Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetader kuuluv raadio kohta. Elektrit läheb esimene sellel nädala populaarteadusliku rubriigi puust ja punaseks uudistest. Sel nädalal räägime tehisintellektist ja robotitest ja siin raadio stuudios on Tartu ülikooli robootika doktorant. Seni on Madis Aesma tervist, tervist, Madis. Meie esimene teema viib meid ühe sellise uuringu juurde või selliseid teadustöö juurde, mis ilmus siis ajakirjas, näitame siin intelligents, mis ongi aja kirjanatcher, selline uus, selle aasta algusest ilmuv väljaanne, mis on pühendatud just nimelt tehisintellektile ja uuriks selle kohta, on võib-olla nagu isegi vale öelda selles mõttes pigem selline huvitavat stsenaariumit huvitavat lahendust välja pakkuv isegi pooleldi filosoofiline teadustöö. No tehisintellekti robotite puhul on ju sagedasti räägitud sellest nende hirmust, et nad võtavad kõiki üle ja algab mingisugune tohutu robotite või tehisintellekti mäss, kuivõrd nad saavad või noh, need saavad siis inimesest targemaks. Ja kõik läheb noh, ütleme siis terminaatori filmiradu mööda, eks ole. Aga nüüd on Lõuna-California Ülikooli kaks neuroteadlast Kingston mäeni Antonio tomaasime välja pakkunud sellise lahenduse. Et siis tehisintellektile võiks sisendada vajaduse säilitada nii-öelda home, Ostaazi ja home staadiumisest bioloogias selline kindel seisund, mida organismil selleks vaja, et elus püsida ja siis tegevused, mis eluspüsimise tagavad, on siis kasina home staasi, siis sa arvad, et noh, meil näiteks siis hingamine, söömine, joomine, magamine ja nii edasi. Ja need kaks teadlased väidavad, et kui me suudaksime tekitada robotitest tehisintellektist sellise tunde, et nad teevad midagi tõepoolest nagu tegema, et elus püsida siis see võib tähendada seda, et nad saavad empaatiavõimelisemaks ka meie inimeste suhtes. See on tegelikult, kui ma seda pealkirja esimesena nägin, siis oli, mul tekkis kohe tunne, et kas see mitte ei anna vastupidise efekti. Et kui me ütleme nüüd lõpuks sellele programmile, mis kasutab suuri närvivõrke, et kuule, sinul on ka eluigaüks päev Sinaga lõpet, siis kas ei tekita temas mingisuguseid algoritme või või, või sunni teda mõtlema selle peale, et kuidas pääseda võrku, kuidas ennast ümber kopeerida, rammeerida, sest et bioloogiliselt on ju iga homostaasi omava elusolendi mõtte ikkagi reprodutseerida esmane eesmärk täpselt, et mida võiks siis hakata see tehisintellekt tegema, mina näen siin väikest nagu ohu kohta, aga ma toon ühe väga lihtsa näite oma staaži kohta nagu inimesele. Et Mailis, sa oled ka nagu talvel ju tundnud, kui, kui on niisugune väga külm ilm väljas, siis järsku tegelikult esimesena hakkavad ära külmuma näpud ja varbad ja et see on üks väga hea näide, kus tegelikult keha suunab selle vere, võtab ära näppudest lihaste tähendab just jäsemete, sellepärast et ta teab, et me jääksime ellu ilma jäsemed deta, aga ta suunab selle vere siis nagu ringkonda ja elundite ümber, et hoida neid rohkem soojas. Et see on üks näide sellisest ellujäämisest ja mis need, mis need juhtuks selle tehisintellektiga või selle programmiga, et kui siuksed mõtleb, et aga kui mul nüüd lõigatakse see programm maha või, või, või tõmmatakse sellel arvutil, kus mu elamise kõvakettal juhe välja ja see veri võetakse ära, ma tahaksin samamoodi