Linnade ehitusbuum tähendab arheoloogidele tööuputust. Kui kuskil ehitama hakatakse, tuleb kopp maasse lüüa. Kui kopp maasse lüüakse, siis on oht, et kogemata avatakse  kellegi haud. Just siis tulevadki appi arheoloogid, kes asuvad Luu luu  ja kild killuhaaval pilti meie minevikust uuesti kokku lapitama. Mida luud meile rääkida? Kuidas saab surnuid rääkida? Ma panna. Ei saagi, nad on ju suur nüüd. See ei ole võimalik. Mul on teaduslik maailmavaade, ma olen kindel,  et nad ei ole enam elus ja ei suuda meiega suhelda. Üks surma surmatüüp on Sombi. See inimene on ka praktiliselt, ta on surnud,  aga ta liigub ja ta tegutseb. Võimalik, et ta ka räägib. Aga ma kardan, et ta ei kontakteeru inimestega. Meil on kirjandus, meil on, meil on ikkagi mingisugune  teadvus ühiskonnas, mida on kunagi mõeldud  ja arvatud ja ja millega töötatud, et ma usun,  et me peaksime seda kasutama, et ei ole mõtet kõik hakata  uuesti leiutama vaid tuleb õppida eelnevatelt põlvkondadelt. Võib-olla sa pead siis mõtlema selle surnu peale  ja lihtsalt mõtlema, et mida ta tahaks sulle öelda? On üks ruum, kus elavad on alati vähemuses. See on üsna väike rohkete riiulite, kastide  ja karpidega. Tartu Ülikooli luuhoidla. Siin on umbes 3000 luustikku sajakonna aasta vanustest enam  kui 800 aastasteni. Me arheoloogid üldiselt ja luured ka ütlevad surnute kohta,  et surnud on rahulik rahvas ei kummita. Meie töö on enamasti linnades, kui ehitatakse maja,  pannakse torud maa sisse, need luustikud jäävad ette. Siis on ainus võimalus nad ilusti sealt välja kaevata ja,  ja läbi uurida ja pärast tagasi matta, et ma arvan,  et meie oleme nii-öelda nende luustikega,  saame, saame hästi läbi ja pigem nii-öelda nende oleme  sõlminud nendega rahu selles mõttes, et,  et ei, ei tee seda nii-öelda vägisi ei rüüsta,  et pigem elda päästa. Sa oled ostearheoloog, mida see tähendab? See tähendab seda, et ma ei ole päris osteoloog  ja ma ei ole päris arheoloog. See on kombinatsioon luu-uurijast ja arheoloogist,  et ma olen spets spetsialiseerunud inimluude uurimisele. Väga oluline töö konti ei murra, üks luiseks  ka ei lähe. Üks viis surnuid rääkima panna, nii lihtsalt kui see  ka ei kõla, on neile otsa vaadata. Seda teevad kalmistutel töötavad arheoloogid sageli  või siis satutakse otsa vaatama sääreluule,  sõrmelülile, roidele, koljule. Viimase kahe aastaga on Martin Malve meeskond  päästekaevamistel välja kaevanud 1500 luustikku. Seda on väga palju. Linnad on nii meeletult täis ehitatud, et  siis ehitatakse nende viimased laike täis või,  ja siis nii-ele, viimased niisugused tühermaad  ja haljasalad siis ehitatakse täis. Paljud viimased nii-öelda laigud on põhjusega jäänud varem  ehitusel kasutamata need asuvad muinsuskaitsealadel näiteks  vanade kalmistute kohal. On võimalik, et sinna on juba varem mõni hoone ehitatud  või siis parkla, aga kui nüüd kop tõhusamalt maasse lüüakse,  tuleb tegeleda ka päästekaevamistega. Enamasti tahavad arheoloogid teada saada argiseid asju  ehk kuidas inimesed elasid. Oleme uurinud inimeste toitumist, olen teada saanud näiteks,  et kesk ja varausel, Tartus näiteks kõrgem kiht sai rohkem  näiteks kalatoite lihatoite madalam kiht sai rohkem näiteks  teraviljast tehtud toite, nende hambad olid kehvemad. Ja, ja näiteks kui võrdleme keske varuvusaega,  siis me näeme hüppelist kasvu, näiteks nakkushaiguste,  et kui me varem ütleme, et keskaja luumaterjalis ei näe  näiteks süüfilis tuberkuloosi, siis varasaja Rootsi ajal  saari ajal on, seda