Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge, on Taeti. Siililegi selge? Tere, head sõbrad. Siilipoiss on lahti rullinud ühe pika kalendri. Mul on siin sellega igavesti palju tegemist selle maa ajalookalendriga. Ma olen siia kõige tähtsam oma ajaloost juba kirja pannud, aga nüüd ma tahaksin kirja panna selle, millest täna juttu tuleb. Jah, ja need lapsed, kes selle kalendri sisetegid võiksid siis samamoodi tema lahti rullida ja ja vaadata, et see suur tükk tühja maad, mis nüüd selle maailma tekkimise algusest mööda läinud, on salduvaid õige mitu meetrit kohe jälle kokku rullida, võib-olla isegi neli meetrit võite kokku rullides, jääb see viimane meetri jupikene ja sinna siis hakkate märkima nüüd neid sündmusi, mis hakkavad igas saates aina kiirema ja kiirema tempoga ja lühemate lühemate vahemaadega toimuma. Oota natuke, ma rullin seda natuke Eeemm ja mida ma siis nüüd pean kirjutama? Otsi oma kalendri peale üles välja, kuhu sa kirjutasid 400 miljonit aastat seal 400 miljoni aasta juures siis tänase saatega olema ja jõuame vist võib-olla 100 miljonit aastat meile lähemale või kividalt, kuidas seal. No ma arvan, et ega me vist üle 50 miljoni kohaga ikka ei suuda suuremat sammu astuda. Mul läheb hiljem suurelt kirjutamisega natukene oigama. Ma palun vabandust, et ma unustasin ütlemata, et kes meil täna kohal on. Toburghloopi näiteks ei ole tema kodus niisama äkki ära tuligi. Ma pean veel vabandama, et ma eelmise saate ajal kadunud olin. See oli sellepärast, et Toborki loop ütles, et kohtume kõik trilobiidi sünnipäeval ja ütles, et seda sünnipäeva pidamise paik on imelihtne leida. Ainult tulen otse edasi. Läksin kogu aeg otse, aga mina ei näinud seal küll teist kedagi. Mul on tegelikult päris kurb meel, et see tomburki loob koos trio pildi sünnipäevaga kaotsi läks ära kurvasta. Küll ta tuleb tagasi ja meie teised sõbrad, oranev siin. Jah, see on küll hea etem Elutark, Georgia Kivitarcreinja, sina anne olemas olete ja täna on mul veel üks tuttav ja demokala tark. Minu nimi on RK kurik, hea meel, et ometi kord tuleb juttu kaladest ja nüüd on lootust, et varsti hakkab aabial ka midagi juhtuma. Kalad jäid ritta, kinete, seda küll, aga kui on juba olemas kalad, siis on lootust, et keegi hakkab veest maale ronima. Nojah, see on muidugi päris õige lootus, sellepärast et enne, kui siin maa peal keegi ronima hakkab enne kalade juurde minema, sest need kalad on mõned väga tähtsad, nemad on tegelikult esimesed organismid, kellel siis seal vees tekkis sisemine skelett, tähendab, see on see selgroog ja, ja pealuu ja need roided ja kõik sinna kala sisse, sest väga paljudel teistel loomadel, kes seal merest seal mõned päris suured, suuremad, isegi kui need kalad neil kõigil oli see kestvuse skelett tegelikult kehast väljaspool, see hoidis, väljaspool koosneb nii nagu näiteks putukatel praegusel hetkel võivad need krabid või vähid, nende see kestva koorik on ju väljaspool ja olend ise paikneb kesta sees. Kas need rüükalad olid enne kui need kalad, kes praegu meie tuttavad on ja mis rüüsi neil oli? Tegelikult me peaks natuke ajas ikkagi seda kalendrit tagasi keerama veel autoviitsi majastusse ja umbes ordoviitsiumi ajastu keskele, kus on teada kõige varasemad lõuatud. Kuidas palun, lõuatud? Tänapäeval on nende