Tere õhtust, täna räägime taas loomadest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Ilmad on olnud nii soojad, et talvemantleid ja kasukaid ei ole inimesed veel õieti kanda olnudki ja see on ju väga hea, sest kergema riidega on kergem liikuda. Metsloomadel on juba talvekasukat tükk aega seljas, kuidas nemad elavad? No ma arvan, et see ilm metsloomadele teeb ainult rõõmu, sest ega see talv neile ju kerge ei ole ja, ja ma arvan, et ega neil sellist lustimist nagu, nagu inimestel ongi, siis lähed suusatama ja uisutama ja nagu lund ei olles minnakse mägedesse lund otsima. Seda, seda vajadust nagu loomade, sest lumi toob nende ellu tegelikult väga palju selliseid asju, mis on neile ebameeldivad. Esiteks, käia on raskem, toitu lehidan, raskem toitud, suisa peidus seal lume all, kui lumi veel sulab ja külmetab koorikse, lõhub jalad ära. Nii et ega sellest lumest neile mingit rõõmu ei ole ja ma arvan, et selle tõttu mõtlesin ma praegu tunnen ennast väga hästi, eriti kitsed ja põdrad üldse. Taimtoidulised loomad peaksid praegu minu arvates ennast lausa suurepäraselt tundma, sest tavaliselt selleks ajaks on ju rohi kõik kadunud, juba ei ole midagi süüa, aga praegu on rohi nii ilus ja roheline veel, et nagu keset keset suve sööks ja, ja ma arvan, et see meeldib neile väga ja ma arvan, aiapidajatel on ka hea meel, sellepärast et mida rohkem on kitsedel jänestel praegu rohtu süüa, seda väiksema tõenäosusega nad viljapuude kallale tulevad. Nii et suured loomad, kes taimtoidulisi loomi kütivad, noh, eks neil ka kergem praegu toitu saada, nii et ma usun, et kõik need loomad tegelikult tunned ennast praegu hästi ja ja nemad nüüd küll ei peaks muretsema, sellepärast et lund on vähe või lund ei ole üldsegi vastupidi, ma arvan, neil on seal üle suur heameel ja see kasukas see talvekasuka sees, ega need üldsegi sellepärast, et ega ta nüüd nii väga palav ka ei ole. Ta on just niisugune parasjagu Kerge kasuka ilm ja ja tõenäoliselt praegu on kitsi teile kõikidele suurepärane olla, sest ei ole hirmu, et magades näiteks kopsupõletiku saada või lumekiht liiga paks on siis tihtipeale väga paljud kitsed jäävad ju kopsupõletikku tänu sellele, et nad ei suuda maapinnani magamisaset kraapida. Minu meelest loomad praegu lustivad ja, ja tunned ennast hästi ja ja ma usun, Need loomad, kes peaksid magama, need võivad praegu veel ringi uidata, sellepärast et ega magama sunnib neid enamasti see, et ei ole midagi süüa. Aga kui söök on olemas, ei ole vajadust magada. Sest põhjas meil karud magavad, sellepärast et talvel on raske toitu leida. Aga ütleme meist lõuna poole jäävatel aladel, karud on aasta ringi toimekad neil, tule siukest mõtetki pähe magama jääda. Mõni päev tagasi lugesin ajalehest, et ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni raporti kohaselt on kariloomade pidamine kõigi tõsiste keskkonnaprobleemide puhul peamiste põhjuste seas. See kahandab maa tuss, tekitab kasvuhoonegaase, saastab veevarusid ja hävitab bioloogilise mitmekesisuse. Muuhulgas pärineb loomapidamisest kuni 18 protsenti globaalset soojenemist põhjustava ist kasvuhoonegaasidest. Kas kariloomad tõesti hävitavad elu maal? Noh, ei usu, see on jälle üks üks suhteliselt lihtsustatud lähenemine, tavaliselt ikka tuleb jälle ühest või teisest või kolmandast kohast mingisugune põhjapanev arvamus, et nüüd see on see lõplik ja tõeline põhjus, mille pärast siis kliima soojenemine toimub, tegelikult ma arvan, see on terve komplekstegureid ja ei, kariloomad üksi, sest loomakarju on ju maakeral olnud alati ükskõik Aafrika loomakarjad ilmselt toodavad või on tootnud aegade jooksul enam-vähem samas koguses seda kasvuhoonegaasi, mida praegused inimese poolt peetavad loomad. Ja mina küll ei taha uskuda, et nüüd kariloomade pidamine, see, see peamine põhjus on loomulikult natuke lisab seda kasvuhoonegaaside hulka. Ta on ka teadlased ju mitmeid kordi teavitanud meid sellest, et ühel vulkaanipurske näiteks vabaneb niivõrd palju kasvuhoonegaase, et see ületab inimese poolt aastas toodetu kasvuhoonegaaside hulga mitmekordselt. Ma arvan, et siin on terve kompleks põhjuseid ja kliima on alati muutunud maakeral. Ja tõenäoliselt ta muutub ka edaspidi. Ja me peame lihtsalt suutma ennast kohandada nende rütmidega, mis, mis maailma loomises