on seda hästi palju. Millest see haiguste puhangu võis tuleneda. No eks ta tulenes ka sellest, hinnad suurenesid,  inimeste hulk suurenes linnades ja mis oli  siis nii-öelda hea kasvulava nakkushaiguste levikuks? Sa põhimõtteliselt siis selgitab välja, kes need inimesed olid,  millesse nad surid. Jah, et muidugist, millesse nad surid, see on nagu keeruline,  et enamasti kõik tahavad teada, et millest see,  see inimene suri ütleme, et 90 99 protsenti ei ole seda  võimalik öelda. Aga mõned tiheda töösuve jooksul leitud luud jutustavad  minevikust ootamatuid lugusid. Rakvere linn teeb pikas tänavast, teeb endale promenaad  tänavat ja, ja siis täitsa mitusada meetrit kirikust eemal  kirik ast väljaspool, siis tuli tuli tänavalt. Välja välja neli luustikku, millest siis kolmel olid  lõikejäljed kaela piirkonnas, mis siis on omased hukkamisele. Juba välitõde ajal, kui me seda luustikku välja puhastasime siis. Hambaid oli tema nii-öelda ümber ja mis siis selgus me neid  hambaid laborist tagasi pannes. Et see lõualuu me näeme, et siin ühel pool on hambad olemas,  teisel pool oled see lõualuu on katki. Ja kui me vaatame seal hästi teravad servad  ja need Need hambajuured on kõik läbi lõigatud. See tähendab seda, et ta on saanud terroristiga näkku. Teda on rünnatud nõrgaga, ta on osalenud tapluses  ja ta on hukkunud selle tapluse käigus. Miks ma arvan, et ta on hukkunud lahingus on nende  lõikejärvede arv lõikede nagu hulk siin koljuhul,  et Me oleme siin kolli vasakus küljes, siin on üks lõikejälg  ja nende nende. Kuna nad on niisugused pikad ja sirged lõikejäljed,  siis selle järgi võib öelda, et tegemist on tõenäoliselt Mõõga löögijälgedega, et näiteks kui kirvega oleks löödud,  siis noh, ütleks mingi nii-öelda hellepardi  või mingi selliste relvadega see hästi paksu teraga,  et siis nad enamasti purustavad koljud, aga siin on ilusad  niisugused no kui öelda ilusad, et need on niisugused ilusad  ja pikad lõike lõikejäljed ja noh, me ei näe ka,  et oleks paranenud, et need on kõik, kõik surmaaegsed,  ta on hukkunud nii-öelda selle selle, selle sündmuse käigus Ja noh, need muidugi ei ole ainukesed lõikejäljed,  et kui me nüüd võtame siin selle ala luuvalu parema poole,  et, et siis siin on ka näha lõikejälg ja selget,  päris karm ja et, et ta, ta on saanud ligikaudu  seitse-kaheksa lööki nii pea ega kaela piirkonda,  et, et see nii et see, kes teda ründas, soovis kindlat,  et et see mees, mees sureks Kolju järgi saab öelda, et surnu oli mees. Hambad jutustavad, et ta oli üsna noor ja tema suuhügieen  oli kaasaegsetega võrreldes hea. Tal oli vähe karjast. Ta sõi ilmselt rohkem liharikkaid toite. Ülejäänud luudelt haiguseid ei paista. Selgroog on aga pisut kulunud, järelikult ratsa maetud korrapäraselt,  mis välistab, et ta oleks hulk või kurjategija. Kõik kokku annab seega oletuse. Tegu oli kõrgema klassi sõjamehega. Põhiküsimus, mida enamasti, kui me linnas kusagil kaevame  ja augu ääres inimesed lähevad mööda, näevad luustik  ka siis kogu aeg küsivad, et kas nendel võib saada mingit  ränk haigust, et ütleme, et lu-uurijana ja ja,  ja veidike ka mineviku TNA uurijate koostööd tehes,  et pigem ütleme, et kahjuks ei saa sealt midagi. Et, et enamasti kui me võtame DNA proove lugudest  ja tahame näha erinevaid haigusi, siis paraku on,  ütleme nii kehvasti säilinud, et, et, et me enamasti soovime,  et miks seal midagi ei oleks. Kuigi Martin Malve töö on politsei kriminalistide töö sarnane,  ei saa arheoloogia enamasti