Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Mõnus on Fire TV tänast päeva oodanud nii kaua, tead, miks? Sellepärast, et draama saab tuttavaks Alexiga, nüüd siis ma saan talle ütelda, kes ma olen. Mina olen mõnus on. Võin talle järsku isegi lauda mõne laulu kujuid laulda, koevil lauda väga hea. Kõigepealt oli esimene lind Sirts r-r laulus täis kaap, tema rin sirts. Ja sellest tuli teine linn. Virid. Tuli kolmas neljas linn, leviidil, viiviri indiviidid, saurused ja kalad, skonna tsirka r. Tirdfierr imestusest on natu maatser. Kaunist suule kasukate viiviriidi Vediidi. Nõnda vahvardel laulumi eestlejeviidi vibyybjektiivigi tööl polnud enne nähtud metsa sees nägi nirdiidi krediiti. Oli linnuhäältemoodi, küll kirurg, praegu praeguseks sobis see laul väga hästi, sest et ilm on linnulaulu täis, eks ole ju, onu Aleks. Muidugi praeguse aja kohta, see on õige laul igatpidi ja ma pean ütlema, et minagi olen vaimustuses kvaliteedist, imestuses olete mõnus. Naeran ettenihke, oletegi tuttavaks, aja ikka kõige parem viis. Muidugi ma tean küll, et sul on palju küsimusi, onu Alexile, aga enne kui sa küsima hakkad. Ma tänan Pärnu 21. laste päevakodu, teise rühma lapsi, kes saatsid ilusa pika kirja ja ühe toreda asjaga. Kalade mood ja midagi siit minu meelest ka seal vist terve akvaarium sinivetikad, vaatan neid rohe ja eks ole, nikerdatud paelad vetikad ja nende vahel mitte lihtsalt nende vahel, vaid ka siin lausa ees, vabalt ujudes on kala, kõik liiguvad ka ja väga kena, tublid lapsed Vaitud sealt kommikarp ilusas sinise värviga tehtud ja alapaberitest volditud just, ja nendel on harulised, sabad ja uimed ja suudjaks, suured kollased ja punased silmad peas. Rohelisest paberist on selliseid vetikaid ost ja päriskarbid on kleebitud põhja nagu merepõhjas ikka. Ongi. Ai õlus. Natukene lindude moodi, mõned kalad lendavad ka, mõned kalad lendavad. Loomulikult see ei ole päris lendamine, nii nagu nahkhiired või linnud, näiteks nad ei leita aga vees nad hüppavad välja, nendel on hästi tugevad, suured ja laiad rinnauimed. Ja siis need rinnauimed lähevad lahti nagu suured tiivad ja kuna nagu planeerivad lennukid lendavad koogile 60 70 meetri kaugusele, mõned isegi 200 meetri kaugusele. Kui mõni delfiin või haikalad neid vees taga ajab, siis on väga hea pääsemise vahend õhus. Muidugi on kajakad, no aga see on juba teine jutt. Nüüd me oleme kiitnud seda laste meisterdatud akvaariumil, nad kirjutavad veel sellest, mida nad kevadel teinud on. Kuidas lillede eest hoolitsevad ja õpivad tundma, umbrohtusid, kasvatali laste käest, küsinud, et lillepeenral kasvavad maalt, saad vesi, heinad, võililled ja väikesed vahtrad ka, et kas need vahtrad on ka umbrohud? Vist ei ole, vaadake, kallid lapsed ja sinasõber, mõnusson, kõik sõltub sellest, kus kohas kasvavad need või teised taimed või kus kohas elavad need või teised loomad. Kahjurid, umbrohud ja igasugused pahariigid võivad ju taimed ja loomad olla ainult inimese seisukohalt, kuid korralikult peenrad on ette valmistatud ja porgandid või roosid, tulbid või kasvõi pjeed on sinna pandud kasvama. Siis me teeme ju seda mingisuguse eesmärgiga, et saada ehkki saada, eks ole, kõik see ülearune nii-öelda kõik, mida meil sinna vaja ei ole. Umbrohud, malts Adolf väga õiges kohas looduses, seal, kus nad kasvavad ja vahtrad parkides ja metsades näiteks valudes on omal kohal väga õiged taimed. Aga peenra peal siiski me peame tunnistama, et jah, nad rohud vahtrast, mul endal oleks kahju, kaevaks ta välja ja paneks. Ja kas on kuskil, kui mul natukenegi võimalust on oma aias midagi niisugust teha? Ja kui ta suureks kasvab, siis sinna saadi linnud