3000 ruutkilomeetri suurusest Ida-Virumaast on põlevkivimaal kaevandatud 220-l ruutkilomeetril ja veel 100-l on seda lubatud teha. Erinevate aegade kaevanduste andmed on Tallinna tehnikaülikooli teadlased kogunud ühte kaardirakendusse. Kaevandusalade kaardistamise käigus saadi ülevaade ka sellest, millised maad on kaevandamise tagajärjel juba sisse vajunud ja kus on veel ohtlikke kohti, räägib Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi dotsent Veiko Karu. On kaks peamist aspekti, kõige esimene on see, et selleks, et kaevandus saaks nõnda toimida, on vaja maa alla, õhku ja elektrit ja selleks siis on rajatud surfid. Ja kui neid enam ei ole kasvatatud, siis need on suletud ja kuna need on sulgemisi, on toimunud erinevatel aegadel erinevate riigikordade ajal et siis ongi, et võib-olla ei täidetudki täies ulatuses, vaid poolikult täidetud ja nüüd seal vahele pandud puitavastikkonnastega varaga tulnud ja seetõttu nad varisevad sisse. Ja teine pool on siis siis tingitud sellest, et see katet, mis on põlevkivi kysindi peal on õhuke ja see käib nii-öelda on juba vana ja need kihid on lihtsalt varisevadki sisse lihtsalt aja aja tõttu. Keskkonnaministeeriumil pole veel lõplikku plaani, kuidas nende vastutusalas olevatest vanadest kaevandustest tulenevaid ohuallikaid likvideerida, räägib keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia osakonna nõunik Helena kailon. Hetkel lahendame juhtumipõhiselt, et kui tuleb teade varingus, siis leiame sellele lahenduse. Aga püüame ka siis tulenevalt tehnikaülikooli uuringu tulemustele leida pikemaajalise lahenduse probleemidele. Ohtlikest uuringutest tuleb teatada keskkonnainfotelefonile üks, kolm, üks, kolm.