teada, millest see täpselt  kadunuke suri. Ja see polegi alati esmatähtis. Surnud kõnelevad meile ka meditsiini kujunemise ajaloost  või õigemini ajast, kui meie mõistes meditsiini veel polnudki. Juba arheoloogi kajamiste aeg olid väga imestunud,  et miks siin peas on auk, pakkusid, et see on äkki vägivald,  teda teda rünnatud, et arheoloogid nagu kõik nagu kõik huvilised,  kes käivad meil ka vaatamas, tahavad näha ikka nagu vägivalda,  et siis tegelikult ma pidin neile kõvasti tuure maha võtma,  et tegemist on siis trepanatsiooniga ehk  siis koju operatsiooniga. Taolised koljuoperatsioonid on ajaloolaste seas üle maailma tuntud. Lätlased on leidnud näiteks Kiviaegse opereeritud kolju. Pikka aega oli Eesti kohal justkui valge laik. Meil polnud ühtki sellist leidu. Nüüd võib aga oletada, et ka siinsetel aladel võidi üritada  pea operatsioonide abil inimesi ravida. Aga sa ei välista, et see ei ole mitte mingisugune. Bioloogiline põhjus, et võib-olla on mingisugune Halva vaimu väljaajamise. Tegemist on täitsa selline maagilis rituaalse nii-öelda  episoodiga olla, kus, kus on nii-öelda. See auk pähe lõigatud ja tahetud, kas siis niielda,  kurme kurja valme välja ajada või siis on pakutud välja  ka näiteks, et äkki taheti just hoopis jumalat sisse lasta,  et need kõik kõik variandid on võimalikud. Pärast matuse leidmist pöörduvad uurijad lahkunutele hääle  andmiseks sageli kirjalike allikate poole. Kui ise poissi sureksida kes on teda saatemassa siga,  on teda saatemassa. Emised on ehitamas. Siit on kuulamas, kus see poissi maetakse,  soosse porimaasse, vanarabamätasse, mis kasvab poisi laua peal. See Eesti rahvalaul räägib neiu ja poisi matusest. Sarnase sisuga lugusid leiab mitmest kihelkonnast. Millegipärast tabab neis lugudes just noormeest see kurb saatus,  et ta maetakse sohu. Kui see neidu sureksida, kes on teda saatemassa Saksa teda  saatemassa emandad on ehitamas kuningad on kuulamas sa  kus see neidu maeti. Kirjatusse kabelisse karratusse mis kasvab neiuhaua peale. Angervaksad hallid topid, sinililled, siiditopid,  kullerkupud, kullatopid. Pikne, sa uurib rabalaipu, kuidas sa selle teemani jõudsid? Ma alustasin hoopis folklooriuurimisega,  et oma siis õpinguid alustasin sellega, et ma uurisin  regilaule surmateemalisi matuseteemalisi. Ja seal siis kajastuvad erinevad ajastud  ja kihi kihistused ja uskumused. Mul tekkis huvi pärast seda, et kui ma leidsin,  et see laulu tüüp on üle terve Eesti levinud et millised on  meil muud allikad niisuguse võib-olla siis tõesti sohu  matmise kohta. Et millised on arheoloogilised allikad, millised on  kirjalikud allikad näiteks siis ka vanad ajalehed. Maarja oota, vaata see ongi selline kraavi ase,  et 1936 a kaevasidki siis käsitsi. Kraave risti seda raba ja tänapäeval on see üsna kinni kasvanud. Aga omal ajal oli, siis ma ei tea, üle meetri laiune ja,  ja paar meetrit sügav ja siis ühe niukese otsa eest nad  leidsidki selle rabivere rabalaiba. See. Täiesti võimalik? Eesti soodest on leitud mündiaardeid ja relva ohverdusi. Mõned sood võisid vanadele eestlastele olla  ka pühakohad. Kui pikne kama kohtas rahvalauludes üha enam  ka soomatuste lugu, meenusid talle Taani,  Inglismaa ja Iirimaa soodest leitud iidsed rabalaiba. Ehk on midagi sarnast ka Eestis. Vanadest ajalehtedest tuligi Jackpot. 