Tänases keskeprogrammis räägime loomadest. Stuudios on bioloog Georg aher ja Marje Lenk. On silmi, siniseid on merekarva, on musti, mandleid, pruune säravaid, ütleb laulusalm. Kui loomade silmadest peaks laulu looma, siis tuleks õige pikk. Sest neid silmavärve on nii palju ja mõnd värvi võib-olla ei oskakski sõnades edasi anda. Jah, nende värvidega on tõesti nii, et et neid on igat värvi, neid, neid silmi ja voorused on ju igasuguseid, on pisitillukesi sellist vaeva märgatavaid ja on hiiglaslik. Nii et me ei oska ette kujutadagi, silm võiks nii suur olla ja kuju on ka erinev ja kui on ka väga erinev. Ja see silma ehitus on veel väga erinev. Ja tavaliselt me oleme ju harjunud sellega, et igal elusolendil on kaks silma. Aga et neid võib olla ka näiteks neli või koguni kuus või kolm, näiteks amlikel, kaheksas ämblikel kaheksa ja, ja noh, kui me võtame veel iga selle liitsilma silmakese, mis, mis on putukatel, mõningatel on neid mitukümmend 1000. Kõige segasem on lugu selle kolmanda silmaga. See on nagu kõige paremini teada sellisel loomal, nagu on üks roomaja dinosaurus kaasaegne ja ja siiamaani Uus-Meremaal on ta elamas ja ja temal on see kolmas silm ka, ei ole isegi väliselt märgatav, tan on nagu seal lauba sees ja arvatakse, et ta on kuigivõrd valgustundlik, võib-olla ta on veel mingeid tundlikkusi. Talitlus on, siiamaani on segaseks jäänud, milleks teda vaja on, mis, mis abi temast sellelt 1000 haaral tegelikult ka on. Aga noh, on olemas näiteks üks kala, kellel on neli silma ja tema ujub, siis ta kahe ülemisega vaatab veest välja. Ega seal mõni röövlind või keegi teda ohustamas ei ole. Ja kahe alumisega vaatab ta siis vee sees ringi, et kas midagi süüa ei saa? See on ikkagi tegelikult väga omapärane, ma ei oska nagu ise ette hästi kujutadagi, kuidas oleks elada niimoodi, et sa näed üheaegselt vee peale ja vee alla. Õhus ei ole sihukeste silmadega suurt midagi peale hakata, sest õhus need nii või teisiti üles-alla, igale poole. Aga vees on see tegelikult ääretult oluline ja ega neid kalu väga palju ei ole. Kell siis need neli silma. Aga need silmad on jah, väga-väga põnevad. Ja alati tundub, et noh, me teame nagu igast loomast ja ja taimest juba piisavalt ja olen väga targad, oskame kõike ära seletada. Aga näiteks kui teadlased hakkasid mõned aastad tagasi uurima seda, mispärast lind vaatab mingit objekti kord ühe, silmaga, kord teise silmaga siis selgus, et seda seda teeb, sellepärast et need silmad ühelt poolt eristavad hästi värvi ja teiselt poolt hästi liikumist. Tahab värve vaadates ta vaatab, ühe silmaga, vaatab, mis seal liigutab, kuidas liikumine toimub, foto teise silmad. No meil on selline binokulaarne nägemine, meie näeme ruumiliselt ja meil on see asi selge, aga aga üldiselt me kõik oleb neid kana näiteks, kes niimoodi ühe silmaga hõõritamise vaatab, teise silmaga jälle. Kanu ei ole nii täpselt uuritud, aga selline erineva silma ehituse ja erinev nägemine erinevatel silmadel tehti kindlaks meie kevad kuulutajal kuldnokal ja oletada võib, et ka teistel lindudel on samasugune just sellistel, kellel sepinokulaarne nägemine puudukse, tähendab, kes vaatavad maailma niimoodi pea külgedel olevate silmadega, miks te sinna, kui on erinevad, on seda raske öelda, ilmsete evolutsioon on neid niimoodi kujundanud. Neid kujusid vastavalt sellele, missuguses keskkonnas ja millistes tingimustes üks või teine teine elukas elab, mõningatel võib ju juhtuda, sihukesed silm kaob üldse ära, nagu näiteks mutt temas silmad, nii Tampere nõuded talle helistavad ilmselt ainult valgust ja varju. Erilist nägemist sellel vaesel mutil ei ole ja noh, ega tal seal maalses suurt midagi vaadata pole, seal on kottpime kogu aega, tähtsam on kompida ja haista seal, kui siis nüüd ringi Bornid seda ühesugust tumedus üldiselt tundub nii, et mida suurem on Silmeks, seda paremini silmaga näha saab. Näiteks kui röövlindude silmi vaadata, siis need on oluliselt suuremad kui laululindude silmad. Ja röövlindude nägemine on ka erakordselt teravkotkad võivad seal kilomeetrite kõrgusel näha all maapinnal liikuvat saaklooma. Meie ülevaade piirdutakse põllunägemisega. Ma suudab seal põllu peal üles leida näiteks jänese või, või mõne linnukese. Silmasuurus sõltub ka sellest, et missugustes tingimustes silma kasutatakse, näiteks kui me vaatame kakkusid või rahvakeeles kull ja siis öökullide silmad on ju erakordselt suured ja, ja neil on ka veel selline Pirokulaarne nägemine, silmad on nagu inimesedki ette suunatud. Neil on vaja, kuna nii pimedas tegutsevad, siis kõigepealt peab selle väga vähese valguse, mis pimedatele töödel on selle kinni püüdma, seda kuidagi võimendama. Sellega nad tuled nende suurte silmadega toime. Sibinokulaarne nägemine aitab neil siis täpselt saaki