Aleksander Puškin muinasjutt kalamehest ja kalakesest osades eit Maila Rästas, daat Tõnu Aav, Kuldkalake Ita Ever jutustaja Toomas Lõhmuste koor, Paul Laasik, Tõnu Oja, Guido Kangur, Jaan sambel hampelmann koosseisus Jüri Aarma, Kaarel Kilvet ja Lauri Nebel. Kuuldemängu lavastas Tanel Lään, 1984. aastal. Luula solvale ruttu-ruttu, saad seest targema maksa kuulda muinasjuttu. No fakt ja siin olla. Jutus kuldset haarake, eks saab ka see loole, mis sai ka Muule. Aastaid kolm, üle 30 ta sepaadiga hulk perel ei käegakodusse, kus. Eitistaat korrusime err ooda. Ainult kõntsa jäi noodapära. Teist korda, daat heitis verre nooda. Nuut tõi kaasuvaid meriheina. Omakorda heitis looda. Ouda päras galakesitles mitte harilik kala vaid kuldne. Harilik kala vaid kuldne. Kuidas kalake paluma hakkab? Inimkeeli jäänute taati. Kallista tikke, lase mind merre. Heldelt selle eest tasun sulle. Tõotan kõike, mida vaid soovid. Kohkus ta imestas väga elu. Käin loodaga merel rääkimas, veel pole kuulnud kala Kuldse kala, ta laskis vett ise lahkesti talle veel lausus jumal sinuga, kuldne Colo, polegi tarvis mulle su tasu rända, pealegi sinises meres. Ela rõõmsalt veealuste. Tere. Eide juurde tuleb koju suurest imest ajada kal. Täna jäi merel kala mune, oota. Harilik kala, ai kuldne, harilik ala, vaid kuldne, rääkis kala inimkeeli koju merre, palus end last. Ta l selle eest õuda, lubas ta suu talubast õhutas kõike, mida Vaids hoovi reid Alt asuma saadada nud. Lasksin Moiduda tagasi ver. Eit hakkas kurjalt noomima, ta. Oinas, pea viimane tohman kalalt ei mõistnud midagi nõuda. Oleksid küsinud vastse küna meie omana mugi lõhki. Sinisem r. Mary õudsuva hakkas kuldse galakestaadike, kutsus. Ujuski kalada juurde küüsis Iklitaadike, mida sa kummardad talle, taat ja koostab Kaladel kuningas, heida armu. Eid mul on kurjasti sõitlema, hakkas, riidleb aina ja rahu, Jon vastsed küünada saada tahab, meie oma on ammugi lõhki kostata abile kuldne kala. Ära muretseda, et mine koju. Vast c küünade peate saama. Juurde ta tuleb koju, näeb juba ei teel, on vastne küüra ise, aga veel kurjemalt sõitleb. Oh, sina, lollpea, tohman kössi, Idoskasse, tobu, vaid küüna küünast küll ilmatu palju on kasu. Otsemat teed, mere rännalemine, tervita kala. Ja ta rääkis, nõua. Ta läks sinimereranda tumedaks, tõmbus lillemeri. Ujuski kalada juurde ja küüsis. Tik käädike, mida sa soovid? Kummardab talle taat ja kosta Kaladel, kuningas ei ta armu. Eid voolu purjemini veel sõitleb, riidleb aina ja rahu ei anna. Tarrekest endale saada. Kostab sest aadrile kuldne. Näe, ta hurtsikus juurde pole jälgegi, hurtsikus elav seisab seal. Ärklikambriga tar, korsten, valgeks lubjatud, ülaltamme, lippidest tehtud värav. Haaknõelaga ta juba istub hullumoodi. Mul oli halb ja viimane Tooman õudis tobuke tarretist, ainult. Mine jää, tervita kuldset kalatalunaiseks. Ei taha maid jääda. Soovin olla auväärne atlik. Lääs sinise mereranda rauduksi puudusi näri. Ta seal kuldsed ka. Mõjuski kalada juurde ja küsis. Tikk, mida sa kummardad, daatalle kostab Kalade kuningas, ei armueit, mul kurjemini veel sõitled, riidleb Aino, rahu ei anna. Talunaine ei taha ta olla au värdamaadlikuks, saada