toimuvad. Seralt Darrell tõdeb oma 1976. aastal ilmunud raamatus loomaaed saarel, et suur osa maailmasaunast muutub tulevikus üksnes loomaaia asukaid. Eks kuidas 30 aastat tagasi kirja pandud mõte täna tundub? Meie kindlasti ei saa öelda kõikide loomade kohta, sest osa loomi tõenäoliselt tunneb ennast praegu päris hästi ja laiendab oma territooriume ja need on eeskätt inimesed, kaaslejad, liigid, ma arvan, et huvidesti tunne, keegi puudus või Barblastest varrestest hakkidest, hiirtest piltidest ja, ja noh, neid inimkaaslejad liike on tegelikult päris palju veel kõik võimalik ja neid tuleb ka tulevikus ilmselt palju olema, aga teatud liigid ei talu seda seda koormust, mis inimene loodusele asetanud, suruma vaat loodusele ja ja on terve rida riike, kes on hävinud juba enne, kui teaduse moel nendest midagi teada saanud, on üks selline liikunud tarreli loodud džässi, loomaaia sümbollind Toodo ja, ja selle ja inimene hävitas juba kusagil kaheksa 10. sajandil selliseid liike. Jah, kes ära kadunud on terve rida ja neid ilmselt kaob praegu ka kogu aeg. Noh, alles hiljuti oli meie lehtedest teada sellest, et ta on ilmselt kadunud üks haruldasemaid delfiine maailmas, hiina jõgi, delfiin kes siis veel kusagil kümmekond aastat tagasi oli, oli väiksearvuliselt esindatud, aga nüüd ei ole teda enam ekspeditsioonidel leitud, nii et liikide olukord halveneb kogu aeg ja seal on väga palju põhjuseid. Üks põhjus on see, et neid lihtsalt kütitakse küll liha saamise eesmärgil, küll naha, küll sarvede, küll sõrgade, mille iganes saamise eesmärgil siis hävitatakse nende elupaiku, metsi võetakse vaevaks tohututes kogustes ja kogu aeg maha. Ja, ja see on see, et kui sul ei ole kusagil elada, siis muutub velo võimatuks. Ma tulin mõõtvad tagasi Belgiast, sõitsin seal ringi ja seal mao nii tihedasti asustatud. Nonii, nagu Hollandki ja on kaetud väga suurepärase teedevõrguga käisingi seal tegelikult vaatamas, aga kuna ma ikka loodusteadlane, siis siis ma mõtlesin, et kus kohas siin need loomad elavad ja, ja kui ma nende inimestega rääkisin, kes seal kohapealset elu-olu korraldavad, siis nad ütlesidki, et nende kõige suuremad loomad ongi metskitsed ja praegu nüüd iga teede rajamisel võetakse juba loomade vajadusi arvesse kitsedele ja jänestel ehitatakse spetsiaalseid teealuseid tabeleid. Need populatsioonid, kes on ühel ja teisel pool teed, saaksid kokku. Aga seda ruumisel teede vahel on tegelikult ikka väga vähesest brastiga. Maalapike on meil ka üles haritud, nii et on ainult kitsad kraaviribad ja, ja siis põõsaste ribad, millest need loomad elada saavad. Et ma usun, et, et see on ka puhas selline inimese tegevus, kus ta enda jaoks vajab aina paremaid liikumisvõimalusi, aina paremaid elamisvõimalusi, see võtab ära need elamisvõimalused loomadelt ja, ja kui me vaatame, mis suurlinnades on juhtunud, siis siis väga paljud riigid, kelle looduses kohta ei ole, on muutunud inimkaaslejate liikidega. Kunagi rääkisime rebastest ja pesukarudest ja päris karudest, kes aeg-ajalt võivad linna tulla või äärelinnadesse ja pesukarude rebased toimetavad. Üks Ameerika, teine Euroopa äärelinnades juba täiesti rahulikult. Londonis on rebane väga tavaline loom, kuigi meie jaoks ta on niisugune haruldane metsaloomaga Londonis on ta haruldane ja ma tean, et Tallinnas näiteks on ka äärelinnaosades rebased ikka õige sagedasti nähtud, nii et aga meil kipub juba linnadesse tulema, kuigi tal siin looduses on veel. Õnneks Meie aladel ruumi küll ja küll ja ta saab ka väga siukest loomuliku loodusliku elu elada. Kui loomal oma riigis enam kohta ei ole, kas ta siis põgeneb üle piiri välismaale? Noh, eks muidugi suurematel territooriumidel näiteks loomad, kes elavad Aafrikas, kui sa vann ulatub 10 riigi territooriumile, siis loomulikult nad liigud ühest riigist teise. Riigipiir nende jaoks ei mängi rolli võib-olla nii palju, et see kaitsekorraldus või küttimise korralduse ühes või teises riigis on parem, et ühes piirkonnas on neil ohutum elada kui, kui näiteks teises, aga toiduotsingul nad kindlasti ületavad riikide piire ja lähevad teise riiki elama. Ega nende jaoks seda riiki kui sellist ei ole olemas, ta läheb sinna, kus tal on võimalus elada, aga arvestada tuleb ka võtta seda, et ega nad ei saa väga pikki rännakuid ette võtta, sest