MINA OLEN Liisa saaremäel. Ja loen teile Kristiina kassi loo, kaks sokki. Liisal oli kaks ilusat sokki. Sokid olid roosa-valgetriibulised. Vahel käisid sokid Liisaga koos lasteaias ja said teiste sokkidega kokku. Mõnikord vedelesid ainult määrdunud põrandal ja siis pandi need pesukasti. Kui need siis jälle puhtaks pesti, said nad minna jälle lasteaeda või vanaema juurde või poodi või kuhu iganes. See oli sokkide meelest väga tore. Ühel päeval, kui ema oli pesu pesnud ununes üks triibuline sokk pesumasinasse. Sokk lootis, et ema märkab teda ja paneb nöörile oma paarilise kõrvale kuivama. Aga selle asemel toppis ema pesumasinasse hoopis ühe kahest esiku pruunist kaltsuvaibast. Kui ema siis paari tunni pärast puhta vaibamasinast välja võttis, pudenes põrandale väike pruunitriibuline sokk. Oi kui kahju, ohkas ema. Liisa, sokk oli pesumasinasse jäänud ja vaip on selleni pruuniks värvinud. Ema pani pruunitriibulise soki roosa triibulise soki kõrvale kuivama. Läkk, mis sinuga juhtunud on? Kirtsutas roosa triibuline sokk nina. Kes sa oled nüüd kole? Mina küll sellist oma paariliseks ei taha. Pruunitriibuline soklasi pea kurvalt norgu ja pillas ninaotsast paar pisarat. Polnud ju ometi tema viga, et vaip oli värvi lasknud. Sokk vaatas, kuidas ema pesumasinasse teist pruuni vaipa toppis. Pruunitriibulise ele sokile tuli klomp kurku, kui ta oma roosat minevikku meenutas. Järsku täiesti ettearvamatult, napsas ema nöörilt roosa triibulise soki ja torkas nüüd ka selle pesumasinasse. Siis pani ta masina käima ja läks minema. Pruunitriibuline sokk vahtis läbipesumasina ümmarguse klaasukse, kuidas suur pruun vaip ja väike triibuline sokk ringiratast tiirutasid. Ja tasapisi muutus ilus roosa triibuline sokk üha tumedamaks. Jaa, tumedamaks.
