Kliimamuutused on kõikjal meie ümber kuuleme tõusvast  meretasemest ja kõikidest koledatest asjadest,  mis meid ees ootavad. Loomulikult ei ole kliima kogu aeg püsinud üks  ja sama, aga praeguste le muutustele on inimkond tohutult  palju kaasa aidanud. Millised muutused meie kliimas? Ees ootavad. Ma arvan, et mitte midagi väga head. No kindlasti läheb soojemaks ja veetase ilmselt tõuseb. Ja igasugused need õhusaasted ja veesaasted on kindlasti halvad. Kadetavalt Eestit ootab ees see, et meil on aasta läbi suusa ilm,  mille omadussõna ei sobi kasutada viisakal inimesel. Olen kuulnud nii räägita. Me liiga ahned oleme, me oleme kõik liiga ahned. Autodega sõidame. Lennukitega lendame. Ma väga loodan, et tänu kliimaprobleemidele,  teadvustamisele, ühiskonnas laiemalt et toimub mingisugune murrang,  et üha rohkem inimesi on valmis valmis oma igapäevakäitumist  igapäevaelu natukenegi muutma selle nimel,  et et me ei lõpetaks mingite suurte katastroofidega. Tuleb välja, et meie maal toimunud varasemate kliimamuutuste  kohta võib terase silmaga otsides leida hulgaliselt tõendeid. Selleks tuleb aga puurida sügavale järve põhja. Siin külmruumis hoiame me siis järvesetteid parasjagu neid,  millega me tööd teeme. Et siin on küll, tundub neid palju, aga tegelikult ütleme  siis viimase viie või kuue aasta. Meie töö. Külm ruumis nagu orgaaniline aine säilib alati parem,  kui ta on jalas. Kui külm siin on. Siin tegelikult peaks olema neli või viis kraadi,  see on tavaline külmkapp, lihtsalt on väga suur. Et siin siis on jääaja lõpp, me näeme siin,  meil on üks soe periood 13500 kuni 13000 aastat  ja siin on meil 1000 aastat savi, mis tegelikult  siis on jääaeg tuli tegelikult tagasi. Siis Meil on jääaja lõpp ja, ja nii-öelda järgne aeg,  kus kohas on veel sees mõned parkerkihid,  mis näitavad kohalike võib-olla siis kliimasündmusi  või hüdroloogilisi sündmusi, mida me siis seletame sellega,  et mullad ei olnud veel stabiliseerunud ja taimestik ei  olnud stabiliseerunud. Mil moel on võimalik jälgida seda, kuidas meie kliima  muutunud on? Me räägime siin erinevatest aegadest, et Eestis on võimalik  uurida ka miljonite aastate vanuseid kivimeid  ja sealt välja noppida kliimasignaale. Aga, aga siis nii-öelda mida tänapäeva poole me jõuame,  me jõuame jääaegade. Ja siis on meil tegemist setetega ja, ja nii-öelda päris  hästi me saame uurida ainult selle viimast,  võib-olla viis, 15 20000 aastat. Kõik, mis on sellest vanem, on juba natukene fragmenteeritum,  me peame otsima niisuguseid väikseid tükikesi sellest  ja proovima siis rekonstrueerida kliimat. Maakliimal on hulgaliselt looduslikke mõjutajaid. Golfi hoovus on nagu maakera sooja veesüsteem,  soe vesi tekib Mehhiko lahes ja liigub Atlandi ookeani  põhjaossa ning mõjutab muuhulgas ka Euroopa kliimat. Tänu golfi hoovusele on Eestis oluliselt soojem kui meiega  sarnasel laiuskraadil oleval Alaskal. Viimasel ajal on täheldatud golfi hoovuse aeglustumist,  mis tähendab, et kõrgematele laiuskraadidele tuleb sooja  vett vähem. Tegureid on palju, et me kõik teame ju kasvuhoonegaase ja,  ja nende mõju, aga kui, kui minna nüüd võtta nii-öelda  maakera globaalselt ja minna tagasi umbes 50 miljonit aastat  siis me näeme, et kontinentide