1936. aastal sattusid rabivere turbalõikajad ootamatule leiule. Nagu vanasti ikka, siis kaevati turvast käsitsi  ja oli nüüd kraav ja sealt servast üks töötaja pani tähele,  et, et need on inimluud. Ja siis nad leidsid terve siis naise surnukeha,  kes oli siis selili ligikaudu meetri sügavusel turbas  ja tema oli siis üsna hästi säilinud. Et temal olid säilinud siis nahk, juuksed,  riided, ja tema juures oli üks münt, mis oli vermitud 1667. Nii et alguses kutsusid nad kohale konstaabli,  aga konstaabel sai siis aru, et tegemist ei ole hilise surnuga. Et tegemist on siis tänases päevas juba siis ligikaudu 300  aasta vanuse surnukehaga. On raske uskuda, et tegu oli juhusliku õnnetu uppumissurmaga. Naine oli maetud üsna sügavale ja kristliku kombe kohaselt  naise riided, mis olid mitu korda paigatud,  viitasid, et ta oli vaene ja tegi füüsilist tööd. Aga miks maeti ta just sohu? Rahvapärimuse räägib mitut lugu. Üks lugu on selline, et siin siis samas lähedal talus elas  üks abielupaar ja nad tülitsesid sellepärast,  et naine käis siit üle rabivere raba siis kõrtsis joomas  ja tantsimas. Ja, ja mehele see ei meeldinud, meie mees oli kodus  ja siis räägitakse, et see naine läks ühel õhtul kaduma. Ja, ja selles pärimusloos arvatagi, et siis mees tappis ta ära. Ja et, et tõenäoliselt siis see naine, kes see leidis,  oligi seesama naine. Aga on ka teine lugu, mis räägib, et siin soo kõrval elas  tüdruk nimega. Ja temal oli niisugune õnnetu armastus ja kui see tema  armastatu abielus teise naisega ühes versioonis öeldakse,  et ta oli ka veel rase, et siis ta poos ennast siia suu  kõrvale mäele ülesse. Ja kuna enesetappid ei tohtinud kirik ajada matta,  siis maeti ta siia sohu. Eestis on rabadest leitud veel kahe naise surnukehad. See viitab, et soodesse matmine võis olla mingil põhjusel levinud. Aga miks? Ta on leitud tannike rabalaip oli ka kirstus maetud  ka ligikaudu 300 aastat vana. Tal oli kaasas piip ja tal oli üks kand või,  või, või see talv teisest paksem, nii et tundus,  et eluajal lonkas. Ja lisaks kandis ta niukest meeste sõjaväekuube. Et, et kui me mõtleme selle naise peale,  siis ta võis oma natukene võib-olla ebatavaline olla. Et, et ja seega paneb mõtte selles suunas liikuma,  et võib-olla, kui me mõtleme selle Rootsi aja lõpu peale oli  siis võitlus ebausuga, oli näljahäda, oli katk,  siis tuli põhjasõda. Et võib-olla mingid niisugused erilised inimesed võib olla  siis maeti ka ebatavalisse kohta. Aga loomulikult see on jälle väga hüpoteetiline. Kus neid maetakse kirikusse kirratusse, kabelisse,  karratusse? See 300 aastat tagasi siinsamas rabiveres elust teadmata  põhjustel lahkunud naisterahvas oli tegelikult teadlaste  hinnangul umbes minuvanune ja tema suu tõesti läks igaveseks lukku,  aga see, et ta siiamaeti tegi temast väga kõneka  ja tõesti teadlased siiamaani mõtlevad, arutlevad pikne  mida surnud meile räägivad. Kui me tahame üldse minevikku uurida, siis me paratamatult  peame läbi surnute seda tegema. Loomulikult meil on eraldi võib-olla nende elupaigad  ja matmispaigad aga kui meil on matused,  siis see on selle võrra väga põnev, et seal on teadlikult  pandud näiteks hauapanused. Esemed. Kasvõi see, mis riietuses surnu maetud, mis temaga tehtud on,  et see kõik annab selle kohta teavet, et  mida nad võisid mõelda, mis oli nende kujutlus  teistpoolsusest või, või üldse maailmast,  et vähemalt minu jaoks on see ülimalt põnev. Kui see neidu oleksid kes on teda saatemas saaks teda saatemasse. Moodsaim teadus räägib meile väga väikest mõõtu infokildude  pealt väga suuri lugusid, näiteks ka seda,  kuidas eestlased on kujunenud. On Eestis ka ühed esimesed seda tüüpi kalmed