esindajateks silmud ja siis need üksiini. Ja need on huvitavad selles mõttes, et nad jäävad mingis mõttes isegi kalade selgrootute vaheliseks nende siseski välja arenemata, võrreldes kaladega. Ja neil on näiteks ainult kaks poolringkanalid kõrvas kaladest, alates kuni meieni välja kolm poolringkanalid, nii et nad tõid küllaltki primitiivseteks kõik, mis neil nii-öelda seestpoolt puudu jäi, selle nad püüdsid, kompenseerib asendada välisskeletti. Ja need nüüd kõige varasemad teatava löövad lõuatud Austraalial Kesk-Ordoviitsiumi. Ja võiks öelda meie paekaldajoone järgi, et see on meie paekalda kõige ülemiste kihtide vanuselistes analoogides, siis Austraalias ilmusid esimesed lõuatud. Ja niiviisi on need käädagi täitsa Kalavenimusega, mitte midagi lülitelt, ainult nii palju paarilisi võimeid, neil ei olnud kõik asjad seda sabauim sellega pidi siis ujuma, manööverdama ja nii edasi ja siis oli hästi viimistletud keha. Ja see keha kaetud väliskiletiga huvida. Kas tol ajal, millest meil praegu juttu on see Eestimaa ei olnud ikka veel siia jõudnud, kus me praegu oleme või kuidas aga muidugi. Sellel ajal, kui meie paekihid algasid oma tekkimise perioodi, sel ajal oli see mandlipank lõuna pool kehal parasvöötme külmemas osas ja esimesed lõuatud ilmusid sel ajal, kui meie mandril koli nihkunud pahas vöötme keskossa või natuke liiva troopika poole, subtroopika lähedale. Aga me ei pea neist nimetama, et Austraalia oli sel ajal teistes kliimatingimustes ja ilmselt olid seal sobivamad tingimused nende esimeste lõuatute ilmumiseks. Röövkalad ja need lõuatud, millest nende skelett oli ka selle kohta on andmed, kas oli luukude või oli see kõht. Nõndanimetatud raku deta luukude aga need on kaks eraldi rihma. Revüükalade hulka kuuluvad kalad ehk bläkko termid, ladinakeelse nimetusega need ajuehituse järelhaide sugulased, aga lõuatut, aknad, eks need on hoopis palju primitiivsem. Kas silmud on nende sugulased? Ei ole üldse sugulase juurde eraldi kanalid ja nüüd ongi huvitav, et vana paleosoikumis eriti kaua aega nendes saunades nagu domineerisid ja kaua aega peeti ka neid niisuguseid põhja eluviisiga halvad ujujad ja nii edasi tehti ka neid puumudeleid, nendest sellest ei tulnud suurt näiteks ikka Puustika teel küll ette, aga ega ikka sedda elusat looma ei tänapäeval näiteks bioloogidel jätnud selle modelleerimise, kus see ja teine ainult filmivad elusaid kalu ja jälgivad seda ujumist ja siis saavad ka enam-vähem mingi sihukese ette. Rüükaladel oli ikkagi see rüü ainult kala esimeses nii-öelda peapoolses otsas ja saba pikk oli ikka täiesti ilma skeletitav. Nojah, kui me lähme nüüd röövkalad juurde, siis need on tõepoolest niisugune vanapärane rühmis kadus ära devoni ajastu lõpus ka devoni ajastu jooksul olid need täiesti edukalt ja neid oli väga palju erinevaid vorme. Kõige pisemas näiteks meilgi Võrumaalt tuli välja küll ainult üksikute luude kujuli kolme sentimeetri pikkune röövkala ja samal ajal me teame näiteks Aruküla koobastes, mille pikkus võis olla seal viis meetrit ja rohkem isegi ühe rehkendamisel 12 meetrit. Haide sugulased võisid olla umbes nii, nagu need hiigelrivaal haid. Aruküla koopaid ikkagi, ma loodan, et lapsed teavad, kus need asuvad. Võib-olla et äkki ei tea, kas nad on küllalt hästi varjatud sealt Vana-Tallinna