadlaste poolt kindlaks tehtud. Veelgi fantastilisem lugu on see, et et mõningad Lõuna-Ameerika ahvid, Nemad isegi, on võimelised oma järglaste sugu reguleerima teatud taimede söömisega. Kui nad söövad teatud taimi, siis Nende kehas paaritumise hetkel muutuvad seal suguteedes siis elektrilaengut. Ja kuna spermatosoidide, kus on x kromosoomid ehk see, mis määrad Sis emassoo või Y-kromosoomid, mis määradizasso need kannavad erinevaid elektrilaenguid teatud taimede söömisega, siis kas ühed laenguid tõrjutakse ja teisi tõmmatakse, nii et vastavalt sellele siis mida sa ahvikene on söönud tekivad siis vastava sooliselt lapsed ka. Et kas ta teeb seda nüüd teadlikult või kuidas see mehhanism täpselt toimub, seda me täna veel veel ei tea, aga põhimõtteliselt selline mehhanism toimib ja, ja niimoodi siis on võimelised nende taimede abil oma järglaste sugu reguleerima. Nii et tõesti natuke on nagu muinasjutuvalda kuuluvad lood, aga aga praegu tundub, et kuna need faktid on avaldatud teadusajakirjandusteadusraamatutes, et seal on ikkagi tõsi taga. Ja noh, oleks veel, et see piirduks ainult imetajat, aga, aga linnud on võimelised teatud taimi kasutama. Nad ei kasuta seda võib-olla niivõrd omaenese ravimiseks, vähem ei tea sellest praegu on võib-olla ka seal kasutatakse aga näiteks selleks, et oma järglaste elu ja tervist parandada selleks kasutada taim küll noh, terve rida linde, tuntum nende hulgast on meie kuldnokk, näiteks tema kasutab oma pesa vooderdamiseks, tead taime lehti, mis peletavad parasiit eemale, sest pesades kipub ikka eriti sulus pesades, kus on siis mingis hõõnsuses või kastist pesa sees, sinna kipuvad need parasiidid siginema ikkagi. Ja siis ta tekib sinna pesamaterjali hulka teatud tugeva putukatõrjevahendit toimivaid taime, lehti ja sellega siis hoiab seda pesa puhtana teadlasena isegi teinud selliseid eksperimente, et korjavad need lehed sealt välja. Just need putukaid tõrjuvad taimede lehed ja siis toob viivitamatult tagasi ja kui siis ei lasta tal need tagasi tuua, siis kui võrrelda kahe pesakonna ellujäämisvõimalusi, siis see, kus, kus need putukatõrjevahendiga lehed on, siis need pesakonnal on ka palju edukamad. Näiteks täiesti fantastiline lugu on teada kusagil 90.-te aastate lõpust 98 või 99 kalkud ta lähedal oli selline malaariapuhang, epideemia ja malaaria Travitaks sellise ainega nagu Hiniin, see on selline juba ammu teada-tuntud. Seda sisaldub väga erinevates taimedes. Ja siis täheldati, et sel ajal, kui see malaariaepideemia oli siis seal pesitsevad koduvarblased muutsid oma pesamaterjali koosseisu. Kui varem kasutasid nad ühte liiki puulehti, siis tõid nad pessa teisi puuliike, just mis sisaldasid finiinia, mis takistasid ühesõnaga seda malaaria arengut. Ja tehti katse, jälle korjati need lehed sealt ära ja ta tõi täpselt needsamad Hinini sisaldavad lehed uuesti sinna sinna asemele. Kuidas nüüd see asi seletatav on? Ma sellest, sest praegusel hetkel hoiduksin, sest seda on päris raske, siin me peaksime päris kaugele juba teadvuse probleemidesse minema. Ma pigem ei hakkaksin siin spekuleerima, aga vähemalt selline fakt on meil jälle. Teadlast osatakse ravida küll väga imeliste vahendite nendest papagoid, Lõuna-Ameerikas söövad väga palju puuvilju ja taimi, taime, lehti ja kõike ja seal sisaldub palju kahjulikke ühendeid. Neid ühendeid neutraliseerida siis iga päeva lõpuks lendavad papagoid kaljude peale seal võib-olla need korraga tuhandeid ja nad söövad seal sellist valget savi kaoliini, millest portselani tehakse. Portselanisavi on nende