vahepeal väga palju tõkkeid, siukseid, inimese poolt rajatud tõkked on ikkagi suured magistraalid. Kui ikkagi näiteks rännuteed või loomuliku liikumisteed lõikab magistraal, kus on kummalegi poole neli kuni kuus rida autosid ja see autode liikumise tihedus on selline, et seal läheb umbes 100000 autot ööpäevas, siis sealt üle eluga saada on praktiliselt võimatu, et noh, kui ta püüabki sealt minna, siis ta lihtsalt ei õnnestu. Mõni autodel ikka otsa sõidab ka liikumiskiirust, sellistel teedel on üle 100 kilomeetri tunnis. Aafrikas on ka loomade hulgas sõjapõgenikke nii-öelda sest relvakonfliktid ja kodusõjad on seal ju üsna tavalised. Jah, ja sõjas on ju nii, et seal on kõik lubatud ja seal on ka ütleme, teistsugused vajadused, ega need loomi siis sõjategevusega käigus kuulid ja pommid ei vali, kelle pihta nad tulevad, kui huupi tulistatakse, seal võib loomi hukkuda, aga teiselt poolt need sõdurid tahavad süüa ja ja selle asemel, et need suuri moonavarusid kaasa vedada, on hõlbus sa vannis või džunglis küttimiseks käia, kus siis saadakse jälle sõduritele täiendavat moona, nii et seal on ka osadel nendel sõjavägedel on omad omad kütibrigaadid, kes käivadki seda siis varustama. Ja maailmas süüakse kõiksugu loomi, ka neid, kes on mürgised. Ilmselt kõik on kuulnud nendest kuulsatest jaapani kera kaladest, kelle söömine asjatundmatu valmistamise puhul võib olla eluohtlik ja, ja on päris palju inimesi hukka saanud ka selle selle kala söömisel. Aga see toiduprobleem maailmas on, on päris tõsine, sest ikkagi kusagil praegusest kuuest koma kahest kuni kolmest miljardist inimesest ikkagi päris palju miljard kuni kuni kaks erinevatel hinnangutel on need, kes ei ole oma elus kunagi kõhtu täis, süüa saanud ja nemad siis ikkagi püüavad leida seda toitu kust iganes ja kuidas iganes süüa seda, mis, mis parajasti kätte saab ja kui on sul valida, kas kannatada tühja kõhtu või lööd siis maha selle käeulatusse suhteliselt haruldase looma, siis ma arvan, et ega seal eriti see looma elu säästjaid sel hetkel ei ole, nii et süüakse ära kõik, kes kes ette satuvad, aga muidugi, õnneks väga paljud haruldased loomad elavad sellistes kohtades, kus veel inimene ei ole elama asunud ja inimesed õnneks jälle asuvad tihedamalt asustatud piirkondadesse, et nad koonduvad ikka linnadesse linnades ja ka need nälgivad inimesed just on linnade äärealadel, slummialadel, kus, kus nad elavad tõeliselt sellistes tingimustes, et seda on isegi raske ette kujutada, kuidas, kuidas seal elatakse. Salakütid on muidugi üle maailma olemas, sest sest need loomi ja loomade osi ostavad need, kellel on palju raha ja see on hea teenimise võimalus ja, ja siis ei peata neid salakütte tegelikult millegi eest ja teine kauplemise viis, mis nüüd viimasel ajal õige levinud on, see püütakse elusaid loomi, transporditakse need elusast peast siis Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja seal müüakse siis nendele haruldaste loomade kodus, kasvatajatele või loomaaedadele püütakse maha müüa, kuigi loomaaiad on praegusel hetkel küll väga ettevaatlikud loomade ostmisel, nii et see peab olema väga hästi tõendatud materjal. Aga kui need loovad, konfiskeeritakse näiteks turgudelt, siis nad lõppkokkuvõttes satuvad ikkagi loomaaedadesse ja jäävad sinna elama, sest noh, ega keegi ei hakka neid enam tagasi transportima transpordil tegelikult kusagil 70 80, võib-olla isegi 90 protsenti neist loomadest hukkub. Ma olen filmidest näinud õnneks. Jumal tänatud, ma ei ole näinud seda nii naturaalsel kujul. Filmidest olen näinud, kuidas tavaliste reisikohvritega transporditakse papagoisid, nad on siis pandud sellisesse paber tuutusse ja laotud nii nagu silgud või kilud karpi, sinna kohvrisse, need ühes kohvis võib-olla seal kolm, 400 lindu sees ja kujutage ette, mis neist siis saab, kui palju neist siis lõpuks ellu võib jääda, kui, kui nad niimoodi kohvriga ühest kohast teise transporditakse. Räägime nüüd siis lähemalt haruldastest loomadest. Neid on igas maakera piirkonnas tegelikult vees ja õhus ja, ja igal pool võib-olla alustakski ühest hästi haruldasest Toomast seal selline loom, keda me tegelikult kutsume kalaks seal kusagil. Kui mu mälu mind ei peta, siis 38. aastal avastatud kalaliik Latimeeria vihtuimne kala keda peetakse selliseks