Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, lapsed, mina olen mõnus on. Tere, mina olen pisipoiss. Saad aru, mis praegu toimub? Mina küll eriti joru, iso, saan libisemine, libiseme praegu mööda aega, kuula. Nüüd said aru, nüüd ma sain aru küll, jah, nüüd ma sain aru, kaatid, milleks see libisemine sellepärast, et meil on siin elutark, Georg kivi, tark Reini aba, kuhu aegu, mis siis täna välja jõuame ja mis sa siilipoiss arvad, kui me sattuksime jälle sellesse aega, kui endised suured suured sõnajalad ainult siis pikad-pikad, asjad ja päris puid ei olnudki. Ürgaeg. Ei, see ei olnud mitte vana aekonna hilisem aeg pärast Devonit, kui ütleme, see ürg ehk rüükalade aeg hakkas mööda saama ja seda me nimetame siis kivisöeajastuks, sellepärast et sellel ajal ladestusid need kihid, millest paljude aastamiljonite järel tänapäevaks on siis suur osa kivisöelademed, mida nüüd meie energeetikud kasutavad ühe olulisema Thorn. Paneme silmad kinni kõikide lapsega. Mis õudne aeg vist küll. Kõige sõnajalad olid nii suured kui praegu üheksakordsed majad vist. Võib-olla isegi natuke suuremad, mul on väga raske endale ette kujutada aega, kus osjad on noh, ütleme viis või 10 meetrit pikalt kujuteetamine, pisikesed, korrektsed, mis praegu heal juhul meetri kõrguseks venivad, need peenikesed ja murduvad näpu vahel ära jämedad puutüved ja noh, ikka tunduvalt väiksemaks jäid. Meie kõrged männid puutusid metsades ja, ja suured kuused. Aga nad ikkagi olid aukartust äratavate mõõtmetega. Ja hästi niiskel soisel pinnal nad kasvasid väga laiade mereäärsete madalikule pea ja jõgede Deltades. Ja siis oleks pidanud teki või vähemalt kile kaasa võtma, enne kui ma oleks saanud sinna sõnajala alla pikali heita. Anneni pikali heitmiseks on pist seal üldse sellist head kohta, sest see oli ikkagi pooleldi jalgupidi kõik vees. Tänapäeval, kui kõiki asju televiisorist on hea näha, televiisoris näidatakse kõikvõimalikke huvitavaid filme, siis kes tahab endale ette kujutada, milline kivis vajastumets välja võiks näha, võiks vaadata mõnda filmi, üks räägitakse nendest suurtest Florida soodest Vaiska mangroovisoodest, need on enam-vähem sellise väljanägemisega, et seal puude vahel metsas on siis vesi, mitte kui ma, nii nagu me oleme harjunud sihukeses metsas sõidetakse paadiga ringi mitte kõnnita jala. Nii nagu meie metsas oleme harjunud kõndima. Siil siis selle peale heitlikult Assis kuivemat platsilt leidunudki. Noh, eks leidus ikka mõni kuivem plats ka, aga üldpilt tuli kaunikesti niiske, ütleme nii. Ja seal elasidki sellised elukad, kes tegelikult rohkem on vees kui maismaal ja ega need suured suurt asjakõndijad seal ka ei olnud, kui päris aus olla. Kuivemad alad olid ilmselt veel küllalt hõredast asustatud. Need asustati tunduvalt hiljem. Kuule, see loomad käisid seal lirtsudes kogu aeg, lits, lapsilts lähevad Sirtslarts. Aga kas siis mägesid üldse olnud seal? Oi, mägesid oli ta kindlasti, aga need olid nendest soodest hästi kaugel. Need on kontinentide südames või siis mõned, nagu me praegugi näeme, kontinentide servaalad olid kõrgele tõstetud. Ja loomulikult jõed olid olemas ja nendest mägedest voolasid alla jõed, nii nagu me praegu näeme