paigaldada, rühivad ennast nii täpselt sinna, et ikkagi lennult püüavad ka öösel saagigin. Maailma kõige suuremad silmad näiteks on külmades arktilises meredes elutsevalühel suurel Kalmaaril, keda on suhteliselt vähe kätte saadud. Teda ei saa nüüd selgi jääda, hiidkalmaari ja hiidkalmaar on, on natuke paremini uuritud, aga aga see suur kalmaar, tal on ainult ladinakeelne nimi suht keeruline, ma ei hakka sellega praegu siin eputama, aga tema omapära on see, et tema on tõesti maailma kõige suurema silmaomanik, need sisendid, keda püütud neil silma läbimõõdus mõõdetud kuni 60 sentimeetrit. Ja kuna ta elab sellistes külmades pimedates meredes, siis tõenäoliselt ta peab seda väikest valgust, mis seal on hästi nende suurte silmadega kinni püüdma. Võib-olla on seal silmaga mingi muu funktsioon, seda veel päris täpselt ei osata öelda. Neid kalmaar on nii vähe kätte saadud, et lihtsalt ei teata nendest väga palju. Aga jah, selline suur silm on, on siis Kalmaaril olemas ja ju ta siis ikkagi seal pimeduses sellega paremini näeb. Väga omapärased silmad on, on süvamerekaladel. Kui meie nüüd vaatame seda maailma, siis meie näeme seda maailma noh, teatud sellise nähtava valguse spektri ulatuses sinna sinise poole peale ja siis ultravioletne valgus punase poole peale infrapuna valgus mida meie enam ei näe, aga on terve rida elusolendid, kes neid neid valgusi ka näevad ja näiteks huvitav on üks süvamere kala hästi pika lõuaga ja koleda väljanägemisega innovanud süvamerekalad on, ma ei tea ilmselt kuna nad seal pilkases pimeduses elavad, siis Pole nendes välimusel mingit olulist tähtsust ja nad näevad suhteliselt õudselt välja kõik, keegi neid ei vaata, keegi neid ei vaata, neid ei pane keegi tähele. Kui nad, ütleme laeva peale kuhugi välja tõmmatakse teistele nähtamiseks, siis nad enamasti lähevad puruks ka sellepärast, et see rõhuvahe on niivõrd suur. Aga vot sellel südamele, kalal on siis hiiglasuur suu ja tema võiks siis süüa suuri kalu tegev svert hoopis sihukeseid, suhteliselt niru suurusega krevette, kes sisaldavad selliseid infrapunakiirgus tootvaid, baktereid ja need bakterid, siis kolivad ka selle kala elunditesse elama nii et nad hakkavad kiirgama niisugust infrapunavalgust ja kui teised süvamerekalad toodavad sellest luminestsents, et sinakasrohelist valgust ka bakterid abil, kes nende sees siis elavad ja näevad nagu seda spektriosa, siis tema näeb seda infrapuna spektriosa, nii et ise näeb kõike, aga keegi teda ei näe, sest teistel nagu sellise spektriosa värvuse tajumise võimet, et ei ole nii, et nad kalad 11 näevad, aga samas nende saakloomad ja vaenlased neid ei näe. Väga omapärane, nii nagu on need Stelt hävitajad või allveelaevad, mis jäävad radaritele nähtamatuks, nii neiluga, siis pimendamis süsteem välja töötatud, näevad ise teisijaga neid endid nagu keegi ei näe. Aga kõige omapärasem nendest infrapunanägijatest on tegelikult jaa, jaa. Ja võib-olla kõige üllatavam on meie üks tavalisemaid akvaariumikalu kuldkala ja vot see kuldkala, tema infrapuna nägemine kalade hulgas üks paremini uurituvaid ja meil on ju tänapäeval kodus igasugused aparaate, mis meil töötavad, selle infrapunapeal, telekate puldid, raadiote puldid, mis iganes mehhanismid. Ja kujutage nüüd ette, kui tead, klaas anumas keset lauda olev väike kuldkalake teie ümber sähvivad need punased kiired, mida meie ei näe, aga tema näeb neid pidevalt seal sässivuse, mis tunne temal võib seal olla, kui ta kõike seda punast tulevärki enda ümber seal nägema peab. Poleks viimase aja suuremaid üllatusi on see, et trantgeni kiiri, mida me jälle ei näe oma palja silmaga, siis selgub, et meie koduloom kas on tundlik röntgenikiirte suhtes ja tema suudab neid neid tajuda ja, ja see tehti kindlaks, nii et kui teda siis nende röntgenikiirtega nagu sihiti, siis, siis ta tunnetas neide, püüdis kogu aeg nendest kõrvale minna, sest joonest astus ta pidevalt kõrvale. Ja miks tal selline tunnetus on tekkinud? Röntgenikiirgust väga palju meie ümber ei ole, seda ei osata päris hästi seletada, aga temal vähemalt selline võime on röntgeni. Kas need loomad, kes käivad öösiti jahtimas, näevad päeval kesisemalt? Kõige klassikalisem öine jaht ja on ju, kas ja ma arvan, et kas need päeva samamoodi nagu öösel ja öösel näeb ta paremini selle tõttu, et ta suudab oma silma haua hästi suurelt laiaks ajada. Näeme öösel pimeduses, kassisilmad on hästi suured, see silma haual läheb hästi laiali ka meile laiali ja kuna kassi nägemisteravus on oluliselt suurem kui meil, siis tema näeb paremini ja lisaks on neil selline kihvt silmapõhjas, mis peegeldavad neid valguskiirt, nagu see üks valguskiirpaks kord läbis silma mille tõttu Sisse nägemisteravus ja nägemine ka sellel kassil on parem, aga päeval ta ei kasuta neid oma