vahelüliks kahepaiksete ja kalade vahel. Tal on hästi tugevad uimed ja veealused. Filmivõtted on näidanud ka, et ta kasutab need uimastid aeg-ajalt kõndimiseks seal vees liigub mööda vee põhja uimudele toetudes, see on suur kala kusagil meeter-poolteist pikk ja kaalub seitse-kaheksakümmend kilogrammi, need hästi tugev. Ja see lativeeria, kui avastati tõeline üllatus, sest arvati, et ta suri välja miljoneid aastaid tagasi, siis kui dinosaurused veel elasid, aga ta on praegu alles. Ja nüüd kusagil üheksakümnendatel aastatel avastati ka teine lativeeria alamliik sealt lähedalt. Nii et neid on kaks alamliiki juba olemas. Siit kohe niisugune lüüriline kõrvalepõige tegelikult põhiilmselt peidab väga palju niisuguseid põnevaid asju ja ja ilmselt me peaksime palju rohkem praegu püüdma tundma õppida seda merepõhja, mis siin meie ümber on, mitte nii hirmsasti tormama, võib-olla sinna kosmosesse ja uurima kaugeid tähti, sest nii mõnedki suured teadlased on öelnud, et me tunneme praegu maailmaruumi tähti ja, ja kosmost palju paremini, kui tunneme oma maakera ja seda siseehitust sügavaid veekihte, mis, mis meid siin ümbritsevad. See on jah, selline kala siis, kes on kus öelda, surnust üles tõusnud või väljasuremisest? Ülestõusnud kohalikud elanikud teadsid temast juba ammu-ammu ja püüdsid neid suhteliselt mõõdukalt, sellepärast et liha ei ole tal eriti hästi söödav ja, ja soomuseid oli ainult võimalik kasutada seal kas naha kraapimiseks või naha karestamiseks millekski selliseks, et neid harva püüti ja ainult siis, kui hädatarvilik olisest ühest kalast sai need soomused päris palju, aga nüüd viimasel ajal on turistid jällegi avastanud, et see on ikka väga tore kala, kui mul suveni tükike Latimeerijat kaasa elusat fossiili kaasa võtta ja siis ütleksin intensiivselt, nii et võib juhtuda, et jällegi seal turismi ja, ja inimeste siukse Alpuse tõttu see kala õige pea ka ka hävib. Õnneks see uus populatsioon, mis leiti, see asub vähe eemale selle olemasolust, veel väga paljud turistid ei teadnud, ta ei ole veel nii kuulsaks saanud, et võib-olla siis see teine alamliik või, või teine liik Lätiveerijat. Ma isegi ei oska öelda, kas ta liik, alamliik seal vaieldakse, ütleme, et liik Latimeeriat säilib siis kauem kui, kui see 38. aastal leid. Teadlased ei suuda nende arvu suurendada. Noh, üldiselt ei, ei suudeta, lativeeria, on süvamere kala ja neid me ei oska tegelikult elusalt sealt sügavast merest välja tuua. Enamasti on nii, et kui nad pinnale jõuavad, seal nad juba surnud tänu rõhkude erinevusele ja selle tõttu, siis ega ma ei oska nende heaks palju midagi teha, välja arvatud see, et me keelame selle püüdmise säraga, aga alati leidub seegis, kes tahab selle pealt jälle teenida, et see galakene pinnale tuua ja jupphaaval siis või ka tervenisti maha müüa. Meile kõigile meeldivad tiigrid. Me oleme rääkinud amuuri tiigrist ja India tiigrist või noh, teda kutsutakse Aasia tiigriks bengali tiigriks, tal on palju nimesid, aga tiigrite hulgas kõige haruldasem on Lõuna-Hiina elutsevat tiigri alamliik keda hakatakse praegusel hetkel alles olevat kusagil 10 kuni 20 isendit ja tõenäoliselt ei kesta enam kaua, kui, kui ka need loodusest kaovad. Kõige elujõulisem tundub olevat hetkel kuigi ka ohustatud on sedasama bengali tiiger või Aasia tiiger või india tiir, noh, nad elavadki gaasiast, needs aasia tiiger ei ole väga hea nimi, aga mõnedes keeltes seda kasutatakse. Ja üllatav on see, et viimase aja uurimused näitavad, et amuuri tiiger, kes on suhteliselt ohustatud, olnud kogu aeg ja haruldane, et tundub, et see populatsioon hakkab taas jõudu koguma. Kui neid veel arvati mingi kümmekond aastat tagasi olevat seitse-kaheksakümmend isendit, siis nüüd viimased loendused näitavad, et seal võiks olla neid juba kusagil 300 isendi ringis, nii et see populatsioon nagu toibub jällegi mitte kõigil ei lähe väga halvasti, mõnel läheb ka natukene hästi, aga kas see on piisav selleks, et liika või Alavlik püsima jääks ka seda veel vara vara vara rõõmustama hakata, aga siin on vähemalt kaitsemeetmed andnud päris palju sellist selts, lootust. Nüüd üks grupp loomi, kes on inimese jaoks siuksed, kummalised ja, ja keda kütitakse kahel põhjusel üks on trofeed saamise soov ja teine on siis ravimi saamise soov, on ninasarvikud, ninasarvikuid