maanteed pidi välja minna pool kilomeetritel linna servas Väikse torud luugiga kaetud, niiet sisse pugeda ei maksa, ei maksab küll, aga siis peab ka võti olema lahti tehaste luuki. Ja ega seal midagi eriti neljakäpukil Roomat ringi ja Aruküla koobaste kohta arvati, et need on kunagi vanade eestlaste pakurkadet, sellel ajal oli seal mets peal ja ja seal oli ja siis ristirüütlitest värgile minna. Üks vanemaid Eestis teadaolevaid väljas on kalade leiukohti temani leiuga. On niisugune teooria muidugi devoni ajastu oli mingisugune ekstravagantne ajastu ja kõik asjad olid seal kangesti teistmoodi, aga teiselt poolt minu arust nagu viimastel aegadel arvatakse, et alates devoni ajastust siiski vähemalt vees bee keemiline koosseis ja, ja niisugused asjad ei erinenud nii rabavalt tänapäevasel hapnikusisaldus ja seletatud. Tuge siis see kalakooslused võiksid olla foone, erines rohkem selles mõttes, et teised rühmad domineerisid, aga samal ajal me teame juba nii, et siluri ajastu alguses sõitis haid olemas. Kui ma nüüd Janet hoidun nii kaua maailmas olemas olnud, siis mõtelda Päris aukartust nende vastu Maitakse pidanud peenikest naeru selles seltskonnas sellepärast et nad elavad kuni tänapäevani siluri ajastu algus 400 miljonit aastat, nii et täiesti rahulikult. Selles kalade kooslust. Ja kuni tänapäevani säilinud väga arvuka rühmana tähendab ilmselt üpris paljusid, mille eest siiski veel ei tunne, sest terve rida haisid elab süvaperedes, kus meil lihtsalt neid ei ole kätte saanud mehi pääse sinna neile juurde, kui nad veepinnale õnnestub tõmmata, ei saa päris täpselt teada ka, millised on sellepärast, et seal sügavuses on rõhk hoopis teistsugune veepinnale tõstes need kalad noh, sõna otseses mõttes lähevad lõhki. Paisuvad ja nad lähevad koledaks. Päris nende kujust me ettekujutust ei saagi, aga need haid, kes elasid seal siluris, nemad olid väga ekstravagantse väljanägemisega, vähemalt mõned nende hulgast. Ma olen mõningaid jooniseid juhtunud nägema. Ma arvan, et need kivi säästetud seal niukse imelikud luust harjad pea peal ja loomulised ja mingid kuigi vaidleksin ikkagi vastu, et eluvormid ikka pigem on läinud keerulisemaks kui vastupidi, nad Reidega tilgakujulised suhteliselt lihtsad eluvormid läksid ikka keerulisemaks. Nojah, ja kui nüüd mõelda, mis pärast need haid nii hästi toime tulnud on, tegelikult on ilmselt kõige paremini toime tulnud loomarühm üldse läbi ajaloo siis ilmselt üks asi on see, et nad on suhteliselt hästi arenenud ajuga, tähendab, see aju oli juba tol hetkel küllalt kõrge, arengutase võimaldas neil küllalt keerukas, kas ei peitu aga siiski ja aga tähendab küllalt keerukas käitumine neil loomadel ilmusid sinna evolutsiooni areenile sõna otseses mõttes täiusliku vormi. Näiteks platsenta sünnitasid elusaid poegi, tänapäevased haid on küll sellised. Kas seal tol ajal selliseid oli, seda muidugi mina ei oska öelda, aga tänapäeval tõesti on taolisi haisid olemas ja endiselt on nende eeliseks ka see, et need munadki, mis nad vette heitsid enamiku kaladel munade suhteliselt väikesesse kalamari on tilluke. Hai muna on tegelikult väga suur, väga tugeva kestaga, praktiliselt keegi seda ei saa veest purustatud, nad oskavad teda ära peita oskavad ta paigutada väga hea koha peal, mõnikord ikka küll, et