imevõimeid ja siis ta saab päris rahulikult toimetada suhteliselt kitsa silma pupilli. Vahel me näeme, kuidas, kas päikese, kes silmad ja tõmbab nii pisikeseks, leppis kokku, et peaaegu polegi seda silma pildi seal näha. See öine nägemine? Võib-olla jah, mõningatel lindudel on selline, nagu me rääkisime, kakkudest, kakud öösel läheb väga hästi ja päeval ilmselt noh, see valgus on nende jaoks liiga intensiivne ja neil ei ole ka nii head mehhanismi nagu need kassil. Ja sellepärast siis kakud, suur osa nendest vähemalt päevale eriti tegutsevaid, peidavad ennast kuhugi puuvõrasse, istuvad vaikselt ja loodavad, et keegi tähele ei pane, eriti varesed, kes on väga vihased kakkude peale. Ja siis hakkavad tegutsema öösiti, nii et jah, mõnedel lindudel tõesti öösel nägemine väga hea, aga päeval ei taha nad seda kasutada, sest silmatungiv valgus on nende liialt intensiivne. Aga värvide nägemise, nii nagu me rääkisime juba, et osa näeb näiteks hektareid osi, mida meie ei näe seda infrapunaosa putukate puhul võib rääkida näiteks sellest, et putukatel on võime näha jällegi ultraviolett kiirgust, mida meie jällegi tegelikult ei näe. Meie näeme nagu rohelisi, punaseid, siniseid toone, hästi siis putukate värvusspekter on nihutatud sinna ultraviolett ja sinise poole. Nende maailm on oluliselt sinisem, kui näiteks meie maailm on tehtud katsed pildistades näiteks niitusid või aastasid läbi ultraviolettfiltri ja siis see maailm näeb tegelikult hoopis teistmoodi välja, kui meie, näeme seal. Kollased lilled, suure osandlik, sinised, sinised lilled on ikka sinised ja erkpunaseid värve. Nad näevad palju halvemini ja suur osa näiteks sihuksed tulipunased, erkpunaseid, taimi, eriti troopikas tegelikult ei ole mitte putukate poolt tolmeldatavad, vaid on, on lindude poolt tolmeldatavad linnud näevad seda punast värvi väga hästi, aga nende putukate silmadega on veel niisugune lugu, et need ei ole sugugi sellised nagu meie silmad. Kui me oleme neid putukasilmi vaadanud natuke lähemalt ükskõik kas kärbest või mesilast vä või siis näiteks Kiili, temal on kõige efektsemad silmad, siis lähemal uurimisel võib näha tegelikult see üks silm koosneb sellistest mikro osakestest, seal on palju pisikesi silmakesi. Teadlased kutsuvad omatiidideks ja need homotiidid on siis sellised, mis siis igaüks näeb ainult mingit osa sellest maailmast tekib siis kõikide nende piltide koosmõjul tekib nagu mosaiik ja need silmad on veel sellised, et et nad suudavad näha palju kiiremaid liikumisi kui meie. Kui meie suudame eristada mingisugused Pilti sekundis, umbes selline on see meie nägemise väli, siis kiil näeb kusagil 300 pilti sekundis, sihukest likkuse kiirust suudab eristada. Kui meie näeme kinno, siis meie pildirida on pandud niimoodi jooksvalt, näeme seda filmi liikuva pildina augu, kiil läheks meiega koos kinno, istuks õla peal näiteks vaataks seda filmi siis tema näeks täpselt praktik üks pilt teise järel, iga pilt kestaks küllalt pikka aega. Nad liikumist näevad palju paremini, kui meie näeme. Kui keegi suvel on ringi käinud Liivikute peale siukest metsateedel, siis seal, kus on palju liiva, jooksevad ringi sellised suhteliselt pikkade jalgadega ettepoole suunatud tundlad, kas siis rohekad või siis siuksed, pruunikad, tegelased, mardikad kusagil kaks sentimeetrit või natuke üle kahe sentimeetri pikad ja hästi väledad, natuke seisatavad, jooksevad jälle, otsivad saaki jälle niimoodi kihutad seal ringi. Liiviklased ja vot Liiviklastel on selline omapärane taktika, et kui nemad käivad saaki püüdmas, siis teatud hetkel nad ise liiguvad nii kiiresti, et nende pilt läheb nagu paigast ära siis selleks, et selle objekti liikumistele fikseerida, peavad nad seisma jään. Ja aeg-ajalt tundub, et täiesti mõttetu jahipidamine on nendel, et jookseb juba saagi pool järsku seisma, vaatab natuke aega, siis jookseb jälle edasi nagu laseksin saagi käest ära. Aga, aga selleks, et seda pilti fikseerida, seal asukohta täpselt fikseerida aegade seisatamatuse liikusintensiivsus, nii, nii suureks temal seal pildi peal ei läheks. Noh, selles mõttes meil on lihtsalt väga raske ette kujutada putukate nägemist ja ja seda maailma nii, nagu nemad näevad, aga noh, kui me püüame seda niimoodi abivahendit kasutades teha, siis ma usun, et see maailm tundub meie jaoks kohe üpris imeline, hoopis teistmoodi. Härg, punast värvi, hine seal, kindel, see on kindel jah, ja tähendab teda ikkagi häirib rohkem see tüüp, kes seda punast rätikutel seal ees virvendama pakkumine ja, ja ta on lihtsalt enne juba piisavalt vihaseks aetud ja ta ründab seda, seda meest sellepärast, et seal teda enne või tema sõbrad või tuttavad, kes temaga koos sel areenil on teda hulk aega tõlkinud juba ja ta korralikult vihaseks ajanud, nii et see punane