jaoks väga väga lemmik, niimoodi teed asja, nad söövad seda sisse ja ja siis sellega ravivad oma neid võimalike mürgistusi, mis päevatoidust on enda organismi siis võinud võinud koguneda. Vares peetakse targaks linnuks, kuidas tema oma hädadest lahti saab? Näiteks on ju päris palju teada selliseid juhtumeid, kus varesed, vares, laser, ütleme, parase sugune paskne ärme harakas või hakk. Teda nähakse sipelgapesas, nad ajavad siis tiivad laiali ja lasevad siis sipelgate lenda peale pritsida päss, tihti on nähtud seda, et see vares võtab vareslane võtab selle sipelga siis ettevaatlikult noka vahele, hoiab teda seal tiivasulgede kohal pritsida sipelghapet ja nähtud vareseid, ohakad võtavad suitsu, when, lendad korstna otsa, tiivad laiali, kõmblevad suitsu sees. Noh, tõenäoliselt ka see suits siis kuigivõrd toidub neid parasiite ja ja on nähtud ka selliseid vareseid, kes võtavad tulevann põlevates kohtades, siis näiteks kui kõrred põlevad, vaju kerge põleng on sina, lendad sinna põlengu juurde ja tantsivad seal tule sees, nii et nad ise kõrvetada ei saaks, aga samas samasse tulin nipsu juba neid tiibu ja sulgi küllalt lähedalt. See aga tekitab ikka paraja kuumuses. Tõenäoliselt see kuumus on see, mis neid parasiite setele tõrjub. Ja mõned uurijad arvavad, et kui sealt siis tule seest vares näiteks lendu tõuseb, kui ta need suitsuvai vaid tulevanne võtma, nii et, et see on andnud alusega nendele legendidele vööniksist. Kulinud sünnib uuesti tulest, et kui tema seal on sealt tulles tantsinud ja need sulgi kõrvetanud natukene, et siis siis pärast seda selle vanni lõpetamas, tõuseb ta lendu ja kui siis mõni inimene, kes seda algfaasi pole näinud, nägi ainult lõppu siis on küllaltki kerge sündimuse sööniksi legend tules tõusis varesed, kaunis ei ole see asi ilusam paistaks, siis on seal Fenix ülevel mõeldud ilusad suled ja kõik kõik juurde. Me oleme kõik näinud pilte lindudest, kes istuvad suurte loomade seljas, mida nad seal toimetavad. Terve rida selliseid suuri loomi Aafrikas ja ka teistes maailmajagudes kasutab lindude abi, tegelikult linnud kasutavad neid suuri loomi ära ja loomad taluvad seda. Igal suurel loomal on hulgaliselt kõikvõimalikke parasiite kiine kärbseid, noh, mis iganes seal on, osa vastseid poeb naha sisse, see teeb loomale hirmsasti valu. Ja siis mõned linnud ongi evolutsiooni käigus kohastunud, vot nende tüüpide välja otsimiseks sealt sealt naha seest ja uurijad on vaadelnud seda, et loomal on tegelikult põrgulikult valus, sel ajal, kui lind seda haava suuremaks uuristab, sikutab siis selle tõugu välja, kes sinna naha sisse pugenud. Aga need suured loomad kannatavad selle valu ära sellepärast et selle hetkeline valu kannatamine on ilmselt otstarbekam kui, kui siis pärastine piinlemine, kui seal nüüd veel järglased hakkavad arenema või põletiku sinna tekitab. Nii et jah, selline kooselu on täitsa olemas, rind on nähtud ninasarvikute seljas, kaelkirjakut seljas, eriti kaelkirjakud del toimetavad, korista linnukesed siis kõrvade kallal, sest sinna sinna ei pääse kaelkirjakuaine kuidagimoodi ise mitte midagi tegema, üliselt kõrvadest neid parasiite kätte saada. Ja siis ta kannatlikult laseb endale pähe istuda sõna otseses mõttes. Ja, ja siis pääs istuv linnukene kakub taset kõrva seest neid putukaid ja putukavastseid välja. Loomad saavad kõikvõimalikke haavu. Metsatulekahju ajal saavad nad ka põletushaavu. Kuidas nad oma haavu ravivad? Ma kardan, et ega neil selliseid kindlaid meetodeid nende põletushaavade raviks ei ole üleüldse selle metsatulekahju