on maailmas praegusel hetkel viis liiki, on siis Aasias elavad ninasarvikut kolm liiki ja, ja siis Aafrikas kaks liiki Nendest Aafrikas üks liik, must ninasarvik on väga ohustatud ja, ja tema on siis selline suur ta ei ole küll nii suur kui see valge ninasarvik, aga siiski ka hästi-hästi jõuline, suur, võib kaaluda seal kusagil 500 kilo-poolteist tonni seal ikka aukartust äratav ja tema iseloomulikuks tunnuseks. Et tal on nina peal siis kaks sarve, kusjuures esimene sarv on oluliselt pikem, teine on siis lühem. Ja see esimene sarve pikkus, kui ma nüüd ei eksi, siis kõige pikem, mis on mõõdetud meeter ja 38 sentimeetrit, päris aukartust äratav, tänapäeval enam ei ole suuri sarvi üldse. Neid sarvi ka looduskaitsetöötajad tihtipeale lõikavad loomadelt maha, sarv on see, mille pärast ninasarvikuid kütitakse ja ta ei ole elutähtis sellele ninasarviku, ütleme nii, sarve olemasolu, aga need sarved, jah, on, on olnud Hiina meditsiinis väga sellised tuntud ravimid ja, ja arvatakse, et nad on sihuksed ravimid, mille abil meeste potentsi tõuseb. Ja selle tõttu neid ninasarviku sarvi siis aastate jooksul kütitud ja ninasarvikute küljest ära lõigata. Jahvatatud jahuks, jahuks jahvatatud, jah, sealse kolledž müüakse ja ninasarvikuid tapetud selle pärast. Aga aasia ninasarvikud nende hulgas on siis Sumatra ninasarvik, tan nendest kõige väiksem, kusagil 600 700 kilo kaaluv ja turjakõrgus on ka kusagil selline Need terve ju poolteist meetrit kõige rohkem ja see Sumatra ninasarvik Kons, praegustest linna saadikutest siis kõige haruldasem. Ta on niisugune plaatidega rüüga kaetud, nii nagu see India ja ninasarvik ja Jaava ninasarvik, aga, aga ta on jah, selline päike ja õnnetu ja selles mõttes on ta tõesti teistest teistest Nazarikutest väiksem. Ja India ja Aasia ninasarvikutel üldse seal rüübial on tegelikult tihtipeale ka karvad. Võib-olla nemad on siis tasapisi kunagi liikunud lõuna poole ja nende eellased on olnud siis need suured, tavaliselt ninasarvik, kes siin põhjaaladel jääajal elasid, aga see ei ole täpselt teada, kuidas nad nüüd nende karvaste ninasaadikutega sugulased karvased nad veidikene on rohkem karvased kui näiteks aafrika suguvend ja Sumatra ninasarvikuid on siis alles kusagil 300 isendit praegusel hetkel, kes elavad siis erinevatel saartel ja tegelikult häda on selles, et kogu see 300 isendit. Kuna need populatsioonid on väikesed üksteisest eemal, siis siis arvatakse, et see populatsioonide elujõud ei ole ei ole kuigi suur, et neid ähvardab ka õige pea väljasurev lisaks Sumatra ninasarvikud Jaava ninasarvik. Ja, ja tegelikult kui mõtlesin, et see Sumatra ninasarvik on kõige-kõige haruldasem, siis, siis ma võib-olla natukene liialdasin, sest see Jaava ninasarvik on, on tegelikult veelgi väiksemaarvulisem, kui on see Sumatra oma looduses, need teatakse olevat praegusel hetkel 40 kuni 60 isendit veel järel. 40 kuni 60 isendit on ka praegusel hetkel kahes sellises rahvuspargis laiali ja, ja võib arvata, et nendest eriti kauaks enam looduses elavat liigina enam asja ei ole, et see Jaava ninasarvik on üks ohustatumaid Rooma riik üldse praegusel hetkel maailmas nüüd Aafrika ninasarvikute, sest ma rääkisin, oli must ninasarvik, see, kes on ohustatud, valge ninasarvik on praegusel hetkel arvukam ja teda võib-olla saadikutest ainsana ei ole veel nende kõige ohustatumata liikide hulka kantud ja ma tahaks rääkida ühest ühest loomast veel, kes on ninasarvikute tihedasti seotud, jah, tema välja sureb, jotad tihedasti ninasarvikuteks ja see loom on siis Saiga anti, loob keda Araali mereäärsetel aladel oli veel paarkümmend aastat tagasi tohututes karjades. Vanemad inimesed mäletavad nõukogude liidu ajal tehtud loodusfilme rääkisid kõrbeloomadest seal kõrbeloomade filmides oli alati kohustuslik kaader ka hiiglaslikest Saiga anti loopida karjadest, mis siis sealpoolkõrbealadel ringi liikusid ja need karjad olid tõesti hiiglaslikud. Neid loomi oli, oli tohutu palju, noh, neid oli kusagil poolteist miljonit, praeguseks hetkeks arvatakse, et neid on umbes 30000, alles on üldse vist kõige kiiremini oma arukuses vähenenud loomaliik maakeral praegusel hetkel, et kui me räägime pooleteisest miljonist ja nüüd on 30000 ja neist on ka suur osa veel emasloomi isaseid on väga-väga vähe järgi