Täna jah, on neid ilminguid veel EKRE tegevuses küll, et püütakse üheaegselt olla koalitsioonis ja samal ajal veel siis kritiseerida, vastanduda noh ja täit opositsiooni roll ja seal mõnda aega ka ju täiesti mõistetav, sellepärast et EKRE üks edu võti on olnudki varasemalt kõigile ja kõigele ja kogu poliitilisele süsteemile kõikidele erakondadele vastandumine, millega nad kogunud enda taha hulgaliselt rahulolematuid, protestisid hääli ja nende säilitamine on ju ikkagi väga oluline, sellepärast et kui need hääled ära kaovad, siis ka oluliselt EKRE toetus vähenenud. Ja täna poliitiline maastik selline neid hääli on võimalik. Kui kahel toolil istumisega säilitada, kuhu need protestihääled siis väga läheksid? Hetkel kui me vaatame parlamendierakonda, jätame välja väikesed parlamendivälised jõudke, siis parlamendis on täna niimoodi, et Keskerakond on võimul, et kuhu nad rahulolematute hääled Keskerakonna taha ju nagu ei saa ning Isamaa on ka võimul ka nagu ei saa minna, eks ole. Reformierakond olla niivõrd pikalt võimul olnud, et vähe uskuda, et lähitulevikus potentsiaalselt tänased EKRE toetajad, need, kes rahulolematud on, või protestihääled, et need koliksid ümber reformi ära, kuna tahan ka väheusutav. Ja siis on sotsiaaldemokraadid, kes on ka olnud võimul, aga kelle ideoloogiline selline maailmavaateline alus kõige oluliselt Ekrest ju erineb? Ei kujuta ka ette, et protestihääled kiiresti EKRE tagant ümber koliksid, nii et selline üldine olukord soosib ka seda, et kindlasti mõnda aega on võimalik nii rahulolematuid sellise poliitikaga endale huvitav.