rätik on nagu sihuke inimese jaoks mõeldud efekt. Kuidas on, kas nemad näevad värve? No koerad ja, ja koerlased, hundid kaasa arvatud, nende maailm on sihuke mustvalge nägemine on terav, aga aga nad näevad siis seda maailma sellisena nagu meie vaataksime mustvalget filmi. Noh, selles suhtes nad näevad hästi teravat pilti, nii et mustvalge, seal on neid erinevaid halli ja, ja, ja musta toone nende jaoks palju ja see pilt on päris kontrastne, on nii, et nad suudavad tänu sellele näha päris selgelt mustvalge pildi peal on võimalik ka kõike sedasama läägus värvilise pildi peal, aga loomulikult osa näiteks nende saakloomi näiteks metskitsetallede põrsad, kellel ei ole veel siukest loomale iseloomuliku lõhna. Siis nende kaitsetaktika rajaneb just sellele, et, et see talleke jääb kuhugi rohu sisse pikutama. Vaikselt ta ei lõhna. Ja kui nüüd see päike või, või ütleme, õhtune valgus seal peal mängib kuuvalgus, siis need täpid hajutavad nagu need keha piirjooned ära ja see hunt võib päris lähedalt sellest tallekesest mööda joosta. Ilmata teda märkaks sellepärast, et see talleke sulandub nii hästi sinna keskkonda ja oleks ta värviline, nii nagu meie teda näeme, siis ta torkas kaugelt silmast rohelise rohu taustal nihuke pruunikasvalgetäpiline, noh, mis on veel paremini kui, kui, kui selline värvikombinatsioon, aga, aga vaene hunt jah, või koer näiteks jahikoerad tihtipeale või koerad, kes on lahti pääsenud, ajavad emaseid metskitsi taga, kes on poegadega kusagil ja siis poeg jääb kohe liikumatult kuhugi lamama, ema jookseb eest ära, tõmbab tähelepanu endale ja isegi hagija Tuivad sellest metskitsed allest praktiliselt meetri kauguselt mööda kõndida. Kui kõrvadest rääkida, siis tuleb mulle kohe meelde elevant oma suurte kõrvadega. Noh, eks nad muljetavaldavad on küll need kõrvad, samas jah, kui palju tal neist kõrvadest üldse kasu isegi küsimus, ta liigutab neid väga intensiivselt, võib-olla ta jahutab ennast, aga ma arvan, et elevandi kõrval ei ole seal kuulmise mõttes suurt rolligi. Aga kõrvad mõnedel elusolenditel, nad liiguvad peas, nii et neid on võimalik suunata erinevates suundades, eriti just rohusööjatel. Väga paljudel, nad liiguvad kohe peaaegu 180 kraadi, et no päris niimoodi ringlokaatori naisa neid keelata, aga 180 kraadi võivad nad liikuda küll ja kui kaks kõrva korraga liikuvad, siis ongi 360 kraadi. Paljudel loomadel on selline asi, et need kõrvad on teineteise suhtes autonoomsed, et nad liiguvad eraldi. See võimaldab nagu sellest helimaailmast parema pildi saad see loomakene või see loom, kes siis kuuleb, et ta üheaegselt kuulab ette ja taha ja paremale ja vasakule ja saab selle informatsiooni päris täielikult kätte. Nüüd see kuulmisteravus on päris korralik, kuulevad nii koerad kui kassid inimesest oluliselt teravamad, rääkimata siis näiteks saak loomakestest, kellel on nagu erakordselt suured kõrvad, näiteks jänesed. Nende kuulmise teravus on ju väga suur, sellepärast see pind, millele helilained satuvad, on hästi suur. On alati seotud kuulmisega, näiteks kõrbes elavatel jänestel on kõrvalestad väga suured, ma ei tea, kas nad oluliselt paremini kuulevad kui meie jänesed nüüd aga suured kõrvad võtavad ta kehatemperatuuri alla allpool hoida, nii nagu elemontilgi tegelikult kõrvad on ju jahutamiseks, seal on hästi palju veresooni kehapinna lähedal ja, ja need kõrvad ka jahutavat siis elevandi keha selle kuulmisega on, on niisugune lugu, et et mõningad loomad kasutavad oma kõrvu või kõrvaehitus on selline, et, et need kõrvad võimaldavad tal siis suunata kõrvus heliallika poole, väga täpselt heliallikas ka kindlaks teha ja selline omapärane aparaat näiteks on, on kakkudel jällegi nendel On tekkinud sulgedest täiendavat kõrvad juurde, mis aitavad seda pinda suurendada, sulgedel ei ole noh, tegelikult kõrvadega suurt midagi, kuna suled jäigad, siis need helilained sinna noh, kuidas öelda, takerduvad ja parandavad selle kaku, eriti kassikakul on suured kõrvad tema kuulmist väga olulisel määral. Osadel loomadel on päris imepärane kuulmine, näiteks konnadel on näha ning väliskõrva ei ole, aga siis trummikile on kohe keha kõrval ja ja me kõik oleme näinud, kus konnad kraaksuvad ja nad kuulevad seda jooksmist ka väga hästi. Kaug-Idas elab sihuke konnakenedam, pealt rohekas ja kõhu alt kästi oranži-mustakirju punase-mustakirju. See on Kaug-Ida. Kadwayungid elavad meil siin Euroopas ka, aga meil kõige lähem kohtumiseks Lätti, kus me neid leida või, või ja meie ongi, kuulevad ikka ka samamoodi väliskõrvaga Kaukida. Temal seda väliskõrva ei ole ja, ja laulavad nad kõvasti ja reageerivad helidele kaua aega, arvati, et mismoodi nemad siis küll kuulevad. Ja kui need siis täpsemalt uuriti, siis selgus, et nemad kuulavad nii, et see helilaine läheb