jäänud. Ja see tähendab, et suur osa nendest emasloomadest ei anna kunagi klasid, populatsioon aina kahaneb ja kahaneb. Võib-olla et see loom sureb ka õige pea välja. Aga miks ma neist tahtsid ninasarvikute järel rääkida, ma tahtsin neist rääkida, sellepärast et tegelikult see on üks, üks loomaliik, kus on väljasuremise süüdlaseks või süüdlaseks, aga ka osasüüdlaseks vähemalt on maailma looduse fond WWF, kes omal ajal pakkus välja, et et vot selle asemel, et ravida nüüd haigus ei kasutanud ninasarviku sarve, on mõistlik kasutada hoopis Saiga anti loopida sarvi ja neid on nii palju ja vot neid tasub küttida ja ja siis käivituski kusagil paarkümmend aastat tagasi sai kanti loopile kontrollimatu küttimine, nende sarvede jahtimine ja nendest siis imepulbrite valmistamine, mis pidi ninasarviku sarvepulbrit siis imehästi asendama. Ja tulemus on käes, nii et noh, inimene oma tänapäevaste relvadega ja tähendab päevase tehnikaga on ikkagi muutunud väga tõsiseks looduslikku tasakaalu rikkujaks ja aeg-ajalt võivad ka looduskaitse inimesed ise teha parandamatult vigu, arvestades siis seda, et, et üks populatsioon on nii suur ja et noh, kindlasti teda võib kontrollimatult küttide kontrollimatult kasutada. Tulemuseks on populatsiooni hävimine. Noh, väga hea näide sarnasest situatsioonist on ju rändtuvi Ameerikas, keda oli veel 19. sajandil suured parved, miljonid linnud lendasid seal taevas oli must, neid lasti kõikvõimalikest relvadest ja viimane nendest huvidest suri, kui mu mälu mind ei peta, 1911 loomaaias. Nii et ei läinud sadat aastatki, kui terve liik oli kadunud liikide arvukus oli hiiglaslik, täiesti arvamatu suurusega tegelikult. Nii et inimene ikkagi suudab, kui ta kaotab kontrolli, see võistlus võistluse, siis ta suudab ikkagi loomaliigid väga järsku ära hävitada. No siis ma teeksin kõrvalepõikeid ookeanidesse, inimene on tegelikult elanud ju maakeral, ega seda keegi täpselt ei tea, aga ütleme kaks miljonit aastat, siis me oleme kõik need vähegi inimese sarnased eeldused ka siia hulka lugenud. Tänapäeva inimese kultuur, noh, võib-olla on kestnud 6000 aastat, noh, võtame 8000 aastat võimeka, 10000, vaata kui koopainimesed võtame, see ei oma tähtsust. Aga, aga ütleme. Me oleme ikkagi enamiku loomadega kõrvuti elanud suhteliselt pikka aega ja, ja me pole neid nagu suutnud ära hävitada. Võib-olla et mammut oli esimene suur loom, kelle me suutsime moderalt ära hävitada. Aga, aga tema elu ilmselt mõjutas suuresti kasejää taandumine ja, ja eluolu muu ebasobivaks muutuma nende vajadust, aga enamik liikvel inimesega elanud tegelikult päris pikka aega kõht ei ole nagu midagi halba juhtunud. Aga nüüd, kui me oleme saavutanud sellise kontrollimatu paljunemisvõime, see ei puudutanud eestlasi küll konkreetselt. Aga kui me maailmas tervikuna vaatame, siis inimpopulatsioon kasvab tohutu kiirusega, kõik need populatsiooni andmed näitavad kast järsku tõusu ja, ja kui meil on see tehnika selline, nagu meil on, kui me pääseme igale poole, kuhu pääseda, tahame. Kui meil on relvad, sellised nagu meil meil on ja nad muutuda aina võimsamaks ja täpsemaks ja hävitava omaks siis loomulikult see on see loomade hävimise põhjus. Ja noh, ma räägiksin ainult relvadest, ma räägin ka tööriistadest, sest kui me suudame ikkagi metsatöödel seal päevas hävitada miljoneid hektareid, siis, siis see on ikkagi päris aukartust äratav asi. Suured masinad metsas lõikavad suuri jämedaid puid nii nagu pilpa maha see ja see on ikkagi see, mis, mis selle keskkonna ärevitab ja kui me siis sinna peale laota asfalti või teeme põllu siis loomal ei ole jälle jälle kusagil elada. Sama lugu on meredega inimene merest püüdnud endale toitu tuhandeid aastaid. Nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus võib-olla 2030. 