on ju selline, et sajab loomad paanikasse ja igasuguse sellise õnnetuse kõige hullem tagajärg, mis võibki olla on, on paanika, paanikas kaob orienteerumisvõime, kaob selline selge, selge, suunavalik ja siis tihtipeale loomad võivad joosta tulla sisse, aga loomad lakuvad haavu ja lakkumise tulemus on vähemalt koerlaste sülg on teatud Nõrga sihukseid baktereid siidise toimega ja, ja tõenäoliselt noh, nendel loomadel endile mõjub see sülg ühelt poolt ta leevendab seda inimenegi, tihtipeale, kui ei ole midagi muud parandamise võimalust, siis tõmbab keelega sealt nii mõnigi inimene üle või võime pere, pere, ärad, veri seisma jääks, noh pannakse lihtsalt ka sääsetäppide peale sülge näiteks süljel ilmselt mingisugune parandav toime on ja ilmselt niimoodi ka loomad ennast siis siis parandavad just neid haavu lakkuda. Siit on ka see termin tekkinud, ju läks nüüd kuhugi varjulisse paika ja lakub haavu. Jätkame keskeprogrammi stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Kui vareste juurde tagasi tulla, siis on täheldanud, kui varesed lihtsalt oskavad ka lustida lõbutseda. Omal ajal. See oli, ma ei tea, üks kümmekond aastat tagasi kullati ära need kremli kirikute koplid ilusat kullast kuplid ja ja särasid ja oli uhke neid vaadata. Ja siis ühel heal päeval avastati kuplid, meeldivad varestele. No me teame kõik, et varestele nakatele meeldivad läikivad asjad, aga varesed, Yakad, kuplid, tassimised rasked ja suured vaid, vaid nemad kasutasid siis neid kukleid, selleks, et nad tulid hooga, lendasid sinna kupli peale ja maandusid sinna laugele kupli nõlvale. Sõitsid sealt niimoodi jalgade küüsi pidi, libistasid alla, nii nagu meie sõidab suuskadega kusagilt mäest alla ja siis, kui sa kuppe ära lõppes, siis puh läksid lendu jälle uuesti tagasi, jälle sõitsid alla. Ja tegelikult seda oli muidugi tore vaadata ka siis, kui need vastavad ametimehed läksid uurima, et mis seal tulemus on, siis selgus, et see kallis leht, kuld, mis sinna kuplite peale pandud, selle olid need varajased kõik küüntega ära kakkunud sealt pealt, siis pandi üles peletusvahendid, et varesed sinna enam ei tuleks, aga selliseid asju tuleb loomariigis, et lihtsalt lusti pärast rõõmu pärast näiteks midagi tehakse. Noh, see ei ole ainult varestel, et nad lõbutsevad. Loomade mänge, on puhas lust, tegelikult kassipojale, koerakutsikad või, või kes iganes. Või rebasepojad, need võivad ennastunustavalt mängida ja võiks selliseid asju, tegelikult me näeme loomulikult palju. No mäng on lihtsalt seletatav, mäng on selline, et see ilmselt ei ole energeetilist loomale kuidagi kasulik tohutu kõige kulu asja eest teist taga aga tõenäoliselt mängu kaudu õpitakse siis neid kogemusi, mis hilisemas elus ära kuluvad. Aga ilmselt roomad oskan niisama rõõmustada või lustida. On näiteks ahvide puhul täheldatud, et kui ühe grupi ahvid ei ole pikka aega 11 näinud, siis nad kokku saades kallistavad või, või noh, ühesõnaga lähevad hästi lähedale, patsutavad 11 ja hõiskavad rõõmust ja, ja elevantide täpselt sama moodi, et kui on sellised lähedased sugulased, kes võivad olla erinevates karjades jälle kokku, saavad pasundavad ja jooksevad ja ja siis urineerivad ohjeldamatult seal ja ja siis puudutavad londiga 11 ja sihuke selge rõõmusõnum on seal seal väljendatud, aga näiteks kõrgemalt arenenud loomadel, ahvidel neil on ikka selgelt kohe selline sugulase tundmine, kusjuures ta tunneb ta isiklikult täna. See üks katse, mida tehti inimahvid šimpansid, kellele õpetati viipekeelt, nad olid suutelised ära õppimisel kusagil paarsada