peale, lennatasin okste peale siristada miljaidi hädised ja täpselt nii ma tahakski üldse rääkida lindudest, et kes üldse oli esimene lind, kass, oli see igihaljaslind või linnuhaldjas? Ahjaa, oi, see on suur küsimus, kuule, kallis, mõnusam sinu laulus oli ju tegelikult linde kuulamas, kelle ajal ammu mitu miljonit aastat tagasi arvatavasti esimesed linnud hakkasidki tekkima, saju laulsid, et saurused ja kalad, konnad ja ahvat siis kui olid saurused ja konnad, siis hakkasid tekkima esimesed linnu. Kindlasti tekkisid natsaurustega sarnastest. Aga väikestest sisalikulaadsetest elukatest, kes puu otsas elasid ja kellel oli hirmsasti vaja kaugele hüpata ühe puu otsast teise otsa. Aga see on teine jutt, sellest räägime võib-olla teinekord, eks ole. Kuid täna sakesisid mulga linnuhaldja kohta, then vara is hea meelega just linnahall ja sa kindlasti tead kõik lapsed, kes on muinasjutte lugenud, aga selliseid lapsi, kes poleks, vist ei ole olemas. Et haldjad on maailmas palju. On head, haldjad on kurjad, haldjad on vägevad ja on suhteliselt tähtsusetud linnuhaldjas ja just nimelt värvuliste väikeste linnukeste haldjas oli alati titt tunnistatud ägevamaks Haydiaks vähemalt metsas ja vähemalt Euroopas nii pisikesed on need värvukesed, aga nende haldjas, nende valitsejanna, niisugune vaimne olend, kes nende eest hoolitses ja kelle sõpradeks ja võib-olla kadeenriteks olid väiksed värvukesed olid nii pädevaks tunnistatud, oli nii tähtis. Võib-olla siin on lugu ikka nii, nagu väikeste loomadega mütoloogias ikka ei ole mütoloogia jaoks tähtsusetuid, loomi, mäletate kunagi? Me rääkisime siili poisiga ja tädi Annega hiirest. Hiireke oli ju maa loomise juures müütidest väga tähtsal kohal, ta oli mägede ja isegi äikesejumalaloomi pidada, kõiki väike hiireke ei suutnud ja värvukestega on sama lugu. Värvu linnud elavad, noh, ütleme Euroopas, ütleme nii, läbi aasta, neid on ka talvel, kuid millest algab kevad siis kus eristamine olnud, selles suhtena laulsid ja keskaegsete inimeste jaoks ja arvatavasti ka ürgaja inimeste jaoks oli tegelikult kaks aastaaeg talv ja suvi. Nimetused, kevade ja sügise tulid keskaja lõpupoole tegelikult vagantide luules, 13.-st sajandist, ma usun esimest korda üldse, sügisest hakati juttu tegema talv ja suvi ja talv on pime, lühikese päevaga karm, külm, raske ja ilmselt kurjade võimude, kurjade vaimude ja kurjade haldjate aeg olnud. Kuid suvi on hele, valguse aeg. Suvel on soe, suvel on mõnus, suvi oli kindlasti heade hailiate aeg ja kes kuulub kas suve saabumist ikka värvulinud, nemad olid siis eelkõige elu taassünni taasärkamise sümboliks, nad tõid kevadel ju siis nad tõid ka oma võlu ja maagilise jõu kaasa, niiviisi rakendasid neid selleks, et seda külma talve, seda pimedat aega meeleletada eemale. Ma olen täiesti kindel, et just tänu sellele, et ärgu lindude tõid kevadel pääsukesed kindlasti linavästrikut ka. Ja kahtlemata juba sellised nagu vindid, metsvindid, rästad ja kiurude Ohtid pall. Pill on siin kaasas ja ma proovin lindu ka järgi teha. Seal väike värvulinud on suuremaid värvulintega võtmast. Sellisemaid atlaselinnuhaldjas oli ta väga ilus. Ja kindlasti ta oli väga ilus, ta oli kevade nägu. Ta oli kindlasti heledajuukseline, kahtlemata juuksed olid tal kuldsed silmad pidid olema tal kindlasti heledad, hele, helesinised ja tal arvatavasti oli roheline kleit, kui sa said lähemalt vaadata seda kleiti, sa nägid, et ta on tehtud väikestest rohelistest tulekestest, aga hästi pisikestest. Sest päris rohelist värvi värvu, linde meil looduses on suhteliselt vähe, rohevint on mingil määral roheline, kunitsiitsita ja nii edasi. Nii et väikesed rohelised