soovi aadlikuks, soovib auväärt aadlikud. Talunaine ei taha olla aadlikuks soovi, auväärt aadlik. Kostab staadile kulda ka ära muretseda, et mine koju. Ei tee juurde aetulev jälle, mis seal on? Suur härrastemaja, mis suur harraste maja harrast mol taga uhkelt seisab trepil, kandes soobli nahkset jakki, Auba kohal rookaadist, ehki, kalli pärlikeed ümber kaela sädelev sõrmus, igas sõrmes jalas kõrged toredad saapad, sakib ta ümberteenrite kari, ent aga nendele hoope jaganud. Eitaga kurjalt sõitlema hakkab. Hobusetall kihutab taadi. Mööda läheb nii nädal, teine eit veel kurjemalt riidleb, kui n kala juurde ta saadab taadi. Mine ja tervita uuesti kala, auväärt aadlik, ma olla ei taha. Soovin olla vägev, Saarinna. Seda paluma hakkas. Kas eit oled kaotanud aru, istuda, astuda ise ei mõista, ajavad naerma kogu riigi heitaga. Pööraselt sattus raevu vastu kõrvu taadile äigas. Kui tähtsama, eks väljend julged sellega, kes on auväärt aadlik, otsemat teed, mine mereranda või sind sinna viia mallade. Ta seal kuldse. Ujuski kaada juurde. Jah, kiisis käegic. Mida sa soovid? Kummardas talle taat ja kostis Kalade kuningas, leid armu. Jällegi eid mul sõitlemagaakas. Ena, mida olla aadlik? Soovib olla nüüd vägev saar rinna soovib olla tsaar, rinnapühi taha olla. Soovib olla tsaar või räägi. Kostab siis taadile, kuldne kala. Tere muretseda, et minek koju. Olgu, saagu su ei-dest. Rinna. Ta läheb tagasi juurde, mida ta näeb, mis sealt tsaariloss seisab. Ta näeb ja ma ei istuks lauas ja on haa teenivad teda kui arm võõrama, veine valavad talle. Nonii kutid, tugevad Albeme, ülal hirmsat vahendatud hirved, väginitaat jagu, kus väga heide ees kummardas ta maani lausudes. Vägev tsaar rinna. Nüüd vist viimaks sul hing on rahul eitaga, ütlemata pilkude poolelt. Ki haarasid kirved, hädavaevalt ta eluga pääses, rahvas naeris veel pealekauba. Kuluki äravam, müü kam sulle. Teiseks korraks ehk tarkust, kogud ei tasu istuda võõrasserre. Ta läheb nüüd nädal ja teine eitaga kurjemalt sõitleb, kui enne saadapoyarrid otsimataati enese juurde talasetu. Mine ja tervita uuesti kala. Enam ei taha ma olla Saarinna merede valitsejaks massaagu. Et siis elada, võiksin ma meres ja et kuldne kala mind teeniks. Täpselt, täidaks kõik minu käsud. Vastu hakata taat ei söanda öelda julge ainsatki sõna. Mäesiini tõele randa mäe veri künnivao. Seal uldse skaala. Ujuki juurde. Merede valitsejaks müüdi et võiks elada sinises meres ja et sa teeniksid teda, teeksid kõike, mida ta käes. Sõnakest enam ei öelnud kala saabuga laksu lõi ainult korra sinimere põhja, siis Kaaduvus. Ootas ja ootas. Viimaks läks koju. Vaatas jälle seal, seisaburtsik, ei konnata uksepakul ja ta uus lebab lõhki. Mees sai ka vaala vaarivoole muinasjutuskaala selgeks sai gaasinoole. Lõppes Aleksander Puškini muinasjutt kalamehest ja kalakesest. Režissöör Tanel Lään, helirežissöör Aino Lauri muusika autor Tõnis Kõrvits. Avalaulu tekst Priit Aimla osades eit Maila Rästas, daat Tõnu Aav Kuldkalake Ita Ever jutustaja Toomas Lõhmuste koor, Paul Laasik, Tõnu Oja, Guido Kangur, Jaan sambel hampelmann koosseisus Jüri Aarma, Kaarel Kilvet, Lauri Nebel. Kuuldemäng on helisalvestatud 1984. aastal.