2050. aastal merest nagu enam suurt midagi püüda ei saagi, sealt ei ole midagi võtta, kõik kala, mis me võtta saaksime, tuleks siis ainult kalakasvandusest ja, ja tundub, et noh, inimene ei saaks nii suurtel loomadel nagu vaalad suurt midagi teha, aga suur osa tänapäeva alaliikidest on ju tegelikult hävimisohus või peaaegu hävimisohus. Enamikust valladest ilmselt ei tasu rääkidagi, sest nad näevad kõik nii ühtemoodi välja, et ei ole nagu põhjust hakata täitsa nüüd väga detailselt kirjeldama, aga võib-olla räägiks ühest vaalaliigist seal sinivaal see on maailma kõige suurem loom. Tema mõõtmed lausa aukartust äratavad, võib seal kasvada 30 meetri pikkuseks, kaaluda seal 100 150 tonni, on püütud isendit, kelle mõõtmed on olnud 33,5 meetrit ja kaal üle üle 200 tonni. Seda on raske ette kujutada. Võib-olla võrdluseks näiteks Aafrika elevant mahub lahedalt ära sinivaala keele peal. Et see on selline väga kummaline ja et näiteks tema elundid on juba nii suured südamegaalunud, Bonn süda on sama sama raske kui, kui sihuke suuremat sorti sõiduauto. Ja et aort lihtsalt südamest siis välja läheb see, mis, mille kaudu veri välja läheb, on, on nii jäme täiskasvanud inimene mahuks sinna sisse rahulikult, niimoodi mitte küll püsti kõndima, roomama sealt läbi nagu tunnelist seal koopasuurune ja noh, ta ei saagi mujal elada kui veest, tema siseelundid vajuksid niimoodi kokku maismaal ja, ja selle tõttu ta siis ookeanides elab ja vaat seesama suur sinivaal veel kusagil 60.-te aastate 70.-te aastate keskpaigaks oli jõudnud juba sellise piirini, et et vaalapüüdjad praktiliselt enam ei näinudki. Õnneks siis tuli inimestel aru, pähe võeti vastu. Selline vaalapüügi keelav konventsioon on veel paar riiki, Jaapan, Island, Norra, kes aeg-ajalt niinimetatud teaduslikel eesmärkidel vaalu siiski püüavad, aga, aga tundub, et näiteks sinivaalu ei püüa hetkel keegi ja see populatsioon hakkab taastuma ja, ja õnneks see suur suur loom tundub esialgu küll päästetud olevat. Kui nüüd mingi muu asi, näiteks mere reostamine, temal omakorda mõju ei hakka avaldama, jällegi vaalapüük intensiivne vaalapüük käivitus kusagil neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel ja kuskil 60.-teks 70.-teks aastateks oli juba enamik populatsioonidest jõudnud hävimisohtu. Et nii lühikese aja aga suudeti ikkagi nii suurt kahju tekitada ookeanielustikule. Ja muidugi see sinivaala puhul on veel paremast asja, tähendab kõige hämmastavam on see, et ta suudab oma hiiglaslikku keretseda kahtesadat või 150 tonni toita ju tegelikult ainult grillist, see tähendab pisikesed vähikesed, kes vees elavad ja keda ta siis oma kiustage välja kurnab. Et kus emaloom siis sünnitab poja siis poja kaal on ka hämmastav, see võib-olla neli tonni. On raske ette kujutada, et tegelikult sünnib täiskasvanud elevant, kes kaaluga neli kuni viis, viis tonni, ta on hämmastav loom ja on ikka väga hea etav praeguse hetkeni veel meil veel alles on inimestele üldse meeldivad siuksed, hiiglaslikud elukad ja siis tahetakse trofeedeks ja suveniirideks ja, ja lihtsalt on tore, et mul seina peal on näiteks suure looma pea või nurgas kellelegi jalgu ei või mis iganes. Neid elevandijalgu ju mida kasutas tuhatoosi teda, neid on teada küll ja küll. Elevandid, aafrika elevandid, nüüd vähem, aga aasia elevandid näiteks on ikkagi praegusel hetkel juba samuti ohustatud aasia elevant arvatakse seal metsades olevat kusagil kolm-nelikümmend 1000 ja siis mingisuguseid 16000 veel. Vot selliseid, kes siis kes siis peaksid olema kodustatud loomad, seda, keda kasutataks tööloomadena, kes, kes aitavad inimestel metsatöödel ja ja turism veavad läbi džungli. Ja sa vannide ninasarvikuid vaatama, kas elevandiluu Puumann möödumas tundub, et on möödumas, kuigi, kui ikka veel kütitakse elevandiluupärast elevante siin ja seal päris ohtralt, aga kuna tundub, et on leitud, siis need asendusmaterjale päris palju ja, ja tegelikult see kaitse on muutunud ka nii tõhusaks, siis enam väga palju, vähemalt seda elevantide salaküttimist elevandiluupärast ei ole toimunud, need salakütte jälitatakse väga intensiivselt ja, ja nendega käitutakse karmilt. Eriti Aafrikas. Keemias vist saab surmanuhtluse kui elevandi sona Emalased. Et seal on elevanditapmine kutsutud inimeste tapmisega, et, et selle tõttu nende inimestega käitutakse, kes salaküttidega käitutakse väga-väga karmilt ja tegelikult need metsamehed või metsakaitsjad, kes seal on siis või loomakaitsjad, ega nad seal looduses ka niimoodi risti, et ei löö, et kui nad salaküttida jäävad, siis, siis juhtub nendega tihtipeale salaküttidega õnnetusi ja tegelikult ka vastupidi. Sa kütid on ka päris julmad, et ega nad avavad tule kohe niipea kui ka neid loomakaitsjad näevad, et seal on tõeline sõda. Aga aasia elevant on jah, praegusel hetkel ohustatum