Siin toimub praegu tegevus, mida põhja põdrasaamid on teinud  aastasadu täpselt niimoodi, mis saab Norra põdrasaamidest  ilma põtradeta. Kogu perega tuuakse põdrad siis siia aedikutesse. Just praegu tuli teade, et teine meeskond on tabanud kaks  metskurvitsat korraga. Miks huvitavad prantslasi Eesti metskurvitsad? Nende huvi on muidugi teada, kuidas nende ressursi käekäik on. Need on Norra põdrasaamide emotsionaalsed mõtted ebakindlast  põdrakasvatuse tulevikust. Saamimaal olles soovisin veidi rohkem teada põhjapõtradest,  keda kohtab siin igal sammul, tihti lausa tee peal. Need ei ole metsikud põdrad, vaid kuuluvad kindlatele põdrakasvatajatele. Kuidas on saamid põhjapõtradega nii lähedaseks saanud? Ta magalavanakaja. Ka. Karda. Koti. A mo. Ja. Ja dockook. Saratost. Tihti ka selle sähtal ju puhas kosu, et. Hea, et ta ei kootu. Muusa ja kuhu? Aias ja. Minu. Puhatsu. Padu hirmuhoolu. Ttur naamatus a. Hirmuhoolu raamatu sa pohtsoonikalka. Kolka härra Sov, härra aadi, härra kapeli,  härra Janu veitspu. Ja ja ta talle. Mõned põdrasaamid on oma traditsioonilist tegevusala veidi  mugav danud ja näiteks kasutavad põhjapõtru turismi eesmärgil. Siin metsade vahel peaksid olema ühe põhjapõdrasaami põdrad. Nad jooksevad vabalt ringi, mingeid aedu siin ei ole. Jäljed on näha, ma proovin nad üles otsida. Jõuluturismi põhjapõdrasõidu ja saami värviliste  rahvarõivaste kommertsliku kasutuse tõttu jääb saamidest  tihti kuvand kui jõuluvana abilistest. Selline seos on õigele saamile lausa solvav. Tegemist on ikkagi ürgse loodusrahvaga, kel on oma põtradega  eriline side. Minul Soome põdrasaami tabada ei õnnestunudki,  kuigi tema põdra ad leidsin kohe üles. Lootsin uuele võimalusele. Põdrasaamid on rändava eluviisiga ja käivad oma põtrade  järel sadu kilomeetreid aasta ringi. Neid on väga raske tabada, aga ma sain infot,  et Põhja-Norras on ühel noorel põdrakasvatajal praegu väga  tähtis aeg. Põdrakari on kokku kogutud. Lähme, vaatame, mis seal täpselt toimub. Siin toimub praegu tegevus, mida põhja põdrasaamid on teinud  aastasadu täpselt niimoodi kogu perega tuuakse põdrad  siis siia aedikutesse ja valitakse välja need põdrad,  kes siis lähevad tapale ja need, kes lähevad jällegi üle  talve rändama, et märgistatakse ära ja lastakse jälle lahti. Hurdur. Tillivin. Nan ka you lik tes. Paraku on 27 aastase põdrakasvataja peretraditsiooni  jätkamine suure küsimärgi all, sest Norra valitsus on  seadustega tugevalt piiranud karjade suurust  ja karjatamiskohti. Põhjenduseks tuuakse ülekarjatamine tundlikel tundraaladel. Jossetil on kuni 400 pealine põhjapõdrakari. Tegelikult on lubatud ainult 75 looma. Iga piirangut ületanud põdra eest tehakse trahv  ja on ähvardatud ka põtru ära viia. Noor põdrasaam selliste piirangutega nõus ei ole  ja on juba aastaid riigiga kohut käinud. Saami aktivistid on teinud petitsioone, korraldanud  aktsioone ja saatnud Johset juhtumi ÜRO inimõiguste nõukogusse. Norra põdrasaamid on oma traditsioonilise elulaadiga  tugevalt kokku kasvanud, nad on oma põhja põtradega koos  elanud ja rännanud aastatuhandeid. Tänapäevased