asend on teistsugune. Kontinentide asend mõjutab kliimat väga palju. Ja kontinentide asend mõjutab viimat läbi mitme asja,  näiteks üks. Kui Ameerikate vahel on vahe, siis pääsevad hoovused liikuma. Ja ja jaotavad soojust ühtlasemalt. Kõige olulisem parameeter on siis orbitaalparameetrid  ehk tegelikult päike, mis meil siin taevas on,  on meie kõige olulisem kliima nii-öelda mõju mõjutaja. Aga maakera orbiit tegelikult mõjutab enda tsüklitega seda,  kuidas päikeseenergia maale jõuab. Ehk siis Milankovit? Selline mees, Serbia astronoom. Kunagi 100 aastat tagasi tegi kindlaks need olulised parameetrid. See on telje kallakus või telje kallakuse kõikumine  ja siis on selline kolmas asi, mis on see,  et kui, nagu maakera käitub nagu vurgann,  kui ta seisma jääb. Ehk tema orbiit hakkab tegema niimoodi. Need nendel on kõigil oma oma tsüklid. Ja kui vaadata nüüd jääaegasid siis need jääajad on enamasti  100000 aastase tsükliga ehk tegelikult see maa orbiidi kõige  olulisem parameeter mõjutab jääaegade. Aga ta ei mõjuta seda nii et, et nüüd, kui maa on oma  orbiidi kujul teatud kohas, et siis kohe pauhti tekib jääaeg  vaid on vaja neid koosmõjusid ehk kontinendid,  asendid, hoovuste liikumist, siis mägede teket  ja sealt nii-öelda siis kasvuhoonegaaside ookeani mattumist. Ja kui need kõik on nii-öelda õiges positsioonis,  siis saab tekkida jääajal. Jääajad ongi Eesti vana ehk paleokliima uurimisel olulised verstapostid. Nende eelsest ajast on otseseid tõendeid väga vähe. Mis oli peale eelviimast või üleeelviimast jääaega me  nii palju ei tea, sellepärast et eelnevad jää ajad on need  setted ära kandnud. Varjatud kohtades on säilinud neid setted. Me saame uurida. Sügavates orgudes mattunud orgudes. Sellistes nii-öelda ka Tallinna all näiteks on neli viis  sellist orgu, mis on 100 50 meetri sügavusel,  mida me tegelikult maastikus ei näe. Tallinna all, kus nad siis on näiteks näiteks üks on siin  Harku järve juures, aga põhimõtteliselt Tallinna kesklinnas jookseb,  jookseb läbi mitu sügavat orgu mida me pildis nii-öelda  maastikupildis ei näe. Aga mis on tegelikult olemas, kust te teate,  et on olemas? Ikkagi kaardistus, andmed ja geofüüsika ja on need teinud  kindlaks ja tegelikult ka Lõuna-Eestis väga palju. Selliseid nii-öelda öeldakse katernarieelsed. Liustiku liustikude-eelsed orud ja need on ajapikku täitunud  erinevate sätetega, ehk siis meil on mõnes mõttes nagu  kihiline tort või, või, või klotsirivi. Et, et meil on see kõik kõige ülemine klots,  mis on siis tänapäev, mis on siis soe siis on meil sinine klots,  me nimetame seda viimaseks jääajaks, selle all on jälle üks  roheline klots, mis on siis soe ja nii on neid klotsi kokku  viis tükki. Et Eestis on võimalik nagu enam-vähem kolm nagu jäävaheaega  jäävaheaeg on see, mis meil tänapäeval on. Ja siis kolm jääaega kä ktte saada. Viimase jääaja järgsest ajast saab juba otsesemaid tõendeid koguda. Selleks puurivad Siim Veski ja tema kolleegid sügavale  järvede põhjasetetesse, mille siiruviirulised kihid annavad  aimu tuhandete aastate tagustest oludest. Siin on see hetk, kus kohas see jää nüüd läheb. Miks see jää sulama hakkab, on see, et kliima tegelikult  soojenes ja esimene soe periood, mis on siin väga selgelt