kõige suuremat Amad suunase bassein või Kongo bassein, niiskeid, jõgi, Kondi võib-olla oli tol ajal sellise enamike kontinentide lamedaoleku ajal rohkem. Lugedes oli nikovem kalu ka nagu meie arg. Kindlast kalu oli seal jah, tegelikult kalatoidud vähesed selgroogsed, kes tol ajal üldse olemas olid. Ja siis nendest kaladest, kes tükkusid kuivale jääma sest vesi hakkas mõnedest paikadest ära kuivama või on ta piisavalt sügav või kes seda teab, mis hädad seal kõik olid. Sest kedagi ei saanud olla seal paigal. Me võime ainult oletada, mis seal juhtus. Ja siis osa kalu jäi kuivale, võib olla näiteks, oli seal parem võimalus saaki püüda, seal putukaid palju ämblikke skorpion ämblikud ja skorpionid olidki esimesed, kes seal kuiva maa peal üldse ringi laskma hakkasid. Suured kiilid, kujuta ette, Kiili, kes on tiibade siruulatusega peaaegu meeter, lendab seal puude vahel ringi, kopsti vastu pead tuleb, see on selline muhket, oi, oioi peas. Ja kindlasti taolised elukad ahvatlesid siis neid kalu sööma kui vees kalu palju. Nad söövad kõik üksteisest toitu ära ja kuiva maapealse toitu nii ohtralt ringi liigub, keegi seda ei söö. Loomulikult tahad sa ikka minna sinna, kus rohkem on meil ka kõik käivad Soomes või kusagil vaatamas, mis seal kõik on seal rohkem ja paremini need kalad kaks vaatan seal üleval on paremini kui Soomes. Eks ma ühel eelmistest kordadest rääkisimegi kaladorfraga natuke pikemalt, kuidas tegelikult see keeruline protsess ikka toimus, et kalad said endale jalad, see oli võib-olla mitte ainult veest välja ronimiseks, vaid vastupidi ka vette tagasi jõudmiseks. Nojah, sellepärast, et kui ta väga veest eemale läks, süüa otsima, vaimses mõttes on kõik ainult oletus siis pidi ta loomulikult sinna oskamuga tagasi komberdada ja hoidsid kindlasti need, kes sinna vette lõpuks tagasi jõudsid, sest kopsud tega oli neil lugu nagu oli, tegelikult meil ei olnudki veel kopsusid tol ajal vaid soolikas, mis täitis õhu kogumise ülesannet ja osa kasutajaid, taktikat nagu tänapäeval need muda hüpikud, otsid suu ilmselt vett täis ja siis loksutasid seda vett suus, et see vesi käiks läbi lõpuste, selle abil hingasid. Ja kui see õhk otsa sai, kargasid vette tagasi ja võtsid uuesti suu vett täis. Ja vot niimoodi see asi seal toimuse osa muidugi ilmselt jäiga kuivale, nii nagu tänapäeva kopskalad ja kaevasid ennast teatud ajaks nagu vett, ei olnud hoopis sinna maa sisse tekkinud kesta ümbasse. Jah, ja olid seal siis täitsa niimoodi ära kuivanud pakkunud ja siis kui ühel heal päeval vett jälle tuli, siis sulasse muda ülefonisid kaladele oma kalaelu elama. Aga noh, lõppude lõpuks ilmselt tuli kätte selline periood, kus osa liike oli juba nii kaugele arenenud, et vette tagasi ronimine alati olnudki. Nii hädatarvilik piisas oled lihtsalt niiskes keskkonnas, nii nagu praegu konnad näiteks armastavad olla ja sellel ajahetkel ei olnudki mingi ajahetk, see oli aeg, mis kestis võib-olla kaks miljonit, võib-olla viis, võib-olla 10 miljonit aastat kindlasti kella 10 miljoni isegi ja kes seda teab, kui palju see kestis. Ühel heal hetkel olid siis sellised elukad olemas, kellel olid vett imav nahk, mille kaudsega hingata. Suurepära nahk. Sest kujuta