seadused ja regulatsioonid on aga põhjapõdra  kasvatus tugevalt piiramas, kuid mis jääb  siis alles põdrasaamidest? Bi Co sit on have this Randers. See, mis praegu siin õues toimub, võib tunduda väga  müstiline ja salapärane. Aga me näeme, et siin on tegemist väga suurte kahvadega. Siin on pea, et kuue-seitsme meetri pikkused ridvad  ja läheb lindude püüdmiseks. Kes need Prantsusmaalt siia tulnud mehed on  ja mida nemad, mets kurvitsate kohta tahavad uurida? Kahe organisatsiooniga üks on sealne riiklik jahiulukite  uurimisasutus ja teine on metskurvitsate. Jahiklubi kohe selline spetsiaalne klubi,  mis tegeleb ainult metskurvitsate jahtimisega  ja nemad on tulnud siia selleks, et siis satelliitsaatjaid  lindudele selga panna ja teada saada, milline on nende ränd. Meil on nüüd kaks meeskonda, üks on nii-öelda kava mees  ja üks meeskonnaliikmetest töötab siis prožektoriga. Ja me läheme praegu vanale Lutserni põllule. Käime selle kiiresti läbi. See nimi on niisugune tore, et mets kurvits,  aga sellega ma olen juba ammustest aegadest norinud,  et et kas ta ikka on metskurvits ei lähe mitte metsa,  vaid lähete tegelikult põllu peale ja see kõige aktiivsem  tegevus tegelikult toimub metsast väljas aga pesitseb ta  metsas ja tema kevadine mängulend on ka,  et siis päris metsas või metsaservas. Ja tema puhul on siis iseloomulik see, et ta on pigem  aktiivne öösel. Me oleme nüüd peaaegu tund aega proovinud leida erinevatelt põldudelt,  see tähendab karja ja heinamaadelt metskurvitsaid aga  täiesti tulutult. Mitte ühtegi lindu pole me praegu näinud  ja põhjus võib olla lihtne. Ilm on liiga hea, nimelt pidi olema kõige parem püüda  metskurvitsaid siis, kui õues on tuuline,  vihmane ehk siis, kui peremees ei lase isegi oma koera õue. Räbala ilmaga on metskurvitsatel ehk neppidel linnupüüdjaid  raskem märgata, sest nii on inimeste lähenemist vähem näha  ja kuulda. Just praegu tuli teade, et teine meeskond on tabanud kaks  metskurvitsat korraga. Kas Eestis elavatel metskurvitsatel läheb hästi  ja mille põhjal seda otsustada? Võib öelda küll, et tal päris hästi enam ei lähe. Pikka aega oli arvukus stabiilne, praegu viimane arvukus. Hinnang, mille me ornitoloogias andsime näitab,  et, et arvukus on hakanud kahanema. Tegelikult ühtegi sellist head uuringut Eestis ei ole tehtud. Aga selge on see, et, et metsamajanduse intensiivsus mõjutab  seda lindu, tema ei sõltu ju mitte metsamaa pindalast,  tema jaoks on ikkagi oluline mets selle sõna otseses tähenduses. Nüüd raiesmikud näiteks kus ta võib toitumas käia öösel küll,  aga kuhu ta pesa üldjuhul ei raja, nii et kõik sellised  tegurid pluss veel muidugi jahinduse surve,  noh, ma arvan, et, Neid kütitakse nii vähe, et siin meil ei ole mõtet nagu  mingist tõsisest survest rääkida, aga rändeteedel  ja talvitusaladel, eriti, kus nad viibivad pika aja kogu  talveperioodi jooksul seal sealsed tingimused,  sealne inimpoolne surve on muidugi selle liigi jaoks oluline. Suvel ilmavalgust näinud nepitibud on sügisrändeks kenasti  kosunud ja nüüd täiskasvanu mõõtu. Kuigi enamus