materjal ja ei madalasse vette, küll aga tähendab selles mõttes hea koha peal temperatuur on seal sooduse. Ühesõnaga nad hoolitsevad isegi nende munade eest paremini kui näiteks praegu. Väga paljud need luukalad, nii et selles mõttes nende paljunemine on välja kujunenud juba algjärgus, nii et nad on igatpidi kuidagi täiuslikult siia maailma tulnud täiuslik, kus on neid maailmas edasi aidanud ka kogu aeg üheti paremaid telgis ta suudab tegelikult praktiliselt ujuda sama kiiresti kui mingi sukelduja seal vee all. Aga ilmselt haide edu põhjuseks on ka see, nende nahk öelda hambad on ka naha pinnal neil olemas, hambad, neil vahetuvad kogu aeg, tähendab, ega siin maailmas palju selliseid loomi olla. See hammas on tegelikult väga paljudel loomade komistuskiviks, hambad kuluvad ära või lähevad katki ja siis ei ole võimalik enam süüa. Hayden siis seda muret ei ole, suu ja lahke hambaid täis. Siiani filondaaponer. Silulisteletusel Need loid, hambad sätetes olemas Siberist väljatundega varajastest. Mul on nüüd peas väike segadus. Ma tegelikult tahaksin teada, et. Mis nende maatükkidega siis tollal toimus? Kas nad olid paigal või siis nihkusid kuhugi poole või? Siin võitsime natukene oma üldist ettekujutust sellest geograafilisest pildilt natukene täpsustada, just nimelt siluri ajastu lõpul. Põhja-Ameerika mandripank nihkus järjest enam praegus mõttes itta ja praegune Ida-Euroopa, kus meie oleme, see mandripank, ujus vastu ja siis toimus üks suur kontinentide kokkupõrge. Ja selle kokkupõrke tulemusel tekkisid kõrgmäed praeguse Skandinaavia kohale ja need läksid sealt üle Teravmägede veel kaugele noovacimideaa pole välja ja lõuna poole me veel ei teagi täpselt, kui kaugele apalatsid ja kõik need Põhja-Ameerika idarannikumäed olid siis kõrgvägedeks. Nendest mägedest kanti nii palju jõgede poolt liiva ja peenemad savimaterjali siis nendesse madalates meredesse, mis selle suure hiidkontinendi ümber oli. Et needsamad meie Lõuna-Eestis praegu hästi tuntud liivakivikihid ongi kunagise madala meresetted ja osaliselt ka juba suurte jõgede delta setted, mis olid ikka meres. Teened olid ikka mereveealuse delta sebinud. Küll oleks tahtnud oma silmaga näha, kuidas need mäed kerkisid ja ja see pidi pirakas pauk olema. Osa vana geograafi uurijaid arvavad siiski, et seal vahel oli veel isegi veini, et, et see ei olnud. Eks elami oleks täiesti, ma võin teile tuua kohe paralleeli Aafrika kontinenti ja Euroopa kontinent hoopis hilisemal ajal põrkusid kokku, tekkisid alpi mäed, aga Vahemeri on siin ahel olemas. Ega see ei tähenda, et kontinendid liituksid tellideisega täiesti jäigalt. Pärsia laht ja punane meri, kõik kontinentidevahelised veekogud, mis kord avanevad, koht sulguvad, aga paugu kohta võiks küll nii-öelda, et ühte suurt pauku ei toimunud. Tekkisid ilma pauguta. Aga kuidas see siis oli? See toimus nelja 50 miljoni aasta vältel aegamööda, ikka paar sentimeetrit aastas, üks kontinent ronib teisele lähemale, lõpuks suhub üksteise alla, ronivad üksteise peale. Aga see kõik toimub väga aktiivse vulkanismi väga aktiivsete maa väringute saatel, nagu me praegu teame Vaikse ookeani ümber sellest tulerõngas, mida meie kaasmaalane Ivar Murdmaa on väga värvikalt kirjeldanud oma raamatut, mida me tõesti soovitan kõigil lugeda ookean