ja demohustatuse põhjuseks ei ole mitte niivõrd elevandiluu kuigi ka see noh, ilmselt oleme kõik muuseumides näinud neid suurepäraseid kunstiteoseid, mis elevandi õhkadestanud on valmistatud ja, ja see on täiesti imetlusväärne. Aga kas nüüd peab kõiki asju elevandiluust tegevus, on iseküsimus jällegi kas, kas seda nii palju peab tegema, nagu seda praeguseks hetkeks tehakse? Egas igalühel peaks oma kapiksi peal olema elevandiluust tehtud elevant näiteks, aga aasia elevandi põhiliseks selliseks hävingu põhjuseks tundub olevat siiski metsade häving kus ta põhiliselt elutseb ja, ja see on siis see, miks, miks nad praegu maakeralt kadumas on, nüüd Aasias on üks loom veelgi, Aafrikas on palju, aga Aasias väga haruldane aasia lõvi vanasti kutsutada kohelge india leviks, ta on sellest Aafrikale vist natukene väiksem isa, seal ei ole nii uhket lakka. Aga Aasia liik on tegelikult hävimisohus jälle selle tõttu, et inimesed tungivad tema elualadele peale noh, ja seal, kus, kus inimene elab, ega seal suuri kiskjaid teisi ei sallita kõrval. Nii et praegusel hetkel palju see arv võib-olla on raske öelda, aga aga nad elavad vaid ühel ühel alal kriini rahvuspargis siis ja see number, mis neid seal võib-olla kusagil paari-kolmesaja ringis neid on, tõsi küll, ka maailma loomaaedades. Lõvi on aasia lõvi on selline loom, mis paljuneb ka loomaaedades väga hästi, nii et selle tõttu ma arvan, et kui me tuleme saate alguse juurde tagasi, kus ja Tanel ütles, et et väga paljusid loomi näebki tulevikus loomaaedades, siis aasia lõvi ilmselt on ka üks lähiaegadel selliseid loomi, keda loomaaedades seal on, küll looduses enam ei ole. Haruldaste loomade hulgas on ka üks d lemmik suur roomaja. See on Komodo ja seal lähisaartel asuv Või elav Komodo varaad, kellest mul on tõsiselt kahju, kui ta peaks kaduma praegustest suurtest sisalikest kõige suurem ta kasvada kusagil kahe kahe poole meetri, mõned isased, suured isa loomad isegi kolme meetri pikkuseks. Nii et on tõeline elust draakon. Ja kui ta leiti, siis siis arvatigi, et dinosaurus leitud, aga hiljem siis selgus, et jah, ta paraad hiidwaraan ja kuna ta seal saare peal ta on nagu kõige suurem kiskja, siis siis ta on saanud ka endiselt seal rahus niimoodi areneda, suurte mõõtmeteni tal mingisugused vaenlased seal ei ole, kelle eestlus vaja peita, teised varaanid on jäänud sinna kusagil meetri-pooleteise peale pidavama oma mõõtmetelt, aga tema siis on jah, selline hiiglaslik ja nad püüavad siis toiduks seal saarel elavaid hirvi ja teisi taolisi suuri sõralisi. Ja, ja kujutage ette sisaliku, kes suudab hirve väikese hirve maha murda. Ta kasutab selleks oma suurt saba, võimas sabases avalöök on nii tugev, et ta võib selle hirve jalust maha lüüa ja no siis hammustatakse õieti mälutakse seirusel surnuks, nii et ega see kaunis vaatepilt ilmselt ei ole, kuidas, kuidas nad neid hirvi kütivad ja siis on neil ka range hierarhia, vana iseloom on see nii nagu lõvidelgi, kes esimesena sööma tuleb, siis sinnapaika peale ja tema siis hävitab ära paremad magusamad osad ja siis ülejäänud tulevad ja söövad, mis järgi jäänud on ja nad tunnevad seda vere lõhna väga hästi, nii et kui keegi on saagi saanud, siis neid roomab igalt poolt kokku ja on nähtud hirve korjuse kallal kusagil 10 15 varaani korraga. Maiustamas lõunast teile meeldivad, meeldivad mulle. Mulle sisalikud ja maod. Meeldivad Mandre korra näinud ka elusast peast, see oli mingisugune 10 aastat tagasi Berliini loomaaias, nüüd neid enam loomade jaoks püüda ei tohi. Minu teada nii range kaitse all, et sealt saarelt neid välja viia ei tohi. Ja Berliini need kaks isendit, keda ma omal ajal nägin, need on ka nüüd ära surnud, aga nad olid ikka nii võimsad. Tol hetkel ise ka töötasid roomajate ja kahepaiksete ega, ja ja see oli, noh, ma ei oska seda tunnet kirjeldada nii võimast sisaliku silmast silma näha, et see oli midagi nii erilist, et on siiamaani mul meelde jäänud ja nüüd ma olen käinud seal Berliini loomas kümneid ja kümneid kordi ja ja vaatan seda Puur seal nüüd sisustatud Leeguanide kellukestega suhteliselt suhtlesid meetri pikkuste sõjalikega, aga aga mul on ikka silma ees kaks suurt Komodo varaani, kes seal elasid. Te kuulsite keskeprogrammi loomadest. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk.
