Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulad raadio kahte eetrisse läheb Me populaarteaduslike uudiste rubriik puust ja punaseks, täna teisipäev, päeval räägime nii nagu eile ja ka homme-ülehomme robotitest ja tehisintellektist stuudios on Tartu Ülikooli robootika doktorant Heilaltin ja Madis Aesma. Tervist, tervist. Eile rääkisime siin sellest kuidasmoodi, tehisintellekti maailma võiks muuta ja neid siis empaatiavõimelisemaks inimlikumaks teha täna, aga siis on meil teemaks kaks loodusest inspireeritud põnevat. No ma ei tea, kas võib vist nii öelda pehmet robotit, pehmed robotid on selline täitsa uus robotit. Kas kuningaga pehmete robotite juurde me jõuame, sellepärast et me oleme varasemalt ka rääkinud korduvalt, et loodus on parim insener, revolutsioon on parim insener, kõik need loomad ja elukad ja putukad või meie ise, kes me siin elame, kui on tekkinud siia ikkagi väga pika protsessi tagajärjel ja, ja selles mõttes me oleme nagu parim näide, kuidas midagi ehitada. Jah, ja kaks uudist on, mis puudutavad just nimelt selliseid otseselt loodusest inspireeritud robotid, need on mõlemad väga huvitavad lahendused, üks neist on siis võtnud Matti kameeleon-i keele pealt ja selle tulemusena siis pöödio ülikooli teadlased saavad inspiratsiooni, et luua niisugune väga kiiresti liigutav, väga kiirelt refleksidega robot, no kui me mõtleme ka meloni keele peale ka meil on putukaid keelega, mis käib tal suust väljuv välkkiirelt ja seal on väga palju sellist elastsed mehhaanikat mängus, sellest kuidasmoodi siis keel täpselt seal suust välja käib ja siis tagasi tuleb samamoodi. Me võime mõelda sellise loodusliku elastsuse superteose kontekstis näiteks siis rähni peale, eks ole, kes ju lõputult ikkagi hulluks minemata näiteks puusse auku tahab, kusjuures ma isegi kuulsin hiljuti, et ta ikkagi läheb veidike hulluks, pida, päev otsa puutuksinud. Et jah, nad õhtul on veidike lollimad, mõtles, et ta nokke ei olegi lühendatud päris nagu otseluudega aju kolju või sellega, et seal on sellised väiksed plaadid ja lihased vahel, et aga see ikkagi mõjutab teda. Okei, see on üks kõige paremaid uuringuid, millest ma viimasel ajal kuulnud olen. Et keegi ikkagi nõuks teada saada, mis rähni mõttemaailmas toimub. Otsana auku kusagil Haamerdanud aga robotite juurde tulles siis ja tõepoolest need kaks robotit mõlemad siis, nii see Cameroni keelest inspireeritud vöödia ülikooli teadlased tegid, kui ka siis teine, mis tehti Massachusettsi tehnikainstituudis, mis on inspireeritud siis taimekasvamisest, on tegelikult üsna loogiliselt, kui nii võib öelda loogilised lahendused. Ja kui me võtame ühe näitena, et nad on olnud eeskujuks, siis selle ka meile nii keele- ja nüüd sisuliselt ei ole see Meie meie maailmas mitte midagi muud kui selline elastne materjal. No mis, mis kõige esmalt seda meenutab, on võib-olla minu jaoks helkurriba, mida saad ümber käe või jala panna, mis lihtsalt nagu naksti korra lööd ja tuleb kokku tagasi sirgeks ole lööte käe peale, seda mu meelest rulli ja täpselt ja, ja see tegelikult kiirus, kui, kui ruttu see juhtub on, on väga suur ja nüüd kasutame seda ära lihtsalt mingite asjade haaramiseks. Ainukene murekoht oli, et kuidas siis seda ikkagi lahti suruda ja seal lahendatud väga lihtsalt Remaatika abil, et kui me paneme sinna selle nüüd selle