neil PSU kopsumustad retseptorid ja nemad kuulevad siis tegelikult kopsudega. Et alati ole kuulmiseks üldse kõrvu vaja ju, et vahel piisab ka sellest, kui sul on korralikud hingamiselundid kopsud ja, ja läbi kopsu, siis reageeritakse sellele sellele helile. Lindudel ei ole ka väliskõrva. Ma arvan, see selle väliskõrva selline kadumine on seotud sellega, et noh, kui sa lendad, siis peab kõik olema voolujooneline sulgede välja vaatad, kõrvakesed, ilmselt oleksid päris suur takistus seal seal lendamise juures endale kuulmine on väga hea ja nende kõrvaavad on pea külgedel seal sulgede all kenasti olemas, niiet linnud, kuulajad väga hästi. Ega nad muidu ei laulaks, laulmine läheks ju tühja, kuulmine on see, mis neid siis aitab nagu partneri valikul ja oma territooriumi märgistamisel. Ühelt poolt laulud signaaliks, minu territoorium on, siinse on hõivatud ja teiselt poolt teistel on signaal, et vot seal keegi juba elab ja mul ei ole nagu mõtet sinna torkida kumu, kõvemini, ilusamini, laula, mis vahel võib ka tulla niimoodi, et keegi, kes esimese pesapaiga leidnud, kui temast see naaber või siis sinna hiljem kohal saabunu ilusamini kõvemini laulab, see emane eelistab teda ja nad võtavad selle pesapaiga lihtsalt üle. Nii et kuulmine on, on lindudel väga hea imetajatest väga omapärane kuulmine, tegelikult on sellistel loomadel nagu seda nahkhiired selle ulatus on selline, mida meie kuule ultraheli ja nendel need suured kõrvad on ka tegelikult mitte niivõrd kuulmiseks ikka, aga nad aitasid tal ka siin väga hästi orienteeruda, nii et ta tekitab sellise kajalokaatori süsteemi kajalokatsiooni süsteemi tootes siis seda ultraheli ja see süsteem toimiks nii, et kui näiteks nahkhiired tähendab, siis ta saadab seal suhteliselt madala tihedusega välja neid signaale ja kui nüüd põrkab see signaal kellelegi vastu või millegi vastu, siis ta saadab kohe palju kiirema signaali jada sinna järgi tema ajusid moodustab mingi kujundi, sellest, mille vastuse helises, põrkas ja ta siis noh, ütleme kuuldes näe, saab nagu mingise kujutluspildi sellest maailmast. Helisignaali tugevust on tal võimalik väga suures ulatuses muuta, siis ta võib väga-väga täpselt leida need objektid, keda rünnata, noh, tema põhitoiduks on ööliblikad, keda tema siis peilib välja ja, ja siis ta oskab kuigivõrd nurka arvestada niimoodi, et ta ei lähe talle mitte otse peale, vaid natukene ette sinna kuudes lennult välja on jõudnud, osa ööliblikatest on jälle omandanud sellise võimed, kui see nahkhiire signaal teda esimest korda tabab, et siis liblikas tunnetab selle ära. Kui see järgmine signaali jada juba tuleb, see enne seda liblikas tiivad kokku ja kukutab enda alla otse ja, ja niimoodi siis see nahkhiire käest minema. Pettekad, pettekad ja selline süsteem on ka alati igale mõjule, on olemas vastumõju juba füüsikast on teada ja loodus on enamasti ka, et kui keegi mingi kavaluse välja mõtleb, siis keegi teine jälle suudab selle kaval summa kavaluse, kelle üle trumbata. See kuulmine nahkhiirtel on ääretult terav ja kuulajad väga kõrgeid helisid, mida meie kuule, need on osa loomi, jällegi kuulajad, palju madalamaid helisid, kui meie kuuleb ja esimest korda seda avastati selliste loomade peal, nagu on kaelkirjaku sugulased džunglis elavad Okapid. Seni arvati, et Okapid ei, ei kuule ega häälitsusi üldse aga siis uuriti tegelikult ninasarvikute häälitsemist loomaaias ja, ja seal kõrval puuris vaid okaapit ja siis kui hakata seal lindistust üle vaatama, mis seal siis üles oli võetud, siis leiti seal ootamatult madalad inimkõrvale kuuldamatut helivõnked. Ja kui sa hakati vaatama, kust need võnked tulid, siis selgus tekitasid Okapid ja need suhteliselt omavahel siis jah, sellise infraheli sagedusel, mida siis meie kõrv jällegi ei kuule siis Okapid, kirikute sugulased ja kui seni peetika all kirjakut tummadeks loomadeks selgus, et kaelkirjakud suhtled omavahel täpselt samamoodi infraheli abil ja nüüd siis veel edasi, siis jõuti ka elevantide juurde. Ja kui me elementidel alguses rääkisime suurtest kõrvadest, siis selgus, et need elevandid omavahel suhtlevad ka infraheli abil ja need levivad hästi kaugele, palju kaugemale, kui, kui selliseid meie kõrvale kuuldavalt helid ja see aitas lahendada ka ära selle mõistatused. Elevandiga pead, on tegelikult vahel kusagil kolme-neljakümne kilomeetri ulatuses laiali üks kari ja et kuidas nad omavahelist sidet peavad ja see infraheli on see, mis, mis siis on nagu neile selliseks heaks suhtlemisvahendiks. Aga ega elevandid ainult selle infraheli abil ei suhtle oma selle kärsaga või ninaga tegelikult mitte kärsa ei ole tallaga, ta loodab seda niimoodi, et londi peal tuleb kurd sisse, siis hakkab vibreerima. Vot see on see moment, kui tema siis infraheli toodab. Ja, ja