ette, kui praegu meie näiteks saaksime naha kaudu hingata kas või vees, oleks mõnus olla view inimene ja täpsele ja need olidki Afyybidki seal mööda maad ringi tooksid need konnad, konnade esivanemad. Ja kui keegi nüüd tahab ette kujutada, kuidas nad välja võisid näha, siis ta peaks mõtlema triittonite peale või salamandrite peale taoliste loomakese peale. Need olid siis esimesed konnad pikkade sabadega, selliseid vihma sabata konnad ilmusid tunduvalt hiljem. Tolle kauge ajakonnad olid kõik pikkade sabadega kaunis suured, kõige pikemad võisid olla kuni neli meetrit. Ka siis kunagi konnad, need konnad, kes praegu nende esivanemad Siis jooksid, mitte hüpanud, täiesti võimalik, et nad jooksid, võeti jooksmine, nende koht oli ka ilus sõna, nad ilmselt komberdasid kuidagi mööda maad vedasid oma kõhtusel mööda maad järgi, sest nendel on see luustiku ehitus selline, et sellise ehitusega luustlikuga eriti ei saagi korralikult joostes komberdamine, sest siin on praegu raske kirjeldada. Ma ei oska hästi kirjeldada, kuidas nad käisid hakanud, tõuske umbes kodust sellisesse asendisse, nagu te teete kätekõverdusi ja proovige sellises asendis liikuda, vot sellise nurga all umbes on konnade jalad tarusid siis pigem pigem taara vaid komberdama või me võime veel mõne ilusa eestikeelse sõna leida nende liikumise iseloomustamiseks, aga põhimõtteliselt ega see nüüd jooksmine ilmselt küll ei olnud. Pool roomamine, pool komperdamine ja taarumine. Mille järgi me neid eluviis saame ikkagi hinnata ikkagi nendestki lettide jahelemis kivististena kihi pindadel on säilinud. Hea täpselt ja kusjuures kõige vanemad kahepaiksete jäänused minu teada on leitud väga kummalises paigas, need on leitud Gröönimaalt siis praegu on nii, kyll paksu jäähall seal ühelgi konnale tulles isegi halvas unenäos pähe mõtet minna Gröönimaale elama. Kunagi on seal olnud nii soojad konnad võisid elada ja seal on kivisütt. See on jälle seesama palju kõneldud mandrite triiv et kunagi oli see praegune Gröönimaa hoopis lõuna pool troopilise laval ja seal olid siis need niisked ja soojad tingimused, mis olid elu jaoks väga soodsad. Miks need mandrid siis kogu aeg sinna põhja poole triivivad, see on natukene imelik küll, et need mandriosad, mis liikunud on, need ei tahtnud sinna troopikas sooja kliima kätte, siis noku pidama jääda või. Ega selle kohta ei olegi geoloogidelt päris täit selgust, miks just need mandrid täpselt ühes või teises suunas nihkuvad. Aga kindlaks on vähemalt tehtud, et on teatud perioode, kus need mandrid järk-järgult nihkuvad üksteisele lähemale ja koonduvad hiigelMandriteks. Neid perioode on maa ajaloos viimase 500 miljoni aasta jooksul olnud mitu ja vana aekuna lõpp. Pärast kivise ajastut oligi üheks niisuguseks, kus need mandrid koondusid. Hiilges pan Gea Mandriks kontinentide kokkupõrked, küllalt dramaatilised sündmused sel ajal toimusid ja selle kokkupõrgete tagajärjel Sõhutju maakoor sügavalt osalt välja see mägede tekkimine, kilomeetrite kõrguseks pressiti maakoor kokku selle juures ja siis kujunes umbes samasugune pilt, nagu me praegu näeme hiigelEuroopa ja Aafrika mandri tervikut. Kui me kujutaks ette, et Austraalia oleks ka siia juba