näha,  selline orgaanikarikas. Kergelt isegi turbane kiht. See on nüüd esimene Eesti soe periood. See on umbes 13 pool 13000 aastat tagasi. See oli suhteliselt soe periood. Millele tegelikult järgnes väga niisugune järsk 1000 aastane  väga külm periood, mida nimetatakse tegelikult hilist  rüüaseks aga ka tegelikult jääaegsed tingimused taastusid. Jää ise oli sellel ajal Soomes oli kuskil Helsingi jala  lahti vahel. Et jää seisis nii-öelda Eestist juba põhja pool,  aga külm kliima oli 1000 aastat. Hiljem, kui elu siinmail juba õitsele jõudis puhkeda tekkis  settekihtidesse iseloomulik viirutus. Heledamad kihid kajastavad kevadist lumesulavett,  mis on toonud järvedesse mineraalset materjali. Tumedamad kihid aga näitavad suvise elutegevusega tekkinud orgaanikat. Kuidas inimesi siia jõudmine, ühiskonna areng meie  järvesetetes avaldab? Ega ta alguses ei avaldugi, eriti sellepärast,  et kütt, korilane inimene, kes sinna esialgu tuli,  ei mõjutanud loodust rohkem kui kobrast. Aga nüüd, ühel hetkel, kui saabub siia põllumajandus lõuna  poolt siis me hakkame selgelt nägema juba inimese mõju  loodusele ja kaasa arvatud ka järvedele ja see on esialgu selles,  et inimene teeb alepõldu, see osakesed lendavad seeosakesed  maanduvad järves hedetesse. Aga teine asi, mis on veel veel kindlam,  on tegelikult algselt põlluviljade õietolm,  näiteks seda on võimalik määrata ja me saame kindlalt öelda,  mida inimene hakkas kasvatama nisu või otra  või rukist ja see kõik on järves hetkes nagu sees. Ja see juhtus umbes siis noh, 4000 aastat tagasi. Ütleme niimoodi, et, et üks selline piir on nagu 3500 aastat  tagasi kus kohas me oleme nagu teinud kindlaks,  et, et inimese mõju loodusele on ilmselt olnud suurem kui  kliimamõju Kuidas praegused kliimamuutused järvesetedes kajastuvad? Praegused ilmamuutused kajastuvad kindlasti setetes,  aga häda on selles, et tuleb piir ette. Et kui järve uurija nüüd või, või kliimauurija nagu,  nagu mina olen jõuame siin nii-öelda tänapäevasesse sätetesse,  siis meie analüüsimeetodid ei ole niivõrd täpsed. Nad on piisavalt head kaugemas minevikus,  aga praeguses ajas ei ole nad niivõrd head. Ehk hetkel, kui on olemas instrumentaalsed kliimamõõtmised  muutuvad nagu meie analüüsid kergelt nagu kasutuks. See on geniaalne burromeeter, väga teaduslik instrument,  millega saab kõik olulised ilmaandmed kätte. Kui tal saba liigub, siis tähendab, et tuul puhub. Kui saba varju on näha, siis tähendab, et päike paistab. Kui ta ei tilgu, siis tähendab, et vihma ei 100  ja kui ta ei ole härmas, siis järelikult ei ole väga külm ilm. Geniaalne. Kas pole? Tänapäevaste kliimamuutuste uurimiseks on mõistagi olemas  palju paremad meetodid. Siin on tegelikult hästi palju erinevaid seadmeid,  siin on näiteks kõige rohkem Mõõdetakse temperatuuri niiskust siis metaroloogiline onnike. Kõige pikemad õhutemperatuuri mõõtmise aegread ulatuvad ua  aastani 1659 ning teadmine kliimat soojendavatest  kasvuhoonegaasidestki on juba üle 100 aasta vana. Samas on kliima üks tohutult keerukas süsteem,  mida inimmõistus ilma meeletuid andmehulkasid koondavate  keerukate mudeliteta naljalt ei mõistagi. Et kogu sellest süsteemist õigeid andmeid saada,  peavad teadlased vahel päriselt