see infraheli on siis selline, mida ta suudab tekitada, vahel ka jalgadega närvi lähed, hakkad jalgu vastu maad trumpi, arvati, et see näitab, et ta on vihane, aga selgus, et selle kõminaga, mis levib mööda maapinda nüüd vunki, tajutavad ka mitme kilomeetri kaugusel. See on siis kui hoiatus teistele karja liikmetele, kes on kaugemal ja kes jalgadega tunnetavad, et elevant kuuleb nii kõrvade kui jalgadega mõlemat pidi. Et kui me tuleme jutu alguse juurde tagasi, et miks ta nii suured kõrvad on, siis võta sa nüüd kinni, võib-olla kõige rohkem on tal vaja neid hoopis jahutamiseks. Kuidas kaladega on, nemad ilmselt kuulevad, vaat seda ei saagi täpselt öelda, kas nad kuulevad või tunnetavad, mis kuulmine on nende mingite võngete tajumine vees, need võnked on tajutavad nagu teistmoodi. Kalade maailmas on ka jälle kummaline, et näiteks nad teatud helisagedused, eritist ultraheli on nende jaoks päris selline häiriv ja, ja nende elutegevust nagu segav ja on täheldatud näiteks, et sellised imetajad, kes vees elavad delfiinid ja ka osa hammas vaaladest suudavad toota seda ultraheli hästi suure sagedusega ja nad siis seal ultraheli ultrahelikahur neil peal tulistavad kala. Kalad kaotavad mõneks hetkeks liikumisvõime ja see parve struktuur läheb segi, sest kui see parv on ilusti ühtlase struktureeritud, see on väga raske sealt kätte saada. Aga siis, kui osa kalu jääb seisma ja osa hakkab paaniliselt kõrvalujumise parves, struktuur läheb sassi, sealt on hea oma söök kätte saada ja sellist meetodit kasutavad delfiinid, nemad suunavad sinna sihukse ultraheli-kiirguse tekitavat kalaparves segaduse, siis lähevad, söövad seal parve juures kõhu täis. Ma olen kusagil filmis kunagi näinud, kuidas delfiinid seda kalaparve ultraheliga tulistasid, neid oli seal kolm-nelikümmend delfiini ühe parve ümber ja see oli ikka suur võimas parv ja kestis mõned minutid, kui see parv oli kõik laiali aetud ja pool sellest parvest ka ära söödud, et see läks väga kiirelt. Nad kasutavad vahel ka sellist taktikat veel, et nad ajavad selle parve veel nende ultraheli laskuda kuhugi madalasse vette ja sealt on siis delfiiniliha neid sööma hakata. Tulles tagasi kalade kuulmise juurde, siis on väga raske öelda, kas nad kuulevad küll, aga osa nendest oskab tekitada elektrilaenguid. Ja see elektrilaeng on siis selline, mida ta tunnetab kogu oma kehapinnaga. Osa tekitab seda sellega tagasi peegeldatud elektrilaine annab tas informatsiooni, mis ümbruses toimub ja kuna nad ise on, on selle elektri suhtes mitte väga tundlikud, näiteks elektriangerjad suudavad oma laengutega näiteks tekitada ka niivõrd suuri kahjustusi isegi imetajad, loomad. Need suuremad loomad jäävad siis pikali ja võivad hukkuda seal vees, kui nad elektriangerja käest on selle elektrilöögi kätte saanud. Mõnedes loomaaedades, kui Euroopat mööda rännates on akvaariumites väga tore atraktsioon, seal on siis elektriangerjas pandud akvaariumisse ja sinna on pandud mõõtriistad kõrvale, nii et on näha, kuidas ta seal liigutab ja kuidas mõõteriista osuti või siis digitaalne skaala kogu aeg võngub seal, aga kaladel tundub, et põhiline on siiski küljejooneelund, millega nad tunnetavad vee liikumise võnkeid ja see on see, millega nemad siis maailmas orienteeruvad. Kui meil on nohu, siis me lõhna ei tunne kuid saame hakkama. Kui loomadel oleks nohu, kas nemad saaksid ka? Kama haistmine tõesti mängib loomade elus tähtsat rolli, aga mitte kunagi ei ole niimoodi, et üksmeeleelund on nüüd selline, et kui tema rivist välja langevad, siis loom on kohe automaatselt võimetu ennast kaitsma või, või toitu leidma. Kindlasti saab ta kasutada kuulmist, saab ta kasvatada nägemist. Kõige raskem on muidugi nendel olenditel, kes siis tõesti on, kas siis muud elundid täiesti evolutsiooni käigus kaotanud. Ja kui tal siis see viimane rivist välja läheb, siis tema on täiesti abitu, aga kui tal on ikka kolm meelt olemas veel, siis, siis ei ole häda nagu mitte midagi. Aga looduses tegelikult lõhnajälg on, on väga oluline loomade jaoks ja loomad siis järgi tegelikult leiavad suure osa oma saagist ju ju üles ajades seda lõhna lõhnajälge tuntumad lõhna järgi orienteeruvad, ilmselt on maod. Me oleme näinud neidki limpsamas ja, ja tegelikult see keele limpsamine ei ole midagi mingi kuri plaan neil vaid sellega nad püüad õhust lõhna. Kuule viivad siis suhu ja seal suu tagaosas Jakobsoni elud, millega nad siis selle lõhna identifitseerivad ja, ja nad suudad tavalt väikesi lõhnakogusid juba kindlaks teha ja selle järgi siis oma saaklooma jälitada. Ja kuna suudab tegutseda küllalt hämaras ja nende liikumine selline, mis näiteks imetaja silmale tihtipeale ei, ei avaldanud mingit muljet, siis siis nad saavad päris päris kergesti oma saagi kätte. Meil võib-olla