metskurvitsaid lahkub meilt oktoobris novembris  ja saabub tagasi märtsis, aprillis, elab osa neist talve üle  ka Eestis. Talvitumisaladele reisimiseks tuleb  metskurvitsatel agaralt energiavarusid täiendada  ja lõpuks tõsisemate külmade saabudes pehmema kliima ga  paikadesse lennata. Metskurvitsad saavad endale rõngad, mis on Eesti päritolu,  nii et kui nad peaksid jõudma Lääne-Euroopasse,  näiteks Prantsusmaale, siis on võimalik tuvastada,  et need linnud tulid just siit oma rõngastega. Mis siis Eestis pesitsevaid, metskurvitsaid  ja Prantsusmaad nii väga seob? Noh, seob just see, et nad siit lendavad sinna talvituma  ja Prantsusmaal on metskurvits väga populaarne jahilind. Et selles mõttes on nende huvi muidugi teada  mis toimub mujal ja, ja kuidas nende, see nii-öelda ressursi käekäik. On paljud rõngastatud linnud saavad hukka Prantsusmaal,  nagu ma ütlesin, on väga populaarsed jahilinnud. Mõnel aastal on meil siin varemat, et uuringute alusel teada,  et kuni kolmandik lastakse neid juba esimesel aastal peale  rõngastamist kui nad sügisel siit ära rändavad. Kuna see metskurvits on natukene liiga väike,  et talle panna GPS seade külge, siis täpsemalt tohib see  olla linnu kaalust ainult kolm kuni viis protsenti. Tema puhul oleks see rohkem. Ja ma lasen tal nüüd minna, tema saab minna oma teed koos lõngaga. Kuidas need teadmised võiks meile kasulikud? Igasugused sellised Elektroonilised seadmed on mõeldud kahe asja jaoks,  üks on siis see ränne, millest ma rääkisin  ja teine on elupaigakasutus. Nende reaalset rändekoridoride teadmine annab võimaluse  mõista nagu neid tagamaid. Miks populatsioonid kahanevad? Peale selle on igasuguseid lokaalseid mõjusid  millega tihti ei arvestada näiteks väga palju uuringuid,  kus kasutatakse telemeetriat. On? Lindude ja tuuleparkide teemal, sellepärast et. Et linnud püüavad neid tuuleparke vältida kui võimalik. Praktikas võib see tähendada seda, et Nad ei saa enam käia  toitumas aladel, kus nad on varem võib-olla sadu aastaid käinud. Nii et kõik see, mis toimub väljas, kas poole Eestit võib  hakata mõjutama seda, kui hästi nad saavad hakkama siin  pesitsusalal ja need mõjud võivad vahest olla väga pikad,  nii et küsimus ei ole ainult selles, mis siin Eestis toimub. Meie linnud sõltuvad väga palju ka sellest,  mis toimub mujal Euroopas. Nüüd on see metskurvits õige pea tagasi siin  kus ta kinni püüti. Ja loodame väga, et tema saatja hakkab saatma väärtuslikku infot,  mille põhjal saame teada, kuidas ta siit Eestist lääne poole rändab. Sellel sügisel sai Viljandimaal satelliitsaatja ühtekokku 12 metskurvitsat. Enamusel neist pole veel kuhugi kiiret ja nad tegutsevad  endiselt Eestis. Esimesena lahkus kodumaalt Fenikiks nimetatud lind. Võimsaima etteastega paistab silma Jaanuse nimeline kurvits,  kes läbis oktoobri lõpus ühe ööga ligi 500 kilomeetrit,  täiendas energiavarusid Poolas ja kihutas suurel kiirusel  nelja päevaga lausa 2000 kilomeetrit ja jõudis läbi Hollandi Inglismaale. Sarnast lennukoridori on kasutanud ka metskurvits Begasse,  kes asus nädal tagasi Belgias.
