Tere olen Oskar ja kuulata saadet Klassikasäuts. Tulen Jaan Poska gümnaasiumist 10.-st klassist ja enda muusikakogemusest võin ma rääkida nii palju, et olen lõpetanud Tartu esimese muusikakooli viiuliga tänu muusikakoolile sängi, üldsegi me siis täna rääkida oma lemmikloost, mis on Arvo Pärdi Tabula Rasa. Meil oli siis koolis on kohustuslik muusikakoolis muusikaajalugu lisaks meie siis erialapillile ja solfedžo Ale siis muusikaajalugu viimasel aastal oligi siis viiks viimaseid heliloojaid, oligi Arvo Pärt, nagu oli seal kohustuslik, pidi siis paar lugu pähe õppima muidugi erinevast endast rääkima ja see oli selline siis kontroll öösel. Aga siis ikkagi see muusikavalik, Tabula Rasa siis see oli minu meelest siis üks nendest lugudest, mida pidi siis kuula meelde jätma selle tööl. Ja siis ma siis kuulasingi andsin juhtumis lingi kuulasin ja esimene osa oli selline ja juba hästi teistsugune, huvitav, mulle meeldis muusika juures lihtsuse loogilisus. Hästi põnev oli minu jaoks see, kuidas see heli minuni jõudis, üldsegi. Aga kõige rohkem meeldis mulle ikkagi teine osa, mille nimi on siis sidentsium tabadrasest. Mulle jäi see just väga hinge, kui ma kuulasin seda, mõtlesin loo peale üldsegi, ma kuidagi tundsin selle looga siis sellist ühendust. See just see lihtsus, mis selles loos on siis kuidagi ma tunnen seda kuidagi rahu ja vaikust, seda ilu kuidagi enda sees samamoodi. Jah, see on selline minu kokkusaamine siis selle looga ja Arvo Pärdiga üldsegi rohkem. Muidugi ma teadsin enne ka, aga nüüd ma sain kuidagi tundsin rohkem sellist lähedust või teadsin järjest rohkem temast asjade pälvis siis ma oskan nii palju rääkida. Ta sündis 1935, aastal, õppis Tallinna riiklikus konservatooriumis ja Heino Elleri all. Kui opositsioon klassis, siis mispärast seda ta tiga raadios muusikat igal pool, kus juhtus ja ühesõnaga tuntuks ja siis mis on Pärdi juures, on just see lahe on see, et tal on endal selliseid kaks suurt loominguperioodi, siis esimene periood ja siis tuli umbes 10 aastat vahet. Või siis, eks teie periood peale demagahed, tuntumaid lood neist, kes sedasama Tabula Rasa. Teise perioodi nimi on tintinnabuli. Tintinnabuli on need kellad, mida mängitakse nunna koostides, sellepärast tuligi selline nimi, tema teine periood, tintinnabuli. Ongi kõik räägibki vaikusest, rahust ja sellisest. Jah, ongi võimsast hingerahust emistriline väga sage juhtum, tintinnabuli siis perioodi härm kolmkõla, nõnda siis Pärt, armastan väga-väga palju kasutada. Muidugi ka see fakt, et Pärt on suur tabeli joonise peal on siis seda ka nii-öelda kuulda ja tema muusikast, kuidas ta annab oma usku siis ka selle muusika kaudu levitab üldse terves maailmas. Aga siis selle Tabula Rasa enda kohta mida tähendab siis tühjaks pühitud tahvlit tühja lehte põhimõtteliselt mõttes tähendabki seda siin tõesti tegelikult lihtsasti üles ehitatud lugu ka, samas sellega oli veel selline suur jama, kuidas ta tegelikult professionaalsetel muusikutel väga-väga raske mängida, kuna ei saadud pihta, Pärdi ideele tahtis nagu siis väljendada siis üldsegi Tabula Rasa on kirjutatud siis kahele viiulile, keelpilliorkestrile ja ettevalmistatud klaverile. See pala on siis tellitud kuulsale tee viiuldaja poolt Gidon kreemeri palvel palvus pärilt Sist lugu, Pärt küsis, et kas see võib olla ka aeglane ja kreemjar oli täiesti nõus. Sellega on siis aastal 1977 see lugu valmis ka proovides üldsegi nagu ma mainisingi läkski keeruliseks, kuna professionaalselt siis viiuldajad ja kõik need, kes seal orkestris mängisin, ei saanud, mis sundis nii hästi välja, kui pidi iili klassi, muuseas oli seal ja juhatas esimesi ettekandeid ja ühesõnaga ei läinud kõige paremini sellel proovides ja siis oligi asi siis mida, aga Pärdi enda laine pani tähele esiettekandel, ta pole seal. Et kui hakati, siis mängime seda seal kontserdisaalis siis kuidagi kõik loksus ise paika. Isegi kui paremini siis kuidagi tuli ikkagi väga hästi selliseid kandel välja kuidas kõik, isegi loksise paika siis saadi lõpuks pihta sellele lihtsusele, tegelikult mis on siis sellele tabula rasa loos olemas? Just tintinnabuli ja Tabula Rasa saladus tegelikult peitubki siinses lihtsuses kolmkõlad siis liikuvad üles, helide allapoole ja tavaliselt sellised liikumised käivad kogu aeg ringi ja seda oli väga raske tegelikult saavutada, proovides, aga ikkagi lõpuks jumala alates läks kõik paika ja siis ka veel tore fakt Manfred Archeri ja Tabula Rasa kohta. Et esimest korda kulise Manfred Eicher siis siin üks suur asutaja esimest korda kuulisti seda pala oma autoraadiost ei teadnud, autorit ei andgalo nime, aga jäi täiesti täiesti vapustatud sellest loost. Ja siis lõpuks ikkagi lets Pärdi ülesse ja loo nimega. Ja siis uue sarja esiplaadiks SMI visiidist siis valiks, saigi Tabula Rasa. Kuna Manfred Eicher oli tõesti võlutud sellest loost. Ja see lugu siiamaani on väga paljude lemmik üle maailma esitatakse seda igal pool. Jah, muidugi võib mainida, et kui ma seda kuulis, siis seda ka siis ülemaailme jaga siis tänu sellele ka Pärtsay muidugi tuntavaks läbi maailma. Ja mulle just meeldiski tegelikult see Tabula Rasa, mis ta imeline ja lahe lugu, aga jah, teine osa mulle just meeldis, kuidas keisse lihtne liikumine üles-alla, kolmuladega ja kuidagi hästi selline võimas mulje isenesest. Et suur tänu Tartu esimesele muusikakoolile, et see on nende muusikaajaloo õppekavas sees. Ma arvan, tulebki kuulata seda tabuldaarseteist, osa esitab siis Eedeeboli sümfooniaorkester ettevalmistades, klaveri peal on siis Eerik Risberg, esimese riiuli peal on Adeele Anthony ja teise piiri peal on chill šaham ning dirigent on Neeme Järvi. Kuulasite Arvo Pärdi, Tabula Rasa teist osa tsentsium, seda esitas Jetebury sümfooniaorkester. Ette valmistatud klaveri peal oli Eerik Reisberg esimese viiuli peal Adeele Anthony teise viiuli peal chill šahham ning dirigent oli Neeme Järvi. Olen Oskar pikk ja te kuulasite saadet Klassikasäuts.