tunduvad loomad, kes hästi lõhna tunnevad, on kindlasti kindlasti koerad ja koerlased. No nende lõhnameel on ilmselt kümneid kordi tundlikum kui näiteks inimese oma inimene oma lõhnatundmises on üks kehvemaid kogu loomariigis olevatest olenditest aga üllatavalt head lõhnatundjad, tegelikult on hoopis putukad, kusjuures nemad ei tunneta, võta seda lõhna, ärritust, vastumitasin ninaga, vaid neil on sellised suured tundlad, mille pind on hästi suur. Ilmselt on mõnigi kuulaja näinud pilte liblikatest, kellel on niisugune nagu raadioantenn või televiisori antenn peas. Ja, ja vot need on tegelikult tundlad, millega tunnetatakse lõhna ja see lõhnatundlikkus on kohe hämmastav, see on välja kujunenud selleks, et ära tunda sema liblika poolt esitatavat feromooni lõhna Romonal siis sugulisel paljunemisel oluline aine ja, ja see feromooni lõhna siis liblikad väga hästi tunnetavad, väga pika maa tagant rekord näiteks mida teatakse Sindis elav liblikaliik suudab seda feromooni lõhna tunda 11 kilomeetri kauguselt. Noh, see on ikkagi hämmastav juba nii kaugelt ja samas mingi teine asi seal liblika juures sellele isasele nagu oluline ei olegi, värvus ei mängi rolli ja näiteks kuidas liblikat jääb klaasi algu feromooni lõhnalt läbitungi, siis ei eruta see absoluutselt, aga niipea kui feromooni lõhn hakkab ninna tungima, nii, ta läheb kohe väga närviliseks ja hakkab seda ebastel otsima. Nii et noh, see lõhnatundlikus jah, putukamaailmas on hämmastav, nad tunnetavad mõne molekuli juba olemasolu tegelikult selles õhus ja meil on vaja ikkagi mitte ühte molekuli miljoneid molekule, et me üldse mingisugust kerget lõhna tunneksime. Ja hämmastav on see näiteks ka terve real. Kaladel on väga hea lõhnataju haid meile hästi tuntud loomad ju. Tegelikult nende Se orienteerumine saagile algabki kõigepealt sellest, et nad haistavad veestis seda ohvrilõhna on tähele pandud, et nad haistavad ikkagi see lõhna juba kilomeetri kauguselt ja siis hakkad oma teisi meeli rakendama ja tulevad seal ohvrile lähemale ja lähemale ja söövad ära, aga lõhn on esimene asi, mis nagu peibuta mahak. Loomade ninad on ju ka väga erinevad. Need on väga omapärased ninad tagasi elevandi juurde, eks ole, temal ninast on kujunenud välja selline pikk toru, mis ülahuule ja nina kokkukasvamisel tekkinud Multifunktsionaalne ninaga ta suudab ka tõsta, midagi ja murda ja painutada ja mis iganes meie nina lössi kohe, kui me midagi taolist püüaksime teha oma riigis veel siukseid, markantsemaid, ninad kindlasti nina ahvidel, eriti isastel nina ahvidel, need on siis sellised nagu pirnid keset nägu eestel laienenud, põnev ja, ja niisugune pikk ripub ja, ja tundub, et näiteks emastele nina ahvidele kõige rohkem meelde, et just need hästi suurte rippuvate suurte pirnidega isased kusjuures emased ninaahvid, need on väga siuksed, sümpaatsed nende hinnake, niisugune pisike lüpsis natuke ülespoole. Aga just need isaste ninad on jah, väga siuksed markantset, väga omapärane nina on ju seal sea kärss pikenenud ja, ja see on hämmastav, tugev, kes kartuleid on pannud kuhugi metsa veerde ja teab, et kui näiteks juba esimesed külmad toad, maapind on natuke kohmetunud, veidi külmunud, siis siga ajab selle vao ikka veel väga kergesti lahti labidaga midagi teha, kas iga lähedalt läbi korjab ikka kartuli? Need ninad on jah, väga erisugused mõningatel loomadel seda nina ei ole nagu üldse üldse nähagi, näiteks lindudel, ninasõõrmed on seal noka peal avanevad nii et seal on mina nagu väga hästi jälle ühendunud. Räägime, 100. ka, milleks on vaja sama? Sabal on teed väga mitmeid funktsioone. Noh, võtame näiteks paabulind, noh, milleks temale saba, tema saba on ju väga uhke demonstratsioonivahend ja edvistamise vahel. No Eesti metsas elab selline linn nagu metsis. Tema mängib kama, saba, saba on selline efektne, lai ja kui ta ennast puhevile ajab, saba demodgaariks tõmbopsis ta. Häälitseb ja, ja aastaid näiteks Euroopa teadlased olid hämmastunud, et metsis häält ei ole üldse nii kaugele kuulda, näiteks nagu nagu tema suguvennal kõrbe mürgisse lapselt Põhja-Ameerikas. Aga kui sa hakkad asja uurima, siis selgus, et metsis. Ja, ja siis tema laulu kustub emastele täpselt samamoodi nagu nende Ameerika suguvendade omagi sabad juurde jälle tagasi tulla, siis siis lindude sabad, jah, on siuksed demonstratsioonivahendid ja neid siis demonstreeritakse igatpidi paradiisilindude sabad, need uhked suled, mis seal välja ripuvad, või lüürasabalind näiteks, isegi kuked on ilusti, isegi kukel on ilus saba, teda on aretatud saba pärast, nii et saba on nii kolm-neli meetrit pikk ja, ja lohiseb järgi siukest kukk ei saagi nagu kõndiv lastest, vaeseke suudlase saba järgi lohistab teda saapkenud puuris niimoodi ilusti järje peal hoida. Kui me tuleme