maailma lõpus ära käima. Sa oled ise ka päris palju Arktikas ekspeditsioonidel käinud,  miks sa pead kohapeal käima, miks ei saa näiteks lihtsalt  satelliidi andmete põhjal seda teadust teha? Satelliidid on head asjad aga paljud satelliidid ei lenda  üle Arktika ja, ja Arktikas on väga sageli pilvine ja,  ja satelliitide mõõtmisandmed ei suuda, võitis mõttes seadmed,  ei suuda mõõta läbi pilvede. Tänu sellele võib neid andmeid olla suhteliselt vähe. Üks asi, millest praegu palju räägitakse,  on, et Arktikas toimub kliima soojenemine palju kiiremini  kui mujal maailmas. Talviti tekib Arktika kohal polaarpööris,  see pöörleb vastu päeva ning hoiab külma  ja kuiva õhu pooluse ümber. Kui õhumassid kevadel soojenevad, hakkab polaarpööris lagunema. See tähendab, et külm õhumass libiseb lõuna poole. Kliimamuutustega aga kaasneb see, et polaarpööris käitub üha etteaimamatumalt. Nii tekivadki ootamatult kanged pakaselained nagu viimastel  aastatel Euroopas ja Põhja-Ameerikas on juhtunud. Arktika kohal ja kõrgemates õhukihtides on  siis õhurõhu miinimum võrreldes madalamate laiuskraadidega. Ja, ja see rõhkude erinevus tekitab siis sisulise pöörleva õhuringluse. Selle pöörise tugevus sõltub sellest, et kui suur on  temperatuuride erinevus Arktikas ja lõuna pool näiteks Eestis. Kui see erinevus on suur, et siis see ringluse on väga suur,  on kiire ja, ja ta on üsna ümmargune. Aga kui see rõhku erinevus läheb väiksemaks,  siis hakkab sealt erinevaid sopistusi välja tulema  ja ta muutub selliseks lainelisemaks. Ja siis võibki sealt vahepeal mõni külma õhumass välja sopistada. Ja teine, mis sellega kaasneb, on see, et see polaarpööris  muutub aeglasemaks ja ilmad muutuvad stabiilsemaks. Ka niisugused ekstreemsed ilmaolud Näiteks põuad muutuvad pikemaks, need suured  sademeteperioodid ja ka külma ja kuumalained muutuvad pikemaks. Aastaid tagasi tundus Erko Jakobsoni küsitav,  kas tõesti on süsinikdioksiid meie kliima muutumise põhisüüdlane. Asja kontrollimiseks tegi ta atmosfääri kiirgusmudeli. Ta uuris, kuidas erinevad gaasid erinevatel kõrgustel  atmosfääris edasi-tagasi toimuvat kiirgumist mõjutavad. Kõige huvitavam oli see, et ma sain ise numbriliselt  vähemalt enda jaoks väga selgelt tõestatud  selle CO kahe kasvu olulisust. Ehk kui võrrelda enne tööstusrevolutsiooni aega CO kahe  taset ja praegust et siis CO kahte ta on praegu umbes  kolmandiku võrra rohkem ja, ja kiirgusmudel näitas,  et ainult CO kahe kasvu mõjul see kasvuhoone efekt  ehk siis atmosfääri ülapiirile jõudva kiirguse vähenemine  oli 1,5 vatti ruutmeetrile. Ehk siis nii palju energiat jõuab igalt ruutmeetrit vähem  maa pealt välja ehk siis mis. Ma tahan öelda, et see CO kahe kasv on väga selgelt seotud  selle soojenemisega. Nagu paljud skeptikud ütlevad, et kliima on alati muutunud  et siis jah, on küll muutunud, aga nende varasemate  kliimamuutuste analüüsi põhjal Võiks järeldada, et, Et praegu peaks kliima kas olema sama või  siis õrnalt jahtuma et siis see soojenemine ei ole  varasemate muutustega kooskõlas, et selle peab olema mingi  muu põhjus ja see põhjus on CO kaks väga väiksel määral  ka metaan ja mõned teised asjad. Aga peamiselt CO kaks. Igal juhul kliima muutub ja kui vähegi teaduslikku  konsensust