Algab saade, klassikasäuts. Tere, mina olen Albirtsale Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi 12. klassi õpilane ja täna tutvustan teile Johan Johansoni pala asperu Allaireid Apan auružoldega või siis tõlkes valgustatud pääsuke meie õlal. Nüüd Johan Johanson, on ilmselt Tegu oli siis Islandi heliloojaga, kes on kaasaegne helilooja ning kes on minimalismi üks kõige tuntumaid esindajaid tänapäeva muusikas. Ta on loonud väga palju filmimuusikat ning võib-olla filmiarmastajad tunnevad teda sealt rohkem. Näiteks on ta loonud muusikat mitmele tüniiviline filmile. Kindlasti filmifännid on selle režissööritööga tuttavad. Tema filmimuusika on ilmselt tema kõige kuulsam muusika, kuid samaaegselt on tal olnud ka väga edukas ja projektirohke soolokarjäär. Nimelt on ta välja lasknud kaheksa albumit ning enamus neist on ilmunud Thatcheri grammofoni alt, mis on siis üks klassikalise muusika kuulajad? Suuri tuttavaid, ma kujutan ette. Johan Johanson. On islandlane ning arvab, et on eestlane. Võib öelda, et nende muusikas on sarnaseid jooni kuid tegelikult on need siiski üpris erinevad. Pärdi muusika on ajendatud religioonist ning seetõttu on see üpris sakraalne ning tihtipeale ka askeetlik. Johan Johanson, võib-olla on asi selles, et ta on salvestanud nii palju filmimuusikat siis tema looming on kohati väga teatraalne. Seda muusikat kuulates jookseb silme eest nagu film mis on kindlasti üks väga eriline omadus. Johan Johansoni soolokarjääris on ta kasutanud väga palju ka elektroonilisi elemente. Tema varajasem album, mis kannab nime Engla Björn, on võib-olla midagi sarnasemad prajaniino tööle kui Arvo Pärdi jamale. Aga mida aeg edasi, seda kaugemale on Johanson läinud eksperimentatsiooniga ning just nimelt eksperimente atsiooniga, mis hõlmab siis klassikalisi instrumente, viiulid, tšellod, kindlasti klaver ning muud klahvpillid, siis. Tema muusika on väga kerge ning väga põhjamaine. See on ilmselt kõige suurem põhjus, miks ta mulle nii väga meeldib. Seda muusikat kuulates ilmuvad silme ette pildid siis talvisest Laanest ning seda hõlmab selline ühtlane kargus, mis on väga ilus aga samas ka veidikene nukker. Ning meie kui eestlased teame, et ilu ei saa olla ilma nukruseta. Nüüd minu pala nimeks on asperu Alaireid Afanalüüsholde ehk siis tõlkes süüdatud või valgustatud pääsuke meie õlal. Ning tegu on küll väga lühikese, kuid ülimalt sügava ning emotsionaalsusest pakatava teosega. See on siis mõeldud keelpillikvartetile. Tšellot mängib ka üpris tuntud islandi tšellist Heldur kud otil. Minu meelest selle teose kõige parem omadus on tasakaal. Seda kuulates on mitu joont ning see, kuidas need teemad üksteisega mängivad, on väga ilus, väga puhas ning väga mõtlemapanev. Kohati lausa hüpnatiseeriv. Nüüd minu meelest selle pala kohta sobib hästi üks Johanssoni kaasmaalase mõttetera, nimelt popmuusika fännidele võib-olla veidi rohkem tuntud. Ta on toonud võrdluseks muusika loomist inimese kehaga. Ta on öelnud, et puhkpillid ja hääl on inimese kopsud ning rütmi ja trummid on südamelöögid ning keelpillid on inimese närvid. Minu meelest siit palast tuleb see väga ilusti välja. Keelpillid on nii tundelised ja nii õrnad ning nendes peitub nii palju dünaamikat, et ainuüksi selle lahtimõtestamine on töö omaette ning väga nauditav töö. Kahjuks sai Johansoni loomede eelmine aasta väga kurva lõpu. Nimelt lahkus meie seast 2018. aastal, kui ta suri Berliinis, narkootikumide ning ravimite koostoimetest. Aga selle lühikese aja jooksul, millest ta siis muusikat lõi. Selle lühikese ajaga on ta jätnud meile väga palju head ning väärtuslikku muusikat. Ma arvan, et siinkohal võibki nüüd muusikat kuulata ning ma loodan, et iga kuule leiab ka endi jalalt ühe pääsukese. Johan Johanssoni Sparrow Alaitseta panersholde süüdatud valgustatud pääsuke meie õlal, esitajaks pildur, kurna, totti ja American Kentzemprovimisikansambu.