nüüd imetajate juurde, siis imetajatel saba on väga multifunktsionaalne. Ta täidab näiteks ühelt poolt nagu haartsa pahvidel täidab ta nagu Viienda käe või jalarolli, võta sa kinni, mis tähendab käsi või jalg. Ja sellega ta siis hoiab ennast puu otsas, vahel ripub käinud sabal kaugel ta võtab sealt midagi mõne oksa, tõmbub lähedale või mis iganes. Nii et ta on niisugune noh, tõesti nagu lisakäsi. Mõningatel loomadel on saba väga oluline selle poolest, et sellega ja kõikvõimalikes söödikuid eemale peletama näiteks hobused, eritise jõhv saab, on ju ideaalne lustik, millega vehkida. Väga omapärased sabad on mitmetel röövloomadel tuntum saba võib-olla gepardil pikk, suhteliselt jäme ja pikk ja temal see saba on oluline. Ta jookseb kiiresti saaki, jälitab siis saba, liigub nagu tüür taldaga umbes samamoodi, nagu me paati keerab. Niimoodi keerab tema sabaga keha ja selleks on seda pool. Samamoodi on saba tasakaaluelund, üks lumeleopardid, kes elab seal kõrgel mägedes, turnib kalju karniisidel. Tema saba on veel täiendav funktsioon. See on ka siis siuke nina soojendusfunktsioon, kui ta magab seal lume sees, tõmbab saba nina peale, hingab läbi saba sooja õhku sisse. Mul tuli praegu meelde känguru, kes istub oma pika saba peal nagu tabureti peal. No ja seal hiidkänguru del selline suur saba, väiksemate känguru saba on pikalt maas, lihtsalt hiidkänguru saba selline tõesti nagu tabureti jalg, mille peale saab toetada nagu tugipost tal tegelikult. Aga noh, teine olulisem roll on tegelikult see, et saba on hästi jäme ja raske. Känguru hüppab, saba aitab tal nagu tasakaalu hoida polkudest allapoole ja hoides kängurud nagu selle eest, et või teeb ta kohe ninali, prantsatas saba, hoiab teda siis sellises õiges asendis, et ta nagu tasakaaluelundis ka, nii nagu väga paljudel teistel loobudele korianal näiteks oraval ja, ja väga paljud lahvidel juhust, puu otsas käivad kaslased, puudutus käivad, saba liigub neil kogu aeg saba abil, nad siis hoiavad nagu tasakaal. Noh põhimõtteliselt sama süsteem on inimese ports hiljem kasutusele võetud, kui ta köiel kõndimist on harrastama hakanud kus inimese kõigepealt kõnnib, siis tal on metall, lätt, millega ta tasakaal hoiab, noh, loomal ei ole latti võtta kusagilt, tema vehib sabaga ja hoiab täpselt samamoodi tasakaal. Mõnel loomal on saba relva eest Jah, mõningatel kaladel saba küljes, ogad, Haidel näiteks ja siis see tõesti on selline, et selle sabaga lüüakse ja see mürgioga, mis seal küljes on, ta popsis siis seda ohvrit või siis vaenlast, kuidas siis parajasti on ja veeloomadel üldse sabast on väga palju abist, saba on põhiline liikumiselund, saba, liigutus, tapid, need loomad liiguvad ja mõnel mehel oma elanne seda teen nagu sukk, mis ära tõmmatakse ja on selliseid loomiga. Rottidel näiteks on sellised sabad, noh, see on kohastumine näiteks vaenlaste vastu, kui vaenlane tal sabast kinni juhtub ampsuma, siis tuleb see nahk sealt pealt ära, hiljem kasvab tagasi, aga näiteks onju selliseid loomi, kes üldse saba maha jätavad. Sisalikud on kõige tuntumad sellised loomad. Et kui sisalik hätta satub, keegi sabast sikutama tekib siis sisalik jätab selle saba maha, kusjuures saba alustab sihukesed iseseisva tantsu, mis on palju kiirem, kui on, kui on see sisaliku liikumine, et kui linnuke, kes teda ründas, jääb vahtima, mis asi siin hüpleb ringi ja tõmbab tähelepanu endale. Sisalik hiilib vaikselt minema ja pääseb terve nahaga. Ilmselt on sabal ka väga oluline roll vähemalt osade loomade hulgas, selleks et väljendada teatud kas siis emotsioone või tundeid ja meeleolusid. Ja ära puhul me näeme seal sabakassi puhul täpselt samamoodi saba liikumine annab meile päris palju informatsiooni selle kohta, et mis, mis tuju selle kaskisel parajasti on ja ta ikka närviliseks läheb, hakkab saba nimodi punklema väga-väga jõuliselt närvitseda, kui ta heas tujus on, siis saab rahulik, saba ei liigu peaaegu üldse. Noh, ma arvan, et ega me päris täpselt ei oska nagu aru saada, mis meeleolu täpselt saba väljendab ja loomade ise suudavad üksteisest palju paremini aru saada, jälgides saba ja kogu keha liikumise hoiakuid ja ja kui inimese puhul räägime sellest kehakeelest, siis noh, me alles teeme esimese samme selle kehakeele mõistmisel ja arusaamise sellest. Aga mulle tundub, et loomad on selles osas palju kaugemale ette jõudnud, et nemad suudavad väga peeneid kehakeele nüansse tabada ja sabal on tunnete väljendamisel väga oluline roll ju tegelikult kahjuks ma ei oska seda rolli päris hästi tõlgendada ja ei saa aru kõigest, mis nad oma sabaga meile ütelda tahavad. Vastastikku ütlevad, sest ega nad meile väga paljud tihtipeale sabaga ütelda ei tahagi. Te kuulsite keskprogrammi loomadest. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