uskuda Võime näha, et oleme endale ja ka teistele liikidele parajat  suppi kokku keetmas. Noh, käib hästi kenasti. Siin käivad nii mitu protsessi. Üks on see, mis toimub nende köögiviljadega. Teine on kuidas? Kui usu, kipub natuke hapnikku eraldama üldse gaasi,  mis on varem lahustunud. Ja samal ajal on ka selge, et kui kuskil on mingi  või lisandeid kaasa, et siis on suhteliselt ühtlaselt  jaotunud kogu potis. Et kuna alt soojendada se ka väga tihe vee osakeste ringlus. Et ookean on ju põhimõtteliselt teistmoodi,  ookean soojendatakse üleval. Ja ja all on suhteliselt külm vesi. Ja kui suudetakse ülevalt ookeani vett, siis on väga vähe  võimalusi selleks, et hapnik pääseks ookeani põhja. Kui Arktika jää tõesti ära sulab, mis siis maailma meredest saab? Parem kui kui seda ei sünniks, kui lihtsalt  ja atika ja ära sulab, et sellega me saame veel leppida. Aga ei saa leppida sellega, et sügisel talveraktikas enam  jääda üldse ei moodustu. Ja taga on üks mehhanism, mis hoiab käigul elu kogu meie  maailma ookeani sügavamates kihtides. Erinevalt supiputist, mida soojendatakse alt soojendatakse  ookeani ülevalt, ülemised kiire soojemad seda tuke,  nõrgemad. Ja väga vähe võimalusi hapnikul pääseda läbi nelja,  viie 10 kilomeetri paksuse veekihi. Mis diskussiooni kaudu sinna allapoole läheb,  see tarvitatakse üsna kiiresti ära. Ei ole olemas mingit kohvi, presskannu tüüpi testi,  mis suruks hapniku merepõhja, välja arvatud ühes kohas. Ja see on see koht, kus meri, merevesi jäätub. Gröönimaa kandis Arktika ookeani alguses nii-öelda kui Vene  vesi jäätub, siis jää on palju magedam kui vesi. Sool jääb jää alla. Soolane vesi on raske ja väga soolane, vesi on veel palju raskem. Ja kui on palju jääd tekkinud, siis see soolane vesi vajub. Merepõhja ja võtab endaga hapniku kaasa. Ja see pump hoiab elus kogu maailma mere sügavamad osad. Kui golfi hoovus seisma jääb, oleks meil siin külm  ja kõle ja tundra aga ülejäänud maailm seda peaaegu ei tunneks. Ki. Kui Arktika jää lihtsalt ära sulab, on see väga halb  jääkarudele ja paljudele teistele elusolemustele. Aga kui enam talvel jääd ei teki, siis on meie planeedi  ökosüsteem tervikuna suures ohus. Seega on globaalselt panused suured, kuid Läänemere ääres  elava rahvana oleme vähemalt praegu veel  nii enam-vähem kaitstud. See ei tähenda aga seda, et meie kodumerel probleemi ei oleks. Üks selle omapärasemaid muresid on, et tegemist on maailma  mõistes väga noore merega. Läänemere 10000 aastat on geoloogilisel ja evolutsioonilisel  ajaskaalal vaid silmapilk. Kõigele lisaks on meie meri veel ka väga ebatavalise soolsusega. RIMW-s ei ole kerge elada, kui terve maailma ookean kaks  kolmandikku rohkem planeedi, st on kaetud veega,  mille soolasus on praktiliselt sama üle kogu maakera. Ja kuiva kuiv maa on kaetud jõgede järvede,  kus on täiesti magevesi siis seda vahepealset vett,  et hirmus vähe ja kui ta veel noorukene on. No see on alles asustamata koht, needil võiks pead praegu öelda. Ja kohanemine erineva soolsusega veega on kaladele  ja teistele elukatele võrdlemisi keeruline probleem. Ja kui mõelda teistpidi, et kui maailmas on tohutu hulk  soolast vett, no miks peaks minema sinna soolakõrbes? See, et Läänemeri on hästi noor