solekesed moodustasidki linnuhaldjakleidi ja Tal olid loomulikult ka lilled, lillepärg oli tal peas ja lilled kaunistasid tema kleidi. Ja kui ma ei eksi, ma olen lugenud temast vanadest raamatutest. Tal oli veel midagi putukat atest kah ehiteks. Kas tal ei olnud hoopis kiili tiivad selja peal? Linnutiibu tal vaja ei olnud, tegelikult need tiivad loomulikult olid tal lihtsalt kaunistuseks, sest lennutada saiu ta oli haldjas, silma tiivad. Ja teda näha ei olnud lihtne, näha võis teda inimene, kes tegi näiteks lindudele halba aga hoidku sellisest kohtumisest, neid karistas linnuhaldjas väga julmalt ja väga otsekoheselt vanarahvas siiamaani oskab öelda Erar tee halba väiksele linnule ja ja, ja see on väga õige, väikestele lindudele tõesti ei tohi mitte mingisugust halba teha, sest mõelge, kui kasulikud nemad päris saate. Alguses me rääkisime siin kahjuritest aga kõige parem kahjurite, kahjulike putukate tõrje, see on just nimelt Pärvukiste töö, mida nad teevad meil aias ja pargis. Nad püüavad ju kõige paremini kõige osavama pini kõige kindlamalt niiviisi oma väikeste nokkadega. Kõik need kahjurid kinni ja söövad need ära. Aga kas see linnu Haldel mingi võlukepp on ka käes, olen paljudes muinasjuttudes näinud, ilus ilus haldjas, võlukepike linnuhoidjal on. Peaks olema. Ma ei ole küll näinud tal käes vanade jooniste peal, aga võib-olla taskus päris kindlasti pidi olema. Sest võlukepike see oli väga tähtis instrument, väga tähtis tööriist kõikide all. Ja ilma selleta ikkagi ei saanud. Kuid millest see tehtud oli? Ma tõepoolest ei oska öelda, ma tean, et inimestest nõiad head ja kurjad, no igasuguseid oli inimestest, nõiad tegid endale võlukepikese juust pihlakapuust, kindlasti kadakapuust. Neid tehti ka niiviisi Puludest pikemad rohulibled. Isegi sellised punutud võlukepikese tuli kunagi, mitte kunagi metallist metall segab seda asja. Ja kurjedel võis metalliga olla neidki pikesi tavaliselt kurjad nõiad kasutasid ikka midagi pistuda taolist endale kilbiks või siis näiteks haavapuu haavapuidust, tihti ka halbadeks eesmärkideks neid kepikese, aga linnuhaldjas ta siiski ei ole nõid, ta ei ole inimene, tal haldjast vaim. Nii et temagi pikkinud rohkem nagu dirigendi kepike, dirigent võib ju, kui ta juhatab orkestrit või ükskõik millega vehkida haljaste kätega või kasvõi vihmavarjuga dirigendiks. Rikka tähtis on aga see, et kõikide rahvaste müütides siin või seal aga ikkagi mõni värvu linnukene aitab mütoloogilise kangelasi inimestes tegelasi. Sest Nad on hästi-hästi targad. Kummaline lugu, aga neid peeti väga tarkadeks alati ja kõikjal, tuletage meelde kasvõi põhja konna muinasjutu. Selliseid muinasjutt on väga palju iiri muinasjutud, saksa muinasjutud, šoti, skandinaavia muinasjuttudes kõikjal igal pool. Kui inimene joob poeesia met luuletamise või kui inimene näiteks šoti muinasjuttudes müütidest oma esimest piimasõõmu võtab ronga koljust. Rong ja vares on muuseas ka kesed, kuigi päris suurt või, ja siis saab ta võime satavuskuse, linnu Kiili mõista. Linnud teavad kõike, see, see või see, kes on puhkus või töö, neil, sa oled väga tubli, mõnusam, et satiivis küsimuse esitad, kas see on nendele puhkusi ajaviide või ise hunte? Tavaliselt inimesed, kui nad kuulevad, et keegi siristab, arvavad, et oh küll on seal ja hea tuju, küll on mõnus temal olla mingid mured, otse vastupidi, see on töö ja eluliselt tähtis, väga vajalik töö ja rasked linnu. Häälitsused võib jaotada kahte rühma, üks asi on laul, aga hoopis teine asi on üldvaat, kui seesama varblane ütleb. Ta hüüab, variseb krooks krooks tahi ja kõik väiksed värvukesed oskvaga hüüda oomilapsi ja kõikidel nendel on