helkurriba sisse ühe sellise toru, kuhu me saame õhku pumbata, siis dogmadest õhku täis, surub ta selle laiali ja meil ongi olemas okei, laiali surumiseks läheb küll veidikene aega nagu tavaliselt, aga kui me laseme rõhu maha, plaksti see asi jälle koos ja me võime mingist asjast väga kiiresti kinni haarata. Missuguses kontekstis sellist robotit tarvis oleks, kes oleks väga võimelik kiiresti haarama mingisuguseid asju? No esimene mõte tekib kohe, igasugused tehases toimivad ju robotkäed, mis tõstavad väga suuri ja raskeid asju või, või tõstavad asju ühest kohast teise. Antud hetkel nad peavad ikkagi kas siis temaatika hüdraulika või, või on mootorite abil karpidest kinni haarama, see protsess on teie see protsess, võid arvata, et sa ei säästa palju, et kui me nüüd jõuame sealt mingi sekundi pealt poole sekundini või, või 10 100 millisekundini. Aga kui me nüüd arvutame, et see robot teeb sedasama liigutust 3000 korda päevas, muidu selleks olekski robotit vaja, robot oleks vaja teha sama liigutust, siis me juba säästame sealt isegi tunde, võib-olla et see, see mõju võib olla suur, et igal pool, kus millestki kinni haarata ja esimese hooga. Me kasutame robotit kohtades, kus meil on selliseid igavat tööd, mida me ise ei taha teha. Teine robot siis mille puhul võtsid Massachusettsi teadlased inspiratsiooniks taime kasvamise suuremaks ja sirutamise siis sinnapoole, kuhu vaja on just nimelt selle taimesirutamise. Ja seda siis on robootika kirjeldanud seda probleemi, mida nad lahendavad selle taime moodi kasvava robotiga, kui nii-öelda viimase jalaprobleemi lahendamist, sellepärast et isejuhtivate autode puhul on sageli räägitud sellest, et need lahendavad nii-öelda viimase miili probleemi ehk siis viivad inimese näiteks mingisuguse kaugemale sõitma ühistranspordivormi peale või midagi taolist. Aga nüüd see peaks siis olema niisugune robot, mis lahendab selle nii-öelda viimase jalaprobleemi, noh, jalg Eestis on siis 33 sentimeetrit mis tähendab siis seda, et lõpuks hakkab robot ulatuma ikkagi igale poole. Jah, kasutades selleks see, kuidas öelda tykki tehnoloogiat. Et pildi pealt on väga hästi, isegi väikene liikuv pilt oli juures selle artikli, kus oli näha, kuidas robot lukustab lihtsalt selliseid keti lülisid enda all järjest kokku ja kui see keti lüli ära lukustatud, siis ta võtad järgmise ketile, millega ta ära lukustab, saab niimoodi ennast ülespoole viia, allapoole tuua. Et põnev ja meenutab jalgratta keti tegelikult üsna samme, jalgrattaketil on siis just nimelt see, see kettide tehnoloogia, mida see MID robot kasutab, aga samas just nimelt see viis, kuidas no näiteks me võime tuua paralleeliks selle, kuidas taimed kasvavad läbi asfaldipragudesse Teie valguseni. Et see viis, kuidas robot jõuab keti lülidest iseennast ehitades mingisuguse esemeni, mida ta On see on jällegi väga taimelik seal taimelik sängipüüdja võib-olla tulles tagasi selle esimese teema juurde, mis me rääkisime kõige esimesena, et kus võis robotid üritavad või peaks üritama käituda nagu inimesed või nagu loodusest, siis praegu on see täpselt sama olukord, et kui artiklis ongi toodud võrdlus, taime kasvamine, roboti kasvamine niimoodi nagu nõks nõkshaaval, siis inimese jaoks võib-olla või lapse jaoks, kes ei tea, mis on robot, mis taim see näebki ühtemoodi välja. Puust ja punaseks.