on jah, üks väga oluline põhjus,  miks mere ökosüsteem on hästi tundlik, see on tõepoolest  vaevalt sündinud lapsuke, teda tuleb väga ettevaatlikult hoida,  et, et ellu jääks. Kui maailmamerre toodab uut hapnikku Arktika jää all  tegutsev niinimetatud hapnikupump, siis Läänemerre jõuab  märkimisväärses koguses hapnikurikast vett juurde vaid Taani  väinade kaudu Põhjamerest ja sedagi ainult juhul,  kui tuul puhub õigest suunast. Paraku on neid õigeid tuuli aina vähemaks jäänud  ning see on tekitanud meres tõsise hapnikupuuduse. Kõigele sellele lisandub nüüd veel ka kliimamuutuse mõju. Kui on õiged need prognoosid, et siinkandis läheb soojemaks  ja vihmasemaks siis jõuab rohkem magedat vett Läänemerre. Ja suur osa sellest soolast, mis praegu Läänemeres on,  viiakse ju väljavooluga tagasi Põhjamerre  mis tähendab omakorda, et hapnikku saab siia tulema vähem  ja harvemini. Ja vee soolasus, kui ta väheneb alla teatava piiri,  siis mõned kalad ei taha siin enam elada. Ega meil ju enam tursakala turska nii väga ei ole. Minu minu nooruses oli Läänemere turska tursa populatsioon  päris kopsakas. Ja suitsutursk oli tudengi jaoks üks hea suur. Läänemere tervisele mõjuvad asjad pika ahela kaudu  ja enamasti keerukamal moel, kui me oskame arvata. Meie randadel on olnud ajaloos üks nähtamatu tegelikult  väheste nähtav valge kaitse talvel talv,  talvine jää. Meie kandi tuule ja tormid On kontsentreerunud suurelt jaolt sügisesse  ja talvesse. Ja. Kui on külmad sügised talved olnud, on juba novembris  hakanud jää tekkima just sel ajal, kui need kõige tugevamad  tormid tulevad. Kui rannaliiv on külmunud, on see sama kõva kui betoon  ja tormide teede, mitte midagi. Tormid liigutavad rannas ette ja viivad liiva ära rannas  või mõnda teise kohta, siis, kui jääd ei ole. Jäävaba perioodi pikenemine on ju endistus neile laevafirmadele,  kes tahavad, kas panamikanaleid või Sossikanalist vältida  ja Euroopast siis seilata kuskile Jaapanisse üle  Põhja-Jäämere on, on see tee pea poole lühem. Aga Läänemere randadele on see tõsine väljakutse,  sest enamus laine energiat saabub, saabus vanasti meie  randadesse ajal, kui rannad olid külmunud. Mis on praeguste kliimamuutuste juures pannud kõige enam  kulmu kergitama? Kliimamuutused kujutavad endast äärmiselt keerukat protsessi  ja kulmu panu kergitama see, et kui vähe on kolleegid  ja ühiskond näinud kõigest sellest suurt pilti. Eesti alade kliimas võib küll olla palju iseärasusi,  kuid lõppude lõpuks oleme siiski osa globaalsest kliimasüsteemist. Kui aga seda süsteemi mõtlematult paigalt kangutame,  võib meie elu siin planeedil päris hapuks minna. Hoiatav, kuigi jah, ekstreemne näide on siitsamast meie  kõrval asuvalt veenuselt. Teadlased väidavad, et kunagi olid seal eluks vägagi  sobilikud tingimused, aga praegu on ta ju kõrvetav kõrbeplaneet. Saadjärve põhjakihtidest saab muideks ka Eesti poliitilist  ajalugu näha. Ja siin näiteks on kiht, mis on enam-vähem 1950.-st aastast,  kus põllumajanduse reostus kajastub otseselt järvesätetes. Mis see siis juhtus? Nõukogude ühismajandid? Lasid oma lägahoidlatest? Vett otse kraavide kaudu järve. Jah, kui sina tahad ka järve juures pattu teha  ja ennast seal kergendada, siis tema saab sellest teada.