vaja lihtsalt märku, andekas, tule siia või ettevaatussidunud kas või midagi niisugust. Ööbikul näiteks on ka hüüd seal hästi tasane niisugune sor, midagi niisugust, nii teine asi on laul lauluga antakse maailmale ja eelkõige siis oma liigikaaslastele teada. Siin mina oled tubli ööbik Peeter ja tulgu minu vanni minu juurde. Aga ööbikud Mati, Ants, Kalle ja kõik teised ööbiku poisid hoidku eemale, muidu nad saavad. Sest iga linnupere peab valima endale pesitsuspaiga, kus on see pesa tegemine nendele kõige mugavam, kõige mõnusam, kõige ohutum ja kus kohas nad kindlasti leiavad hiljem, kui nendel pojad kooruvad poegadele toitu, kui kõik linnukesed tuleksid ühte ja sama kohta niiviisi pesitsema, kus nad saaksid pärast toitu, et omi lapsi toita ja seda küll ei saa. Nii et linnulaul, see on signaal emasele linnule. Et üks isane on pesapaiga leidnud ja ootab teda pulma. Ühtlasi seesama laul. Samal ajal on hoiatus isastele, et see ala on nüüd kinni, ärge siia trükkige ja loomulikult teistest liikidest märgukistele songa signaaliks, ärge siia tulge. Nii et see on töö. Nii, isane lind, näiteks seesama ööbik, tema jääb laulma pidevalt niiviisi mitmeks nädalaks, kuni paariks kuuks, näiteks praegu, maikuus ööbikud laulavad ööd ja päevad, juunis laulavad nad öösiti. Siis jäävad hoopis Mac siis, kui lapsed on juba natukene suuremad. See on väga suur töö ja seda tehakse kohapeal olles. Kas nad magavad ka üldse? No räägitakse, et nagunii kerge uni nagu linnu hunnid magavad ikka magamata ei saa isegi kaladel natukene lahtiste silmadega muidugi, sest silmalaud endal puuduvad, magavad isegi kalad vees, aga ta tuleb ikka. Aga linnud magavad tõesti vähe. Arvatavasti mõnikümmend minutit. Ma ei kujuta ette, kas nad tund aega sellest on, nad virgedel magavad küll, aga paljud linnud näiteks magavad päeval ka. Nonii, viisi paar kuni minut. Linnud, väiksed loomakesed, nagu nad on, sellised, nendel on palju vaenlasi, sellepärast nad eelistavad magada, pood peenikese oksa peal, just peedikest. Kõigepealt istub ta kahe jalaga kõvasti sellest peenest oksast kinni võttes, siis hakkab ta ennast tasa pisitasapisi ettepoole, tahapoole, ettepoole tahapoole, kogu aeg vajutab ennast alla alla alla kui ükskord puudutab kõhuga sedasama oksa. Selleks ajaks spetsiaalne sulgurmehhanism, mis nendel jalgadest seal sellised kõõlused, tiplekti ja linnu varbad on ümberoksad kinni mehhaanilise lukutugevusega. Ta võib rahulikult nüüd magama jääda, ta ei kuku oksad. Aga nüüd hakkab vaikselt saade lõppema ja mina ei taha veel magama minna, aga kui ma näiteks nüüd läheksin, metsaja kuulaks, keda ma üldse saaksin praegusel kellaajal kuulata, kas mul on võimalus, näiteks, kui ma praegu läheb näha linnuhaldjat? Ka enne oli juttu sellest, et ainult kurjadele näitab, linnu andis ja mind ka vaevab kogu aeg see küsimus, et kas siis tõesti mitte iialgi ükski hea inimene linnuhaldjat ei näe? Selleks peab siis tingimata kurja tegema teda näha, kõllid, sõbrad, kahjuks kurjad. Möödaminnes tähelepanematult maailmas nii palju. Linnukestele, kuid headele ka näitab ta ennast kahtlemata, kuid need peavad väga head inimesed olema. Teine asi, kas oskab seda ära tunda. Nüüd aga, keda sa võiksid praegu kuulata, Läheb varsti pimedaks ja öösel tavaliselt laulab peamiselt ööbik umbes poole kolmest juunikuus hommikul poole kolmest, kui sa lähed metsa, siis kuuled sa neid kõiki. Linnud laulavad peolised ikka hommikuti varahommikul. Käe kui aju, nihusa võit, velge, kuhu ta ja tema on. Väga mõnus kuulda lähevad, mina arvan ka Elmo, lõpuks selle mängin oma Chirceevee. R sierra Circeeerr. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