kokku surutud ja mõlemad Ameerikat ka siis oleks praktiliselt kõik praegused kontinendid koos Antarktika ühte enam-vähem pressitud kokku. Miks see nii toimus? Selle kohta me veel väga kindlalt ei oska öelda. Ja siis pärast seda kokkupressimist hakkab jälle lõhenemine. Ja kui me nüüd juba Kunnast keskaeg on ta jõuame, siis seal me näeme, ta hakkab vastupidine protsess, need vanded hakkavad jälle laiali nihkuma ja tekivad suured ookeanid nende kontinentide vahele. Aga seda ma räägin võib-olla natukene hiljem. Mind huvitab, et kas praegusel ajal, kus meie praegu elame, toimub siis kokku libisemine või siis laiali libisemine. Ühed kontinendid libisevad teineteisest järjest eemale nagu praegu, mõlemad Ameerika kontinendid nihkuvad sellest Aafrika ja Euroopa kontingendist eemale ja Atlandi ookean järjest laieneb. Keskmäestikus tekib maakoort juurde ja järelikult vaikne ookean jälle läheb järjest väiksemaks sest Ameerika nihkub järjest sinna suunda, mis hakkab Aasia poole lähenema. Sellest me ilmselt peaksime rääkima küll mõni teinekord päris pikemalt, sest et see on kohutavalt põnev, aga noh, kui nad sealt veisest maale hakkasid ronima, kas siis olid need kontinendid koos või olid kõik laiali. Osa kontinenti oli juba koondunud, aga ookeanid olid siiski veel ka kontinentide vahel täiesti olemas ja need madalad veekogud ookeaniäärset, nii-öelda kontinentide tasandunud alad, nagu me praegu madal Mikke, ütleme kasvõi Lääne-Siberi madalik või Amazonase madalik. Vaat niisugustel madal mikkudel oli siis kõige suurem elutihedus, elu vohamine ja võib-olla kõige kiirem evolutsioon, see olelusvõitlus. Kuna elu oli tihe, siis tingimuste pärast käis äge konkurents ja vot sealt hakkavadki need suured loomarühmad välja kujunema, mis keskaekunas muutuvat valitsevaks Soovat vana ekonna kõrgesti organiseerunud gruppe, nagu näiteks trilo piidid täiesti välja, on aeglane lõpus türobilitsioonid viimseni välja ja hiljem neid üldse enam ei ole. Ja nii olime teised grupid veel. Üldiselt evolutsioonis tundub asi olevat nii, et kõigepealt peab olema üks-kaks veidi hullukest, kes võtavad mingi järsu sammu ette, lähevad hoopis teise elu peale, üle hakkavad teistmoodi elama, kui teised teevad tundmatusse, hüpe tundmatusse ja kui siis selgub, et see hüpe oli tõesti väärt hüpet, sellega sai ta mingisuguseid eeliseid võrreldes nendega, kes seda hüpet ei teinud. Otsustavat sammu, sellel on oma kindel, keeruline sõnakaaslane, aru morfoos tähendab, läheb ühelt evolutsiooni tasemelt teisele, kohe kui see aru morfosün läbitud, siis algab järgmine selline etapp, kus hakkavad vallutama erinevaid nišše või erinevaid elupaiku. Ühed ronivad puu otsa, võib-olla teised puu alla, ühed sohu, teisest soost kaugemale need elupaiku on kümneid ja kümneid. Ja siis igaüks tasapisi jälle miljonite aastate jooksul kohastub selle elupaigaga ja niimoodi vallutatakse need elupaigad ära ja igas elupaigas tekib erinev eluvorm ja need eluvormid jälle omakorda hakkavad omavahel võistlema ja ühel heal hetkel jõuab jälle kätte aeg, kus tehakse see uus hüpe. Minnakse mingile täiesti uuele sammule, kahe vaikselt oreli oluliseks sammuks, et tuldi kuivale maale, hakati siin sööma, aga