Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulavad raadio kahte eetrisse läheb selle nädala populaarteaduslike uudiste rubriigi puust ja punaseks. Kolmas osa, meie nädala läbiv teema on robootika ja stuudiosse Ilwaltin Tartu Ülikooli robootika doktorant ja Madis Aesma. Tervist, tervist. Madis. Kolmas teema sel nädalal viib meid maast üsna kaugele. Kuule kosmosesse. Aga võib ühe kõige põnevama taevakeha peale, mis meil siin siis päikesesüsteemis on ja selleks on Saturni kuu titaan, miks ta on põnev, sellepärast et see on ainuke koht peale Maa Päikesesüsteemis, kus on vedelikuga täidetud järved, noh, neid ei saa küll veejärvedeks nimetada, kuna seal on siis vedel metaan ja seal Saturni kuul on ka väga paks atmosfäär, nii et üks selliseid võib nii öelda elavamaid paiku. Niivõrd-kuivõrd see päikesesüsteemis võimalik on, see on ja selleks, et seda titaani lähemalt uurida. Nüüd siis NASA käinud välja üsna huvitava roboti ideed, sinna lendamine võtab tohutult kaua aega, sellepärast ei ole sinna praegusel hetkel otstarbekas inimest teele veel panna, sellepärast et on välja rehkendatud, et kui NASA sinna lendama hakkab aastal 2026, siis jõuab titaani juurde kusagil 2034, mis on kaheksa aastat. Küll aga saab sinna siis saata roboteid, mis võivad need kaheksa aastat lihtsalt täiesti rahulikult kusagil ma ei tea siis Cargo ruumis ruumis seista, talveunes olla ja siis sinna kuule jõudes hakkavad tööle ja nende robot kannab nime siis Šepsifther, mida siis võib nimetada eesti keeles vast kuju muutjaks või vormi muutjaks ja see on siis selline. Ta väärib oma nime, robot väärib nimest selline modulaarne osadest koosnev ja iseend kokku panevio lahti võttev robot, mis on võimeline siis lihtsalt sellise pallina kuu peal ringi veerema aga ka siis jagunema mitmeks osaks. Ja muuhulgas siis selle ülemine osa töötab nagu lendav droon saavutilise võimelisi metaani järvedes ujuma, nii et päris põnev lahendus. Alguses on põnev Nende visioon, vähemalt, mis pildi nad on välja toonud, on küll selline ulme ulmefilmi vallast, kus siis on erinevad väiksed robotitükid, mis iga igaüks eraldi siis suudavad neid kõiki asju teha, mine, millest sa rääkisid. Ja kui nad ennast kokku panevad, siis on nad üks selline suur pall, mis siis suudab veereda veerevaid robotpall on juba olemas lendavaid troonen olemas, ujuvaid robotid on ka olemas, aga tõesti ei ole seni näinud, et keegi oleks kokku pannud üheksa, et mis ta suudab eralduda. NASA on siis hetkel jõudnud selleni, et neil on olemas lahendus, mis suudab veerida, aga eraldada kaheks tükiks ja see ülemine pool siis tõesti hakkab lendama ja see meenutab natukene seda hoolimor, Kallase mõmmi. Ma ei tea, kui sa mäletad, tema oli see eesti koomiks, kus siis tüübid ehitasid selle nii-öelda maa, õhk, vesi, sõiduki, millega sai tõesti nii lennata maapealse jää, ujuda. Aga see oli nagu niisugune robot lahendus, aga tegelikult iseenesest selles ei ole midagi nagu hirmus keerulist, eks ole, ju see oli hirmus keeruline, minu jaoks oli huvitav praegu vaadata, kuidas see ülemine poolkera siis eraldus sellest alumisest lendas veidikene maandust tagasi, täpselt sama koha peale ja me teame trooni ei ole lihtne kontrollida, vähemalt isegi mitte inimesel, kui sul ongi seal veidikene võib-olla tuul siis, aga, aga see ülemine poolkera suutis Olumisega päris sentimeetri pealt ikkagi ühildada tagasi. No eks ma kujutan ette, et seal on vaikselt magneti ta ja võib-olla on ka mingid kaameraga jälgib, et see alumise poolkeraga ennast täpseks rihtida, aga kujutame ette, et nüüd sedasama rood peab tegema seda kuskil jah, titaani peal, kus tingimused või hoopis midagi muud. Me ei tea, mida see metaan seal teha võib, kui, kui suured tuuled seal on või, või et aga eks NASA turvalise ajavaru, et neil on veel, ma ei tea, kuus aastat aeg-ajalt seda arendada ja tõepoolest üks väga huvitav, Ants selle juures ongi ju tegelikult selle roboti juhtimine, sest et maalt sinna titaanile jõuab signaal 70 minutit, ütleme kui sul on mingisugune väga kiire selline situatsioon. Et teadlased kusagil NASA juhtimiskeskuses näevad näiteks mingisugust ohtu ja tahavad anda sellele robotile siis käsu, et tee nüüd seda või teist, siis nad peavad arvestama sellega, et nad võivad vahepeal. Ma ei tea lõunal täiesti julgelt ära käia enne kui see robot midagi aru saada ja teine 70 minutit kulub aega, et robot saadaks info tagasi, et mis, mis seisus ma olen, jah, nii et siis mis on siis kokku läheb 140 minutit kaks ja pool tundi pool tundi, et aru saada, sa vajutasid nuppu ja mis siis nüüd juhtus. Ja aga see tähendab siis ühtlasi ka seda, et päris kindlasti peab robot seal kaugel kuule õppima, mingisugustes situatsioonides masinõppe läbi, siis ise hakkama saama. Ja põnev on ka see, et sellise metoodika, marsi roboti puhul või Marsi Roveri puhul juba välja töötatud, kuidas robot hakkama saab. Aga nüüd viiakse tehnoloogia totaalselt teistsugusele taevakehale mitte planeedile, vaid kuule kus ei ole enam Marsi sarnased tingimused ja, ja nüüd on juba vaja mehhaaniliselt täiesti uut tüüpi robotit. Marsil on muidugi see ka, et selliseid Marsi pinnavorme on maa peal enam-vähem võimalik ikkagi kopeerida, täpselt teab või sa saad minna kusagile kõrbesse ja see on enam-vähem sarnane sellele, mis seal Marsil toimub, seal need kulgurid katsetada. Aga ütleme selline kuu, kus on siis vedel metaan. Jah, ma arvan, et see on midagi, midagi sootuks uut, nii nii siis sondide robotite kui ka nende NASA teadlaste endi jaoks. Igal juhul hoiame nende tegemistel silma peal ja loodame, et saame juba rääkida peagi ka juba sellele ulm versioonidele lähedamast lahendusest. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