erinevat märki viipekeeles või sõna. Ja kui siis Ühele symbol Sitest öeldi, et tema, noh, ütleme, tädis toodi nüüd sinna tagasi, kus ta vahepeal ära viidud aasta aega ei olnud, sealsamas samas hoones olnud. Viipekeeles öeldi, et tädi on siin kõrvalruumis, siis viipas vastu, et tehke uks lahti ja, ja kui see uksest talle lahti tehti, siis ta tormas selle tädi juurde, kallistasid teineteist peaaegu viis minutit ja olid väga rõõmsad, nii et noh, selliseid selliseid emotsioone ja hea meeleväljendust oskavad loomad päris hästi ka esile tuua või neil on see omane. Ja, ja meie, meie, inimesed, arvame tihtipeale, et meie oleme need emotsionaalsed, tunneme oma sugulasi, Pole kõike peame neid meeles, aga tegelikult loomadel on see asi täpselt täpselt samasugune. Ja võib-olla tihtipeale me ei oska nende kehamärke või nende tegutsemist adekvaatselt hinnata, me ei tea täpselt, miks meil iga linnalegendidega liigub ringi loomade tarkusest ja võimetest, aga aga ma arvan, et et osa neist legendidest ootab lahtiseletamist mõtestamist, et me tänapäeval veel päris täpselt ei tea, mis ühe või teise liigutuse või siis käitumise vormi taga paikneb, millel see põhineb? Need loomad, kes mängivad ja lustivad, on terved loomad. Haiged loomad hoiavad omaette ja on kurvameelsed. Nojah, kuigi jällegi võib leida kirjeldusest selliseid fakte, et loomad võivad tunda päris kurbust, kohe kurbust, siis näiteks nende keegi lähedane on ära surnud. Elevandid käituvad näiteks küllalt kummaliselt, kui kui nad leiavad mingi surnud elevandi või elevandikondid kusagilt sa vannist siis nad, no vot selle ümber silitavad neid luid ja ju siis seda, kui on alles hiljuti surnud elevant, siis krundiga puudutatakse seda vaipa ja ja käiakse ümber ja pasundatakse vahel ka seisneks, lihtsalt norus lont seal ripakil selle elevandi ümber. Näiteks üks Aafrika uurija kirjeldab sellist juhust, et ta leidis elevandi kolbaasa vannist ja kuna ta elevante pikalt uurinud, siis ta teadis, missugusel loomal see kuulus. Ja, ja siis kui ta seda tagasi viis, ta sattus selle karja lähedusse, kus oli selle kolju omaniku, noh, see, kellesse kolju kuulus selle poeg. Ja see, see poeg eraldusselt karjast tuli selle juurde ja, ja nuusutas seda ja silitas londiga ja, ja jäi sinna kohe päris pikaks ajaks selle seal. Ühesõnaga, nii nagu ta oleks ära tundnud, selle suhteliselt ebatõenäoline, aga, aga me ei saa seda ka välistada, et see just nii on. No ma ei tea sellest asjast praegu väga palju, aga võib-olla tõesti, et elevandid oskavad oma lähedasi küllalt hästi ära tunda ja, ja neil võib-olla on ka mingisugune selline kahjutunne või, või lein olemas. Noh, see kõlab natuke spekulatsioonid, ma ei, ma ise ei ole ka 100 protsenti kindel, et see nii võiks olla. Aga, aga ma arvan, see selline loomade tunnete küsimus ja see vajaks nagu lähemat uurimist, kuidas seda täpselt teha seal suhteliselt keeruline, et me saaksime teaduslikult tõestatud faktid ja ja pildi sellest, aga kindlasti me saame sealt väga palju põnevat informatsiooni juurde, mida me täna ei tea. Kui karjas on üks haige loom, kuidas siis kari käib? See on väga erinev Orem sellest, kui tihedalt karjasidemed on, noh, näiteks kui on mingi selline kari, kus need karjasisesed sidemed ei ole väga tihedad, ütlevad suured anti, loobi karjad, sebrakarjad, siis tõenäoliselt seal need loomad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Kui on tegemist peresidemetega seotud karjaga huntidel tihtipeale on siis nende puhul on küll täheldatud, et siis, kui mõni on haige, siis tema eest