põgeneda siis või kui mõelda, et kuidas nad seda olukorda vältida saaks? Mulle vähemalt küll tundub ja minul endal tekkis ikkagi see küsimus, et, et noh, kuivõrd tehisintellekti ikkagi on tehislik. Et kuidas saab garanteerida seda, et ta ikkagi igavesti ratsionaalseks ei jää, ükskõik millises situatsioonis. Aga ta, ta ei suudagi jääda. Ma hakkasin ka selle peale niipidi mõtlema, et praegusel hetkel me räägime tegelikult tehisintellektist kui ühest programmist ja mis kasutab selliseid hästi suuri andmebaase. Andmebaas on nii-öelda närvivõrk, kus on kirjas kõik need varasemad otsused või võimalused, kuidas mingis olukorras mingit otsust teha, ehk ühesõnaga, tal on kasutada selline hästi hästi hea mälu, see mälu ei pruugi olla üldse tema enda omase mälu võib-olla teiste mingisuguste algoritmide loodud juba nüüd kas me nüüd siis programmeerime sinna mällu sisse, et et sul on selliseid lõplikkuse jah, ja et üks hetk võibki, võib kõik lõppeda sinu jaoks ja, ja kui, kui suurel määral ta seda arvestama hakkaks? Me võime küll praegu öelda, et Madis, oleme kõvad mehed põlveni põlvini, aga tead, kui tekib ohuolukord, siis lööb ikkagi meistriinstinkt sealt välja see kaitsereaktsioon ja see tundub kuidagi nii selline, kuidas nüüd öeldagi installimatu asi, et selline üldine allhoovus kuidagiviisi sinna sellesse tehisintellekti, tema sellesse noh, jutumärkides mõttemaailma kuidagiviisi kuidagiviisi käima saada. Aga siin on tegelikult selleks, et nad tunneksid ennast ohustatuna või siis selliste lõplikutena pakutud ka üks päris huvitav ideed, kuidas seda siis saaks teha ja see seisneb siis selles, et selle asemel, et aina vastu pidavamaid robotit ja võiks hakata tootma selliseid roboteid pigem hoopis ka füüsiliselt haavatavamad ütleme, et kui see tehisintellekti AI on tõesti mingisuguseid niisuguse roboti, mis on nagu tank, siis tal on väga raske ja seda haiget saada, haiget saada, jaga seda morbiidset tunnet siis tunda, ehk see, mis sa soovitad, on see, et me peaksime neid roboteid tegelikult alguses veidikene nagu peksma hakkama neid neid katki katki tegema ja siis ta nagu näeb ette või, või et ahah, kui tuleb mingi tüüp kurikaga vastu lööb mul jala katki, siis salvestab selle endale mällu ja siin on närvivõrku ära kurikaga, tähendab, tema jaoks võib tähendada puu, siis ta järgmistes olukordades juba üritab, üritab seda vältida, et võib-olla nad nii ja siis ta saab aru ka inimestest, keda ju igasugused ohud ohustavad, et tal tekib empaatiaga inimeste suhted, ta saab aru, et inimesed on samuti lõplikud olendid, just nagu tema, keda võib ohustada. Ma ei tea, siis lõhkumine no täpselt ja sellega me jõuamegi olukorda, mida need teadlased ju tegelikult tahavad ja nad tahavad, et see tehisintellekt hakkaks selles olukorras mõtlema nagu inimene või suudaks jõuda mingit mingit järgmist intellektuaalsete hüpeteni, mida evolutsiooniline inimeste taga kannustanud, et kuidas meie oleme arenenud? Jah, iseenesest väga huvitava nurga peal tõepoolest on siis selle tehisintellekti vuhises robootika tõusu probleemile lähenetud küll, et tõepoolest, et selle asemel, et ehitada järjest võimsamaid paremaid, vastupidavamad robotit, tuleks võib-olla alguses teha mõned ka sellised haavatavamad nõrgemad pehmo omad, siis Tehmumad, robotid ja puust ja punaseks.
