MINA OLEN Liisa saaremäel. Ja loen teile, Kristiina kassi loo. Uus aasta paugutamine. Aastavahetus on täitsa vahva. Kuigi mitte siis, kui oled väike ja kardad, kõvasid pauke siis ei julge sa üldse välja minna, mis sest, et väljas lastakse hirmus ilusaid rakette ja issi kutsub õue peale paugutama. Issid on naljakad, neil on tingimata vaja uuel aastal paugutada, vähemalt minu issil küll. Kõigepealt laseme paar Supernoovat ja paar hõbepöörist siis mõne rooma küünla, need on ilmatuma uhked. Ütle sissi, kas sina ikka tuled vaatama, kuidas issi rakette laseb? Mina ütlesin, et mina olen tüdruk ja tüdrukutele ei meeldi selline mürgel. Mulle meeldiksid täitsa ilma hääleta, raketid. Emme lubas meiega kaasa tulla. Ta ütles, et me võiksime pärast tihti paugutamist minna silla peale suurt ilutulestikku vaatama. Ja et mina võiksin panna mütsi peale, karvased kõrvaklapid. Et ma paugutamist nii kõvasti ei kuuleks. Siis me läksimegi õue ja issilasi, mitu raketti ja kargas ringi peaaegu sama rõõmsalt nagu mina. Kui sain jõuluvanalt rooliga kelgu siis läksime silla juurde, sest selle pealt näeb rakette kõige paremini. Aga seal oli nii palju rahvast, et meie enam sinna ei mahtunud. Natuke enne suure ilutulestiku algust nägin ma koera. See oli väike ja karvane. Ja see oli täitsa üksi. Kartis paugutamist vist veel rohkem, kui mina väiksena. Üks poiss viskas pragina palli maha täpselt selle koera kõrval. Ja kutsu ehmatas jubedalt ja hüppas õhku. Tule siia, väike kutsu. Hüüdsin mina talle. Ja ta vaatas minu poole küll, aga ei julgenud tulla. Siis hakkas taevasse lendama hirmus palju rakette. Ma kutsusin jälle koera. Ja nüüd tuli ta nii, et kõrvad laperdasid. Koer värises koledal kombel, kuigi tal oli paks karv seljas. Mina kükitasin ja silitasin koera, keda ronis mulle pooleldi sülle. Ta võpatas, niutsus iga kord, kui pauku kuulis. Mina paugutamist väga kõvasti ei kuulnud, sest mul oli peas müts ja kõrvaklapid. Aga väiksel koeral ei olnud ei mütsi ega kõrvaklappe, vaid paljad kõrvad. Siis tuli mulle hea mõte. Võtsin klapid peast ära ja panin need koerale pähe. Ja tead, mis siis juhtus? Kui järgmine kõmakas käis? Ei ehmatanudki koer enam ei hakkas mu lõuga lakkuma ja saba liputama. Kust see koer siia sai? Küsis emme siis. Miks tal sinu kõrvaklapid peas on? Mina rääkisin, kuidas koer oli paugutamist kartnud ja emme naeris, et see oli minust muidugi väga armas, et koerale oma kõrvaklappe laenasin. Aga tema omanikule see võib-olla ei meeldi. Tal ei olegi omaniku, ta täitsa üksi, ütlesin mina ja lootsin, et emme lubab mul koera endale jätta. Igatahes on tal kaelarihm teate sissi ja paitas koera. Siin on telefoninumber. Isi jõudis just oma mobiili taskust välja otsida, kui üks paks tädi jooksis kisades meie poole. Ta karjus, et me oleme ta koera ära röövinud ja piiname teda igasugu pea võrudega. Paks tädi testis koera sülle ja viskas mu kõrvaklapid maha. Ja koer nägi hirmus rõõmus välja, kuigi see tädi oli kohutavalt tige. Tädi isegi ei tänanud meid selle eest, et olime ta koera leidnud vaid marssis vihaselt minema. Sellistele ei tohiks üldse koeri anda, turtsus issi ja tõstis mu kõrvaklapid maast üles. Selliste pärast ei maksa head aastavahetust ära rikkuda, ütles emme. Pane õige klapid tagasi pähe, siin müristab veel mõnda aega. Aga mina ütlesin, et ega ma enam väike ei ole ja panin kõrvaklapid taskusse. Tegelikult lootsin ma, et leian veel mõne vaese koerakese, kes paugutamist kardab.