hoolitsetakse. Aga näiteks on ka olnud selliseid juhuseid, et karja teised liikmed söövad selle haige lihtsalt ära. No see oleneb erinevatest situatsioonidest ta ära süüakse, siis kui näiteks on kas siis toidupuuduse periood või midagi. Aga vahel täheldatakse hoolitsemist, noh, olen üldiselt oskavad nad ka ära tunda kuigivõrd, et kui kui haige või või kas on paranemislootustega loob väga paljudel juhtudel need üksikud liikmed lähevad eemale jäetaksegi eemale sellest karjast, et kunagi ei tea, mis selle vigastuse põhjus võib olla. Kui ta on lihtsalt näiteks mingisuguse haiguse kandja, siis on parem teda sealt karjast eemal hoida. Eks me inimesed kahtlema samu meetodeid, nakkushaiguste puhul pannakse ju need haiged isolaatorist seal. Et selline isoleerimine ilmselt on ka loomadel tihtipeale olemas. Kuidas loomad oma hammastest hoolitsevad hambad on neil terved ja puhtad. Noh, ilmselt keegi pole näinud ühtegi looma hambaharja ja hambapastaga ringi tõttamas hommikul hambaid pesema. Ja, ja osa loomi kasutab selle hambapuhastamiseks lihtsalt teatud looduslikke vahendeid, nii nagu meie näiteks kui meil ei ole hambaharja parajasti käes, siis me sõime, õunaõun on päris ja sihuke hambapuhastusvahend. Ja eks erinevad taimed ongi sellised, mida loomad kasutavad ja ja, ja söövad sisse, aga on olemas ka loomi, kellel on oma oma elus hambahari olemas, nendes krokodillid. Nemad kasutavad siukseid linnukesi. Kes siis tulevad, jooksevad neil hamba vahelt toidujäänuseid välja, krokodill, tegelikult tantsust ablas ja sihuke tuim loomakene meie arusaamise järgi, ega me täpselt ei tea, mis tema peas toimub. Aga siis, kui tal on kõht täis ja, ja ta on söönud jälle järjekordselt istun siin hammaste vahele, kipub jääma igasugust materjali ja siis selleks, et sellest materjalist seal vabaneda, et hambad valutama ei hakkaks, siis krokodill tuleb kaldale, ajab lõuad laiali. Signaaliks nendele puhastub tallinnukestele, kes ronivad tema hammaste vahel kakkuvad sealt siis need toidujäänused välja ja, ja mõlemad pooled on rahul. Põhimõtteliselt sama süsteem toimib ju nende nende linnukestega, kes sealt maha, sest need putukaid ja tõuke välja kakkuvad. Et selline käitumine on selline vastastikku kasulik, koos eluse kannab teadlaste poolt nimetust sümbioos ja sümbioos käitumist ja seda on päris palju, tegelikult loomariigis. Aga sellist spetsiaalset hambapuhastuse meetodit enamikul loomadel ikkagi ei ole. Hambad on lihtsalt sellise ehitusega, et nad nagu veidi on isegi isepuhastussüsteem ja just eriti kiskjatel loomadel. Ja nad on nii tiheda hambumusega ka, et sinna vahele eriti kipu jääma midagi, mis, mis seal roiskuma läheks. Aga jah, sihukeste hammaste puhastamise süsteem ja mina peale krokodillide kellelegi teisel ei ole kuulnud. Aga küll olen ma lugenud näiteks vitamiini vannidest vitamiinivõtmistest või näiteks on meile armas loomakene küülik. Me oleme näinud kõikudesse küülik, tihtipeale istub ennast puhastav looduses elavad küülikud, nemad võtavad ka päikesevanne ja D-vitamiin on see, mis tekib naha siis, kui päike peale paistab. Eks meiegi päevitame Obama D-vitamiini varusid täiendada. No vaata, see küülik ka siis, kui päike endale kenasti peale paistnud ja sinna kõrva taha tekib talle hästi palju D-vitamiini. Millegipärast siis küülik istub ja, ja kammib oma kõrvu, kes küülikuid pidanud on seda ka näinud, et küülik istub siis käpakestega esikäppadega, tõmbab sealt kõrva tagant kogu aeg, nii nagu nagu kammiks neid kõrvu lontis ta poolemuga tõmbab käppadega üle üle kõrvade. Ja