tulerõngas. Vaat need samased geoloogilised protsessid toimusid nendel vanadel aegadel, ütleme 450 miljonit kuni 350 miljonit aastat tagasi. Paukus ja kokkupõrge, seda ei maksa võtta täht-tähelt, nii nagu praegusel hetkel tegelikult on Aafrikast ju see aafrika sarv küljest ära purjetamas sinna tekkimasse aafrika meri või kuidas seda nimetada praktiliselt üks saari juures 50 miljoni aasta pärast, ilmselt on see meri olemas. Jah, sa neid järvi mööda Keegi ei pane seda praegu tähele, keegi aru, ainult väga täpsed aparaadid võimaldavad mõõta, et seal mingid nihkumised, mingid liikumised toimuvad. Niipalju siiski juurde, et maa väringud ja tuldpurskavad mäed ehk vulkaanid, selline rahutu aeg, kus ikkagi suuri katastroofe ka toimus, aga see ei ole mitte niivõrd kohe nähtav nende kontinentide nihkumisel. Kalade abil võime ka teha selleaegset geograafiat nimelt üks tuntud röövkaladest, mis Aruküla koobastest leitud kirjeldatud. Seda on leitud Gröönimaalt just selle koha pealt, kus vaata detseeerrüügalantsis alpinist. Mäeotsa ikka sai, eks just selle koha pealt läkski ilmselt Weil ja ka Norra rannikult on teatud vähesed leiud näitavad, et võis olla käib vulkaani saarestike ja see vastik oligi märksa keerulisem jah, ja liigestetajat. Ja, ja seda on väga raske endale ette kujutada, kuidas ikka need maatükid kokku põrkasid ja siis pika-pika aja vältel kõrged mäed siia maailma said ja üks maatükk purites sinna ja teine ujus tänna ja. Muidugi, see kõik on niimoodi nii keeruline, aga kui me mõtleme, et see aeg on nii kohutavalt pikk, seda on ju väga raske tegelikult inimesel üldse ette kujutada, mis tähendab inimese jaoks 100 miljonit aastat, kui inimese kultuur on, ütleme, 8000 aastat vana, võime pakkuda ka häda korral 10000, oleneb ükskõik kuskohast me siis seda kultuuri nüüd lugema hakkama, aga no üle 10000 venitame kuidagi välja. Aga mis 10000 näiteks 100 miljoni aasta kõrval selle numbri juures tuleb silmas pidada meredes nende röövkalade ja lõuatute kõrval olid olemas ka kõhk alad, kelle esindajatest haidest me rääkisime ja muidugi need meile tuttavad luugalamised välja surnud rihmad, tehasest liikide tekkimine käis ju kogu aeg, nii nagu ta tänapäeval käib, aga see on jälle kohutavalt aeglane protsess, liikide tekkimine ja see inimene või oledki seal kõrval oleks seisnud, tema poleks ju näinud mitte midagi, nii nagu meie praegu ei näe. See kõik toimub veel väga pika aja jooksul, aga kõik need tänapäevased meile tuttavad kalade vähemalt esivanemad esiisad olid juba tol ajal põhimõtteliselt olemas ja siis tekkis kalade jaoks täiesti uus situatsioon, et merede nende jaoks madalaks mered jäid nende jaoks kitsaks. Kas neid hiina nii palju, et nad ei mahtunud enam ära või? Raske öelda, kas need sai liiga palju, et nad ei mahtunud ala või, või lihtsalt need tingimused muutusid, nii et kõikidele ei sobinud need tingimused. Nad pidid leidma mingi võimaluse muutunud tingimuste kaasa minna ja üks võimalus selleks või sealt merest hoopiski välja ronida. Aga ma arvan, et see on juba terve meie järgmise saate teema. Peab see saateaeg just nüüd otsa saama ja jutt nii põneval hetkel lõppema seal täpselt nii nagu vahel kodus. Kuim loed kõige põnevamat juturaamatut ja siis kõige põnevamal kohal ja ütleb, et tuli, kus ta magama.