jäädi veega seotuks tänu sellele, et pojad sünnivad vees. Nüüd järgmine samm, mis tuli teha, oli see tuli ka need pojad kuivale maale tuua ja see samm astutigi, kui ilmusid esimesed sellised kahepaiksed, kelle kohta isegi tänapäeval isegi teata, kas nad olid kahepaiksed või mitte, on üks, keerulise nimega loom Seymooria, mille ümber vaieldakse juba, ma ei tea, mitukümmend aastat, et kes tema siis on, kas tema on roomaja või on tema kahepaikne, tema oli siis see, kes julges astuda. Muidugi teadvuse meeldib mulle vastu vaidlema hakata, ta ei mõtle midagi ja see on inimese stamine ja nii edasi. Aga noh, ma arvan, nii saab meile selgemaks, kui ma ütlen, et ta julges astuda selle sammu, et jättis munad kuivale maale. Ega vanasõna asjata ütled ei liha ega kala ja ja vot see oli juba järgmine oluline etapp, kus need kahepaiksed hakkasid kujunema roomajataks ja siis saabusse fantastiline aeg, millest tänapäeval kirjutatakse kümneid ja sadu raamatuid, joonistatakse pilte, tehakse filme ja, ja nii edasi ja nii edasi. See aeg, kus elasid need kuulsad dinosaurused, seda nimetatakse roomaajastuks vees, aurust ajastuks, aga sellest räägime juba edaspidi. Kui me alustasime oma tänast juttu, siis kivi sa ütlesid, et see oli kivisöeajastu, millest me räägime, et miks tal siis ikkagi selline kivisöenimi on. See on arusaadavalt kivisi ajast ja sellepärast, et sellel ajal olid eriti soodsad tingimused tohutu tutte Sonste alade ja nende suurte osja ja kolla ja teiste suhtes taimede fossiliseerumilisest kivistumiseks. Nad esialgselt langesid sinna soises märga pinnasesse nagu meie tänapäeva turvas umbes säilitab puutüved, mis siin on sisse langenud ja kui hiljem need kihid vajuvad sügavale, satuvad kõrge rõhu ja suure kuumuse temperatuuritingimustesse maakoore sügavamates osades ütleme, kahe kolme kilomeetri sügavusel juba kunagi rääkisime, sellel sügavusel tekkis ka nafta siis see vesi pressitakse sealt välja järjest see sette tiheneb, kuni ta kivistub kivistamise protsess ise võtab jälle ka miljoneid aastaid ja kõik see orgaanika, mis on nii-öelda taimjäänuste näol, aga seal on ka muidugi palju neid looma jäänuseid sees kivistub ja peaaegu ainult sisi jääb järele, kui seal ei ole seda liiva ja muud ainest, paljud juues aga soodesse ja palju muud ei kandugi, kui ainult see orgaanika, mis seal elas ja selle tõttu need soised alad hiljem saavad siis see lademete aluseks, seal, kus praegu on kaevandused, jaapani sütt, kaevandatakse, seal on kunagi olnud hoopis soine paik, väga suured alad ja väga pikka aega pidid need alad olema soised alad, selleks et meetrite paksused lademed oleksid samuti. Me oleme täna rääkinud nii paljudest tarkadest asjadest, et tuletame lastele nüüd meelde ka, kus ajas mind, viibisime näiteks tulime siit ülevalt alla ja kuhu me jõudsime siis seal all? Sõitsime ajas tagasi 350 60, võib-olla isegi 400 miljonit aastat tagasi. Põikasime siin aja sees ka kord sinna, kord tänna. Järgmine kord, kui ma hakkan natuke ülespoole Kuhu me siis jõuame hiidsisalike ajastusse, kesk. Aga tuleks nüüd ruttu siia praegusesse aega tagant. Sest sellepärast, et saateaeg hakkab otsa. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