siis, kui ta on seal piisavalt ennast sugenenud, siis vajutanud käpakesed suhu ja lakub puhtaks ja sealt ta saab siis organismi, selle D-vitamiini, mis sinna naha sisse tekkinud, ta viib selle siis otsa. Organism kui te vaatate, kuidas loomad aeg-ajalt näiteks kiskjad loomad rohtu söövad, üks on see ravi, teine on see, et nad saavad sealt vitamiine ja muid selliseid nende jaoks vajalikke aineid, mis siis tasakaalustavad menüüd ja näiteks kasepuhas taimtoidu söömine, taimetoitlased ilmselt need peaksid mulle natukene andeks andma. Aga ega see inimese puhul väga mõistlik teguviis ilmselt ei ole, sest inimene oma loomult ikkagi segatoiduline. Me vajame siin põhjakliimas elades väga palju rasva, mitte ainult süsivesikuid, mida taimedest saame ka loomset valku vajame selleks. Noh, see, see on meie organismile vajalik ja ja selle tulemusena me suudame siin põhjapiirkonnas vastu pidada, lõunaaladel on teistsugused tingimused sealse loomse valgu vähesus, tegelikult noh, tingib ka inimese erinevad vastupidavuse võimed. Ja noh, seda on ka väga paljudel juhtudel täheldatud, et kuigi näiteks seal lõunapiirkonnas elavad inimesed näevad atleetlikud välja aga nende vastupidavust teatud koormus liikidele tulenevalt nende vähesest loomse valgusöömisest tunduvalt kehvem ja, ja rääkida Eskimule näiteks sellest, et taimtoidu peal seal külmas piirkonnas elama, siis ma arvan, Sõveneskimu viskaks esimese hülge kondigamaid kohe. Aga huvitav on näiteks see, et, et lisaks sellele, et loomad otsivad selliseid vitamiine ja toitaineid ja raviaineid otsivad nad ka tihtipeale joobastavaid aineid. On teada näiteks mõningaid liblikaliike, kes käivad toitumas käärinud õunu Elva jõe käärinud muudel puuviljadel ja siis pärast seda, kui nad on seal seda käärib mahla joonud, siis nad jäävad purju sõna otseses mõttes. Nende lennuliikumine on täiesti selline, hakad, laperdam õhus ja mõned jäävad sinnasamasse magama ja ja noh, ühesõnaga kõik siuksed, purjutaja tunnused ilmnevad nendel liblikate. Mul endal on üks kogemus kusagilt aastate tagant, kus rabast tegime väikest sellist uurimustööd, meil kaasas piiritusepudeleid, kuhu korjasime siis taimset materjali, lendasid sinna pudelite juurde, see oli 96 kraadiline piirid, kus seal siis lendasid sinna juurde väikesed rabas elavad, sinitiivad siuksed kusagil pooleteise sentimeetriste tiibadega liblikad istusid sinna korgi peale, surusid oma londi sinna kurgi vahele ja ja siis imesid sealt siis neid aurusid või noh, võib-olla need saidid, alkoholi molekule ja siis natuke seal istus nagu ta oli seal londiga seal kurgi vahel Sudinud siis ta lihtsalt keerasin ta sinna pudeli peale magama, tukkus seal minutit 10 ja siis läks jälle lendu. Nii et noh, nad täitsa aktiivsed käisid kohe otsimas alkoholi ja ja purjutamas, noh, lindudel ta samamoodi, eks meil talveks tulevad sellised linnud nagu siidisabad. Nemad söövad marju, nemad võivad ka jääda täiesti purju sellest marjade söömist, kuigi see joobeseisund möödub need suhteliselt lühiajaliselt, nad on kiire ainevahetusega ja ja nad saavad kiiresti kaineks ja need ilmnevad tegelikult ka sama jääknähud nagu inimestele, et nad on kerge pohmell, Stad jälle söövad neil marju ja saavad nagu selle olukorra kontrolli all. Näiteks kuldnokk, tema saab ka selliseid käärinud vilju, aga tema purju ei jää ja uurida, et miks siis tema purju jää. Siis selgus, et tema organism sisaldab alkoholi lõhustavad ensüümi tee, druginaasik missis lõhustab alkoholi umbes neli-viisteist korda kiiremini kui inimese kehas olevad vastavad ensüümid. Ja