üldse,  et kivid pandi niimoodi ringidesse, et nad on maastikul  selgesti äratuntavad ja siin on näha ka,  et selle kiviringi keskel on siis umbes inimese suurune  kirstu koht, kuhu siis kadunukesed pandi  ja siin on umbes 3000 aasta vanused inimesed pronksi ajast. Siis pärast seda oli veel rauaaeg, keskaeg,  kõik nad on nagu pisut kujundanud seda meie geneetilist  pärandit ka veel edasi. Geneetiliselt küll ei ole võimalik seda öelda,  aga kas me võime tuletada, et need inimesed,  kes siia on maetud kivikirstkarmetesse, need mitte midagi  eesti keele laadset ei rääkinud, küll aga  siis need hilisemad tarand kalme inimesed,  kes ida kaudu tulid. Kui me uurime vanu indiviide, siis ühte,  mida me kindlasti teame, on see, et nad tollel ajal siin elasid. Aga seda, mis keelt nad rääkisid, päris kindlasti teada ei saa,  et siin me peame. Toetume nüüd oma keeleteadlastest, kolleegide teooriatele  ja üks hiljutisemaid teooriaid ongi siis sellised,  et läänemeresoome keeltes üldse meie aladel me saame rääkida  umbes kusagil meie aasta arvamise alguses  või pisut varasemas ajas, aga, aga mitte. Mitmete ja mitmete tuhandete aastate taga,  nagu vahepeal kooliõpikutes arvati. Ahah, siin päris hea, kuidas meelde jääte,  põhimõtteliselt natukene enne Kristust tekkis  ka eesti keel, nii et umbes 2019 on meil praegu umbes  nii vana, võib-olla siis ka meie või, või,  või pisut pisut varasem keeleteadlased luksuvad praegu. Arheoloogide välja kaevatud luud või näiteks  jõelähtmehaudadest võetud hambad ei jää niisama hoidlatesse seisma. Need on seal edasisteks uurimisteks. Uus ja kuum valdkond on vana DNA ehk ammu aega tagasi surnud  inimeste pärilikkuse aine uurimine. Nii nagu arheoloogid leiavad näiteks mitte terveid serviise,  vaid ainult potikilde, täpselt samamoodi leiame me vanast  DNA-st siis niisuguseid väikesi juppe, mida on natukene  keerulisem uurida, aga siis, kui saab selle vana pärilikkuse  aina kokku panna, siis see võib väga huvitavaid tulemusi anda. Meie päritolu saab näha ka praegu elavate inimeste geenidest,  aga selgema pildi annavad toona elanud inimesed. Kristiina Tambets on uurinud Jõelähtme KiviKirst Kalmetest  leitut ja seega vaadanud ajas umbes 3000 aastat tagasi,  et uurida pronksi ajal tänapäeva Eesti aladel elanud  inimeste geene. Tegelikult uurime me surnuid ju sellepärast,  et need on ainsad asjad, mis meile sellest ajast järgi on jäänud. Põhimõtteliselt meid huvitab ikkagi nende inimeste elu  ja seda, millised nad oma eluajal olid, mida nad teile rääkinud. Nad on pisut teistsugused kui meie ja see ongi huvitav,  et kui nüüd otsida üldse Ütleme eestlaste juuri, siis on selgesti näha,  et kõik need erinevad varasemad ajastute kihid on jätnud oma jälje,  see tähendab, et väga sageli on tulnud koos uue kultuuriga  meie aladele ka täiesti uued inimesed ja killukesi nendest  on siis ka näiteks meie enda geneetilises pärandis. Umbes keskaja paiku oleme me juba enam-vähem sellised nagu  tänapäeval aga pronksi ajal olime veel pisut teistsugused. Eestlaste juured on põimunud läbi mitme meie aladele  rännanud inimrühmade suure jälje on meie retsepti jätnud  kütid ja korila. Meie geenidest lehvitavad vastu ka põlluharjad,  kes jõudsid siia Lähis-Idast. Kogu Euroopa rahvastiku on palju mõjutanud  ka inimesed, kes rändasid piki musta ja Kaspia mere stepivööndit. Üldiselt on eestlased oma geenipildilt nagu ülejäänud  eurooplased kuid näpuotsaga on meis talletatud veel üks ränne. See on üsna hiljutine rauaaegne ja tulnud siia idast. Umbes samal ajal jõudsid siia ka meile tuttavad keeled. Need põnevad muutused meie välimuses kajastuvad. Vana DNA, mille me eraldame, on piisavalt hästi säilinud,  siis tegelikult saabki neid välimuse tunnuseid sealt  ka suure tõenäosusega välja lugeda ja näiteks arvatavasti  olid need kõige esimesed meie aladel elanud inimesed,  nagu ka üldse kütid ja korilased Euroopas pisut tumedama nahaga. Aga nüüd, alates pronksiajast või umbes sellest kivikirst  kalmete inimesest näeme me üsna selgesti,  et sellised tavaliselt Põhja-Euroopa ga seostatavad välimuse. Tunnused nagu näiteks heledad juuksed või heledad silmad  ja helenahk on juba täitsa selgesti sagedase levikuga selles  pronksiaegses elanikkonnas. Kuidas selle piima seedimisega ikkagi on? Piima seedimisega on nii, et tegelikult selline ütleme  siis vana tüüpi või eellas tüüpi variant inimestest ei  seedinud üldse täiskasvanuna piimatooteid  ja kui inimesed nagu muutuvates keskkonnaolude,  uute oludega kohastuvad, siis, siis neil tekivad sellised,  mõnel juhul muutused, mis osutuvad uue elustiili tingimustes kasulikuks. Üks nendest on täpselt seesama lagdoosi taluvus,  siis põlluharimise kasutuselevõtuga osutus see lihtsalt kasulikuks,  kui sa oskad neid ka täiskasvanuna seedida. Nii et need põhjused peituvad ikkagi tuhandete aastate  taguses ajas. Mõni seedib piima täiskasvanuna, mõni mitte. Vana DNA uurimine lööb praegu laineid kogu maailmas,  sest võimaldab anda varasemast oluliselt täpsemaid vastuseid  küsimustele selle kohta, kuidas inimkond on rännete käigus kujunenud. Täpse haruldane aeg, kus me praegu elame,  et ongi inimesed üksinda, parem on ikkagi erinevad liinid  paralleelselt eksisteerinud. Tõesti, nii, et evolutsioonilises plaanis jällegi on see  üsna erakordne, et maa tasustab ainult üks inimliik,  et varasemalt on see olnud palju kirjum ja üheaegselt on  siis elanud koos palju erinevaid inimese sarnaseid gruppe. Miks on üldse vaja panna surnuid, rääkima? Tegelikult me peagi neid vaatama, kui surnud. Vaid lihtsalt meie esivanemaid ja sellega on vist kõik nõus,  et esivanematelt tasub õppida. Seda näiteks, kuidas inimene ja ühiskond on siiani kujunenud  ja võib olla ka pisut seda, mis on need põhilised seaduspärad,  mis suuri muutusi tingivad. Et selles mõttes see pole ainult mineviku uurimine,  vaid ka omamoodi teadmised tuleviku jaoks. Ma arvan, et see võib olla, mida me Tänapäeval teeme niisugune omamoodi kommunikatsioon nende  elavate surnute vahel ja ma arvan, et niisugusest  vaatepunktist just selle sideme loomine siis meie  ja meie esivanemate vahel. Ja me peame kasutama arheoloogilisi tõendeid selleks ja,  ja neid ka surnukehasid üles kaevama. Selleks et, et kui vaadata seda niimoodi,  siis ma ei näe, et see oleks kuidagi vale. Surnud räägivad meile kahte lugu. Esiteks suurt lugu sellest, kuidas inimkond on arenenud,  kuidas meie ühiskonnad ja elukombed on ajas muutunud. See teine lugu on aga palju intiimsem. Mida rohkem tehakse tööd DNA-ga, seda paremini saab igaüks  meist aimu oma sugupuust geenide alusel. Mõistes paremini iseend, mõistame paremini maailma. Omamoodi esivanemate pärand on ka rasvumine. Kunagi, kui toitu oli vähe, oli see vajalik omadus,  et keha oskaks energiat rasvakihist talletada. Tänapäeva ahvatusterohkes toidumaailmas elades on see tunnus  ilmselgelt üleliigne. Huvitav, kas meie praegune küllus kestab  nii kaua, et evolutsioon jõuaks reageerida  ning meid hea ja parema suhtes ükskõiksemaks muuta?