ühesõnaga see alkohol, mida ta siis sööb või joob nõu, kuidas me seda siis ütleme see alkohol laguneb nii kiiresti, et ei teki, sest joobeseisundit ei tekigi seda pohmelli, mis siis inimestel Vaide või teistel loomadel tekib selle alkoholi manustamise tulemusena. Aga alkohol ei ole tegelikult midagi inimesele omast. Teda armastan väga paljud loomad, näiteks on tehtud eksperiment sigadega sigadele anti alkoholi, jõid end täis nagu sead jäid magama, aga, aga sigadele on väga tugev arhia karjas näiteks. Ja, ja siis, kui järgmine kord neile uuesti alkoholi pakuti, siis karjajuht oli esimene, kes läks sinna alkoholiküna juurde ja teist korda oma karja liikmeid juua ei lasknud. Ta lükkas selle küla ümber. Nii et siga õpib väga kiiresti alkoholist loobuma, aga näiteks tuntud purjutajad loomariigis on elevandid. Nemad söövad ka need käärinud vilju, aga Indias näiteks ollakse ja Bangladeshis tõeliselt hädas nende Walkohoolikutest elevantide, kes siis tulevad külla, otsivad seal selle koha, kus siis alkohol on seal kodanikud ise ka keedavad seda alkoholi, kui see lõhn siis elevandi ninna juhtub, siis elevandid tulevad karjas kohe külla ja tungivad sinna, joovad selle alkoholi ära ja siis nad hakkavad sõna otseses mõttes märatsema, näiteks on teada mitu juhust, kus need elevandid on siis alkoholi ära joonud, mis seal külas olemas on. Hakkan laamendama need terve küla trambiti sodiks, sõna otseses mõttes kõik need hütid maatasa ja elanikud peleti ära džunglisse, elevandid ajasid neid taga. Ja, ja tegelikult need kohalikud elanikud on nende joodikutest elevanti tõeliselt hädas kohe sellepärast et noh, element on ikka suur loom ka ja kui ta siis mõistuse kaotab no siis ei ole nagu, nagu suurt pääsemist tema käest. Kas loomariigis on ka narkomaane? Teateid ei ole, et oleks narkomaane, aga aga ma olen lugenud katsetest, kus on siis loomadele antud narkootikume näiteks on katseid tehtud ämblikega antud neile vaid narkootikume ja siis siis pildistatud ülesvõrke, mida nad on teinud. Ja, ja peab ütlema, et, et ämblike võrgu kudumise süsteem erinevate narkootikumide mõjul läheb väga segamini. Kusjuures nende narkootikumide hulgas on olnud ka kofeiin, mida meie siis kohvina? Ta peab, ütlevad võrgu kudumisel, kofeiin mõjub palju hullemini kui näiteks kokaiin või heroiin või mingi muu asi. Et millegipärast see kofeiin on, on eriti hull, hull narkootikum ämbrikele ja, ja lööb nende võrgukudumise süsteemi vitaalsed sassi. Nad ei suudagi midagi mõistlikku muud teha, kui paar raamniit sinna vahel mingi sigrimigri, millega nad ühtegi putukat kätte ei saa, aga, aga näiteks mõne teise kannad jätad lihtsalt se võrgu kudumise pooleli või ikkagi mingi raamistiku panevad paika kofeiin, nende instinktid täiesti paigast ära. Täna rääkisime igasugustest nendest keemilistest ühenditest, mis loomadele mõjuvad, mida kasutas ravimine, mida kasutatakse, lõbust tõuseks ja me rääkisime loomade vastastikuste suhetest, kuidas nad 11 aitavad. Ma usun, et, et me teame sellest valdkonnast kõigest üllatavalt vähe meile kõik, see tundub praegu nii hämmastav ja imeline ja, ja kõik asjad, millest me vähe teame, kõik ongi meie jaoks imelised asjad. Aga tegelikult loomariigis on veel väga palju imelisi asju, näiteks millised on nende telepaatilised võimed ja, ja ka imeline on see, kuidas loomad näiteks suudavad inimese hädasid ära tunda, isegi ennustada haigushoogusid. Ma arvan, et kunagi võiksime sellel teemal rääkida. Te kuulsite keskeprogrammi. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marilin.
